3-07-1761/17

(10)minutit. Seega ei saanud kaebaja kasutada üldtunnustatud õigust helistada kaitsjale tema poolt valitud ajal ja see vanglaametniku tegevus oli õigusvastane, kuna kaebaja ei olnud soovinud, et vangla tegeleb vahendustegevusega. Nimelt kutsus vangla kaebajale advokaadi omal algatusel ja advokaat saabuski vanglasse. Kuna ametniku käitumine viis teda endast välja, siis hakkas ta nõudma oma õiguste tunnustamist ning selle tulemusena andis Tartu Vangla direktor välja käskkirja nr 1-4/889 08.08.07.a. distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Käskkirja kohaselt karistati teda kartserisse paigutamisega neljakümneks

(40)ööpäevaks, kuna 02.08.2007.a kella 07.55 paiku hommikul muutus O.K. agressiivseks, sõimas ametnikku 2 ebatsensuursete väljenditega ning tagus tugevate hoopidega vastu ust. Kinnipeetav muutus agressiivseks seetõttu, et ta ei suutnud uskuda vanglaametniku teadet, et tema palve advokaadile anti edasi. Ta kirjutas eelmärgitud käskkirjale alla ja avaldas soovi kohe esitada vaie. Käskkirjas on märgitud, et tema süü tuvastati ning esitatud seletuskiri sisaldab ebatsensuurseid sõnu. Kaebaja märgib, et talle pakuti seletuskirja kirjutamise võimalust aga ta keeldus sellest, kuna oli „endast väljas“. 09.08.07.a. päeva teisel poolel esitati temale käskkiri. Möödus 15 minutit ja tal kästi asjad kartserisse minekuks kokku panna. 09.08.07.a. kell 11.00 esitas ta avalduse, et ta soovib helistada õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumisse. Temale ei antud võimalust helistamiseks, seega rikuti taas tema õigusi. Ametnikud ise provotseerisid tema käitumise ja senimaani ei ole keegi huvitunud, kuidas asjad tegelikult kulgesid. Praktiliselt võeti temalt võimalus vahetada infot kaitsjaga kriminaalasjas. Ta läks kartserisse ning viibis seal 6 ööpäeva ajavahemikul 09.08.07.a. kuni 14.08.07.a. Kuid see Tartu Vangla direktor käskkiri nr 1-4/889 08.08.07.a. tunnistati Justiitsministeeriumi 05.09.07.a vaideotsusega nr 4-1-08/7516 kehtetuks. Märgitu tõttu leiab, et temale tekitati moraalne kahju, mille suuruseks on 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni. 12.10.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses märgib, et Tartu Vangla direktor käskkiri nr 1-4/889 08.08.07.a. tunnistati Justiitsministeeriumi 05.09.07.a vaideotsusega nr 4-1-08/7516 kehtetuks, seega jääb ta moraalse kahju hüvitamise nõude juurde summas 20 000 krooni. Ta viibis õigusvastaselt kartseris 10.08.07.a. kuni 14.08.07.a. hommikuni. Kartseris oleku ajal 10.08.07.a. keeldus ta protestiks pakutavast toidust; toitu hakkas vastu võtma alles 13.08.07.a. lõunasöögist. Kuna ta leidis, et kartserisse paigutamisel on rikutud tema õigusi, siis esitas ta kontaktisikule kirjaliku avalduse, et temale võimaldataks helistada EV õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumisse. Ta soovis kaitsta oma õigusi ning saavutada oma õiguste tunnustamine. Helistamist talle ei võimaldatud, samas ei selgitanud keegi, mille tõttu ta sattus kartserisse, kuigi kaebaja esitas selleks vastavaid päringuid. Igasugune võimukuritarvitamine ja jõu kasutamine on Tartu vanglaametnike poolt on igapäevane nähtus ja seda tehakse tahtlikult. 26.11.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses märgib, et moraalne kahju tekitati sellega 1) et Tartu Vangla karistas teda alusetult ning järelikult viibis ta kartseris alusetult 6 ööpäeva. 2) Teda sunniti riietuma vangla vormi, mida kantakse kartseris. Seda vormi kandes tundis ta ennast alandatuna ja vormi tõttu ta ei käinud kartsas viibitud päevade jooksul ühtegi korda väljas jalutamas. Ta soovis minna jalutama, kuid antud riietes pole võimalik kartserikambrist väljuda. Kartserisse paigutamisel võeti jalast sokid, mistõttu kartserist vabastamisel olid jalad külmetusest kanged. 3) Enne kinnipeetava paigutamist kartserisse peab teda läbi vaatama vangla arst, s.t, et kontrollitakse, kas kinnipeetava tervis võimaldab teda üldse paigutada kartserisse. Kaebajale ei võimaldatud enne kartserisse minekut arsti vastuvõttu, kuigi ta seda taotles pidevate peavalude tõttu. Seega paigutati ta kartserisse ilma vangla arsti läbivaatuseta. 4) Alusetult kartserisse paigutamise pärast oli ta sunnitud protestiks keelduma söögist ja seda kolmeks päevaks. Mitte ükski ametnik ei huvitunud ega uurinud, mis põhjustel ta keeldub söögist. 5) Kartseris olles esitas ta avalduse kontaktisikule, et temale võimaldataks helistamine; ta soovis helistada oma õiguste kaitsmiseks EV Õiguskantslerile ja EV Justiitsministeeriumisse. 3 Vanglaametnik ei võimaldanud ega tunnustanud kinnipeetava sellist õigust, so vabalt ja piiramatult suhelda riigiasutustega. 