Obsah (6)

§ 376§ 6§ 367§ 35§ 42§ 76

2-07-3514 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Raivo Einula (92) Otsuse tegemise aeg ja koht 03. jaanuar 2008. a Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-3514 Tsi

§ 376

sätetest tuleneb liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkivad kulud ja kahjud. Need kulud ja kahjud kuuluvad hüvitamisele ka juhul kui lepingu ütleb üles liisinguvõtja. Seega, isegi kui asuda seisukohal, et lepingu ütles üles kostja, tuleks kostjal hüvitada hagejale tekkinud kulud ja kahjud. Kostja vastusest jääb arusaamatuks, milliseid nõudeid pooled väidetavalt tasaarvestasid. Kostja ei ole esitanud hagejale ühtegi avaldust tasaarvestuse teostamiseks, samuti ei ole poolte vahel ühtegi kokkulepet selle kohta, et kostjal puudub kohustus hageja ees lepingu ülesütlemisest ja vara võõrandamisest tekkinud kahjusid ja kulusid hüvitada. Kuna pooled ei ole sõlminud lepingu ennetähtaegse lõpetamise kokkulepet ja hageja ei pea lepingut ennetähtaegselt ülesöelduks, on hageja seisukohal, et leping lõpetati

1. ajaanuaris hageja algatusel kostja poolt liisingmaksete mittetasumise tõttu. Lepingu 0057100L objektiks oleva vara osas kolmanda isikuga uue liisinglepingu nr 0089084L sõlmimine on sisuliserlt võrdne vara võõrandamisega. Seega saab uues liisingulepingus liisingueseme maksumusena näidatud summat käsitleda liisinglepingu nr 0057100L objektiks oleva vara realiseerimishinnana. Vara realiseerimishinda ei mõjuta asjaolu, kas ostja ostaks liisingueseme välja koheselt või ta omandab selle hagejalt liisinguperiood lõpuks liisingulepingu lõpuks. Hageja on realiseerinud lepingu nr 0057100L objektiks oleva vara lähtuvalt turusituatsioonist ja vara realiseerimisprotsessi käigus kujunenud hinnaga. Hindamisaktis toodud hinnangulise väärtusega ei õnnestunud vara 9 kuud võõrandada. Vara hindamise akt omas tähtsust üksnes müügi korraldamisel, tegeliku väärtuse määras asja müümine. Lepingu 0057100L objektiks oli spetsiifiline vara, mille võõrandamine on keerukam ja aeganõudvam kui nt tavaliste sõiduautode võõrandamine. Reaalselt oli 2003.-
2. aastal metsandussektor madalseisus, palud liisitud metsatehnikaseadmed toodui müüki, huvilisi ei olnud ja lõpptulemusena õnnestus vara realiseerida oluliselt madalama väärtusega kui algses hindamisaktis märgitud. Kostja esitatud Kesko Agro hindamisakt ona sjakohatu, kuna ei kajasta turusituatsiooni. Vastupidiselt kostja väidetele ei olnud vara tagastamise ja hindamise ajal sellel ka kehtivat garantiid. Hüvitamisele kuuluvad vara realiseerimisgea soetud kulutused, sh masina müügiga seotud konsultatsioonitasu. Tõele ei vasta kostja väited, et hageja ei ole pidanud kostjaga enne hjagi esitamist võlgnevuse küsimuses läbirääkimisi. Kostja vastuväited selle kohta, et kasutusrendileping oli tüüptingmustel sõlmitud leping, palub hageja jätta tähelepanuta, kuna need olid esitatud tõendite ja uute asjaolude esitamiseks ettenähtud tähtaega järgimata. Pealegi ei saa lepingust tulenevate nõuete hüvitamise kord -3- 2-07-3514 kostjat kuidagi ebamõistlikult kahjustada ega olla seetõttu tühine. Tühine on vaid teist poolt ebamõistlikult kahjustav lepingutingimus. Asjakohaseks ei pea hageja ka aegumisvastuväidet, kuna pooled on leppinud kokku võlgnevuse kustutamise tingimustes, sh järjekorras. Hageja lõplik nõue selgus alles pärast vara realiseerimist, hagi on esitatud
