← Eesti

3-07-538/15

Obsah (4)§ 11§ 3§ 13§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-53

) §-i 9 ja Vabariigi Valitsuse 30.11.1993 määrusega nr 372 kinnitatud „Kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse“ (edaspidi Põhimäärus) p-i 15.

ja Põhimäärus ei näe ette, et poolte leppimine peaks väljenduma kollektiivlepingus. Töötüli lahendamise resultaadiks on vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe saavutamine või mittesaavutamine, mis fikseeritakse protokollina (

§ 11lg 3, Põhimääruse p-d 21 ja 23).

Otsuste ja protokollide ärakirjad antakse või saadetakse pooltele kolme tööpäeva jooksul pärast lepituskoosolekut (Põhimääruse p 27); 2) riiklik lepitaja ei kontrollinud töötüli poolte esindajate täielike volituste olemasolu. 20.01.2007 toimunud lepituskoosolekul teatas EHL esindaja U. Sule, et vajab volituste saamiseks ja kontrolliks täiendavalt kolme tööpäeva. See põhjustas lepitusmenetluse venimise, mille oleks ära hoidnud eelnev esindaja volituste kontroll. Sellega rikkus riiklik lepitaja

§ 11

lg-t 2, mille kohaselt peavad pooled saatma lepitustoimingutele oma täievolilised esindajad; 3) Vastuolus Põhimääruse p-ga 21 ei ole riiklik lepitaja vormistanud protokolli 25.01.2007 lepituskoosolekul saavutatud kokkuleppe kohta tervishoiutöötajate miinimumtunnitasu osas aastaks 2007. Põhimääruse p 23 kohaselt vormistatakse mitteleppimise korral eriarvamuste 2

(11)3-07-538 protokoll ja lepitusmenetlus lõpetatakse. Kuigi kaebaja esitas mõlema protokolli koostamiseks nõude 08.03.2007, ei ole riiklik lepitaja seda teinud; 4) Riiklik lepitaja ei ole peale 25.01.2007 lepitusmenetlust läbi viinud ega ole lepitusmenetlust ka peatanud. Peale eelnimetatud kuupäeva ei toimunud ühtki lepituskoosolekut
  1. a miinimumtunnitasude osas. Samas peeti riikliku lepitaja eestvedamisel kollektiivlepingu redaktsioonikomisjoni istungeid, mis ei kuulu riikliku lepitaja pädevusse. Kuna
  2. a miinimumtunnitasude küsimuses ei olnud kokkulepet saavutatud, oleks pidanud riiklik lepitaja menetlust selles osas jätkama või koostama eriarvamuste protokolli. Isegi kui riiklik lepitaja ei pidanud vajalikuks lepituskoosolekute läbiviimist, on ta viivitanud omapoolse lahenduse pakkumisega lubamatult kaua. 25.01.2007 koosolekul ei jõudnud pooled kokkuleppele
  3. a miinimumtunnitasude küsimuses. Põhimääruse p 22 kohaselt võib riiklik lepitaja lepituskoosolekul kokkuleppe mittesaavutamise korral esitada leppimise kokkuleppe projekti ja soovitada nõustuda sellega 3 tööpäeva jooksul. Mõistlik aeg Põhimääruses sätestatud tähtaegu arvestades oleks lepingu projekti esitamiseks olnud
  4. või
  5. veebruar
  6. Riiklik lepitaja esitas kollektiivlepingu projekti alles 01.03.
  7. Kaebaja vastas sellele leppimisettepanekule 05.03.2007, kuid riiklik lepitaja otsustas lepitusmenetluse lõpetada aga alles 21.03.
  8. Lepitusmenetluse tähtaegu arvestades oli nimetatud juhtudel tegemist lubamatult pika ajaga; 5) Ebaprofessionaalselt toimides - viivitades menetlusega, jättes dokumendid nõuetekohaselt vormistamata ning kallutades töötajate esindajaid allkirjastama palgalepet, mis ei vasta lepitusmenetluses kokkulepitule, vaid tema ja tööandjate nägemusele. Lepitusmenetluse ebakorrektse läbiviimise ja puuduliku dokumenteerimise tõttu pole realiseerunud töötajate õigustatud ootus, et pärast lepitusmenetluse lõppemist vormistatakse mõistliku aja jooksul leppimisprotokoll ja allkirjastatakse kollektiivleping, mis vastab läbirääkimistel saavutatud kokkulepetele. Korrektse lepitusmenetluse läbiviimise korral ja kokkuleppe mittesaavutamisel tekib kaebajal streigiõigus, mis on kaebaja üks efektiivsemaid instrumente töötüli lahendamisel. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Ühinemisvabaduse komitee, kelle otsused ja põhimõtted on Eestile siduvad kui rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted, on rõhutanud, et kollektiivse töötüli lepitustoimingud tuleb sooritada erapooletult, kiirelt ja tõhusalt, sekkumata põhjendamatult töötajate põhiõigusesse oma huve efektiivselt kaitsta. Seetõttu tuleks Põhimääruses sätestatud kolme- kuni viiepäevaseid tähtaegu kohaldada kõigile lepitusmenetlustes tehtavatele otsustele ja protokollidele.
  9. Tallinna Halduskohtu 14.09.2007 otsusega tunnistati õigusvastaseks riikliku lepitaja poolt lepitusmenetluses protokollide vormistamata jätmine tervishoiutöötajate
  10. a tunnipalga alammäärade osas kokkuleppe saavutamise ja
  11. a tunnipalga alammäärade osas kokkuleppele mittejõudmise kohta EKTK-ga, muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Vastavalt

