KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-10938 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.09.2008, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Iko Nõmm, Ande Tänav Tsiviilasi

§ 138lg 1).

Seda tulenevalt asjaolust, et heade kommetega ei saa vastuolus olla tehing kui selline, vaid sellest tuleneva õiguse kasutamine. Antud juhul ei ole hageja tuginenud asjaolule, et üürilepingu sõlmimine oli vastuolus heade kommetega. Siiski on kostjad vaidlusaluse üürilepingu täitmisel rikkunud kohtu arvates seadusest tulenevat heas usus tegutsemise põhimõtet. Õiguse kasutamine vastuolus hea usu põhimõttega võib kaasa tuua õiguse kasutamise keelu ehk antud juhul keelu teostada oma õigusi eesmärgiga tekitada sellega teisele isikule kahju (

§ 138lg 2).

Ka nimetatud seadusest tulenevat kohustust on kostjad hagiavalduses esiletoodud asjaolude valguses tahtlikult rikkunud ja kostjate vastutus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-st

2. Hageja on selgitanud, et ta oleks üürilepingu üles öelnud, kui oleks teadnud osaühingu tegelikust majanduslikust olukorrast ja suutmatusest lepingut nõuetekohaselt täita. Kostjate käitumine on põhjustanud üürilepingu jätkamise ja kahju suurenemise hagejale. Seoses äriühingu pankroti raugemisega ja äriühingu likvideerimisega ei ole hagejal võimalik rahuldada oma nõuet äriühingu vastu. Seega on kostjate tegevus hagejale kahju tekkimisega kausaalses seoses. Kostjad ei ole tõendanud, et nad ei ole süüdi kahju tekkimises hagejale.

§ 35lg 1 ning ÄS § 187 lg 2 kohaselt on juhtorgani liikmete vastutus solidaarne.

Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostjate vastu solidaarselt 101 335 krooni väljamõistmiseks hagejale põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus

1. Kostjad palusid otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kohus hindas valesti tõendeid ja ei põhjendanud tõendite arvestamata jätmist. Võlgnevuse tekkele aitas kaasa hageja. Kohus ei põhjendanud motiveerivalt pankrotiseisundi tekkimise aega. Pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal ei olnud OÜ Estetic pankrotis, kostjad on seda tõendanud. Kostjatel ei olnud hoolsuskohustust pankrotiavaldust esitada enne 01.02.
3. Kohus ei ole andnud hinnangut situatsioonile, kus hagejaga lepingu lõppedes kostjad ei pidanud pankrotti välja kuulutama. Samuti ei hinnanud kohus õigesti kostjate poolt esitatud 12.07.2005 kassa sissetuleku orderit, mille järgi osa vara müügist saadi 80 000 krooni ja seega ei saanud sel ajal kindlasti pankrotisituatsiooniga tegemist olla. Võlgnevus oli kordades väiksem, tegevuseks vajalik sisseseade oli olemas, kliendid samuti, isegi ruumid olid suvel soojad. Kohus leidis otsuse p-s 8, et osaühing ei olnud võlgnevuse tekkimise ajal maksejõuline. Seejuures hindas kohus 80 000 kassa sissetuleku orderit selliselt, et see justkui tõendaks maksejõuetust. Selline tõlgendus on arusaamatu. Müüdi mittevajalikku mööblit. Ettevõte ei olnud pankrotis. Arusaamatu on kohtu arvamus, nagu sattunuks osaühing 2005.a mais võlgnevustesse ning kostjatele pidi olema selge, et ettevõte on maksejõuetu ja see pole ajutine. Jääb arusaamatuks, miks lähtus kohus üksnes hageja väidetest ega 4 arvestanud kostja poolt esitatud ümberlükkavaid tõendeid. Kuni 01.02.2006 ettevõte pankrotiseisus ei olnud ning tegevust jätkati edukalt uues tegevuskohas.
4. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et hagi hindamisel tehtud järeldus oleks pidanud viima kostjaid mõttele pankrotiavaldus esitada juba üürilepingu kehtimise ajal. Sel ajal hagi ju veel ei olnudki. Kohus tegi siin ilmse loogikavea.
5. Kohus tsiteeris tunnistaja O. S. ütlusi, millest selgus, et kostjad olid ruumidega rahul. Tegelikult oldi rahul vaid ruumide asukohaga. Kostjatele sõna ei antud. Tunnistaja ütlused jäid ühekülgselt mõistetavaks.
6. Kohtul jäi analüüsimata, kuidas olid pooled vastastikku seotud ja miks üldse tekkis alates 2005.a juulist arvete mittetasumine. Kohus on vääralt seisukohal, et kostjad tegutsesid ettekavatsetult pahas usus ja lihtsalt jätsid arved maksmata ning läksid vabatahtlikult pankrotti. Selline tõlgendus on pealiskaudne ja alusetu. Kostjatel oli oluline põhjus selliselt käituda, et kaitsta üürilepingut ja suuta teenuseid edasi osutada.
7. Kui hageja ei oleks üüritavate ruumide olukorra parandamist kevadel lubanud, oleksid kostjad kohe lepingu lõpetanud ja siis ei oleks ka võlgnevust tekkinud. Hageja aga andis korduvalt lubadusi seoses keskküttega ning nende mittetäitmisel keeldusid kostjad üüri tasumisest ja lõpetasid sügisel ühepoolselt lepingu.
8. Kohus asus seisukohale, et kostjad ei ole tõestanud, et nad ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi. Selline seisukoht on vale. Kostjad eraisikutena ei saagi süüdi olla, sest nad tegutsesid kui juhatuse liikmed. Juhatuse liikmetena oleks neil süü vaid juhul, kui nad õigeaegselt pankrotiavaldust ei esitanud ja sellega kahju põhjustasid. Asjaolul, et mitmeid kuid hiljem osaühing siiski pankrotti läks, ei ole vaidlusaluses asjas tähtsust ja see ei põhjusta juhatuse liikmete vastutust. Kui juhatuse liikmed kannaksid isiklikku materiaalset vastutust iga summa eest, mis osaühing nende juhtimise ajal maksma pidi, siis ei oleks tegemist enam osaühingu põhimõttel tegutseva äriühinguga. Vastus apellatsioonkaebusele
9. Hageja Valentina Jakimova vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtuotsus on õige ja põhjendatud, kohus on tõendeid õigesti hinnanud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
10. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
11. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 10.11.2004 sõlmis hageja Tallinnas Xxxxxxxxxxxx xx asuva kinnistu kaasomanik, üürileandjana mitteeluruumi üürilepingu FIE Irina Kulakovskaja-Juškoga. 01.01.2005 muudeti üürilepingut, mille kohaselt FIE Irina Kulakovskaja-Juško asemel sai üürnikuks OÜ Estetic (likvideerimisel) (edaspidi osaühing), kelle osanikeks ja juhatuse liikmeteks olid kostjad. Kuna lepingut muudeti ainult üürniku osas, jäid kõik muud üürilepingu tingimused kehtima. Vaidlust ei ole selles, et osaühingult mõisteti tsiviilasjas nr 2-05-19950 18.10.2006 kohtuotsusega välja võlgnevus vaidlusalusest üürilepingust 101 335 krooni hageja kasuks. Osaühingu juhatus vahetus ja uus juhataja kanti registrisse 08.02.2006 ja uus juhataja esitas 29.03.2007 kohtule pankrotiavalduse. Osaühingu 5 pankrot lõpetati 12.05.2006 kohtumäärusega raugemisega, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudus vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.
