Obsah (6)

§ 633§ 632§ 438§ 230§ 60§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-05-12999 ( endine nr 2/33-6422) Otsuse kuupäev 9. november 2006, Tallinnas Kohtunik Liili Lauri Kohtuasi

§ 633

lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (

§ 632lg 1).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus. Hagiavalduse asjaolud. 1997.a. detsembris pöördus MK hageja isa VL poole abistada rahaliselt 65 000 krooniga, uue sõiduauto XXX soodsatel tingimustel liisimisel. Umbes 16.-

2. 1997.a. kohtuti MKi kontoris asukohaga XXX, Tallinn. Kostja lubas raha tagastada kolme kuu jooksul, lepingu vormistamise asemel pakkus kostja tagatiseks sõiduautot XXX, sõiduk pidi vormistatama hageja omandisse, kui laen ei ole tagastatud hiljemalt 01.03.1998.a. Hagejale ettepanek sobis, sest tema enda auto oli selleks ajaks amortiseerunud. Hageja kandis MK arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXX Tallinna Pangas 19.12.1997.a. 65 000 krooni auto ostu – müügi hinnana. Sõiduautot ei andnud kostja üle ega tagastanud raha. Kostja tasus VN kaudu 5000 krooni, millega kinnitas, et saadud raha oli laenukohustus ja mille tulemusena ei olnud võimalik enam auto üleandmist nõuda. Hageja sai teada sõiduauto XXX üleandmisest VN 03.05.2005.a. Hageja palub kostjalt välja nõuda võlgnevuse põhisumma 65 000 krooni ja viivised 25 521 krooni ning kohtukulud. Kohtuistungil hageja täpsustas nõuet paludes välja mõista põhivõla 25 766.53 krooni, viiviseid 5893.60 krooni ja intresse 29 440 .20 krooni. Kostja vastuväited. Kostja hagi ei tunnistanud. Laenulepingut hagejaga ei ole sõlmitud, kostja sõlmis 10.12.1997.a. VN kostjale kuuluva sõiduauto ostu – müügi lepingu, mille kohaselt kohustus VN tasuma kostjale auto eest 95 000 krooni. Vastavalt ostja VN ja VL kokkuleppele tasuti 65 000 krooni VL poolt, ülekanne sooritati UL poolt. Kostja ja hageja ning VLvahel puudusid auto ostumüügitehingu ajal igasugused suhted. Esimene nõue esitati hageja poolt kostjale 30.11.1998.a. kui VL ja VN suhted olid jõudnud konflikti seisundisse. VNpoolt on hagejale tagastatud kokku 67 000 krooni. Kostja ja tema esindaja palusid jätta hagi rahuldamata. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku (kostja poolel) VN seisukoht. Poolte vahel ei ole kunagi lepingut olnud, UL isa VL oli kolmanda isiku äripartner, tuli leida ja realiseerida kinnisvaraobjekt UL nimele, tehtud töö eest pidi kolmas isik saama 10% objekti hinnast, VN rääkis VL, et tahab autot osta ja vajab koheselt raha. MKi pangaarvenumbri VL andiski VN, probleemid tekkisid siis, kui VL tekkisid tagasilöögid kinnisvaraäris, UL taganes oma liisingulepingust, VL mõtles ümber ja otsustas, et kolmas isik vahendustasu ei saa ning hakkas nõudeid esitama MKile. Kokku on kolmas isik maksnud VL 1998 aasta suvel 10 000 krooni, 1998.a. detsembris 28 000 krooni,
3. märtsil 1999.a. 17 000 krooni ja 10 000 krooni. VL aga arvas, et 5000 krooni on veel saada, mingeid intresse peaks ka nõudma, mistõttu kolmas isik kirjutas alla võlakirjale 7000 krooni. Võlakirja nõude osas toimus vaidlus Harju Maakohtus, kogu raha 65 000 krooni, mis kanti üle MKile, on kolmas isik tagasi maksnud VL või UL. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära poolte seletused, kolmanda isiku arvamuse ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud.

§ 438

kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne

1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates
2. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
3. juulit 2002.a, kohaldatakse seni kehtinud seadust, § 11 kohaselt võlasuhtele , mis on tekkinud enne
4. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Tsiviilkoodeksi § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele, samuti ei ole Tsiviilkoodeksi § 174 kohaselt lubatud ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest. Ka käesoleval ajal kehtiva VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja , kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt

§ 230

lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, teise lõike kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus asub esitatud tõendite põhjal seisukohale, et pooltevaheline laenusuhe ei ole asja sisulisel arutamise käigus tõendamist leidnud. Raha ülekandmise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi laenutaja laenajale omandisse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Kohus on kohtuistungil ära kuulanud nii hageja kui kostja ja kolmanda isiku väidetava laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta ning jõudnud järeldusele, et VL korraldusel kandis hageja 65 000 krooni kostjale üle, auto, mille ostis kostjalt VN, hinna katteks. Ühegi tõendiga ei ole kinnitamist leidnud, et UL ja MK pidasid läbirääkimisi laenulepingu sõlmimise ja tingimuste üle ning lepingu sõlmisid. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et maksekorraldusega nr 19/0-1, 19.12.1997.a. kandis hageja UL kostja pangaarvele nr XXXXXXXXXXXXXXX kokku 65 000 krooni, selgituse lahter kannab märget `` auto müügi hind``. Asja sisulise arutamise käigus on hageja omaks võtnud, et kolmanda isiku VN poolt on pangaülekandega 19.12.1997.a. üle kantud summa katteks tasutud 50 000 krooni, hageja andis allkirja 20 000 krooni saamise kohta ja VL võttis vastu kaks ülejäänud summat. U L on saatnud kostjale 30.11.1998.a. pretensiooni nõudes 69 343 krooni tasumist, pretensiooni pöördel ongi märgitud tagasimakstud summad ja kuupäevad: 20 000 krooni, 02.12.1998.a. , 8000 krooni 15.12.1998.a. ja 17 000 krooni 03.03.1999.a. Kohus juhib tähelepanu, et pretensioonil on viide vaidlusalusele maksekorraldusele ning auto müügile. Kohtuistungil kinnitasid nii hageja kui tunnistajana ütlusi andnud VL raha saamist VN ja nimelt MKile ülekantud raha katteks. Kostja ja VN poolt antud seletused , et raha kanti hageja poolt üle kostjale auto ostu – müügi hinnana on kooskõlas ka maksekorraldusele märgituga ning menetlusosaliste faktilise käitumisega pärast raha ülekandmist, on ju hageja raha vastu võtnud VN käest. 11.07.2006.a. kohtule esitatud kirjaliku seisukohaga on hageja leidnud, et VN poolt on MKi võlgnevuse tasumiseks makstud kokku 50 000 krooni, pangas sooritatud ülekande kohaselt kanti üle hageja poolt kostjale 65 000 krooni. Kohus peab hagi asjaoludest tulenevalt vajalikuks anda õiguslik hinnang ka poolte suhtele võimaliku lepinguvälise kohustuse tekkimise osas, arvestades asjaolu, et vaieldamatu on maksekorraldusega raha ülekandmine hageja poolt kostjale. Vastavalt võlaõigusseaduse , tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti, § 22 lg 1 järgi võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002, § 23 järgi võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.2002.a., kohaldatakse senikehtinud seadust. Vaidlusalune raha ülekandmine eelneb 01.07.2002.a. ajale, mistõttu kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele ka kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik , kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama, lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Kohus asub seisukohale , et asja sisulise arutamise käigus ei ole tõendamist leidnud ka kostja alusetu rikastumine hageja arvelt. VL ja VN vahel on toimunud 22.03.2005.a. kohtuvaidlus tsiviilasi nr 2/1- 81/04 , Harju Maakohtus, kus vaidlusesemeks oli 14 984.60 krooni, võlgnevus auto ostu – müügi ja MKile ülekantud rahaga seonduvalt ( t lk 53, 54, 55, 56 , 57). Tunnistaja VL ütluste kohaselt on pretensiooni pöördel ( tlk 18) märgitud VN poolt võlgu olevad ja tagastatud summad, millest lõpp jäi 7000 krooni, mille peale vormistati võlakiri ja lahendati Harju Maakohtus. Tõendamist ei ole leidnud ühegi teise tõendiga, et VN poolt tagastatud raha ei olnud seotud maksekorraldusel märgitud summaga, vastupidiselt seda on hageja ise kinnitanud, vähendades põhivõla nõuet. Seega ei saa VLütlusi selles osas, et pretensiooni pöördel ( toimiku lk. 18) märgitud maksed on seotud muude VN võlgnevustega, pidada õigeks. Samas on VL tunnistajana kinnitanud, et peale võlakirja muid dokumente VN ja tema vahelise võlasuhte kohta ei ole. Eelpool nimetatud põhjendustel ja esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et 65 000 krooni on tagastatud VN poolt hagejale või VL, kehtinud TsK § 175 lg 2 kohaselt on kreeditor kohustatud võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu võtma. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

§ 60

lg 1 ja 61 lg 1 ( kehtinud kuni 31.12.2005.a.) kohaselt tuleb hagi rahuldamata jätmisel jätta kohtukulud, sealhulgas õigusabikulu, hageja enda kanda. Kostja on esitanud tõendid õiguabi väljamõistmiseks kokku 9304.30 krooni, arvestades

§ 61lg 1 p 1 toodut tuleb kostja taotlus osaliselt rahuldada.

Liili Lauri kohtunik