Obsah (5)

§ 110§ 109§ 114§ 153§ 119

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar

) § 119 lg. 1 ja lg. 3 alusel kohustada kostjat tagastama pankrotivarasse kehtetu tehingu alusel saadu või tagastamise võimatuse korral välja mõista kostjalt saadu väärtus 431.151, 33 krooni.

1. juunil
2. a. sõlmisid hageja pantijana ja AS Hansapank pandipidajana kommertspandi seadmise lepingu. Lepingu kohaselt pantis pantija kogu oma vallasvara, mis kuulus talle pandikande tegemise ajal või mille ta omandab pärast pandikande tegemist, pandipidajale. Pandisummaks oli 9.500.000 krooni. Kommertspandiregistrisse on tehtud vastav kanne
3. juulil
4. a. Register on avalik ja kättesaadav. Tallinna Linnakohtu
5. detsembri
6. a. määrusega algatati AS-i Aluminium Alloys of Estonia pankrotimenetlus; pankrot kuulutati välja
7. aprillil
8. a.
9. detsembril
10. a., s. o. vähem kui 1 kuu enne pankrotimenetluse algatamist, sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe, millega hageja andis kostjale vastutavale hoiule oma vara, milleks oli 22.776 kg alumiiniumkange väärtusega 431.151, 33 krooni. Kokkuleppe kohaselt anti alumiiniumkangid üle lisatagatisena varasemate kohustuste täitmise tagamiseks. Tegemist ei ole vara vastutavale hoiule andmisega, vaid täiendava tagatise andmisega (vallaspant)
11. a. osutatud veoteenuse võlgade katteks. Kostjale oldi võlgu, kuid need võlad ei olnud muutunud sissenõutavaks, mida kinnitab arve 596/k maksetähtajaga
12. detsember
13. a. Kostja müüs kauba enne maksetähtaja saabumist.
14. augustil
15. a. esitas pankrotihaldur kostjale vara tagasinõudmise avalduse. Kostja teatas
16. novembri
17. a. kirjaga, et alumiiniumkangid on võõrandatud
18. detsembril
19. a. pandiõiguse (VÕS § 907) alusel. Müügist laekus 353.673, 35 krooni (käibemaksuta), mille arvelt rahuldati kostja nõuded hageja vastu. Tulenevalt asjaolust, et AS-il Hansapank on hageja pankrotimenetluses nõudeõigus 9.724.066 kroonile, millest 9.500.000 krooni on eesõigusnõue vastavalt
20. juuni
21. a. sõlmitud kommertspandilepingule, on vara üleandmine pankrotivõlgniku poolt kolmandatele isikutele vahetult enne pankrotimenetluse algatamist pankrotivõlgniku võlausaldajate, eelkõige eesõigusnõuet omavate võlausaldajate huve kahjustav. Seega on tehing vastavalt

§ 110lg.

1 p. 2 ja § 114 lg. 1 alusel kehtetu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 292 lg. 3 kohaselt on enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, tühine. Kostja väide, et pandiõigus tekkis kokkuleppe alusel, ei oma õiguslikku tähendust, kuna varasemalt oli juba seatud kommertspant ja AÕS § 281 lg. 3 sätestab, et kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht pandiõiguse tekkimise ajaga. Vara müügil on rikutud protseduurireegleid, mis on sätestatud AÕS § 294 lõigetes 1 ja 2 ning § 293 lõikes 1, kuna vara müüdi avaliku enampakkumiseta ja võlgnikku ei ole pandieseme müügist teavitatud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooltel puudub vaidlus selle üle, et hageja andis kostjale tagatiseks 23 pakki alumiiniumi valuplokkidena kogumassiga 22.700 kg ja hageja oli 3 kohustatud tasuma kostjale õigeaegselt 18% käibemaksu, mille kostja tasus hageja eest importdeklaratsioonidega tollivormistuste tegemisel. Hageja ei ole aga tõendanud, et eelmärgitud vara on tema vara.

1. detsembril
2. a. sõlmitud lepingu näol on tegemist vara vastutavale hoiule andmise lepinguga ning tegemist on hoiulepingu ühe alaliigi – laolepinguga. Kostja üheks põhitegevuseks ongi laoteenuse osutamine. Hagejal puudus oma ladu, mistõttu ta vajas alumiiniumi hoiustamiseks kostja tolliladu. Alumiinium tuli Venemaalt ja pärast töötlemist eksporditi Euroopasse. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 888 peab hoiuleandja hoidjale hüvitama hoidmisega tehtud kulud, mida hoidja asjaolude kohaselt võis pidada vajalikeks ja VÕS § 897 sätestab kohustuse hoiustamise eest tasuda. VÕS § 907 lg. 1 annab ladustatud asjale pandiõiguse varasemalt hoiuleandjaga sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingutest tulenevate nõuete tagamiseks. Kokkulepe ei olnud suunatud hageja varasemate rahaliste kohustuste täitmise tagamisele. Kostja tasus hageja eest tema kauba käibemaksu. Viide

§ 110

lõikele 1 on põhjendamatu, kuna kostja ei olnud teadlik AS-i Hansapank eesõigusnõudest vastavalt

1. juunil
2. a. sõlmitud kommertspandilepingule, mistõttu ei saanud olla teadlik hoiulepingu sõlmimisel, et tehinguga kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. Kostjal puudus teave hageja majandusliku olukorra kohta ning ei olnud teada, et tulevikus algatatakse hageja pankrot. Ei saa eeldada, et alumiiniumkangide näol on tegemist hageja/pantija varaga, mis on omandatud pärast kommertspandikande tegemist.