12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et vaidluse lahendamiseks tuli kohtul tuvastada, kas kostjad olid süüdi võlgnevuse tekkimises vaidlusaluse üürilepingu alusel. Kohus tuvastas õigesti, et hageja ei põhjustanud osaühingule majanduslikku kahju. Kohus on põhjalikult analüüsinud kostjate vastuväiteid tegevusloa ja üürinõude alusetuse kohta ning leidnud, et tegemist on põhjendamatute väidetega. Võlgnevuse nõudmine osaühingult ei ole kahju tekitamine. Väited, et hageja süül jäi pikendamata tegevusluba, ei ole õige, sest hagejal oli kasutusluba ilusalongi pidamiseks olemas. Alusetu on kaebuse väide, et kohus ei analüüsinud nn. poolte seotust. Kohus on igakülgselt hinnanud poolte väiteid, neid kinnitavaid tõendeid ja tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud.
13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega äriühingu maksejõuetusest ja leiab, et kostjad ei ole oma vastuväiteid, et osaühing oli võlgnevuse tekkimise ajal maksejõuline, tõendanud. Kohus luges õigesti tõendatuks, et osaühing sattus võlgnevusse
14. aasta mais, kui hakati tasuma üüri väiksemate summade kaupa, üürniku põhivõlg üüri ja kommunaalteenuste eest oli 07.11.2005 seisuga 81 740,25 krooni, millele lisanduvad viivis 19 594,52 krooni. Arvestades võlgnevuse pidevat kasvu, pidi kostjatele kui äriühingu juhatuse liikmetele olema selge, et äriühing on maksejõuetu ja see pole ajutine. Apellatsioonkaebuse väide otsuse põhjenduste arusaamatuse kohta on pahatahtlik. Kohtuotsuse põhjendus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8, kontrollitav ja loogiline. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata osaühingu maksejõuetust kinnitavaid tõendeid teisiti ja arvestada kostjate tõendamata väidetega.
15. Maakohus on õigesti hinnanud kostjate kui osaühingu juhatuse liikmete tegevust, kes jätsid täitmata seadusest tuleneva kohustuse esitada kohtule pankrotiavaldus. Kostjad tunnistasid ise, et nad äriühingu pankrotiavaldust ei esitanud, kuna leidsid, et äriühing tuleb likvideerida, sest hageja poolt kohtu kaudu esitatud nõue muutus reaalseks. Nõustuda saab kohtuga, et pankrotiavalduse mitteesitamine oli kostjate tahtlik tegevus. Kostjate tegevus, k.a juhatuse vahetus ja uuele juhatusele selgunud oletatavast suurem võlgnevus viitab osaühingu maksejõuetusele ja kostjate teadlikule tegevusele end selle võlgnevusega mitte siduda. Kuigi üürilepingu täitmisest tekkis osaühingu ja hageja vahel võlasuhe (nn välissuhe), oli juhatuse liikmetel ja hageja kui võlausaldaja vahel võlasuhe ÄS § 180 lg-st 5¹ tuleneva kohustuse esitada pankrotiavaldus - mittetäitmisest (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050). Tegemist oli hagejat s.o võlausaldajat kaitsva normiga. Pankrotiavalduse esitamata jätmine oli kostjate õigusvastane tegu ja kostjate poolt tahtlik. Maakohus hindas õigesti kostjate kui osaühingu juhatuse liikmete käitumist, kes andsid lubadusi võlgnevuse tasumiseks, vabandasid mittetasumist ajutiste makseraskustega ja jätsid avaldamata hagejale äriühingu halva majandusliku olukorra. Kostjatel oli kohustus võtta arvesse võlausaldaja huve olukorras, kus osaühing oli finantsraskustes. Kostjad on ise tunnistanud, et nad leidsid, et osaühing tuleb likvideerida, sest hageja nõue muutus reaalseks, kuid pankrotiavaldust nad esitada ei soovinud. Kostjate käsitlusel tingis juhatuse vahetuse soovimatus sattuda Krediidiinfo nn võlgnike musta nimekirja, mis viitab kostjate tegevuse tahtlikkusele mitte siduda end võlgnevuse ja äriühingu maksejõuetusega. Juhatuse uus liige Margus Elmik esitas 29.03.2007 pankrotiavalduse ja pankrot lõpetati raugemisega. Uskuda saab hagejat, kes selgitas, et kui ta oleks teadnud osaühingu tegelikust majanduslikust olukorrast ja suutmatusest lepingut nõuetekohaselt täita, oleks ta üürilepingu üles öelnud. Ebaõiged on kostjate väited, et hageja on neile kahju põhjustanud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastava käsitlusega. Kostjate käitumine on põhjustanud üürilepingu jätkamise ja kahju suurenemise hagejale, seoses äriühingu pankroti raugemisega ja äriühingu likvideerimisega ei ole hagejal võimalik rahuldada oma nõuet äriühingu vastu. Maakohus tuvastas õigesti põhjusliku seose kostjate tegevuse ja hagejale kahju tekkimise vahel. Kostjad ei ole süü puudumist hagejale kahju 6 tekkimises tõendanud. Kohus kohaldas õigesti kostjate suhtes

§ 35lg 1 ning ÄS § 187 lg 2 kohaselt juhtorgani liikmete solidaarset vastutust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda. U.Loonurm I.Nõmm A.Tänav 7