6) Kartseris olles võeti ära igal hommikul tekk, padi, madrats, linad ja voodi lukustati seina külge, mistõttu ta pidi päevad läbi istuma toolil või siis seisma. Igasugune ebaõiglus tekitab inimeses kannatusi. Kui kohus ei pea vajalikuks arvestada tema poolt välja toodud ja kirjeldatud kuute punkti, siis leiab, et kinnipeetaval polegi mitte mingisuguseid õigusi, on hoopis midagi sellist, millele ta ei oska anda nimetust. Täiendavalt soovib selgitusi anda kohtuistungil. Kohtuistungil leidis kaebaja, et nõustub seisukohaga, et kartseris tuleb kanda vangla riietust, kuid riietuse number peab vastama kinnipeetava suurusele ja kasvule. Antud juhul olid väljastatud püksid suured ning ta ei läinud selle tõttu jalutama, kuna valvurid või kinnipeetavad oleksid naernud ja see on alandav. Püksid olid ebasobivast materjalist ning kokkupuutes ihuga tekib külmatunne. Jakiosa on kasutamiseks kõlbmatu, kuna selle lõige ei meeldi: nimetab vangla riietust näotuks ja nn „juudirüüks“, mis pealegi ei paku sooja. Ta palus külmatunde tõttu väljastada asjade hulgast sokid, kuid valvurid seda palvet ei täitnud. Kambris olid aknad suletud ja naturaalne õhk sisse ei puhunud, ventilatsioon toob kambrisse külma õhu, põrand kartseris on külm. Kuna ta loobus protestiks toidust, siis ilmselt tekkis alajahtumine ja tal oli külm. Jakk ja vangla püksid sooja ei andnud. Kuna sokid puudusid, siis külmetasid ka jalad ning seejärel läksid külmast kangeks. Laupäevaks hakkas pea valutama ja ta ei suutnud istuda toolil, kuid lamada ei lubatud, kuna voodid tõsteti ülesse. Antud juhul oleks võinud teha erandi, kuna ta nälgis. Valvur tõi laupäeval tablette, kui ta oli kurtnud oma peavalu. Kõik nähud taandusid järgmise nädala reedeks-laupäevaks, so ajaks, kui ta läks tagasi Murru Vanglasse. Tema teada siis, kui esitatakse vaie käskkirja peale, ei viida kinnipeetavat kartserisse. Ta soovis esitada vaide, sai blanketi alles Murru vanglalt, mitte Tartu vanglas. 15.08.07.a. esitas vaide Murru vanglast. Tema teadmisel enne kartserisse paigutamist tuleb viia kinnipeetav arsti vastuvõtule, kuid temale seda võimalust ei antud. Enne kartserisse paigutamist viibis ta pikalt kohtuistungitel ning pinge oli suur ning sageli olid peavalud, samas oli ka vererõhk kõrge. Arsti vastuvõttu soovis nõupidamiseks kroonilise maogastriidi tõttu; kuna ta tarvitab toitu korraga vähesel hulgal, siis teades, et Tartu vanglas viiakse toidunõud koheselt peale sööki ära, ei oleks ta saanud toitu hoida enda juures ning süüa seda väikeste portsude kaupa. Ta tahtis pidada selle korra suhtes arstiga nõu, et ei tekiks tervisehäireid. 09.08.07.a. kirjutas ta söögist keeldumise avalduse ning põhjendas oma seisukoha. Arst jäigi saabumata, toidunõud viidi kiirelt ära, nii nagu selles vanglas on kombeks. Avaldus toidust keeldumise kohta võeti vastu ja rohkem tema suhtes huvi ei ilmutatud. Ta soovis helistada õiguskantslerile ja justiitsministeeriumisse 13.08.07.a., helistamise avalduse esitas I sektsiooni kontaktisikule ja ametnik teatas, et kaebaja ei saa helistada, kuna helistamise päev oli möödunud. Ametnik ei tohi küsida, miks ta soovib kellelegi helistada ja tema ei pea ametnikele ütlema põhjendust. Soovis helistada nendesse kohtadesse seotult ebaseadusliku kartserisse paigutamisega. Vastustaja ei pea andma soovitusi, kuidas on õigem talitada, vaid peab võimaldama helistamise. Advokaadi kutsus välja Tartu vangla, ta tuli vanglasse 02.08.07.a., kuid kaebaja seda ei olnud soovinud, vaid soovis temale üksnes helistada. Seejuures helistati mitte advokaadi mobiilile, vaid büroo numbrile. Kahjunõude esitas, kuna vajab õiglast kohtlemist ja vastustaja vastus teda ei rahulda. Esitab kohtule tutvumiseks Tartu vangla kirja 11.09.07.a. (tlk 80) seotult helistamiste probleemiga. Kuna seal märgitakse ära, et erakorraline telefoni kasutamine peab olema põhjendatud, siis leiab vastupidiselt, et tema ei pea midagi põhjendama. 4 Meditsiinikaart oli isikliku toimikuga kaasas. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tartu Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebaja kanda. Kartseririietuse kandmine ei saa alandada väärikust, kuna VSKE, vastu võetud Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72, § 100 lg 1 teise lause kohaselt kartserisse paigutatu registreeritakse, otsitakse läbi ja temale antakse kartseri arvel olev riietus. Jalutama ei saa vangla kedagi sundida, see on kinnipeetava õigus, kas minna jalutama või mitte. Üldjuhul toimub saatmine jalutama ühe või kahehaaval ning jalutamine toimub eraldi boksis. Kartseris ei saanud olla külm. Perioodil 09.08.07- 14.08.07.a. oli välisõhu keskmine temperatuur 22.6 kraadi. Päevased temperatuurid jäid 28 kraadi piiresse ja öösel 16 soojakraadi piiresse. Tartu vangla on uusehitis, soojapidavus vastab normidele. Selle tõttu on kaheldav, et kaebaja külmetas; sellise probleemiga ametnike poole kaebaja ei pöördunud. Jalanõud jäetakse kartseris isikule alles. Arsti vastuvõtt enne kartserisse paigutamist ei ole kohustuslik, kuna VSKE § 98 p 5 näeb ette, et distsiplinaarmenetluse protokollile lisatakse õiend, milles arst annab hinnangu, kas isiku tervislik seisund võimaldab teda paigutada kartserisse. Meedikutel on kasutada tervisekaardid, mille põhjal saab koostada ja väljastada õiendi. Kohustuslik tervisekontroll tehakse isiku vastuvõtmisel vanglasse. Toidust loobus kaebaja vabatahtlikult. Tartu Vanglal oli kohustus tagada toit ja vangla selle tagas. Vangla ei saa sundida kedagi sööma. Täiskasvanud inimene annab aru oma tegude tähendusest ja tagajärgedest. Riigiasutustele helistamise küsimus. Vastavalt vangla Kodukorra p 16.2.