§ 109lg.

1 järgi tunnistab kohus

§ 110

– 114 sätestatud alustel kehtetuks tehingud, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustavad võlausaldajate huve. Vaidlustatud tehing on küll sõlmitud enne pankroti väljakuulutamist, kuid ei saa eeldada, et tehing kahjustaks võlausaldajate huve. Täiendava tagatise andmine lisaks seadusjärgsele pandiõigusele ei ole käsitletav tehinguna, mis oleks saanud kahjustada teiste võlausaldajate huve, vaid sisuliselt toimus ühe seadusjärgse pandieseme asendamine teise pandiesemega ning teiste võlausaldajate huvide kahjustamine on välistatud, kui kohustuse täitmine on tagatud pandiga. Ekslik on hageja seisukoht, nagu oleks sama vara ehk vaidlusalune 22.776 kg alumiiniumkange koormatud kommertspandiga. Kommertspandi lepingus, mis on sõlmitud AS-i Hansapank ja hageja vahel, on määratletud pandi ese, milleks on pantija vallasvara, mis kuulub pantijale pandikande tegemise ajal või mille pantija omandab pärast pandikande tegemist, välja arvatud kommertspandiseaduse § 2 lõikes 3 nimetatud vara, milleks muuhulgas on ka käsipant. Kuivõrd kommertspandi esemeks ei saa olla vara, millele on seatud käsipant, ei oma tähtsust hageja seisukoht, et ajaliselt varem tekkinud pandiõigus on eelistatum võrreldes hilisemaga. Pandiõiguse konkurentsi ei saanud käsipandi ja kommertspandi puhul tekkida. Pandieseme müügiõigus tekkis 14 päeva möödumisel

1. detsembri
2. a. kokkuleppe sõlmimisest. Kauba võõrandamisel
3. detsembril
4. a. eeldas kostja, et tegemist on hagejale kuuluva kaubaga. Pandieseme müügil ei olnud olulisi rikkumisi, kuna tegemist oli spetsiifilise kaubaga. Pandieseme müük etteteatamiseta on lubatud AÕS § 293 lg. 2 kohaselt pärast müügiõiguse tekkimist ühe kuu möödumisel ning AÕS § 294 lg. 1 kohaselt võib pandieset müüa ka ilma avaliku enampakkumiseta, kui kolmandatel isikutel ei ole õigusi panditud varale. Lepingust ja seadusest tulenevate õiguste kasutamist ei saa kuidagi pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks ning pandieseme müügist saadu arvel on sisuliselt tasaarveldatud kostja nõue hageja vastu, mida ei välista põhimõtteliselt ei AÕS § 294 lg. 3 ega ka pankrotiseadus ning VÕS § 186 lg.
5. Esimese astme kohtu otsus
6. aprilli
7. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi. Kohus tunnistas kehtetuks AS-i Aluminium Alloys of Estonia (pankrotis) ja OÜ Inmeta Ladu vahel
8. detsembril 4
9. a. sõlmitud täiendava tagatise ehk käsipandi andmise kokkuleppe, mõistis OÜ-lt Inmeta Ladu AS-i Aluminium Alloys of Estonia (pankrotis) kasuks pankrotivarasse 431.151, 33 krooni ning riigituludesse riigilõivu 23.120 krooni.

§ 109lg.

1 kohaselt tunnistab kohus

§-des 110 – 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 110lg.

1 p. 2 sätestab tehingu tegemise aja – ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

§ 114lg.

1 p. 2 sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti, kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid

