(8)Tsiviilasi nr 2-06-5173 suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Sotsiaalministeeriumi uuringust „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“, selgub, et tarbimiskulutused linnas elavale tervele 14-aastasele või üle selle lapsele moodustavad 3210 krooni kuus (vaata http://www.sm.ee/est/HtmlPages/Lapse_kulud.pdf). Kohus loeb selle asjaolu üldtuntuks lähtudes TsMS § 231 lg-st 1 ja leiab, et 15-aastase tütre ülalpidamiskulude suurust ei ole hagejal I. Butovetsil vaja tõendada teiste tõenditega. Vastavalt Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalmani 30.01.2007 vastusele nr 36/771, laekub võlgniku pensionist nõude rahuldamiseks igakuuliselt 627 krooni, millest 500 kantakse sissenõudjale nõude (igakuine elatis + võlg) rahuldamiseks ja 127 krooni kohtutäituri tasuks (toimik nr 2-06-9045, tl 115). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 23.04.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-51-04 väljendatud seisukohta, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Seega kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda teiselt vanemalt elatise suuruse muutmist. Kostja A. B vaidles mõnede kulutuste vajaduste ja nende suuruse vastu, kuid ei esitanud tõendeid oma vastuväidete kinnitamiseks. Kohus teeb järelduse, et elatisest summas 500 krooni, mis hageja I. B saab poolte tütre ülalpidamiseks, ei piisa lapse igapäevase vajaduste katmiseks, seega ei täida kostja oma ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt. Sellest 500 kroonist osa koosneb elatisest, mis on umbes 317 krooni, kuna kostja saab töövõimetuspensioni 1269 krooni (1269 : 4 = 317,25) ja teine osa elatise võlast. Lapse vajalikud kulud ei koosne üksnes toidu-, riietuse-, õppetarvete- ja korteri hoolduskuludest lapse osas. Vajalikeks kuludeks on kõik kulud seoses lapse heaolu ja turvalisuse tagamisega. Lapse elukoht hageja juures tähendab seda, et hageja peab lapse elu igapäevaselt korraldama ning omama selleks ka hädavajalikke rahalisi vahendeid. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse huvidest. Kostja on nõustunud maksma elatist lapsele kuus 317 krooni. Hageja ei ole ettepanekuga nõus ja jääb oma nõuete juurde. Lähtudes PKS § 61 lg-s 2 sätestatust elatise suuruse määramisel peab kohus lähtuma lapse huvide kõrval ka kummagi vanema varalisest seisundist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.2007 otsuses nr 3-2-1-19-07 väljendatud seisukoha kohaselt elatise suurust võib PKS § 61 lg 3 järgi muuta, kui vanema varaline seisund või lapse vajadused on muutunud. Kolleegiumi arvates tuleb elatise suuruse muutmisel arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmiselgi.

(8)Tsiviilasi nr 2-06-5173 Üksnes erandina võib kohus elatise suurust vähendada alla elatise miinimummäära, st mõista välja elatise, mis on väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alused elatise vähendamiseks alla miinimummäära sisalduvad PKS § 61 lg-tes 5 ja 6. Muu hulgas on PKS § 61 lg 6 p 1 järgi elatise miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmise aluseks kohustatud vanema töövõimetus. Perekonnaseadusest ei tulene töövõimetuse määratlust. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja PKS § 61 lg 6 p 1 mõttest saab siiski järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Sama tuleneb ka riikliku pensionikindlustuse seadusest. Kolleegiumi arvates peab töövõimetus olema seejuures püsiva iseloomuga, et anda alust elatise vähendamiseks alla kehtestatud miinimummäära. Vastavalt RPKS § 16 lg-le 1 võib püsiv töövõimetus olla osaline või täielik. Isik on RPKS § 16 lg 2 järgi täielikult töövõimetu, kui tal esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline tööga elatist teenima. Osaliselt töövõimetu on aga RPKS § 16 lg 3 järgi isik, kes on võimeline tööga elatist teenima, kuid kes haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Osaliselt töövõime kaotanud isik võib RPKS § 16 lg 6 järgi olla kaotanud töövõime 10-90% ulatuses. Kolleegiumi arvates tuleb PKS § 61 lg 6 p 1 tõlgendada selliselt, et elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib anda alust ka kohustatud vanema osaline töövõimetus, sest isiku võime tööga elatist teenida on ka sel juhul piiratud. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema tuvastatud töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatise vähendamisele alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg 2 järgi sõltub lapse ülalpidamiseks väljamõistetava elatise suurus vanema varalisest seisundist ja seda tuleb arvestada ka elatise vähendamisel PKS § 61 lg 6 p 1 alusel. Sellest tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista vaid siis, kui lisaks isiku töövõime kaotusele ei ole vanemal ka tema tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. Kehtivast miinimummäärast väiksemas summas tuleb elatis välja mõista siis, kui miinimummääras elatise väljamõistmine oleks kohustatud vanema varalist seisundit arvestades talle ebamõistlikult koormav ega võimaldaks kohustatud vanemal säilitada minimaalselt vajalikku inimväärset elustandardit. Kolleegiumi arvates ei ole mõistlik kohustada vanemat miinimummääras elatist maksma juhul, kui isiku varaline seisund ei võimalda isikul ilma riigi abita toime tulla ega end ülal pidada. Kolleegium nõustus põhimõtteliselt alama astme kohtute seisukohaga, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Lapsevanem peab ülalpidamiskohustust täitma proportsionaalselt tema ülalpidamisvõimele vastavas osas, kuid mitte rohkem, kui ülalpidamisvõime suurus. Elatise suurus saadakse järgmise arvutusega: isiku sissetulek : (isik + tema ülalpeetavate arv) = ülalpidamisvõime. 6