3. a jaanuaris, seega tähtaegselt. Kohtus jäi hageja esindaja nõude juurde ning palus see tervikuna rahuldada. Hageja esindaja selgitas, et liisinguvõtja ei saa vastutada vara puuduste eest, hageja on finantseerija ja liisinguvõtja peab olema teadlik vara kasutamise võimalustest. Kostja rõhub tugevalt emotsionaalsetele argumentidele aga antud juhul see ei ole oluline. Hageja ei sundinud teda seda liisingulepingut tegema. Hageja esindaja leidis, et hageja on nõuet piisavalt tõendanud ja põhjendanud ja palus kõiki tõendeid arvesse võtta ja hagi rahuldada. Kostja vastuväited hagile ja seisukohad kohtus Kostja esitas hagile vastuväited (lk 82-87). Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagiavaldus on paljasõnaline, meelevaldne ja tõendamata. Kostja vaidles hagile tervikuna vastu. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et liisingleping on hageja poolt ühepoolselt üles öeldud 29.12.
4. a teate alusel. Tegelikkuses toimus liisinglepingu nr. 0057100L ülesütlemine hoopis kostja initsiatiivil ja tema poolt. 09.12.
5. a esitas kostja hagejale teate lepingu lõpetamise kohta, milles viitas liisingueseme mittevastavusele ning palus liisingleping nr. 0057100L lõpetada. Samas kirjas teatas kostja, et liisingulepingu ese asub OÜ-s Simatron Hooldus. Hiljem, vastu tulles hageja pöördumisele, transportis kostja liisingu eseme Tallinnasse Balti Realiseerimiskeskuse müügiplatsile. Seega on kostja teinud kõik endast oleneva liisinglepingu nr 0057100L lõpetamiseks, on esitatud kirjaliku teate lepingu lõpetamise kohta ning tagastatud on hagejale ka liisingu ese. Tulenevalt sellest tuleb liisingleping nr 0057100L lugeda üles öelduks kostja poolt alates 09.12.
6. a. Kostja on seisukohal, et liisingulepingu lõpetamisel 09.12.
7. a taotluse alusel jõudsid pooled kokkuleppele ka liisinglepingu lõpetamise tingimustes. Hageja ja kostja vahelisest käitumisest eeldas kostja heauskselt, et liisingulepingu eseme tagastamisega on kõik tema kohustused hageja ees täidetud, kuna tagastatava vara väärtus ületas tasumata osamakseid. Nimetatud arvamust süvendas ka hageja poolne tegevus (tegevusetus). Alles 29.12.
8. a (seega aasta peale lepingu lõpetamist kostja poolt) esitas hageja kostjale pretensiooni (koos pankrotihoiatusega), milles paluti tasuda 1 235 263.54 krooni lepingust tuleneva võlgnevuse katteks. Millest nimetatud võlgnevus koosneb, hageja oma teates ei märkinud. Sisuliselt ei esitanud hageja kostjale aasta aja jooksul teateid selle kohta, et kostjal lasub 1 235 263.54 kroonine võlgnevus hageja ees. Nimetatud tegevus viitab üheselt asjaolule, et ka hageja ise luges liisingueseme tagastamisega
9. a lõpus kõik pooltevahelised kohustused täidetuks, kuid kas juhtkonna ja/või omanike vahetuse või muul kostjale teadmata põhjusel kujundas hageja oma seisukohad ümber ning asus nõudma kostjalt võlgnevust summas 1 235 263.54 krooni. Kostja on seisukohal, et poolte vahel jõuti lepingu lõpetamisel kokkuleppele ka nõuete tasaarveldamises. Liisingueseme tagastamisega luges hageja kõik kostja vastu olevad nõuded lõppenuks ning pooltel ei jäänud teineteise suhtes täitmata kohustusi. Hageja on tulenevalt liisingulepingu üldtingimustest vara võõrandanud. Hagis sisalduva info põhjal on vara müügihinnaks märgitud 2 800 000 krooni. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud liisingulepingu nr. 0089084L ei ole tõendi väärtust, nimetatud dokumendi väljavõte ei tõenda vara müüki hinnaga 2 800 000 krooni ja see tuleb jätta tähelepanuta. Liisingulepingu ärakiri ei -4- 2-07-3514 saa olla tõendiks, dokumendist ei nähtu, kes oli lepingu pooleks, osa esitatud dokumendist on kinni kaetud, mistõttu on esitatud moonutatud dokument, mis ei saa olla tõendiks. Samuti ei ole tegemist müügilepinguga, vaid liisingulepinguga, millega anti Harvester Logset 6H tasu eest kolmanda isiku kasutusse. Hageja on täielikult jätnud tõendamata vara müümise hinnaga 2 800 000 krooni. Nimetatud väide on paljasõnaline ja meelevaldne. Isegi kui asuda seisukohale, et vara müüdi hageja poolt nimetatud hinnaga, siis oli tegemist müügiga ilmselgelt alla turuhinna. Kostja poolt liisitud harvesteri väärtus oli liisingulepingu sõlmimisel 30.04.