1. detsembril
2. a. lepingu, mille kohaselt hageja paigutas 22.776 kg alumiiniumi kostja lattu vastutavale hoiule lisatagatisena ja kostja võõrandas hagejale kuulunud alumiiniumkangid
3. detsembril
4. a. AS-ile Inmeta 353.673, 35 krooni (käibemaksuta) eest. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja oli juba varasemast ajast kostjale võlgu. Kostja võõrandas hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel sissenõutavaks (tl. 71 – 74), mis annab alust arvata, et kostja kiirustas vara võõrandamisega, kuna talle oli teada hageja majanduslik olukord ja võimaliku pankroti algatamine, sest hagejale oli vastavasisuline avaldus juba
5. septembril
6. a. esitatud (tl. 9). Asjakohatu on kostja väide, nagu ei oleks hageja tõendanud, et vastutavale hoiule antud vara kuulus hagejale. Vaidlust ei ole selles, et hageja ei oleks 22.776 kg alumiiniumi kostja lattu vastutavale hoiule lisatagatisena andnud. Kostja enda selgitused on vastuolulised väites, et eelnimetatud alumiiniumkangid ei kuulunud hagejale, samas kostja võõrandas hageja võla katteks hoiule antud alumiiniumkangid. Poolte vahel
7. detsembril
8. a. sõlmitud täiendava tagatise andmise leping tuleb kehtetuks tunnistada põhjusel, et see sõlmiti vähem kui 1 kuu enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja vähem kui 5 kuud enne pankroti väljakuulutamist ning see kahjustab vähemalt AS-i Hansapank kui ühe hageja eesõigusnõudega võlausaldaja huve, sest viimasega oli hagejal
9. juunil
10. a. sõlmitud kommertspandileping. Tallinna Linnakohtu määrus
11. detsembrist
12. a. tõendab hageja pankrotimenetluse algatamise aega ja sama kohtu
13. aprilli
14. a. otsus tõendab, et hageja pankrot kuulutati välja
15. aprillil
16. a. kell 13.
17. Dokumentaalne tõend, mis kannab pealkirja „Kinnitus kauba vastutavale hoiule andmise kohta” ongi oma sisult vaidlustatav käsipandileping, mis on sõlmitud
18. detsembril
19. a. Esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik oleks olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Seega on vaidlustatav tehing sõlmitud vahetult enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja enne tema pankroti väljakuulutamist ning

§ 110lg.

1 p. 2 alusel, mis sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused

§ 110– 114 sätestatud alustel.

Kuna

1. juunil
2. a. hageja ja AS-i Hansapank vahel sõlmitud kommertspandileping on kantud
3. juulil
4. a. kommertspandiregistrisse, s. o. avalikku registrisse, siis pidi kostjale olema teada, et ta võõrandas pandi ja kahjustas seetõttu AS-i Hansapank huve. AS-il Hansapank on hageja pankrotimenetluses eesõigusnõue

§ 153lg.

1 p. 1 alusel. Konkreetse aluse tagatise andmise tagasivõitmiseks sätestab käesoleva tehingu puhul

§ 114lg.

1 p. 2. Tulenevalt asjaolust, et kostja on tagatiseks saadud käsipandi realiseerinud, mille üle pooltel samuti vaidlus puudub ja mida tõendavad kohtu abil kostjalt välja nõutud dokumentaalne tõend – kostja pangaväljavõte – ja ka kostja sellekohane kinnitus hageja 5 pankrotihaldurile, ning juhindudes

§ 119lg.

1 ja lg. 3, tuleb kostjalt välja mõista kehtetu tehingu alusel saadu väärtus. Nii hageja poolt esiletoodud väited sellest, et kostjal polnud õigust hageja kaupa müüa ning kostja rikkus kauba müümisel ka protseduurireegleid, kui ka kostja vastuväited hageja nendele väidetele ei oma käesoleva vaidluse puhul õiguslikku tähendust, sest

-s sätestatud tagatise andmise tagasivõitmise alused on erinormiks tehingu kehtetuks tunnistamise üldistele alustele. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu poleks vaidlusaluse tehingu esemeks olevad 22.776 kg alumiiniumkange koormatud kommertspandiga kommertspandiseaduse (KomPS) § 2 lg. 3 kohaselt, kuna nimetatud seadusesätte kohaselt ei ulatu kommertspant varale, millele on seatud käsipant. Nimetatud seadusesätte kohaselt ei ulatuks kommertspant vaidlusalusele varale siis, kui käsipant oleks seatud enne kommertspandilepingu sõlmimist, käesoleval juhul sõlmiti aga kommertspandileping enne käsipandilepingut ning seega ulatus ka vaidlusalustele alumiiniumkangidele. Kostja väide, et tema lepingust ja seadusest tulenevate õiguste kasutamist ei saa pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks ning pandieseme müügist saadu arvel on sisuliselt tasaarveldatud tema nõue hageja vastu, mida ei välista põhimõtteliselt ei AÕS § 294 lg. 3,

ega ka VÕS § 186 lg. 2, pole õige, sest avaldust nõude tasaarvestamiseks ei ole kostja teinud. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu otsuse ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus on jätnud tähelepanuta

§ 114

lõike 2, mille kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. VÕS § 401 lg. 2 kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine või muu abi finantseerimisel. VÕS § 29 lg. 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, arvestades kõiki asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid.