§-le 8 on riiklik lepitaja erapooletu asjatundja, kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust ning kelle nimetab ametisse kolmeks aastaks Vabariigi Valitsus. Seega on riiklik lepitaja riigiametnik ning tema lepitusmenetluses teostatud toimingute õiguspärasuse hindamine on halduskohtu pädevuses; 2) Kaebaja on alates

  1. a pidanud palgaläbirääkimisi riikliku lepitaja vahendusel ning ilmselt pole sellised läbirääkimised välistatud ka tulevikus. Seega on kaebajal olemas preventiivne põhjendatud huvi riikliku lepitaja toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks; 3) Alusetud on kaebaja väited, et vastustaja pole selgitanud välja töötüli põhjusi ja asjaolusid ega kontrollinud esindajate volitusi. Töötüli põhjus oli algusest peale selge mitte üksnes vastustajale, vaid ka kogu Eesti rahvale – töötülis osalevad töövõtjad taotlesid
  2. a ja
  3. a 3

(11)3-07-538 tunnipalga alammäärade suuremat tõusu, kui tööandjad olid nõus maksma. Lepitusläbirääkimiste protokollidest ning nende vahel ja järel tehtud ettepanekutest ja eelkokkulepetest (tl 81-131) nähtuvalt on lepitusmenetluses käsitletud põhjalikult nii töötüli põhjust kui ka asjaolusid (palgatõusu algusaeg, nooremarstide lahkumine, võimaliku streigiga seonduvad probleemid jne). Kaebaja pole kohtumenetluses nimetanud ühtegi töötüli põhjust või asjaolu, mis oleks jäänud välja selgitamata; 4) EHL esindajal U. Sulel oli volitus esindada läbirääkimistel EHL-i kuuluvat 21 haiglat ning riiklikul lepitajal puudus alus mitte lubada teda lepitusmenetluses osalema. Kuna läbirääkimiste objektiks olev palgatõus hõlmas praktiliselt kõiki haiglatöötajaid, tähendas see iga haigla jaoks märkimisväärseid lisakulutusi, mille suurus ja allikad tuli igal liitu kuuluval haiglal üle vaadata iga kord, kui läbirääkimistel muutusid taotletavate palganumbrite suurused ja palgatõusu algusaeg, sest erinevaid haiglaid mõjutasid need muutused erinevalt. Pole mõeldav, et üks inimene oleks läbirääkimiste laua taga suutnud kõik need küsimused lahendada kõiki 21 haiglat rahuldaval viisil. Koosoleku protokollist nähtuvalt palus U. Sule aega EHL laiendatud juhatuse kokkukutsumiseks, et arutada olukorda, kui ressurss palgatõusuks peaks tulema mitte haigekassa tervishoiuteenuste komponendist, vaid tööandjate kasutamata vahenditest ning kui palk tõuseks mitte 1. jaanuarist, vaid 1. aprillist. Samuti soovis arstide liidu esindaja A. Kork saada tööandjate kirjalikku kinnitust, et palgatõus on võimalik 1. jaanuarist, kuid mitte 1. aprillist (tl 117-118). Kuna järgmine lepituskoosolek toimus juba 25.01.2007, jäi haiglatel olukorra kaalumiseks ja omapoolse ettepaneku (tl 127-129) tegemiseks aega ainult 3 tööpäeva, mida ei saa kuidagi käsitada läbirääkimiste venitamisena. Vastustaja toimingud töötüli põhjuste ja asjaolude väljaselgitamisel ning esindajate volituste kontrollimisel on õiguspärased. Kaebaja väide vastustaja erapoolikusest on paljasõnaline, kaebaja pole selle kohta ühtegi tõendit esitanud; 4)

§ 11

lg 3 sätestab, et leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja; protokoll koostatakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata. Kollektiivse töötüli poolteks on vastavalt

§ 3

lg-le 1 tööandja või tööandjate ühing või liit ning töötajad või töötajate ühing või liit. Praegusel juhul oli töötajate poolel 4 erinevat töötajate liitu - EAL, EKTK, EÕL, ETAL – millest igaühte tuleb lepitusmenetluses käsitleda eraldi subjektina. Kui

  1. a palgatõusu osas saavutati kokkulepe kõigi töötüli osaliste vahel, pidanuks vastustaja selle vormistama leppimise protokolliga. Kuna kaebaja ja EAL ei nõustunud
  2. a palgatõusu tingimustega, pidanuks vastustaja koostama protokolli kokkuleppe mittesaavutamise kohta, mis tulnuks allkirjastada vastustaja ja kõikide töötüli osaliste poolt peale EÕL ja ETAL. Protokollile allakirjutamise kuupäevast oleks kaebajal kooskõlas

§ 13lg-ga 1 tekkinud õigus korraldada töötüli lahendamiseks streik.