10. a 5 500 000 krooni. Hageja paljasõnalise väite kohaselt aga võõrandati nimetatud harvester hinnaga 2 700 000 krooni odavamalt (sisuliselt poole odavamalt), kusjuures nimetatud harvesteril oli liisingulepingu lõpetamise seisuga kehtiv garantii ja teda oli kasutatud vaid 7 kuud. Samuti puuduvad vara hindamisaktid. Nimetatud asjaolude pinnalt leiab kostja, et vara müük on toimunud ilmselt alla turuhinna või hinda näidatakse madalamana. Nimetatud käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega ja selle eesmärgiks on kostja kahjustamine. Lisaks asjaolule, et vara hind ja müügi tingimused (so kuidas vara müüdi) on ebamäärased ja tõendamata, on ebaselge ka vara müügi kuupäev. Hageja poolt esitatud tõendist (Balti Realiseerimiskeskuse OÜ arve nr. 122163) on näha, et harvester Logset 6h oli hoiustatud Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-s 01.02.
11. a kuni 29.02.
12. a. Seega hiljemalt 29.02.
13. a. on harvester kas antud hoiule mujale või võõrandatud. Hageja ei ole ka hagis esile toonud, millal vara võõrandati ja kellele, mis omakorda seavad kahtluse alla hageja väited vara võõrandamise kohta hinnaga 2 800 000 krooni. Hageja ei ole tõendanud vara võõrandamist hinnaga 2 800 000 krooni. Hageja on väidetavalt vara müügist saadud summast maha arvanud müügiteenuse summas 75 000 krooni. Nimetatud müügiteenust tõendab hageja OÜ Albio Projekt arvega nr 24041, mis on valjastatud konsultatsiooni eest ja summas 150 000 krooni. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas antud tõend tõendab, et hageja on just kostja poolt liisitud eseme müügiks kasutanud teenust summas 75 000 krooni. Esitatud tõendil ei ole viidet kostja kohta, arve summa ja nõutav summa ei ühti. Samuti ei ühti väidetavalt ostetud teenus ja arvel olev teenus (osteti müügiteenust, arvel on aga kirjas konsultatsioon). Kostja leiab, et nimetatud tõend ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Hageja ei ole esitanud tõeneid, et ta oleks üldse müügiteenust kasutanud, mis mahus seda kasutati ja kas see on olnud põhjendatud. Hagi kohaselt tuleneb hageja nõudeõigus lepingu p 3.7., mis näeb ette liisinguandjale õiguse nõuda liisinguvõtjalt liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjude hüvitamist juhul, kui liisingleping öeldakse üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu. Antud juhul ei ole hageja kui liisinguandja lepingut üles öelnud, vaid seda on teinud liisinguvõtja ise, mistõttu ei ole ka hagejal õigust nõuda liisingulepingu p. 3.7.; 7.
14. ja 7.4.
15. alusel kahju vara müügist saadud kahju hüvitamist.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kostja leidis, et tulenevalt hea usu põhimõttest tulenevale piirangufunktsioonile on hageja käesolevaks hetkeks minetanud õiguse nimetatud võlgnevuse väljanõudmiseks. Saksa õigusest tuleneva õiguste kaotamise doktriini kohaselt võib kohus lugeda lepingu poole õiguse kaotanuks ebalojaalse hilinemise tõttu., kui ta pikema aja jooksul oma õigust ei kasuta, kuigi tal oli selleks võimalus ja teisel poolel tekkis õigustatud usaldus, et seda õigust ei kasutata. Hea usu põhimõte lubab lisaks seaduses või lepingus ettenähtud subjektiivsete õiguste teostamise piirangutele (näiteks aegumise regulatsioon) tõkestada õiguste teostamist ka muudel juhtudel, kui lepingu pool on näiteks jätnud pikema aja jooksul oma õigused teostamata. -5- 2-07-3514 Õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt peavad olema täidetud alljärgnevad eeldused - õiguse teostamise võimaluse tekkimisest peab olema möödunud pikem aeg, peab olema tuvastatud, et õigustatud isikul oli võimalus talle kuuluvat õigust selle aja jooksul realiseerida ja kohustatud isik peab nõude esitamisega rohkem kui kaks aastat venitamine on esimese tingimuse täitmine. Hagejal oli võimalus nõue esitada koheselt peale lepingu seda, kui kostja ei tasunud võlgnevust summas 1 235 263.54 krooni hageja poolt määratud tähtajaks s.o. 13.01.

