Tsiviilasi nr 2-05-1032 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 08.jaanuaril 2007 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi NKl’i (isikukood X

§ 442lg 6, § 632 ja § 633).

I Asjaolud Poolte abielu registreeriti XXX Tallinna Perekonnaseisuametis. Pooltel ühised lapsi ei ole. 2 Tallinna Linnakohtu 15.05.2006 õigeksvõtul põhineva osaotsusega poolte abielu lahutati. 25.10.2000 sõlmis kostja Eesti Vabariigiga ostu-müügilepingu, millega omandas ½ mõttelise osa maaüksusest asukohaga XXX . 18.01.2001 kanti kostja omanikuna ½ mõttelises osas sisse kinnistusraamatusse. Kinkelepinguga 06.01.2003 kinkis teine kaasomanik (kostja poeg GK) kostjale ka ülejäänud ½ mõttelise osa kinnistust. Kostja kanti kogu kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse 10.04.

1. Lepinguga 07.01.2005 taganes kinkija 06.01.2003 lepingust ning taastus olukord, kus kostjale kuulus ½ mõttelist osa kinnistust. 03.05.2005 sõlmitud tehingute tulemusena lõppes kostja omandiõigus kinnistule selliselt, et ½ sellest kinkis ta oma teisele pojale E K ja ½ osa omanikuks sai tema endine abikaasa J K . II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse ja selle täienduste/täpsustuste kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted 2005.aasta märtsi kuus. Abielu kestel omandas kostja ½ mõttelist osa kinnistust asukohaga Tanuma t 79 Tallinnas kinke teel (lahusvarana), kuid ülejäänud ½ mõttelist osa ostu-müügi teel. Nimetatud teise osa kinnistust on poolte ühisvara, kuna kinnistati abielu ajal. Kogu kinnistu väärtus on abielu kestel ka hageja lahusvara ja tööpanuse arvel oluliselt suurenenud. Kinnistu turuväärtuseks on 2 000 000.00 krooni. Eeltoodu alusel palus hageja algselt jagada poolte ühisvara järgmiselt, et jätta poolte ühisvaraks olev ½ mõttelist osa kinnistust kostja ainuomandisse ja mõista hagejale enamsaadud ühisvara arvelt välja hüvitis summas 500 000.00 krooni ning tunnistada ka 1/16 mõttelist osa kostja lahusvaraks olevast ½ mõttelisest osast poolte ühisvaraks ja jätta ka see kostja ainuomandisse ning mõista hagejale enamsaadud ühisvara arvelt välja hüvitis summas 125 000.00 krooni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Menetluse käigus loobus hageja nõudest, milline puudutas kostja lahusvara. Hageja lõplikuks nõudeks jäi jagada abikaasade ühisvara (1/2 mõttelist osa kinnistust) ja mõista enamsaadud vara arvelt kostjalt välja rahaline hüvitis 500 000.00 krooni. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude, osalise loobumise ja nende põhjenduste juurde. III Kostja seisukohad Kostja hagi ei tunnista, kuna leiab, et kinnistu asukohaga XXX ei ole poolte ühisvara. Vaidlusaluse kinnistu erastamisprotseduurid algatati kostja poolt juba 1992.aastal ja maatükk omandati kostja poolt ammu enne poolte abielu sõlmimist. Kinnistul asuv eramu on aga pooleliolev ehitis, mille ehitustööd peatusid juba 1997.aastal. Eramu väärtus ei ole vahepeal oluliselt muutunud, pigem vähenenud. Kinnisasja väärtuse kasv on suhteline ja tingitud üldisest kinnisvara hinnatõusust, mitte konkreetsetest parendusmeetmetest. Samuti ei ole hageja käesoleva kohtumenetluse käigus dokumentaalselt tõendanud oma töist või rahalist panust kinnistu parendamiseks või väärtuse tõstmiseks. Kostja ei nõustu kinnistu väidetava turuväärtusega. Ka lõppesid poolte abielulised suhted juba sügisel 2000, see enne ostumüügilepingu sõlmimist 25.10.
2. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja oma seisukohtade juurde. IV Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, kuulanud ära poolet ja nende esindajate selgitused ning tunnistajate N D , B N , J R , A M , V U , A T , I G ja J K ütlused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et osaline hagist loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus selles osas lõpetada. Hageja poolt toetatud osas kuulub nõue aga rahuldamisele osaliselt.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 alusel võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu ja ühtlasi lõpetab asja menetluse.

§ 429

lg 4 alusel ei võta kohus hagist loobumist vastu, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. Antud tsiviilasjas 3 ei riku hagist osaline loobumine olulist avalikku huvi ja seega puuduvad takistused selle vastu võtmiseks.

§ 432

alusel, kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.