(8)Tsiviilasi nr 2-06-5173 Vastavalt Irina Butovetsi poolt esitatud palgatõenditele (toimik nr 2-06-5173, tl 8; toimik nr 2-069045, tl 133) tema töötasu moodustas ajavahemikul 2005.a september – 2006.a detsember (k.a) keskmiselt 2652,16 krooni. Peale selle ta saab riigilt toetused üldsummas 2274 krooni kuus (toimik nr 2-06-9045, tl 131) ja elatise näol 500 krooni igakuiselt (toimik nr 2-06-9045, tl 115). Ülaltoodu alusel hageja ülalpidamisvõime on: 5426,16 krooni (2652,16 + 2274 + 500) : 2 (hageja ja tema ülalpeetav) = 2713,08 krooni. Peale selle hageja ei oma korteriomandit ja registritesse kantud vallasvara. Kostja poolt esitatud tõendite kohaselt tema sissetuleku kohta, saab ta ainult töövõimetuspensioni summas 1269 krooni kuus (toimik 2-06-9045, tl 9), kuna omab 50% töövõime kaotust (toimik 206-9045, tl 113). Seega kostja ülalpidamisvõime on: 1269 krooni : 2 (kostja ja tema ülalpeetav) = 634,50 krooni. Peale selle kostja omab kinnisvara (toimik nr 2-06-9045, tl 99), mis on tema, ema ja vanaema eluase, registritesse kantud vallasvara ta ei oma. Hageja poolt nõutud elatise suurus ületab kostja poolt saadud pensioni peaaegu 600 krooni võrra. Käesoleva asja lahendamisel kohus arvestab, et vastavalt arstliku ekspertiisi 15.02.2006 otsusele nr 247862 on kostjale vastunäidustatud raske füüsiline töö ja puuet ei tuvastatud (toimik 2-06-9045, tl 113). Ülalnimetatud arstliku ekspertiisi otsuse sisulise põhjenduse kohaselt (toimik 2-06-9045, tl 114) on kostjal tuvastatud püsiv osaline töövõimetus, kuna on ta võimeline tööga elatist teenima, kuid haigusest põhjustatud funktsioonihäire tõttu ei ole võimeline tegema talle sobivat tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Kostjale on määratud töövõime kaotuse protsent 50%. Hageja väide sellest, et kostja aitab ema põllul, müüb piima ja liha, on paljasõnalised, kuid kohus leiab, et lapse huvidest lähtudes võiks kostja töötada oma võimaluse piires ja teenida raha oma pensionile juurde. Kohus arvestab ka seda, et kostja ei pea maksma kommunaalteenuste eest, tema perekonnal on oma majapidamine, nendel on lehmad, nad ei pea ostma piima ja muid piimatooteid, liha jne. Seda ei eitanud ka kostja. Hagejal on töövõimetuse kaotuse protsent 60% ja ta omab keskmist puuet (toimik 2-06-9045, tl 124-126), kuid töötab ja saab palka. Kõikidest eeltoodust lähtudes leiab kohus põhjendatud olevat muuta kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatise suurust ja mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis igakuise elatusrahana summas 500 krooni alates 10.03.2006 kuni tütre A täisealiseks saamiseni, s.o kuni 20.07.2009.

(8)Tsiviilasi nr 2-06-5173 8