1. a. hagi esitati aga alles
2. a. jaanuaris ning seega tuleks hageja poolne nõude esitamine (õiguse teostamine) lugeda ajamomenti arvestades pahauskseks. Ka ülejäänud tingimused on täidetud, kuna hagejal ei olnud mitte mingisuguseid piiranguid ega takistusi hagi esitamiseks ja hageja ei ole juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et kavatseb vastavat nõuet tema vastu esitada. Lähtudes ülalöeldust ja TsMS § 162 lg 2 kostja palus jätta hagi rahuldamata ning kostja kohtukulud välja mõista hagejalt. Kostja lisas vastusele:
3. 9.12.2006.a. kostja teate hagejale lepingu lõpetamise kohta (lk 89);
4. 29.12.2004.a hageja pretensiooni kostjale (lk 88); Kostja esindaja esitas kohtule täiendavad kirjalikud seisukohad (lk 157-160). Ta leidis, et kasutusrendileping oli tüüptingimustel sõlmitud leping, nii liisingleping kui tüüptingimused on keeruliselt kirja pandud, eraldi läbi rääkimata ja ei ole lepingu osaks. Nõue on aegunud, kuna on esitatud pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Möödunud on ka kostjapoolse ülesütlemise vaidlustamise tähtaeg. Kostja leiab, et kostja asemel oleks iga mõistlik isik mõistnud, et seade võeti tagasi hageja poolt nimetatud hinnaga 3 951 394.78 krooni ja pärast seadme vastuvõtmist ei ole hagejal enam kostja vastu mitte mingeid pretensioone. Kostja arvab, et nii mõistis ilmselt alguses olukorda ka hageja ise. Kui kostja oleks olnud teadlik seadme müügiprotsessist, oleks ta tahtnud selles ise osaleda. Kostjal puudus võimalus müüki sekkuda, sellistes tingimustes puudus poolte õiguste ja kohustuste tasakaal, seega olid vastavad lepingupunktid vastuolus ka heade kommetega, kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised. Vastuolus hea usu põhimõttega oli seadme müük 1 151 394 krooni odavama hinnaga kui hindamisaktis märgitud. Kohtus jäi kostja esindaja põhiliselt nende seisukohtade juurde. Kostja esindaja avaldas, et kostja ei tunnista harvesteri müügihinda ja osaliselt müügiga seotud lisakulutusi. Kuna hageja oli koguaeg omanik, peaks arvestama hinda, mille hageja vara vastuvõtmisel ise määras. Hageja esindaja jäi kõikide esitatud vastuväidete juurde ja leidis, et hagi tuleb suures osas jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ning tutvunud kõigi asjas esile toodud asjaoludega ja esitatud dokumentaalsete tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et poolte vahel oli nende majandus- ja kutsetegevuse käigus sõlmitud metsatöömasin harvester Logset 6H liisimiseks liisinguleping nr 0057100L, mis lõpetati enne hagi esitamist ning et kostja andis masina pärast lepingu ülesütlemist hageja poolt osundatud isikule 21.01.
5. a üle (t lk 129) ning et masina üleandmisel koostatud hindamisakti kohaselt oli masina väärtuseks 3 950 000 krooni (käibemaksuta) ning et masin on pärast kostja poolt hagejale üleandmist antud liisinglepingu nr 0089084L alusel üle -6- 2-07-3514 kolmandale isikule. Poolte vahel on vaidlus asjaolude üle, millisel alusel ja millal on liisingleping nr 0057100L lõpetatud, kas ning millises ulatuses tekkis kostjal seoses lepingu lõpetamisega hageja ees kahju ja kulude hüvitamise ning kas hageja väidetav nõue on aegunud. Kohus leiab, et asjas on leidnud tõendamist liisingulepingu ülesütlemine hageja poolt. Hageja on saatnud kostjale 29.12.
6. a teatise lepingu ülesütlemise kohta, mille kättesaamise üle puudub pooltel vaidlus. Kostja ei ole lepingu lõpetamist tema algatusel tõendanud – asjas puuduvad tõendid, millest nähtuks 09.12.
7. a kostja teate (t lk 89) reaalne saatmine ja kättetoimetamine hagejale. Tõendatud on lepingu ülesütlemise, seega võlasuhte lõppemise, fakt ning liisitud vara hagejale tagastamise fakt. Samas on kohus seisukohal, et asjaolu, kas liisingleping öeldi üles liisinguandja või liisinguvõtja algatusel, puudub asjas sisuline tähtsus. Nimelt on liisinglepingu ülesütlemise tagajärjed reguleeritud võlaõigusseaduse (