1. võimaldatakse kartseris viibivale isikule helistamine neljapäeviti korraga 10 minutit. Kodukorra p 16.2.5 kohaselt esitatakse eelvangistushoones 1.sektoris (kartser) helistamiseks avaldused suuliselt helistamise päeva hommikusel loendusel. Kaebaja väidab, et soovis helistada Õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumi ametnikele. Kuna kaebaja paigutati kartserisse 09.08.07.a., so neljapäeva lõunaajal, siis oli kahjuks helistamise sooviavalduste esitamise aeg läbi. On kahetsusväärne, kui kaebajal jäi helistamata, kuid kirja kirjutamise võimalus oli olemas. Probleeme ei saa ametnikud lahendada telefoni teel ning tulemuslikum oleks olnud kirja saatmine. Kartseris sisustusse kuuluvad asjad ja lavatsite ülestõstmise määratleb VSKE § 7 lg 2 ja vangla ei käitunud õigusvastaselt. Kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, kuna kaebaja vaiet läbivaatav justiitsministeerium ei olnud Tartu vangla direktori 08.08.07.a. käskkirja nr 1-4/889 täitmist peatanud ja seega oli kaebaja paigutamine kartserisse õiguspärane toiming. Tartu vangla tegevuse või tegevusetuse läbi ei ole kaebajale tekitatud mittevaralist kahju ja vangla teostas toimingud nõuetekohaselt ja kooskõlas seadusandlike aktidega. Kohtuistungil leidis vastustaja, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Nõustub kaebaja väitega, et kui kaebaja kirjutas avalduse toidust loobumise kohta, siis see liikus juhtkonnani ning avaldusega arvestati. Kui kaebaja kirjutas avalduse, et ta soovib uuesti hakata sööma, siis see avaldus koheselt rahuldati ning kui ta kirjutas 12.08.07.a. avalduse, et hakkab järgmisest hommikust sööma, siis toit ka toodi. Kaebaja ise ei soovinud vaatamata eelnevale 13.08.07.a. hommikutoitu ja hakkas sööma alles lõunasöögist. Kartseririietust kantakse ajutiselt, selle materjal on tavaline ja see riietus õmmeldakse vastustaja teada Harku vanglas ning kõigile kinnipeetavatele ühest ja samast materjalist. Kaebajat ei oleks teised isikud jalutamisel 5 näinud, kuna boksid on läbipaistmatud ning ta oleks seal olnud omaette. Sokkide probleemi ei ole kaebaja senimaani esile toonud ja nähtub, et paljajalu ta kambris ei pidanud olema, kuna jalas olid sussid. Vangla ei saa olla külm, pigem on Tartu vanglas probleemiks kuumus. Olemas on sundventilatsioon, mis haarab kaasa pool välisõhust ning kambrisse väljapaiskuv õhk ei saa olla külm. Kaebaja väide näljast ja külmast ei ole usutav. Kui oleks tekkinud tõsine vajadus toidu järele, siis oleks pidanud ja saanud kohe süüa. Kartseris on voodi jm mugavused karistatule päevasel ajal kättesaamatud; sageli rikuvad kinnipeetavad protestiks asju, neist tehakse ebalegaalseid vahendeid ning toidunõud viiakse ära, kuivõrd kinnipeetavad hakkavad rikkuma toitu, loobivad sellega, kui jätta see kambrisse pikemaks ajaks. Kui kaebaja tervis oleks halvenenud, siis oleks lõpetatud karistuse kandmine ning nii on ka praktikas toimitud. Administratsioon jälgis kaebaja olukorda, arvestades, et avaldus toidust keeldumise kohta jõuab juhtkonnani, olid teada põhjused, mille kaebaja sinna märkis. Terved päevad viibisid kambris ametnikud erinevate toimingute raames ning kaebaja ei saa väita, et keegi ei pannud teda tähele või ei jälginud olukorda. Nälgimine oli lühiajaline, kaebaja valitud käitumisviis ning ei nähtu, et see tekitas tagajärgi. Kui kaebaja oleks soovinud arsti vastuvõtule, siis see tahteavaldus fikseeritakse elektroonilises andmebaasis, et tagada kiire reageering. Kaebaja oli jälgimisel nälgimise tõttu ja kuna selline kaebaja käitumine ei olnud pikaajaline, siis personal ei näinud vajadust sekkuda. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. 1) Puudub vaidlus selle üle, et O.K. oli karistatud Tartu Vangla direktori käskkirjaga nr 14/889 08.08.07.a. ja ta määrati distsiplinaarsüüteo eest 40 ööpäevaks kartserisse. Nähtuvalt õiendist karistuse täitmisele pööramise kohta (tlk 79) määrati kaebaja kartserisse viimisele ja ta viidi kartserisse 09.08.07.a. kell 17.
2. Kaebaja vabastati kartserist 14.08.07.a. kell 8.
3. O.K. esitas 15.08.07.a. vaide Justiitsministeeriumile ja vaideotsusega 05.09.07.a. nr 4-108/7516 rahuldati vaie ning tunnistati käskkiri kehtetuks. Vaides leiti, et O.K.i ei tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolliga, seega rikuti VSKE § 97 lg 2 p 13 nõudeid. Oluliseks rikkumiseks peeti aga asjaolu, et kaebajale ei antud võimalust selgituste esitamiseks. Vaideotsuses märgitakse veel, et kinnipeetav väitis, et kirjeldatakse olematut sündmust, kuid vaides ei esitanud kaebaja ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et sündmust ei olnud. Eelmärgitu tõttu O.K. leiab, et kartserisse paigutamine oli alusetu; Tartu Vangla on seisukohal, et paigutamine toimus käskkirja alusel, justiitsministeerium ei olnud vaide ajaks haldusakti täitmist peatanud ning kinnipidamisel järgiti õigusaktide nõudeid. 2) Kohtuasja lahendamiseks tuleb anda vastus küsimusele, kas kinnipeetava õigusliku aluseta kartserisse paigutamine saab rikkuda tema põhiõigusi ja inimväärikust. Kaebaja väidab, et tema väärikust alandati ning temale põhjustati füüsilisi kannatusi. 3) Riigikohus rõhutas
4. märtsi