1. Antud vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda perekonnaseaduse (PKS) § 7 kohaselt seadusest, kuna abieluvaralepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. PKS § 14 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Vastavalt PKS § 15 lg-le 1 on abikaasa lahusvaraks tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppu. Sama seaduse § 18 lg 1 kohaselt määratakse pärast abieluliste suhete lõppemist ühisvara jagamise korral selle koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise seisuga. PKS § 19 lg 3 kohaselt võidakse abikaasade ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või peale seda ning jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena või varaliste õiguste ja kohustustena. Sama sätte lg 4 kohaselt, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse.
2. Seega on esmaselt vajalik antud asjas tuvastada poolte abieluliste suhete lõppemise aeg. Hageja on selgitanud, et suhted lõppesid märtsikuus 2005 (menetluse kestel ka, et novembris 2004; t lk 39), kostja on aga seisukohal, et suhted lõppesid septembrikuus
3. Asjas omab tähtsust (et selgitada välja, kas maa ostuõigusega erastatud maatükk kuulub ühisvara koosseisu või mitte), kas poolte abielulised suhted olid lõppenud enne vaidlusaluse kinnisasja omandamist või mitte. Kohus on asja sisulise arutamise ja tõendite uurimise tulemusena seisukohal, et kostja seisukoht suhete lõppemisest juba septembrikuus 2000 tõendamist ei leidnud. Kohus jõudis sellisele seisukohale järgmiste asjaolude kogumi alusel: 1) aastate 2000, 2002, 2003 ja 2004 eest esitasid pooled abikaasadena ühised tuludeklaratsioonid Maksu- ja Tolliametile (t lk 71-74, 86-93, 195) ning kõigil aastatel, veel ka märtsis 2005, oli mõlema abikaasa poolt allkirjastatud deklaratsioonidel märgitud enammakstud riigimaksu tagastamise kontona hagejale kuulunud pangakonto number (t lk 71); 2) omakäeliselt allkirjastatud avalduses Tallinna Linnakohtule 02.09.2004 on kostja selgesõnaliselt väljendanud seisukohta, et arestitud vara (milleks oli vaidlusalune kinnistu) on tema ja tema abikaasa NKli ühisvara ning et arestimisega on rikutud tema abikaasa põhiseaduslikku õigust vara puutumatusele (t lk 127-129); 3) 30.08.2004 osales kostja hagejale kuulunud korteriomandi müügitehingu vormistamisel notari juures kui abikaasa ja andis lepingu punktis 2.2 abikaasana ka nõusoleku võõrandamiseks (t lk 185-190); 4) tunnistajate N.D , L.R , A.M , V.U ja I.G ütlused selle kohta, et nende teada elas kostja teatud ajaperioodil XXX tänava korteris hagejaga koos; 5) tunnistaja J.K ütlused selle kohta, et hageja helistas talle suvel 2004 ja teatas, et kui J.K kohtus võidab, siis hageja müüb oma korteri maha ja maksab kohtuliku hüpoteegi tunnistajale ära; et ta kohtus hagejaga sügisel 2004 majas ning et sel ajal elasid majas nii hageja oma perega kui kostja ning et talle jäi poolte suhetest mulje kui rahulikust, sõbralikust perekonnast, kel on ühised huvid (t lk 305-306). Lisaks võtab kohus arvesse ka poolte endi seletused selles osas, milles need ühtivad --- suvel 2004 otsustasid pooled koos müüa ära Kolde tänaval asunud hagejale kuulunud eluruumi, et hüvitada kostja eelmisele abikaasale kostja poolt kohtuotsuste alusel hüvitamisele kuulunud rahasumma; peale eluruumi müüki viis hageja oma isiklikud asjas Tanuma tänava majja ja asus sinna ka ise koos tütre ja emaga sama aasta oktoobris elama. 4 Üldiselt teadaolevalt on abielulised suhted on oma sisult intiim-, majandus- ja koostöösuhete koosmõju, kusjuures mõne neist puudumine teatud aja jooksul abielu kestel ei tähenda veel abielusuhete kui kogumi lõppu. Abieluliste suhete kestmiseks ei pea abikaasad tingimata igapäevaselt koos ühes eluruumis elama. Ka ühe ja/või mitme eelpool nimetatud suhte äralangemine ei tõenda veel abielusuhete tervikuna lõppemist, kui abielu ei ole lõppenud. Abielu lõpeb aga kas lahutuse või ühe abikaasa surmaga. Eelpool analüüsitud tõenditest nähtub, et pooled suhtlesid kogu abielu kestel vähemalt lähtudes majanduslikust huvist ja elasid koos ühes korteris/majas vähemalt abielu algusaastal, aga ka suhete lõpukuudel.
