← Eesti

2-07-10956/18

Obsah (5)§ 49§ 119§ 28§§ 1§ 32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-10956 Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2007. a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi A. Š. ja I. R. hagi OÜ Aclar

) §§ 28 lg 2, 29). 3. Kostja jättis täitmata oma töölepingujärgsed kohustused, kuna ei maksnud töötasu ettenähtud ajal ja suuruses (

§ 49p 2).

Alates 19.07-24.08.

  1. a töötasid hagejad kumbki 216 töötundi, mille eest tööandja oli kohustatud arvestama ja välja maksma töötasu kummalegi hagejale 10 800 krooni (216 töötundi x 50 krooni).
  2. Peale töölepingu tähtaja lõppemist andis tööandja hagejatele kirjaliku allkirja selle kohta, et maksab kummalegi hagejale hiljemalt
  3. septembriks
  4. a 10 000 krooni. Kuid kostja seda kohustust ei täitnud.
  5. Kostja viivitas töötasu maksmisega summas 3 600 krooni 24 päeva võrra (19.07.2006 kuni 31.08.
  6. a, 9 tööpäeva x 8 töötundi x 50 krooni), mistõttu peab tulenevalt palgaseaduse (PaS) § 35 tasuma viivist 432 krooni (3 600 krooni x 0,5% x 24 päeva).
  7. Kostja peab tulenevalt

§ 119

lg 2 tasuma lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 8 000 krooni (keskmine palk, 160 tundi x 50 krooni). 2

  1. Hagejad taotlevad kostjalt välja mõista: maksmata jäänud töötasu 10 800 krooni, hüvitus lõpparve kinnipidamise eest 8 000 krooni, viivis töötasu väljamaksmisega viivitamise eest 423 krooni. II Kostja vastus
  2. Kostja oma kirjalikus vastuses (tl 12) hagi ei tunnistanud. Kostja esitas kaks vastuväidet:

(1)Kostja on mõlemale hagejale raha maksnud;
(2)Hagi on aegunud, lõpparve kinnipidamise eest hüvituse nõudes on hagi esitamise tähtaeg 4 (neli) kuud arvates lõpparve kinnipidamisest, mistõttu menetlus tuleks lõpetada. Kostja oli nõus kirjaliku menetlusega. III Menetluse käik
  1. Kohus saatis 28.09.
  2. a menetlusosalistele ettepaneku asja menetlemiseks kirjalikus menetluses ning teatas, et nõustumise korral määrab kohus avalduste ja tõendite esitamise tähtajaks
  3. oktoobri
  4. a ning teeb kohtuotsuse teatavaks
  5. oktoobril
  6. a.
  7. Kostja teatas 09.10.
  8. a kohtule, et pooldab jätkuvalt asja lahendamist kirjalikus menetluses. Lisaks kirjalikus vastuses toodud vastuväidetele teatas kostja, et OÜ Aclar ei oma ega ole kunagi ka omanud ühtegi lepingulist suhet hagejatega.
  9. Hagejad teatasid 12.10.
  10. a kohtule kirjaliku menetlusega nõustumisest.
  11. Kohus saatis 16.10.
  12. a menetlusosalistele teate kirjaliku menetluse kohta. Kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks määras kohus
  13. oktoobri
  14. a.
  15. Kostja teatas 21.10.
  16. a kohtule, et esitab tõendid hiljemalt 30.10.
  17. a. IV Kohtu põhjendused
  18. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
  19. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et tööandja OÜ Aclar (kostja) juhatuse ainus liige on J. G. (tl 4). Hagejad esitasid kohtule juhatuse liikme poolt
  20. augustil
  21. a allkirjastatud dokumendi (tl 19), milles tööandja esindaja kinnitab ja kohustub maksma raha A. Š. ja I. R. 10 000 krooni kummalegi
  22. septembriks
  23. a.
  24. Esmalt on kostja vastanud kohtule, et ta on hagejatele raha välja maksnud ning lõpparve kinnipidamise eest hüvituse nõue on aegunud, hiljem aga, et poolte vahel ei ole kunagi olnud lepingulisi suhteid. Nimetatud seisukohad on oma olemuselt erinevuse poolest teineteist välistavad ning vastuolus kostja juhatuse liikme poolt kirjutatud kirjaliku kohustusega, mida saab hinnata kui deklaratiivset võlatunnistust võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 järgi. Võlatunnistuse sisust tulenevalt on arusaadav, et kostja tunnistab kohustuse olemasolu (maksta hagejatele välja töötasuna võlgnetav summa). VÕS § 1 lg 1 tulenevalt on 3 võlaõigusseaduse üldsätted kohaldatavad ka töölepingule. Kostja tuginemine aegumisele lõpparve väljamaksmise eest nõutava hüvituse osas kinnitab seda, et poolte vahel olid töölepingust tulenevad õigussuhted.
  25. Kostja ei ole hiljemalt 30.10.
  26. a seisuga esitanud kohtule ühtegi tõendit, millega oleks tõendatud kostja vastuväited kohustuse täitmise või lepinguliste suhete puudumisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud, lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine nõude aegumise. Deklaratiivne võlatunnistus, tulenevalt selle eesmärgist, ei loo uut kohustust, vaid üksnes kinnitab olemasolevat kohustust. Seeläbi lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt selle kohta Riigikohtu 24.04.
  27. a lahendit tsiviilasjas 3-2-1-21-06; arvutivõrgus kättesaadav: http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-21-06 ).
  28. Kohus märgib, et tööandjal lasub kohustus ja vastutus (