5. a otsuses nr 3-3-1-2-06 p 10 järgmist: „Riigikohtu halduskolleegium peab esmatähtsaks rõhutada, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest.“ 6 Vastustaja on käesolevas kaebuses leidnud, et kartserisse paigutamine on distsiplinaarkaristus, mida rakendati kinnipeetava poolt toimepandud distsiplinaarrikkumise eest ning selle karistuse olemus ja eesmärk ei muutunud sellest, et käskkiri tunnistati kehtetuks hilisemalt vaidemenetluse tulemusel. Vangla ei ole süüliselt rikkunud kaebaja õigusi kartserisse paigutamisel, seega ei tekitatud kaebajale kahju. Kaebaja leiab vastupidiselt, et ta ei ole toime pannud käskkirjas märgitud tegu ning karistamine oli juba seetõttu alusetu; kuna aga Justiitsministeerium tuvastas vastustaja tegevuses rikkumise, siis on tema kinnipidamine kartseris alusetu. Kohus märgitud vangla seisukohaga ei saa nõustuda, kuna kohtupraktikas käsitletakse haldusakti tühistamisest tulenevat tagajärge õiguste rikkumisena, mis annab aluse nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Eelmärgitud riigikohtu lahendis märgitaksegi, et „Isiku kohustus kanda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib üksnes siis, kui karistus on määratud ja seda kantakse seaduses sätestatud alustel ning korras. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu selle järeldusega, et ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti tühistamine ei tekita kartserisse paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks“. Seega ei ole õige vangla väide, et isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti tühistamine ei anna õigust nõuda mittevaralist kahju. Kartserikaristuse kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav, selle tõttu ei saa välistada kahju tekkimise võimalust. 4) Riigikohtu märgitud lahendis tuuakse veel esile, et distsiplinaarkaristuse õigusvastane kohaldamine iseendast ei too tingimata kaasa inimväärikuse kahjustamist. Määrav tähendus on kohaldatud karistuse liigil ja karistuse kohaldamise tingimustel. Kinnipeetava paigutamine kartserisse on vastavalt vangistusseaduse § 63 lg-le 1 kõige rangem distsiplinaarmeede. Kartserisse paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust. Kartserisse paigutatud isiku suhtes saab kohaldada vangistusseaduse § 24 lg-s 4, § 25 lg-s 3 ning vangla sisekorraeeskirjade § 8 lg-s 1, § 51 lg-s 3, §-s 60, § 77 lgs 1, § 83 p-s 31, § 100 lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. Kohus peab kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Selle karistuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec

(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel. Käesoleval juhul on Justiitsministeeriumi vaideotsus jõustunud, mis tähendab, et vangla rikkus distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud nõudeid ehk menetluskorda ja selle tõi esile Justiitsministeerium vaideotsuses. Kui vangla ei oleks menetlusnõudeid rikkunud, ei oleks käskkirja saanud tunnistada kehtetuks. Kuna käskkirja alusel määrati karistus ja kaebaja jõudis viibida kartseris, siis ei saa vastustaja väita, et kaebaja viibis kartseris õiguspäraselt ning vangla ei vastuta tagajärgede eest. Isikule saabunud tagajärg – tema väärikuse kahjustamine – on vahetult tingitud haldusorgani tegevusest – kinnipeetava paigutamisest kartserisse ilma õigusliku aluseta. Samas tuleb kohtul koheselt selgitada, et kaebaja oli vaideotsuse ajaks esitanud väite, et tema kohta avaldati lausvalet, temale ei võimaldatud seletuskirja ega selgituste andmist, samuti ei vesteldud temaga. Käesolevas kohtukaebuses märgib kaebaja vastupidist- temale pakuti võimalust kirjutada seletuskiri aga ta keeldus sellest, kuna oli „endast väljas“. Sellest aspektist 7 vaadatuna on kaebaja saavutanud vaidemenetluses eduka tulemuse, mille asjaolud käesolevaks ajaks on ümber lükatud kaebaja enda kinnitusega, et tal oli võimalus esitada selgitused, kuid ta loobus ise seletuse esitamisest. Kuigi formaalselt on vaideotsus jõustunud ja selle tulemusel karistuskäskkiri tunnistatud kehtetuks, ei saa kohtu arvates jätta märgitud momenti tähelepanuta, kuna kaebaja on esitanud kahjunõude. 5) Riigikohus järeldab eelviidatud lahendis edasi järgmist: „Riigikohtu halduskolleegium leiab, et selles asjas on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).“ Lahendis märgitakse veel, et „Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Tuvastades inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on kohus juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.“ Seega tuleb uurida, kas kaebaja väärikust võisid kahjustada kartseritingimused ja kas kaebajale tekkis nendest tingimustest füüsilisi kannatusi. 6) O.K. väidab, et ametnikud olid hoolimatud ning kartseritingimused olid halvad. Seega peab kohus kontrollima, kas kaebaja poolt viidatud põhjustel olid kartseri kinnipidamistingimused halvad ning selle tõttu ta kannatas füüsilist ja moraalset piina tema poolt esiletoodud asjaoludel. Kohus leiab, et asja materjalidega ei ole leidnud kinnitust väited, mille kohaselt rikuti vangla süül kaebaja tervist. Ka ei leidnud kinnitust, et kinnipidamise tingimused olid nõuetele mittevastavad. Kohus on eelnevalt märkinud, et kaebaja väidetel ta alustas protestimist, et vältida kartserikaristust. Seda tegevust kohus ei saa õigustada, kuna kaebajal on seaduse kohaselt võimalik pöörduda kohtusse ja taotleda EÕK või esitada vaie ja paluda haldusakti täitmise peatamist. Kaebaja kasutas seaduses märgitud õigust ja esitas vaide, kuid ei tõrjunud käskkirja täitmisele asumist. Kartserisse paigutamine ei õigusta protestimist ja söögist loobumist. Kui iga kinnipeetav, kes paigutatakse kartserisse, reageeriks kuni õigeksmõistva otsuseni protestimisega, siis see häiriks vangla siserahu ning takistaks ametnikel töötamist, mis omakorda ohustab vangla julgeolekut. Seadusandja on sätestatud õiguste kaitse viisid, sh võimaluse esitada kahjunõue, kui hiljem selgub, et kinnipidamine oli alusetu ja kahju ei olnud võimalik ära hoida. Kaebaja märkis, et ta protestis ka põhjusel, et ametnik ise provotseeris tema käitumise, kuna sündmus algas faktist, et ta soovis helistada advokaadile, seda ei võimaldatud ning vanglal ei olnud õigust tegeleda vahendustegevusega ning kutsuda advokaat vanglasse. Kohus leiab, et ka selline põhjus protestimiseks ei ole õigustatud, kuivõrd vangla oli lubanud teavitada advokaadile, et kaebaja soovib helistada kaitsjale ning vangla täitis oma lubaduse. Kaebaja selle lubaduse täitmist ei usaldanud ehkki nähtub, et advokaat ilmus kinnipeetava juurde. O.K.