) §-s 367 ja vastav regulatsioon ei sea lepingu ülesütlemise tagajärgi põhimõtteliselt sõltuvusse lepingu ülesütlemist algatanud poolest. Üksnes

§ 367

lg 4 näeb ette olukorra, mil ülesütlemise asjaolud omavad asjas tähtsust – nimelt vabaneb liisinguvõtja lisakulude hüvitamise kohustusest juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesolevas asjas ei ole aga lepingu ülesütlemist tinginud liisinguandjast tulenevad asjaolud. Sõltumata sellest, kas ülesütlemise tingis kostjal liistud vara kasutusvajaduse ja –võimaluste puudus või kostja poolt liisingumaksete mittetasumine, põhjustasid ülesütlemise liisinguvõtjast tulenenud asjaolud. Järgmiseks analüüsib kohus vaidlusaluste liisingulepingu üldtingimuste kui tüüptingimuste väidetavat tühisust.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohus on seisukohal, et pooltevahelise vaidlusaluse liisinglepingu lisaks olnud üldtingimused on kvalifitseeritavad

§ 35

lg 1 järgi tüüptingimusena, kuna nad on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes ja kostja ei ole olnud võimeline nende sisu mõjutama. Selle asjaolu üle puudub ka pooltel vaidlus. Poolte vahel on vaidlus nende tüüptingimuste kehtivuse üle, nimelt leiab kostja, et üldtingimuste punktid 3.7, 7.4 ja 7.4.1, mis reguleerivad liisinguandjal liisinguvõtjal vastu tekkivaid kahju hüvitamise nõudeid, on tühised, kuna nad on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega ja kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Liisingulepingu 0057100L üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui võlausaldaja lõpetab liisingulepingu võlgniku süülise käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt, on võlgnik kohustatud hüvitama võlausaldajale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Liisingulepingu 0057100L üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kuulub liisinguese liisinguandja poolt võõrandamisele ning võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutatakse esmajärjekorras liisingulepingu ülesütlemise ja liisingueseme võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud põhjendatud kulud, seejärel liisinguvõtja poolt liisingulepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed ja intress, seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised ja leppetrahvid ning üksnes seejärel kannab liisinguandja järelejääva rahasumma liisinguvõtja kontole. Sama lepingu üldtingimuste punkti 7.4.1 kohaselt kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. -7- 2-07-3514