1. detsembri
2. a. kokkulepe on, arvestades kostja ja hageja vahel ka teisi sõlmitud lepinguid, oma sisult krediidilepingu tagatis, millega toimus hageja jaoks käibemaksu tasumise tähtaja edasilükkamine ja finantsabiabi osutamine kostja vahendite arvel. Vastavalt
3. veebruari
4. a. lepingu 01/03M punktis
5. 1 sätestatule teostas kostja hageja eest tollivormistuste korraldamist (eksport, import), s. h. riigimaksude tasumist. Hageja sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma kostja poolt hageja eest tasutud käibemaksu näol. Tollis impordilt tasutud käibemaks deklareeritakse käibedeklaratsioonis ''miinusmärgiga" ja on sisendkäibemaksu osa, mis on seadusega lubatud maha arvata tasumisele kuuluvast käibemaksust perioodi kohta esitatud käibedeklaratsioonis. See tähendab, et hageja on sama summa juba riigilt tagasi saanud või kasutanud seda muude tasumisele kuuluvate maksude/intresside tasaarveldamisel. Ebaõige on, nagu ei oleks hagejal olnud kohustuse tekkimisel tagatise andmise kohustust. Kauba vastutavale hoiule andmise eesmärk oli anda kostjale tagatis 18% käibemaksu maksmiseks hageja eest vastavalt
6. novembri
7. a. koostöölepingu kolmandas lõigus kokkulepitule. Niisuguste tagatiskokkulepete sõlmimine oli poolte vahel vastavalt lepingutele tavaline praktika, mitte ühekordne kokkulepe. Pooled olid kokku leppinud ka selles, et kui hageja ei tasu 14 päeva möödumisel 18% käibemaksu eest esitatud arvet, siis läheb alumiiniumi tagatiskoorem üle kostjale ja selle väärtus arvestatakse nende arvete katteks, mida hageja ei ole tähtaegselt tasunud. Koostöölepingu kohaselt kohustus hageja tollimaksude summa tagamise eesmärgil andma garantiiks sellise koguse metalli, mis on oma väärtuse poolest ekvivalentne tollimaksude summaga. Pooled leppisid kokku, et tagatiseks antud metall hakkab paiknema kostja 6 vastutaval hoiul. 5-vagunilise mahu korral on tollimaksude tagatiseks 2 vagunit, s. t. umbes 125 tonni ligikaudu 190.000 USD dollari suuruse summa eest. Kostja poolt esitatud tõendid on kohus jätnud hindamata. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja võõrandas hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel sissenõutavaks. Pooled olid kokku leppinud, et kostja arved kuuluvad kustutamisele kostjale antud metalli arvelt, kui hageja 10 kalendripäeva jooksul alates maksekuupäevast ei rahulda täielikult kostja seaduslikke nõudmisi. Kohus on ekslikult tõlgendanud lepingus märgitud tähtaega ning juurde liitnud lepingus kokkulepitud tähtajale veel 10 päeva. Hagejale tollivormistuse tegemiseks kostja poolt tasutud käibemaksusummade tasumisega ootamine 20 päeva ei oleks kostja jaoks, arvestades tema majanduslikku olukorda, olnud võimalik ning sellistel tingimustel ei oleks pooled saavutanud kokkulepet lepingute sõlmimiseks. Hageja jättis tasumata käibemaksuarved:
8. novembri
9. a. arve nr. 596/K – 235.114 krooni, tasumistähtaeg
10. detsember
11. a.;
12. detsembri
13. a. arve nr. 610/K – 63.918 krooni, tasumistähtaeg
14. detsember
15. a. ja
16. detsembri
17. a. arve nr. 616/K - 44.884 krooni, tasumistähtaeg
18. detsember
19. a. Seega võlgnes hageja riigimaksude eest OÜ-le Inmeta Ladu 343.916 krooni. Koostöölepingu kolmandas lõigus kokkulepitu kohaselt on kostjal õigus pöörata sissenõue tagatiseks antud metallile selle realiseerimise teel kolmandatele isikutele vastavalt oma äranägemisele ja tingimusel, et metallihind ei oleks madalam kui 85% metalli hinnangulisest maksumusest, mis oli märgitud kauba saatelehele.
20. detsembri
21. a. kirjaga teatas kostja, et seoses tasumata arvetega ning lähtudes pooltevahelistest kokkulepetest asub kostja realiseerima hageja poolt tagatiseks antud kaupa. Vastuväiteid hageja ei esitanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei tuleks kohaldada

§ 114

lõiget 2, mille kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis anti muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik (hageja) sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma (kostja poolt tasutud riigimaksud). Haldur on püüdnud tagasivõitmise korras suurendada pankrotivara kostja vara arvel ja kostjat kahjustaval eesmärgil ning niisugust halduri tegevust ei saa pidada kohustuste täitmiseks vastavuses tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 138 ja VÕS §-ga

1. Kostja on oma lepingutest tulenevad kohustused täitnud ja tasunud oma rahaliste vahendite arvel riigimaksud (käibemaks ja riigilõiv) hageja eest. Pankrotiotsuse väljakuulutamise ajal
2. aprill
3. a. puudus kostjal nõue, mida esitada pankrotivõlausaldajana, kuna vastastikused kohustused olid täidetud ja seega ka lõppenud. Tagasivõitmise korral rikastub hageja alusetult kostja vara arvel. Isegi juhul, kui

alusel oleks saanud tunnistada tagatise andmise tagasivõitmise korras kehtetuks, siis oleks kohus pidanud arvestama TsÜS § 138 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele. Täidetud ei ole

§ 114lg.