4. Vastavalt otsuse punktis 3 jõutud järeldustele on kohus seega seisukohal, et tõendamist leidis, et vaidlusalune kinnistu omandati (ostu-müügileping sõlmiti ja kinnistusraamatukanne tehti) poolte abielu ajal. Seega on tegemist abikaasade ühisvaraga. PKS-i § 14 lg 1 mõttes. Poolte vahel puudub vaidlus, et kinnistul asuv pooleliolev elamu kuulus enne abiellumist kostjale vallasasjana ning et nii avalduse ostueesõigusega erastamiseks esitas kui maa eest tasumiseks vajalikes erastamiseväärtpaberites tasus kostja ära juba enne abiellumist. Nimetatud asjaolud on tõendatud ka kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega: Tallinna Hooneregistriteatis 17.03.1999 poolelioleva elamu omandiõiguse kohta (t lk 113), avaldused maa ostmiseks 31.08.1992 ja 16.12.1997 ja 09.01.1999 (t lk 106-109) ja Harju Maavalitsuse teatis müügihinna tasumise kohta (t lk 37, EVP-de ostmist ja ülekandeid tõendavad dokumendid t lk 61, 110-112). Nimetatud asjaolud saavad omada tähtsust ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumisel, kuid ei oma tähtsust ühisvara koosseisu kindlaks tegemisel.
5. PKS § 19 lg 1 sätestab ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõtte. Sama sätte lg 2 annab alused, mil saab nimetatud põhimõttest kõrvale kalduda. Nimetatud lg 2 p 3 järgi võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Kohus on seisukohal, et antud asjas annavad asjaolud, et kostja oli kinnistul asuva ehitise omanik enne maatüki erastamist ning et enne abiellumist tasus ta ühisvara hulka laekunud vara väärtuse täies ulatuses ära, aluse kalduda kõrvale nimetatud võrdsuse põhimõttest. Arvestades asjaolu, et kostja tasus kogu erastamiseks vajaliku summa erastamisväärtpaberites ära oma lahusvara arvelt, on kohus seisukohal, et mõistlik ja õiglane on lugeda hageja osa suuruseks 1/5 ühisvarast. Kohus võttis sellise suhtarvu määramisel arvesse ka sisulise arutamise tulemusena tõendamist leidnud asjaolu, et lisaks kostja tööle viidi abielu ajal ka hageja ja tema poolt nn palgatud inimeste tööga kinnistul asuv ehitusjärgus elamu seisukorda, mis võimaldas osasid kasutada elamiseks. Tunnistajate B.N J.R , A.M ja V.U ütlustega on tõendatud, et poolte abielusuhete kestvuse perioodil tehti kõigi nende poolt suuremal või vähemal määral nimetatud elamu juures erinevaid töid, millede tulemusena oli võimalik alates sügisest 2004 hagejal ja kostjal ning hageja tütrel ja emal asuda seda pooleliolevat ehitist elamiseks kasutama. Ka tunnistaja A.T ütluste kohaselt oli maja sellises seisukorras, et elada selles ei saanud ning et kostja elas maja kõrval asuvas nn putkas. Nn putkas elamist tõendas ka tunnistaja I.G . Tunnistaja J.K ütluste kohaselt oli aga 2004.aasta sügiseks viidud maja II korrus (kolm tuba ja vannituba), aga ka I korrusel asunud köök, olukorda, kus neid sai ajutiselt kasutada. Nimetatud tunnistajate ütlustega ja hageja poolt esitatud erinevate ostutšekkide jt maksedokumentidega (t lk 196-222) on kohtu arvates tõendatud hageja panus elamu elamiskõlblikuks muutmisel, kuid mitte sellises määras, mis annaks alust lugeda kogu abielu ajal omandatud kinnistuosa abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks. Jagatava vara turuväärtuse tõendamiseks esitas hageja eriteadmistega isiku (BRC Kinnisvara) 5 arvamuse 27.07.2004 (t lk 63-70), mille kohaselt oli tolle ajahetke seisuga ehitusjärgus elamuga kinnistu turuväärtus 1 600 000.00 krooni. Tõendeid hilisema aja turuväärtuse kohta ei esitatud. Seega jagatava ühisvara turuväärtuseks on tõendatud 800 000.00 krooni. Kuna eelpool jõudis kohus seisukohale, et jagamisel tuleb kõrvale kalduda võrdsuse põhimõttest ning et selle alusel tuleb hageja osaks lugeda 1/5, tuleb kostjal hagejale hüvitada enamsaadud ühisvara arvelt 160 000.00 krooni (1/5 800 000.00-st).
6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Nimetatud seadustiku § 60 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Imbi Sidok (allkiri) kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE: I.Sidok