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kohus on seisukohal, et nõude aluseks olevad liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7, 7.4 ja 7.4.1, samuti nagu ka muud üldtingimuste punktid, ei ole vastuolus seaduses sätestatuga ega ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja on seega kohaldatavad. Vaidlusalused üldtingimuste punktid ei kahjusta liisinglepingu tüüptingimus üldist olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ega ühtegi muud asjas esile toodud asjaolu arvestades kostjat kui liisinguvõtjat ebamõistlikult, nende tüüptingimusega ei ole rikutud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu hageja kui liisinguandja kasuks ja kostja kahjuks ning puudub tüüptingimuste vastuolu heade kommetega. Tüüptingimustega ei kalduta kõrvale ühestki seaduse olulisest põhimõttest ja tüüptingimused ei piisa kostja lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine oleks muutunud küsitavaks. Liisingulepingu olemusest tuleneb, et liisinguandja on liisingusuhtes ostjana liisinguvõtja huvides tegutsev finantseerija, reaalne huvi ostetava vara suhtes on vara müüjal ja liisinguvõtjal. Liisinguvõtja peamine huvi liisinguandja suhtes on saada finantseerimisteenust. Seadusega ei ole küll reguleeritud liisinguandja käitumist pärast vara tagastamist selle võimalikul edasisel võõrandamisel või mistahes muus tegevuses, kuid vastavat lepingulist regulatsiooni pidada seadusega vastuolus olevaks. Seaduse mõttega ei ole vastuolus liisinguandja õigus tegutseda vara müügil oma parima äranägemise järgi. Ei seadus ega liisinguleping koos üldtingimustega ei keela liisinguvõtjal müügiprotsessist huvituda ja seda nii mõjutada, et võõrandamisest saadav rahasumma oleks võimalikult suur ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvad summad võimalikult väikesed. Kohus leiab, et liisinguandjal liisinguvõtja aktiivse kaasamise kohustuse puudumine ja liisinguvõtjal müügiprotsessis osalemise õiguse olemasolu tagavad piisavalt lepingupoolte õiguste tasakaalustatuse. Seaduse mõttest ei tulene, et liisinguandja peaks näitama pärast lepingu ülesütlemist toimuval vara müügil endise liisinguvõtja müügiprotsessi kaasamiseks üles aktiivsust. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks tal keelanud müügiprotsessis osaleda. Väide, justkui tuli liisinguandjale tagastatud vara uuesti müüki panemine kostjale üllatuslikult ja ta ei osanud sellega arvestada ning et selle teadmisel oleks ta müügis kindlasti aktiivselt ja efektiivselt osalenud, on paljasõnalised ega ole usutavad. Liisingulepingu ülesütlemisega tekkiva kahju hüvitamise regulatsiooni eesmärk on nii seaduses kui tüüptingimustes tagada pigem liisinguandja kui liisinguvõtja huvide kaitse, seega ei saa seadusega kooskõlas olevad üldtingimused olla tüüptingimustena tühised. Liisinguvõtja huvide kaitse tagab piisavalt

§ 367sätestatud liisinguvõtja hüvitamiskohustuse piiramine kulude mõistlikkusega.

Järgmiseks tuvastab kohus, kas liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkis hagejal kostja vastu nõudeõigus hagis märgitud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hüvitisenõue kostja kohustustest hageja ees, millest on maha arvestatud vara realiseerimisel saadud 2 800 000 krooni (käibemaksuta).