1 p. 2 kohaldamise eeldused. Kostja poolt esitatud lepingutega on tõendatud, et hageja kohustub tollimaksude summa tagamiseks andma garantiiks sellises koguses metalli, mis on oma väärtuse poolest ekvivalentne tollimaksude summaga. Seega oli hagejal lepingust tulenev kohustus tagatise andmiseks. Maakohus leidis, et kostja võõrandas vara kiirustades, kuna talle oli teada hageja majanduslik olukord ja võimalik pankroti algatamine, kuna hagejale oli vastavasisuline avaldus esitatud juba

1. septembril
2. a. Juhul, kui kostjale oleks olnud teada hageja majanduslik olukord, siis ei oleks kostja riskinud oma rahaliste vahendite eest tasuda hageja eest tollivormistuseks vajalikke makse ning oleks lõpetanud teenuste osutamise hagejale, sest mõistlik isik ei võtaks riski halvendada oma majandusliku olukorda. Kostja ei võõrandanud hagejalt saadud vara kiirustades, vaid vastavalt pooltevahelistele sõlmitud lepingutele; mitmetest poolte vahel sõlmitud lepingutest tulenes kohustus osutada puhta alumiiniumi lattu vastuvõtmist ja hoiustamisteenust. Ka
3. detsembril
4. a. sõlmitud kokkuleppe näol on tegemist hoiulepingu ühe alaliigi – laolepinguga ning kostja üheks põhitegevuseks ongi laoteenuste osutamine. Isegi 7 siis, kui hageja poolt ladustatud alumiinium oleks kostja laos ning vastutava hoiu kokkulepet poleks sõlmitud või see oleks tagasivõidetud, ei kahjustata võlausaldaja AS-i Hansapanga huvisid, kuna kostja võimalik nõue oleks olnud samuti eesõigusnõue AÕS § 280 alusel tulenevalt VÕS §-st
5. Kinnipidamisõigus tuleneb hoiulepingust. Pandiõigus kestab, kuni asi on hoidja valduses (VÕS § 907 lg. 3). Kostjal oli nii lepingust tulenev pandiõigus kui ka seadusest tulenev pandiõigus, mistõttu on välistatud võlausaldaja AS-i Hansapank huvide kahjustamine. Maakohus on valesti tõlgendanud KomPS § 2 lõiget
6. Sellise käsitluse puhul ei oleks mõningatel juhtudel (näiteks, kui on seatud kommertspant) üldse rakendatav seadusjärgne pandiõigus, mis tekib teatud lepingute puhul (näit. veo-, ekspedeerimis-, lao- jne. lepingud) automaatselt seadusest ning seisneb kinnipidamisõiguses, mis on üks käsipandi liike. Seadus ei sätesta erijuhtusid seadusjärgse pandiõiguse kohta. Kuna seadusjärgne pandipidaja saab kinnipidamisõiguse ehk käsipandi seadusest tulenevalt, ei saa tekkida olukorda, kus käsipant saaks olla kahe isiku faktilise võimu all. Selle olukorra välistab ka AÕS § 282 lg. 3, mille kohaselt ei või samale vallasasjale seada mitut käsipanti. Kuna asja üle saab faktilist võimu teostada üks isik, s. t. asi saab korraga olla ainult ühe isiku valduses, siis ei ole mõeldav vallasasja mitmekordne pantimine. Kinnipidamisõigus annab isikule, kellel on nõue võlgniku vastu, õiguse pidada kuni nõude rahuldamiseni kinni seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasju. Nõude mitterahuldamisel on seadusjärgse pandiõiguse omajal õigus saada vastavast esemest eesõigustatult rahuldust. Seega ei saa AS-i Hansapank kasuks seatud kommertspant hõlmata teisi seatud käsipante. Kuivõrd kommertspandi seadmise lepingust ei tulene pantijale mingeid piiranguid käsipandi seadmisel ega pandipidajale mingeid õigusi käsipandilepingu kehtetuks tunnistamiseks, on käsipandilepingu kehtetuks tunnistamine põhjusel, et seda võimaldab

, vastuolus hea usu ja õiguskindluse põhimõttega. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vaidlustatav tehing on sõlmitud vähem kui 1 kuu enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja enne tema pankroti väljakuulutamist ning

§ 110lg.

1 p. 2 alusel, mis sätestab tehingu tagasivõitmise üldised alused, tuleb poolte vahel sõlmitud tehing kehtetuks tunnistada, sest võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb

§ 110lg.

2 kohaselt eeldada, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Seda tõendab ka kommertspandileping, mis on sõlmitud hageja ja AS-i Hansapank vahel ning mille alusel on AS-1 Hansapank hageja pankrotimenetluses eesõigusnõue

§ 153lg.