§ 28

lg 3) töölepingu vormistamisel.

§ 28

lg 1 järgi võib töölepingu sõlmida suuliselt ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat. Tegelik tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Nimetatud sätte eesmärk on kaitsta töösuhte nõrgemat poolt, töötajat.

  1. Kostja väite kohaselt on kostja mõlemale hagejale raha maksnud (tl 12). Rahalise kohustuse täitmist (palga väljamaksmist) saab vaidluse korral tööandja tõendada kirjalike tõenditega (nt töötaja allkiri palga kättesaamise kohta sularahas, pangaülekanne palga ülekandmise kohta töötaja pangakontole). Selliseid tõendeid tööandja (kostja) kohtule esitanud ei ole. Kostja ei ole kohtule ka vastuväiteid hagiavalduses märgitud töölepingute tingimuste osas (töötamise kestus ja aeg, töö sisu, palga suurus ja palga väljamaksmise päev), ka väljamaksmata palga arvestuse ja suuruse osas.
  2. Hagiavaldusest tulenevalt on kostja jätnud välja maksmata juulikuu palga (3 600 krooni) ning augustis väljateenitud palga (7 200 krooni), kokku 10 800 krooni.
  3. Hagejate nõuded palga väljamaksmiseks on lisaks võlatunnistusele õiguslikult põhjendatud

§§ 1, 49 p 2 ja Pa

S §§ 31 lg 1 ja lg 1`, 34 tulenevalt.

  1. Hagejad on esitanud viivise nõude PaS § 35 alusel töötasu 3 600 krooni (juulikuu palk) maksmisega viivitamise eest summas 423 krooni. Kohus märgib, et viivise arvestus ei ole õige. Hagiavalduses nõuavad hagejad viivist kuni
  2. augustini
  3. a ning viivitamise perioodiks loevad 24 päeva (19.07-31.08.06). Kui lähtuda töölepingu tingimustest, et palga maksmise päev oli kuu
  4. (esimene) päev, siis tulenevalt töölepingust ja PaS §-st 33 oli tööandja kohustus maksta juulis välja teenitud palk välja
  5. juulil. Seega on tööandja viivituses juulikuu palga maksmata jätmisega alates 29-st juulis. 29-st juulist kuni
  6. augustini on 32 kalendripäeva (3 600 x 0,5 x 32 = 576). Samas ei ole kohtul võimalik rahuldada nõuet suuremas osas, kui hageja taotleb (TsMS § 5). Hagejate viivisenõue on õiguslikult põhjendatud PaS §
  8. Hagejad on esitanud nõude lõpparve kinnipidamise eest hüvituse väljamõistmiseks

§ 119lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga (8 000 krooni ulatuses).

Kuna töölepingu tähtaja viimane päev oli

  1. august
  2. a, pidi tööandja tulenevalt

§ 32

lg 1, mille kohaselt tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada 4 olevad summad.

§ 119

lg 2 sätestab, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja on selle nõude osas esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks. Kohus nõustub kostjaga, et hagejad ei ole järginud nõude esitamise tähtaega, mis tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 kohaselt on 4 (neli) kuud. Hageja teadsid juba töölepingut sõlmides, et nende tööleping lõpeb

  1. augustil
  2. a seoses tähtaja möödumisega, hagiavalduse kohaselt oli hagejate viimane tööpäev 24.08.
  3. a.
  4. augustil hagejatele lõpparvet välja ei makstud,
  5. augustil andis kostja hagejatele võlatunnistuse raha maksmise kohta hiljemalt
  6. septembriks
  7. a Hagejad pöördusid oma rikutud õiguste (lõpparve väljamaksmise eest hüvitise nõude osas) kaitseks kohtusse alles
  8. märtsil
  9. a. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses /---/. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda /---/. Kohus rahuldas hagi osaliselt ning jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Viljo Junolainen Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.