`i suhtes käitus vangla tema huve arvestavalt ja jääb arusaamatuks, miks kaebaja on selle tõttu häiritud, et advokaat ilmus ise tema juurde või et helistati büroo numbril ja ei kasutatud mobiilinumbrit. Kui advokaat pidas vajalikuks ja võimalikuks ilmuda koheselt signaali peale vanglasse ega esitanud pretensioone, kuidas temale helistati või sai teatavaks kaebaja soov temaga kontakteeruda, siis ei tohiks ka kaebaja siinkohal olla jätkuvalt rahulolematu. Kahtlematult sai kaebaja küsida kaitsjalt kriminaalasja osas vahetult neidsamu küsimusi, mis ta oleks esitanud telefoni teel ning kaebusest ei nähtugi, et telefoni teel antud advokaadi 8 õigusabi oleks olnud suurema kaaluga, kui vahetult kohene suhtlemine. Mingeid kahjulikke tagajärgi kaebajale ei saabunud. Veel väitis kaebaja, et ta protestis ka põhjusel, et teda ei viidud enne kartserisse paigutamist arsti juurde ning teda ei rahulda olukord, et terviseseisundit kontrolliti vaid meditsiinilise kaardi alusel. Kohus leiab, et kaebaja ei ole senimaani jõudnud otsusele, missugusel põhjusel ta survestas olukorda. Kuid ka viimasena märgitud põhjus ei õigustanud protestimist ehk näljastreiki. Kaebaja tervis oli kontrollitud saabumisel vanglasse, tema tervisekaart oli liikumisel vanglast vanglasse olemas ning esitatud arstile, kes otsustas, kas kaebaja tohib kanda kartserikaristust. Söögist loobus kaebaja 3 päevaks ja lõpetas protestimise vabatahtlikult. Enne kartserisse paigutamist kontrollitakse tervisest tulenevaid vastunäidustusi esmalt meditsiinikaardi andmetel. Meditsiinilisi vastunäidustusi kartserisse paigutamiseks arsti kogutud andmed ei kinnitanud. Peavalud või vererõhu kõrgenemine, mis võisid avalduda kohtuistungitel valitsevast pingest, ei ole selliseks eriliseks haigussümptomiks, mis viitaks eluohtlikule seisundile või püsivale terviserikkele, mille tõttu ei saaks rakendada distsiplinaarkaristust. Pealegi ei nähtu, et kaebaja oleks kohtuistungite järgselt palunud ennast viia arstlikkusse kontrolli. Vastupidiselt oleks ebaloomulik, kui kaebaja tunneks ennast häirimatult, kui teda süüdistatakse raskes kuriteos ning toimub sellise asja arutamine. Kaebaja väitel arutatakse asja juba ca 4 aastat. Kriminaalasja menetluse arutamiselt saabumisel ei ole kaebaja enda väidetel arstiabi vajanud ega seda palunud. Kui kaebaja väidab, et protesti alustas ta selle tõttu, et teda ei kontrollitud arstlikult enne kartserisse paigutamist, siis kohus jääb seisukohale, et kaebaja ekslikult arvab, et vahetu meditsiiniline läbivaatus oli kohustuslik. Tartu vangla kodukorra (avaldatud vangla kodulehel) XII osa sätestab kinnipeetava isiku meditsiinilise teenindamise korralduse nõuded ja kohus ei leia, et vangla jättis nõuded täitmata. Peavalud võisid kaebajal aga tekkida kartseris olles, nii nagu ta lõpuks ka väitis. Seda võisid esile kutsuda koos varasemate üleelamistega kriminaalasjas kaebaja poolt valitud ebaõige käitumise viis- nälgimine ja eeltoodud alustel põhjendamatu mässumeelsus. Kohus ei nõustu kaebajaga, et ta juba kartseris olles teadis, et karistusotsus on õigusvastane. Kaebaja väide, et tema ei teadnud, milles teda süüdistatakse ja ta ei olnudki midagi teinud, on ümber lükatud vaideotsuse andmete ja järeldustega ning 08.08.07.a. käskkirja juurde kogutud alusmaterjalidega. Vaideotsuses märgitakse otseselt, et O.K. väidab, et tegemist on olematu sündmusega, kuid see ei ole usutav. Kohus lisab veel, et kaebaja oli saanud protokolli ja käskkirja lugeda enne kartserisse paigutamist ja teadis süüdistust, muuhulgas ka seda, et ta oli ametnikke solvanud sõimuga. Ehkki kaebaja leiab, et ta ei mäleta, et ta oleks esitanud ebatsensuurset teksti, ei olnud talle teadmata, et ametnikud pidasid end solvatuteks ning leidsid, et käitumine oli lubamatu. Seega nähtub, et kartserisse paigutamise ajaks ei olnud ta teadmatuses, mis juhtus ja milles esitati süüdistus ning see teadmatus ei saanud teda ajada ärevusse või õigustada negatiivseid emotsioone. Kohus on juba märkinud, et erinevalt vaidemenetluses tehtud otsusest nähtub kohtule esitatud kaebusest tlk 4, et kaebaja märgib nüüdseks ka ise ära, et temale pakuti võimalust kirjutada seletuskiri, aga ta keeldus sellest, kuna oli endast väljas. Kuigi vaidemenetlus lõppes kaebajale edukalt, nähtub neist momentidest, et kaebaja ei olnud teadmatuses sündmusest ning selle asjaoludest ja niimoodi tekkinud negatiivsed emotsioonid ei ole põhjustatud vangla poolt. Vanglal on õigus nõuda reeglipärast ja viisakat käitumist ning kaebajale ei ole see tavalise käitumise reegel tundmatu. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kaebaja teadis, et ta võib erutuda, et seejuures võivad tekkida peavalud või seedetrakti häired, siis ei oleks tohtinud valida nn õiguse jaluleseadmiseks nälgimist, kui lubamatut vastupanu meetodit. Ükski isik, sh ka kaebaja, ei 9 tohi kasutada haldusakti õiguspärasuse kontrollimise perioodil viise ja vahendeid, mis survestavad olukorda ja võivad kahjustada tervist. Seejuures oli haldusakti õiguspärasuse kontrolliga juba alustatud, jäi üle oodata tulemust. Isegi kui kaebaja oleks tõendanud, et mõnepäevane mittesöömine tõi kaasa haiguslikke nähte, oli nende ärahoidmine kaebaja võimuses. Kaebaja ei esitanud tõendeid, et nälgimise tulemusel ta vajas arsti ja et tekkisid tagajärjed. Tema väidetel ta arsti juurde hiljem ka ei pöördunud. Seejuures on kaebaja ekslikult seisukohal, et teda ei jälgitud. Ametnikud külastasid kambrit pidevalt ning asjaolu, et nad ei täheldanud kaebaja seisundis tervisele ohtlikku olukorda, ei sundinud kutsuma kambrisse arsti. Kaebuse esitajas seletustest saab järeldada, et ta vajas kõrgendatud tähelepanu mitte objektiivsetest halbadest oludest tingitult ja solvus siis, kui tähelepanu osutati oodatust teistsugusel viisil. Kaebaja väidetest järeldab kohus, et peavalud tekkisid tal kartseris viibimisel ajast, mil ta hakkas nälgima. Piisavaks tähelepanuks tuleb antud juhul lugeda kaebaja peavalu vaevuste kurtmise järgselt tablettide määramist ja toomist ning ametniku jälgimist tavapäraste päevaste tegevuste käigus. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et juhtkond ei uurinud, mis temaga toimub. Vältimatult jõuab juhtkonnani avaldus, millest nähtub, et kinnipeetav loobus toidust. Tartu Vangla kodukorra XXII osa sätestab kinnipeetava toitlustamise reeglid ja kaebaja oli kindlustatud toiduga ettenähtud reeglite järgi. Toidust keeldumise korral p 22.8 kohaselt esitab isik kirjaliku avalduse direktorile toidust loobumiseks ning kaebaja kinnitas, et ta esitas sellise avalduse, hiljem kirjutas avalduse, et saada ettenähtud toitu ning toit ka toodi. Kuna kaebaja kinnitas, et ta sellise avalduse kirjutas ja märkis sinna ära põhjused, miks ta niimoodi talitab, siis ei ole vaidlust küsimuses, et kaebaja ise keeldus toidust ning juhtkond oli teadlik, kuidas ja missugusel põhjusel kaebaja niimoodi käitub. Kui kaebaja näitas ära põhjuse ja vangla seda ei pidanud kaalukaks, siis ei tähenda see olukorda, et vangla jättis avalduse tähelepanuta. Seega ei saa kaebaja väita, et vangla ei huvitunud tema olukorrast. Kui avaldus oleks jäetud tähelepanuta, siis oleks kaebajale toodud jätkuvalt toitu ning teda ei oleks „toidult maha võetud“. Kohus möönab, et kaebajal võis olla ebamugavustunne, kui ta kannatas tühja kõhtu, kuid jääb seisukohale, et kaebaja ekslike arusaamade ja teadvalt söögist keeldumisega põhjustas endale need kannatused. Kui isik teab, et tema tervisele võib olla ohtlik toiduta jäämine, siis seda enam oleks tulnud järgida kehtivat sisekorda ja vastu võtta need võimalused, mis on garanteeritud seadusega. Kaebaja leiab, et kamber oli külm. Kohus nõustub seisukohaga, mille kohaselt olid sellel perioodil keskmised õhtutemperatuurid Eestis erandlikult kõrged, sh ei olnud suuri kõikumisi öise ja päevase temperatuuri vahel. Kohus kontrollis täiendavalt ajaleht Postimees.ee arhiivimaterjale ja kinnitab, et arvates 09.08.07.a. olid soojakraadid EV-is ühtlaselt kõrged, seejuures tõusis kuumarekord 31,9 kraadini. Kuna kuum ilm püsis pikemat perioodi, siis valitses hoonetes üldine kuumus, sh vanglates, kuna kambrite õhutamine akende kaudu oli tehnilistel põhjustel kas piiratud või selline õhuvahetus ei taganud piisava õhu liikumist ja värske õhu juurdevoolu. Kaebaja kinnitas, et aknad Tartu vanglas on suletud ja neid ei avatud. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et vangla kartserikamber oli külm. Külm ei saanud olla ka ventilatsioonist tulev õhk, kuna Tartu vanglas erinevalt teistest vanglatest on õhuvahetus kaasaegsem ning see tagab kambrite ventilatsiooni nii, et kambrisse ei suunata õhuvahetuse käigus üksnes külma õhku. Külma ja sooja välisõhu segunemisel ei saanud kambrisse puhuda sundventilatsioonist külma õhku, mis oleks saanud tekitada jalgade külmumise. Kui öisel ajal õhutemperatuur langes, siis oli kaebajal kasutada voodivarustus, mis peab tagama öisel ajal piisava sooja. Vanglas kantava kartseririietuse sobimatuse suhtes võtab kohus eraldi seisukoha, kuid kaebaja väites, et riietus põhjustab külmatunde, leiab kohus, et selline väide on paljasõnaline. Kohtule ei ole teada juhtumit, mil kinnipeetav oleks „külmunud“ kasutusel oleva riietuse tõttu. Samas ei 10 suutnud kaebaja selgitada, miks ta ei kasutanud riietusest peale pükste veel ka riietuse juurde kuuluvat jaki-osa, kui tal siiski tekkis külmatunne. Kaebaja oli veel riietatud T-särki ning kui tal oligi külmatunne, saanuks kasutada jakki. Jakki oleks tõelise häda korral saanud asetada ka jalgadele. Kaebaja üksnes väitis, et selle lõige ei meeldi, nimetas riietuse nn „juudirüüks“. Kohus leiab, et kui kaebajal oleks olnud ka tegelikult külm, siis oleks sobinud keha soojendamiseks mistahes lõike ja väljanägemisega riietus. Kohus järeldab kaebaja seletustest, et ebausutavad on O.K. väited antud tingimustel külmumisest ja jalgade kangestumisest kambris valitsenud külma tõttu. Kartseri sisustus ja kinnipeetava kamber on erineva sisustusega. VSKE § 7 märgib ära nõuded toa, kambri ja kartseri sisustuse osas. Kaebaja kinnitas, et kartseri sisustuse osas tal tegelikult pretensioone ei ole ning kohus selgitas täiendavalt, et VSKE § 7 lg 2 p 1 kohaselt tõstetakse päevaks ülesse voodid, kuna kartseris on askeetlikum sisustus ja kord, seega ei saa karistatud isik karistuse kandmise ajal lamada voodis kogu päeva kestel. Kaebaja seejärel väitis, et külm võis olla seotult sellega, et ta hakkas nälgima ja organism oli kurnatud. Kohus on eelnevalt aga märkinud, et kaebaja oleks pidanud ise mitte nälgima ning katkestama nälgimise, kui ta tundis, et see kahjustab tervist ja võib põhjustada külmatunde. Seejuures ei saanud tekkida alajahtumine organismi kurnatusest põhjusel, et kaebaja ei olnud söönud, koheselt esimesest päevast, kuna kaebaja oli eelnevalt söönud ja nälgimise tõttu organism ei olnud kurnatud, nälgima hakkas kaebaja alles 13.08.07.a. ja tegi seda lühiajaliselt. Tõendamist ei ole leidnud väide, et temale keelati kaasa võtta kambrisse sokid. Seejuures jääb kaebaja vastuoluliseks, kuna ta kaebuses väitis, et sokid võeti ära. Kohtuistungil selgus, et kaebaja ei võtnud kambrisse kaasa sokke ja sokke ei ole võetud ära. Sokid ei ole kinnipeetavale kartseris keelatud asjadeks ja kui ametnik andis korralduse võtta kaasa lubatud asjad, siis pidi ta ise hoolitsema, et riietub oludele vastavalt ja võtab kaasa lubatud asjad. Kaebaja väidet, et ta palus sokke hiljem, ei saa kohus kontrollida, kuna ta ei öelnud ühegi valvuri nime, kellele oleks vastav palve esitatud ning kohtukaebuse esitamise ajast oli piisavalt pikk aeg, et viidata kontrollimist vajavatele asjaoludele. Seejuures märgib kohus, et asju väljastatakse kirjaliku avalduse alusel, mitte suulise avalduse alusel. Põhjuseks on asjaolu, et esemed/asjad on arvel isikukaardil ning asjade väljastamine toimub kirjaliku avalduse alusel. Kaebaja ei avaldanud kohtule, kas ta soovis asju laost või missuguses kohas olid tema asjad. Tartu Vangla kodukord niisamuti nagu kõigi vanglate kodukorrad näevad ette, et asjade väljastamine laost või esemete üleandmine kambrist lattu teostatakse kirjaliku avalduse alusel, mis viseeritakse ning dokumendid hoitakse alles, et asjade liikumine oleks jälgitav. Vastavad põhimõtted toob ära kodukorra IX osa. Kaebaja ei ole väitnud, et tal puudus paber ja kirjutusvahend või et ta palus avalduse blanketti ja seda ei väljastatud, et kirjutada avaldus sokkide saamiseks. Paljajalu ta kambris ei viibinud, kuna kandis susse ehk nn „plätusid“, mis on piisavalt kõrge tallaga, et kokkupuutes põrandaga kaitsta jalgu, kui põrand peaks olema külm. Seejuures märgib kohus, et samades sussides oli kaebaja ilmunud kohtusse detsembrikuus (käesoleva kaebuse arutamine) ja kaebaja demonstreeris kohtule, et ta kandis samu susse. Kartserikaristuse kandmise ajal ei tehtud erandit ega lubatud teda lamada voodis, kuna ei nähtunud erandi tegemise vajadust ja aluseid. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et vastustaja, paigutades kaebaja kartserisse ei põhjustanud füüsilisi kannatusi kaebuse esitajale põhjusel, et kartseritingimused ei vastanud nõuetele. Riietuse küsimus. 11 Kohus ei leia, et kaebajat saab alandada vanglas kohustusliku riietuse kandmine. Kuigi kaebaja asus väitma, et mõistab vanglariietuse vajalikkust, esitas ta ikkagi seisukoha, et tema väärikust alandati, kui ta pidi kandma sobimatut vangla riietust. Kohus selgitab, et vanglas on kohustuslik kanda seadusega ettenähtud riietust ja kui vangla ongi aegade jooksul võimaldanud kanda ka isiklikku riietust, siis ei tähenda see, et kinnipeetavat ei tohiks panna kandma vanglariietust. VangS § 46 lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab vangla riietust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sõnaselgelt sätestab vangistusseadus isikliku riietuse kandmise üksnes vahistatute puhul (§ 93 lg 1) ning kinnipeetavate puhul vangla direktori loal (§ 46 lg 2). Kohus nõustub vangla seisukohaga, et kartseririietuse kandmine ei saa alandada väärikust, kuna VSKE, vastu võetud Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72, § 100 lg 1 teise lause kohaselt kartserisse paigutatu registreeritakse, otsitakse läbi ja temale antakse kartseri arvel olev riietus. Seega on kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemiseks olemas seaduslik alus. Riietuse puhtuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetamise peab kindlustama vangla ja kui neid nõudeid ei täideta, siis tuleb esitada vastav kaebus. Antud juhul ei ole kaebajal pretensioone märgitud osas. Kartserisse paigutatud kinnipeetavate suhtes tuli imperatiivselt vangla riietuse kandmise kohustus vangla sisekorraeeskirjast. Alles kohtuistungil esitas kaebaja väite, et riietusest püksid olid liialt suured. Kaebaja kirjeldatud asjaoludel ei tuvastanud kohus, et sellest riietusest oleks kaebajal mingeid füüsilisi traumasid, mis oleks samas põhjustanud vaimseid pingeid. Nii näiteks ei olnud riided väiksed, et nad mõjutaksid kaebaja füüsilist olekut, tekitaksid selliselt ebamugavustunde või näiteks hõõruksid nahka. Kui riided ei ole pingul ega pitsita, siis ei saa nad avaldada kahjulikke mõjutusi kehale ega takista liikumist ning tavapärast tegevust. Liikumine jalutusboksi on tavapärane tegevus. Isegi kui kaebaja oleks tõendanud, et riietus oli soovitust suurem, ei ole jalutamiseks boksis ülemääraselt koormav käänata püksisääred ülesse või pingutada püksikummi. Samuti ei ole tõendeid, et valvurid naersid kaebaja üle tema riietuse pärast. Kui kaebaja jalutama ei läinud, siis ei saa ta ka loogiliselt väita, et valvurid naersid tema üle. Kaebaja oleks saanud jalutada ettenähtud aja värskes õhus, kui ta seda oleks soovinud. Teised kinnipeetavad boksis viibivat isikut ei näe. Kui kaebaja ei läinudki jalutama, siis ei saanud üldse keegi naerda tema riietuse üle ning kaebajal ei saanudki tekkida väidetavat kahju. Kaebaja seejuures ei tõendanudki, et ta pidi kandma suvalise numbriga riietusesemeid ja et riietus oli sedavõrd suur, et takistas teda liikumisel või tekitas muid piinu. Kui kaebajale eraldatud riietus oleks olnud liialt väike ja selliselt tekitanud kaebajale füüsilisi piinu liikumisel, võiks see teda masendada, kuid antud juhul midagi niisugust ei olnud. Kaebaja väited jaki lõike osas jäidki lahti seletamata, kuna selgitus, et teda sunniti kandma nn „juudirüüd“ ei tähenda kohtu jaoks, et riietus oli ebasobiv. Helistamise küsimus. Kohtuistungil jäi kaebaja seletuse juurde, mille kohaselt ei lubatud temal helistada Õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumisse 13.08.07.a. ja ta esitas sellise soovi I sektsiooni kontaktisikule ning ametnik oli vastanud, et ta ei saa helistada, kuna helistamise päev on möödunud. Kohtukaebuses oli ta aga väitnud, et 09.08.07.a. esitas avalduse, et soovib helistada õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumisse. Seega nähtub, et kaebaja väited on eksitavad ning ilmselt ajab ta segamini soovi helistada kaitsjale ja riigiasutustele. Kaitsjale helistamise küsimus lahendus enne kartserisse viimist ning kohus märkis, miks ta leiab, et kaebajal ei olnud põhjust nuriseda ega protestida, kuna kaitsja saabus koheselt ise vanglasse. Kirjalikku avaldust muudeks helistamisteks kaebaja ei ole esitanud, seega ei ole võimalik sellist avaldust välja nõuda. O.K. esitas kohtule dokumendi, millest nähtub, et ta oli esitanud 13.08.07.a. (tlk 80) märgukirja ja sai vastuse Tartu Vanglalt 11.09.07.a. Vastusest nähtub, et kaebaja oli esitanud küsimusi advokaadile helistamise suhtes, mille kohta kohus on varem 12 juba märkinud, et kuigi kaebaja ei saanud koheselt helistada, siis organiseeriti advokaat vanglasse juba järgmisel päeval, so 02.08.07.a. Kuid see juhtum ei puuduta kartseris viibimise aega ja helistamise küsimusi kartseris viibitud aja kestel. Kaebaja väites, et ta soovis helistada kartseris olles Õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumisse, märgib kohus, et eelnevalt märgitud vastusest nähtuvalt kontrolliti asjaolusid ning selgus, et kaebaja