1 p. 1 alusel. Nii hageja kui ka kostja on tõlgendanud

1. detsembri
2. a. lepingut laolepinguna. Kostja on kinnitanud, et talle hoiule antud alumiiniumkangid müüdi seadusliku pandiõiguse alusel (VÕS § 907). Viiteid sõlmitud krediidilepingule kostja teinud ei ole. Samuti ei ole kostja tõendanud kohtumenetluse käigus, et tema põhitegevusalaks oleks
3. aastal olnud krediidi andmine. Sõlmitud leping 01/03M on oma sisult maaklerleping, mitte krediidileping, nagu leiab kostja. Lepingu punktist
5. 2 nähtub, et kostja kui maakleri kohustuseks oli esitada hagejale arve tollivormistuse eest. Lepingust ei nähtu, et hagejal oleks olnud kohustus anda kostjale täiendav tagatis seoses tollivormistusega seotud kohustuste täitmisega. „Kinnitustest kaubakoorma vastutavale hoiule üleandmise kohta" nähtub, et hagejalt saadud kaup on eksporditud. Üldteada on asjaolu, et ekspordi korral ei pea tasuma käibemaksu. Seega puudus igasugune mõistlik põhjendus ja vajadus anda kostjale lisatagatis 18% käibemaksu summade eest, mis tuleb kostjal tolliametile tasuda hageja jaoks sisseveetava kauba importdeklaratsioonidele. Kostja poolt esitatud arvete nr. 596/k, 610/k ja 616/k alusel tekkinud nõuded ei olnud tagatud käsipandiga. "Kinnitus kauba vastutavale hoiule andmise kohta" oli tagatise seadmise kokkuleppeks laoteenustest tulenevatele nõuetele, mitte eelviidatud arvete aluseks olevatele maakleriteenuste osutamisest tulenevatele nõuetele. 8 KomPS § 2 lg. 3 kohaselt ei ulatuks kommertspant vaidlusalusele varale, kui käsipant oleks seatud enne kommertspandilepingu sõlmimist. Käesoleval juhul aga sõlmiti kommertspandileping enne käsipandilepingut, seega ulatus kommertspandileping ka vaidlusalustele alumiiniumkangidele. Kostja lepinguliste kohustuste tagamine käsipandiga on rikkunud AS-i Hansapanga kui kommertspandipidaja seadusega kaitstud huve. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusõiguse norme. Otsus tuleb seetõttu tühistada, tsiviilasi tuleb kooskõlas TsMS § 656 lg. 1 punktiga 5 ja lg. 2 lausega 2 ning § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sama paragrahvi
6. lõike lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid ning otsus on vastuoluline ja olulises ulatuses põhjendamata. Menetlusõiguse normide rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, kuna selle menetluse eripära arvestades ei ole apellatsioonimenetluses võimalik täita esimese astme kohtu menetluses täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid. Ka rikutaks apellatsiooniastmes esmakordse tõendite hindamise ja asjas oluliste faktiliste asjaolude tuntavas mahus tuvastamise korral poolte õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnangut ning faktiliste asjaolude tuvastamist. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 lause 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohtuotsuse põhjendusele esitatavad nõuded on sätestatud TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud sätetest tuleneb, et kohtuotsusest peab olema mõistetav, milliste tõendite alusel ja millised faktid kohus tuvastas, kuidas kohus materiaalõiguse norme kohaldas ja millisele järeldusele ta selle tulemusena jõudis, aga samuti, miks kohus poolte väidete või vastuväidetega ei nõustunud. Osundatud normidest tuleneb ka, et kohtuotsus peab olema loogiline ja vastuoludeta. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Kohus on otsuse kohaselt kohaldanud

§ 109lõiget 1, § 110 lg.

1 punkti 2 ja § 114 lg. 1 punkti 2, kuid loogiliselt jälgitav ei ole, kuidas ja millises suhtes kohus neid sätteid kohaldas. Kolleegium leiab, et

§ 114

on erinormiks § 110 suhtes ning viimane kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui tegemist ei ole tagatise andmisega, mille tagasivõitmise reeglid on sätestatud

§-s 114. Maakohtu otsuse kohaselt annab konkreetse aluse vaidlusaluse tagatise tagasivõitmiseks

§ 114lg.

1 p. 2. Selles normis sätestatu kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti, kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

§ 109lg.

1 kohaselt tunnistab kohus

§-des 110 – 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku 9 tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Seega on

§ 114lg.

1 p. 2 alusel tagatise tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks lisaks selles normis endas sätestatud eeldustele ka võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (vt. Riigikohtu lahendid 3-2-1-43-07 ja 3-2-1-115-07). Otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud eespoolosundatud õigusnormi koosseisu elementidele vastava faktiliste asjaolude kogumi. Nii on kohus otsuses märkinud, et vaidlust ei ole, et hageja oli juba varasemast ajast kostjale võlgu (otsuse punkt 20), ja samas, et kostja võõrandas hagejale kuulunud vara ajal, mil väidetav nõue ei olnud muutunud veel sissenõutavaks (punkt 21). Need kaks järeldust on omavahel vastuolus, kui silmas on peetud võlgniku üht ja sama kohustust, sest see ei saa üheaegselt olla varasemast ajast tekkinud võlg ja uus kohustus, mille täitmist ei saa veel nõuda. Väidetavat kohustust ei ole kohus konkretiseerinud ja nii ei selgu otsusest, millist varasemat võlga on kohus silmas pidanud või milline nõue ei olnud kohtu arvates muutunud sissenõutavaks. Otsusest ei selgu ka, milline tähtsus on kohtu üldsõnalistel väidetel vaidlusaluse tagatise seadmise seisukohalt: kohus ei ole tuvastanud, millise kohustuse tagamiseks vaidlusalune tagatis seati ja seega, kas see seati tagatise seadmise ajaks juba tekkinud kohustuse tagamiseks, nagu eeldab

§ 114lg.