§ 367

näeb ette, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega – sh eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole -8- 2-07-3514 kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seejuures tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Väärtusena tuleb seejuures mõista asja tegelikku väärtust. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Liisinguandjal saab seega olla liisinguvõtja vastu nõue suuruses, mis võrdub liisinguandja poolt kõigi liisitud varaga seoses kantud kulude ja liisitud vara väärtuse vahega. Seejuures väljendab liisitud vara väärtust, mis tuleb liisinguandja poolt kantud kuludest maha arvata, tema turuhind, mis vara edasimüügil määratakse müügitehingu hinnaga ja mille suurus peab olema kujunenud vabas nõudluses-pakkumises. Vara jääkmaksumuseks pärast vara tagastamist hagejale märgiti 3 951 394.78 krooni (käibemaksuta). Seda jääkmaksumust tuleb pidada kokkuleppeliseks väärtuseks, mis kajastab liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude summat, millest on maha juba tasutud liisingumaksed, millele tuleb liita kõik muud lepingu ülesütlemisest tingitud ja varaga seotud mõistlikult põhjendatud kulud ning millest tuleb hageja nõude selgumiseks arvata maha vara turuhind. Seega tuleb 3 951 394.78 kroonile liita pärast lepingu lõpetamist kostjal hagejale tasumata jäänud liisingumakseid summas 7563.76 krooni, samuti ning hoiuteenuse eest hageja poolt tasutud 1305 krooni, mille üle pooltel vaidlus puudub. Seejärel saab hageja nõudest arvata maha vara turuhinna. Kohus nõustub hagejaga, et lepingu 0057100L objektiks olnud vara osas kolmanda isikuga uue liisingulepingu nr 0089084L sõlmimist 09.11.2004. a saab lugeda vara võõrandamiseks ning liisingulepingus nr 0089084L liisingueseme maksumusena näidatud summat 2 800 000 krooni (ilma käibemaksuta) saab käsitleda liisingulepingu nr 0057100L objektiks olnud vara realiseerimishinnana, mis ühtlasi oli asja turuhind ja seega harilik väärtus. Vara realiseerimistehingu ja -hinna suuruse üle pooltel vaatamata kostja algsetele vastuväidetele sisuline vaidlus ka puudub. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalust masinat olnuks võimalik reaalselt müüa kõrgema hinnaga, kolmandate isikute hinnangud vara väärtuse kohta ei tõenda vara reaalset müügihinda, seda saab tõendada vaid konkreetse toimunud tehingu või usutava ostupakkumise väärtus. Kohus loeb usutavaks ka hageja seletused masina ja müügiperioodil valitsenud metsamasinaturu spetsiifika kohta ning et need asjaolud ei mõjunud müüki soodustavalt. Kohus on seisukohal, et liisingueseme väärtuseks tuleb lugeda selle reaalne võõrandamishind hageja poolt näidatud suuruses 2 800 000 krooni ning asjas ei ole tõendatud, nagu ei vastanuks nimetatud hind sõiduki tegelikule turuväärtusele. Poolte vahel on vaidlus on asjaolu üle, kas hageja on tasunud vara müügiteenuse eest 75 000 krooni ning kas see kulu on kostjalt väljamõistmiseks piisavalt põhjendatud. Kohus leiab, et selle kulu hageja nõude hulka arvamine ei ole mõistlikult põhjendatud. OÜ Albio Projekt arve nr 24041 liisingulepingu 0057100L objektiks oleva vara müügiteenuse kohta ja xxx konto väljavõte nimetatud arve tasumise kohta ei tõenda vara müügiteenuse mõistlikku vajalikkust ega põhjendatust seoses vaidlusaluse harvesteri müügiga. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatuks hageja nõude kostja vastu summas 1 160 263.54 krooni (3 951 394.78 + 7563.76 + 1305 - 2 800 000).

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kuna kohus on tuvastanud hageja nõude aluseks olevate üldtingimuste kehtivuse ja võla olemasolu, tuvastab kohus järgmiseks, kas hageja nõue on aegunud või mitte. Hageja nõue -9- 2-07-3514 kostja vastu tuleneb liisingulepingust, on seega tehingust tulenev nõue, mille üldine aegumistähtaeg on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist,
2. lõike kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Samuti TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. TsÜS § 4 kohaselt kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile, sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Kohus on seisukohal, et kuna hageja nõue tuleneb liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkinud kuludest, millest kostja ei saa teada ilma, et hageja teda neist teavitaks, tuleb nõude 3-aastase aegumistähtaja kulgemist arvestada TsÜS § 4 ja § 147 lg 3 alusel kulude ilmnemise kalendriaasta lõppemisest. Asjaolu, kas hageja pärast kulude ilmnemist liisinguvõtjat ka teavitab või mitte, ei saa omada aegumistähtaja arvestamisel tähtsust, kuna see oleks liisinguvõtjat kahjustav. Aegumistähtaja algust tuleb hakata arvestama ajast, mil liisinguandjal tekkis võimalus liisinguvõtjat kõigist tekkinud kahjudest ja kuludest teavitada. Kuna kulud ilmnesid
3. a jooksul, tuleb hageja nõude kulgemist hakata arvestama alates 01.01.
4. a, seega ei ole
5. a jaanuaris esitatud nõue aegunud. Ka puuduvad asjas sellised erandlikud asjaolud, mis võiksid võimaldada määrata seaduses sätestatud aegumistähtaja sees täiendava, lühema, aegumistähtaja. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks võinud tekkida mõistlikult tegutseva ettevõtjana eeldus ja ootus, et liisitud vara faktilise vastuvõtmisega loobub hageja mistahes võimalikest liisinguesemega seotud nõuetest kostja vastu või väljendab soovimatust mistahes nõudeid kunagi esitada. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Arvestades rahuldamisele kuuluva haginõude suurt osakaalu kogu haginõudesse ning asjaolu, et hagejat on esindanud menetluse kestel hageja töötaja, mis välistab lepingulise esindaja kulude hüvitamise vajaduse, leiab kohus, et kõik menetluskulud tuleb jätta asjas kostja kanda. Raivo Einula Kohtunik - 10 -