ei esitanud avaldust (ei kirjalikku ega suulist), vaid hoopiski väitis, et kui ta erakorraliselt ei saa helistada justiitsministeeriumisse, siis kaebaja esitab kaebuse inspektor – kontaktisiku peale. Kuna muid tõendeid kaebaja kohtule ei esitanud, siis saab kohus järeldada, et kaebaja helistamine jäi ära temast tuleneval põhjusel. Kaebaja ei esitanud tahteavaldust, ei suulist ega kirjalikku, vaid esitas ultimaatumi ähvardusega ametniku peale kaevata. Asjaolud olid kontrollitud vahetult peale sündmust ning nüüdseks väita, et kaebaja siiski soovis helistada ja esitas tavalise suhtluse korras sooviavalduse helistamiseks, on vale. Kaebaja suhtles ametnikega ultimaatumite esitamise meetodil, seega ei saanud ta nõuda, et ametnik peab aru saama, kellele või mis põhjusel ta soovib helistada ja millal. Kaebaja märkis kohtuistungil, et ta ei pea üldse helistamise vajadust ja põhjust teatama, kuid kohus selgitab, et vangla ei olegi temalt nõudnud kaitsjale helistamisel põhjuse või selle sisu teatamist, samuti ei saanud vangla sellist nõuet esitada, kui kaebaja soovinuks helistada ametiasutustele. Kaebaja ähvardus ei olnud avalduse esitamine ja kui ta ka lisaks midagi ei põhjendanud, siis ei saanud ähvardust tõlgendada tegeliku taheteavaldusena helistada neile isikutele, kellele on seaduse kohaselt helistamine lubatud. 7) Kahjunõude puhul tuleb lähtuda PS § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. Nii on Riigikohus leidnud, et mittevaraline kahju võib seisneda ka isiku hingelistes kannatustes (nt. alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud inimväärikuse tagamisele. PS § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Kohus on eelnevat analüüsides jõudnud seisukohale, et erilisi kannatusi kaebajale ei põhjustatud. Asjaolude ja väidetava kahju tekkimisel tuleb leida vastus küsimustele, kas isikule on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna; kas kahju on tekitatud õigusvastaselt, rikkudes kannatanu õigusi; kas kahju tekitanud avaliku võimu kandja on kahju tekitamises süüdi ning kas mittevaralise kahju tekitamist ei ole võimalik efektiivselt ja piisavalt heastada muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitus. Kohus leiab, et kartseritingimused olid vastavuses normidega ja kaebajaga suhtlemisel ei põhjustatud kaebajale hingelisi ega füüsilisi kannatusi nii nagu seda väitis kaebaja. Kohus leiab, et kaebuse esitaja väärikust alandavaks ei saa pidada vanglariietuse kandmist, kõrgendatud tähelepanu mitteosutamist, kui kaebaja loobus söögist ning arstliku läbivaatuse mittekorraldamist enne kartserisse paugutamist ning kambritingimusi, kuna need tingimused tulenesid seadustest ja kaebaja seisundist, mis iseenesest ei saa kaebuse esitaja õigusi ega väärikust riivata. Kuna karistust määrav käskkiri tunnistati kehtetuks, siis ei saa määratud karistust enam täitmisele pöörata. Seega jääb kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel kantud karistuseks periood 09.08.07.a. kell 17.30- 14.08.07.a. kell 8.00. Kuigi Tartu Vangla püüdis olukorda leevendada ja vähendas 6 päeva võrra järgmisena määratud karistust, ei jaga kohus vangla seisukohta, et seadus võimaldab märgitud viisil käitumise ning et vastustaja kõrvaldas 13 tagajärjed seaduses lubatud viisil. Kohus möönis, et kaebaja tavapärased kinnipeetava tegevused olid piiratud, kuid kohus leidis, et kartserile kehtestatud tingimused ja kaebaja kohtlemine ei kahjustanud kaebaja inimväärikust viisil, mis võimaldaks väita, et kaebaja suhtes leidis aset väärkohtlemine ning et kartseris lühiajaline viibimine tõi kaasa ebainimliku või alandava kohtlemise. Kartseris oleku ajal oli garanteeritud kaebaja kinnipidamine inimväärikust austavates tingimustes ja kinnipidamine ei ületanud taluvuse piire. Kahjunõude ajaks on selgunud, et vaideotsuses oli kaebaja esitanud ise valeväited, kui märkis, et temale tehti takistusi esitada seletusi, samuti teadis ta, et konflikt tekkis advokaadile helistamise küsimusest, seega ei saa kaebaja väita, et ta ise ei põhjustanud sündmust, samas nähtub, et vangla lõpetas kinnipidamise kartseris ja määratud karistus jäi lõpuni kandmata. Vaideotsust enam muuta ei saa ja kuivõrd vaideotsuse tulemusel järeldub, et vastustaja tegevuses esines süüline rikkumine, siis RVS § 9 lg 1 tingimused on täidetud, kuna kohus leiab, et kaebuse esitaja väärikust võis riivata ebaseaduslik distsiplinaarmenetlus, mis lõppastmes tõi kaasa haldusakti tühistamise ning kaebuse esitajale negatiivse resultaadi, so kartserisse paigutamise. Kartserisse paigutamise puhul on tegemist vastustaja õigusvastase tegevusega, kuna vangla oli hooletu, kui ei taganud tulemuslikku menetlust. Kuna vaideotsuse tulemust tuleb arvestada, siis saab kohus väita, et tagajärjena on riivatud kaebaja õigust, mille kohaselt ei saa piirata isiku vabadust ka vangla tingimustes õigusvastase haldusakti alusel. Vastutust selles osas ei saa välistada asjaolu, et haldusakti õigusvastasus selgus hiljem. Kahjuhüvitise suuruse määramisel lähtub kohus üldisest õiglustundest ja käesoleva vaidluse asjaoludest. Põhjendatud ei ole riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätete automaatne ülekandmine käesolevale vaidlusele ning kaebaja ei osanud põhjendada, miks ta leiab, et kahjusumma suurus peaks olema 20 000 kr. Isikuvabaduse või inimväärikuse riive ei ole kinnipeetava kartserisse paigutamise korral niisuguse intensiivsuse astmega, kui süütu inimese vanglasse paigutamise korral. Need kohtu seisukohad ei tähenda aga, et kahjunõue oleks üldse välistatud. Arvestades kohtupraktikas sarnastes asjades määratavate hüvitiste suurust ning rikkumise kestvust ja olulisust ning asjaolu, et alusetu kinnipidamisega ei kaasnenud raskeid tagajärgi (sh ka tervisekahjustust) peab kohus õiglaseks mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja 300 krooni. See summa on igati piisav kaebaja inimväärikuse riive kompenseerimiseks. Karin Kalmiste Kohtunik 14