1 p. 2, või mitte. Nimetatud kohustusega seoses ei ole kohus otsuses analüüsinud ka ühtegi tõendit. Kohus on vaid viidanud toimiku lehekülgedele 71 – 74, kus on hageja koostatud nimekiri väidetavatest võlgadest hankijate lõikes ja kaks arvet, ei ole aga märkinud, milline hinnang ja mispärast tuleb viidatud tõenditele anda ning millised faktilised asjaolud on võimalik nende alusel tuvastada. Kohus märkis otsuses, et esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuks, et võlgnik oleks olnud kohustuse tekkimisel tagatise andmiseks kohustatud. Kohus ei ole aga andnud mingit hinnangut pooltevahelistele

1. novembri
2. a. koostöölepingule (tl. 59 – 60, tõlge tl. 61 – 62) ja
3. veebruari
4. a. lepingule, millega kostja on oma tagatise andmise kohustust põhjendanud. Seega on kohus jätnud esitatud tõendid hindamata ja põhjendamata, miks ta kostja väitega tagatise andmise kohustuse kohta ei nõustu. Oma väidet, et kostja vastuväited ei saa olla aluseks hagi rahuldamata jätmiseks, ei ole kohus otsuses üldse põhjendanud. Seda, kas võlgnik oli vaidlusaluse tagatise andmise ajal maksejõuetu ning kas tagatise saaja võlgniku maksejõuetusest teadis või pidi teadma, ei ole maakohus oma otsuses käsitlenud ja mingeid faktilisi asjaolusid ei ole kohus selles osas ka tuvastanud. Kohus on vaid märkinud, et kostja kiirustas vara võõrandamisega, kuna talle oli teada hageja majanduslik olukord ja võimaliku pankroti algatamine, on jätnud aga märkimata, milline tähendus niisugusel tõdemusel asja lahendamiseks on. Kuigi maakohtu järeldus ei ole vaidluses oluliste asjaoludega otse seostatav, tuleb nõustuda ka apellandi väitega, et ainuüksi see, et hagejale oli
5. septembril
6. a. esitatud pankrotihoiatus, ei anna iseenesest alust järeldusele, nagu oleks kostja hageja majanduslikust olukorrast ja talle pankrotihoiatuse tegemisest olnud teadlik. Mingitele muudele asjaoludele ja tõenditele ei ole maakohus oma järelduse alusena tuginenud. Mis võlausaldajate huvide kahjustamist puudutab, siis on maakohtu otsus selles osas samuti vastuoluline. Otsuse punkt 22 sisaldab kohtu järeldust vaidlusaluse tehinguga AS-i Hansapank kui ühe hageja eesõigusnõudega võlausaldaja huvide kahjustamisest, kusjuures viimast on järeldatud asjaolust, et selle võlausaldajaga oli hagejal
7. juunil
8. a. sõlmitud kommertspandileping. Otsuse punktis 23 on kohus leidnud, et võlausaldajate huve on kahjustanud kostja pandi võõrandamisega, kuna ta oli kommertspandist teadlik, otsuse punktis 25 on kohus vastuolus selle väitega aga leidnud, et see, kas kostjal oli õigus vaidlusalust vara müüa, ei oma vaidluse lahendamiseks üldse tähendust. Nii ei olegi otsusest mõistetav, mida täpselt kohus võlausaldajate huve kahjustavaks pidas. Siiski ei saa nõustuda selle väitega, nagu saaks ainuüksi asjaolust, et võlgnikul oli ühe võlausaldajaga sõlmitud kommertspandileping, järeldada, et vaidlusaluse tagatise andmisega kahjustati võlausaldajate huve. Nii on

§ 109

lõikes 1 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamise all peetud 10 silmas võlausaldajate ühisuse ja mitte ühe konkreetse võlausaldaja huvide kahjustamist. Võlausaldajate ühiste huvide kahjustamist ei ole kohus tuvastanud ega isegi mitte kaalunud. Ainuüksi tagatise andmise faktist niisuguste ühiste huvide kahjustamist järeldada ei saa. Ebaõige on ka, nagu oleks kostja juba ainuüksi kommertspandiregistri avalikkuse tõttu pidanud olema kommertspandist teadlik. Nii ei ole kommertspandiregistri puhul seaduses sätestatud põhimõtet, et keegi ei või end vabandada registri andmete mitteteadmisega. Seega puudub seaduses sätestatud alus eeldada, nagu peaks isik pandi saamisel kontrollima, ega seda ole juba panditud. Registriga tutvumine ei ole otsene kohustus ja vallasasja õigusliku režiimi puhul on määrav valdus. Õiguse omandajal ei ole enne tehingut kohustust kommertspandiregistrit kontrollida ning käsipandiõiguse heauskne omandamine on põhimõtteliselt võimalik (AÕS § 2821). Eespooltoodust nähtub, et maakohus ei tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis oleksid andnud aluse rahuldada hagi vastavalt

§ 114lg.

1 punktile 2. Otsusest võib järeldada, et maakohus pidas võimalikuks hagi rahuldada ka

§ 110lg.

1 punkti 2 alusel. Kolleegium leiab, et kui tegemist on pandi andmisega, nagu maakohus on leidnud, siis ei ole see säte kohaldatav. Isegi kui see säte aga kuuluks kohaldamisele, ei sisalda kohtuotsus sätte kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Nii tunnistab kohus osundatud sätte kohaselt kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Ka selle sätte kohaldamise üheks eelduseks on

§ 109

lõikest 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamine.

§ 110lg.

2 kohaselt, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Selles sättes on aga kehtestatud üksnes tehingu teise poole teadmise eeldus ning säte ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust (vt. Riigikohtu lahend 3-2-1-43-07). Seega tuleb ka osundatud alusel hagi rahuldamiseks tuvastada, et vaidlusaluse tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud. Eespool on kolleegium põhjendanud, miks ei ole võlausaldajate huvide kahjustamist tuvastatud. Seega ei ole otsuses aga tuvastatud ka niisuguste asjaolude kogumit, mis võimaldaks hagi rahuldada

§ 110lg.

1 punkti 2 alusel. Lisaks asjas oluliste faktiliste asjaolude tuvastamata jätmisele ei ole maakohus piisavas ulatuses täitnud ka eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 363 lg. 1 p. 2 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama muuhulgas hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ehk hagi alust. Nõudes tagatise andmise tagasivõitmist

§ 114

ja 110 alusel, on hageja küll väitnud, et tagatis oli üle antud varasemate kohustuste täitmise tagamiseks, kuid ei ole esile toonud, millal ja millisest alusest oli väidetav varaline kohustus tekkinud ning kui suure kohustusega on tegemist. Ka ei sisalda hagiavaldus faktilisi asjaolusid, millest võiks järeldada muude

§ 114lg.

1 punktis 2 märgitud eelduste täitmist, näiteks, et võlgnik ei olnud tagatise andmiseks kohustatud.

§ 110

lõikes 2 sätestatut ebaõigesti tõlgendades leidis hageja, et vaidlusalusel juhul tuleb eeldada, et tagatise andmisega kahjustas võlgnik võlausaldajate huve. Sellest tulenevalt ei pidanud hageja vajalikuks ka esile tuua neid fakte, millest selle tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist võiks järeldada. Nende faktiliste asjaolude ebapiisavus, millega hagi põhjendatakse, oleks alus hagi rahuldamata jätmisele. Et maakohus pidas aga võimalikuks hagi rahuldada, ilma et oleks pidanud vajalikuks selle eelduseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist, siis ei pidanud kohus vajalikuks ka pooltega vaidlusalust õiguslikku olukorda arutada ja välja selgitada, milliste faktiliste asjaoludega hageja oma väiteid tagatise andmise tagasivõitmise eelduste täitmisest põhjendab. Kohus ei juhtinud hageja tähelepanu hagi aluseks oleva faktikogumi ebapiisavusele ega teinud talle ettepanekut selle täpsustamiseks, kuigi menetlusnormid teda selleks kohustasid. Nii tuleneb see kohustus TsMS § 392 lg. 1 punktidest 1 ja 3, mille kohaselt kohus selgitab eelmenetluses muuhulgas välja hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja 11 väidete kohta. Selleks võimaldab TsMS § 392 lg. 3 nõuda kohtul menetlusosalistelt selgitusi ja küsitleda pooli, § 398 lg. 1 võimaldab selleks pidada eelistungina korraldava kohtuistungi. Maakohus ei ole neid võimalusi kasutanud. Sellest tulenevalt oleks aga hagi rahuldamata jätmine, ilma et hageja tähelepanu oleks juhitud asjas oluliste faktiliste asjaolude esiletoomise vajadusele ja hagejale oleks selleks pakutud võimalust, tema suhtes ebaõiglane. Et tsiviilasi saadetakse uueks sisuliseks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, siis ei pea kolleegium vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse otsuses käsitlemata asja sisu kohta käivatele väidetele. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt vaidluse uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Reet Allikvere Mare Merimaa Malle Seppik Otsus on osaliselt tühistatud riigikohtu 23.10.2008 otsusega nr. 3-2-1-87-08 Riigikohtu 23.10.2008 otsus RESOLUTSIOON 1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 15. veebruari 2008. a otsust õigusliku põhjenduse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.