Protokolle koostamata jättes on vastustaja rikkunud

§ 11lg-t 3.

Need protokollid oleksid ka ära hoidnud antud kohtuvaidluse ning kaebaja süüdistused, et vastustaja koostatud palgaleppe projekti sisu erines oluliselt läbirääkimistel kokkulepitust. Kollektiivlepingu projekti koostamine vastustaja poolt ei saa asendada leppimise protokolli, sest

§-dest 2 ja 3 tulenevalt pole riiklik lepitaja kollektiivlepingu osaline. Samuti ei saa kokkuleppe mittesaavutamise protokolli asendada riikliku lepitaja otsus lepitusmenetluse lõpetamise kohta, sest lepitusmenetluse pooled sellele alla ei kirjutanud. Põhimääruse p-dest 21, 23 ja 26 lähtuvalt on protokollid ja otsus selgelt erinevad dokumendid; 5) Kohustamisnõuded tuleb jätta rahuldamata. Kõnealuse töötüli teised osalised peale kaebaja pole praeguse kohtuprotsessi osalised ning kohus ei saa neid kohustada protokolle allkirjastama. Ka ei aitaks nimetatud protokollide tagantjärele koostamine kaebajal kaitsta oma õigusi. 2007. a palgatõusu tingimustega oli kaebaja nõus, leppimisprotokolli koostamine ei muudaks siin midagi. 2008. a palgatõusu tingimustega mitte rahuldudes võib kaebaja alustada tööandjatega 4

(11)3-07-538 uusi läbirääkimisi või streiki, milleks annab talle õiguse riikliku lepitaja 21.03.2007 otsus lepitusmenetluse lõppenuks lugemise kohta; 6) Kuna vastustaja luges 25.01.2007 leppimismenetluse läbirääkimised lõppenuks ning tema edasine tegevus oli suunatud kollektiivlepingu koostamisega kaasnevatele läbirääkimistele ja konsultatsioonidele, pole põhjust süüdistada vastustajat lepitusmenetluse läbiviimisega viivitamises pärast 25.01.
  1. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja arvamused kollektiivlepingu ettevalmistamise, koostamise ja sõlmimise õigusvastasuse kohta, sest kollektiivlepinguga seonduv ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja lepingule alla ei kirjutanud, leping ei pane kaebajale ja tema liikmetele mingeid kohustusi ega riiva nende õigusi. Lepingu alusel kaebaja liikmete olukord hoopis paranes, sest ka nende tunnipalga alammäärad tõusid. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. EKTK apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu 14.09.2007 tühistamist osas, milles kaebaja nõuded jäid rahuldamata ja selles osas uue otsuse tegemist, millega need rahuldatakse. Apellant jäi kaebuses esitatud põhjenduste juurde, märkides halduskohtu seisukohtade kohta järgmist: 1) Poolte esindajate täielike volituste olemasolu on vajalik selleks, et sooritada menetlustoimingud kiirelt ja tõhusalt, millest sõltub töötajate õiguse tekkimine streikida. Kui lepitusmenetluse käigus tehakse streigi korraldamine ja selle läbiviimine töötajaile võimatuks, tuleb seda käsitada ametiühinguõiguste olulise rikkumisena. Kohus jättis tähelepanuta, et U. Sule ei vajanud aega mitte pakkumise läbiarutamiseks, vaid volituste saamiseks. Seega oli tööandjate esindaja tulnud läbirääkimistele ilma piisavate volitusteta, mis oli läbirääkimiste pahatahtlik venitamine; 2) Riikliku lepitaja ülesandeks on töötüli esemeks oleva erimeelsuse lahendamine, mitte kollektiivlepingu keelelise korrektuuri läbiviimine. Kuna puudus kokkulepe
  3. a miinimumtunnitasude osas, oleks riiklik lepitaja pidanud jätkama lepitusmenetluse läbiviimist või koostama koheselt eriarvamuste protokolli; 3) Kohtu otsus protokollide koostamise taotluste osas on vastuoluline. Kohus tuvastas, et protokollide mittekoostamine on vastustaja õigusvastane tegevus, samas leidis ta, nagu ei peakski vastustaja neid koostama. Kuna leppimise protokoll kinnitab poolte kokkulepet ja protokollis fikseeritu on osapooltele kohustuslik, on selle koostamine hädavajalik, sest vastasel korral võib osapool hiljem väita, et sellist kokkulepet ei saavutatud. Eriarvamuste protokoll on vajalik streigiõiguse kasutamise tingimuste täitmiseks.
  4. Riiklik lepitaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega, esitades lisaks järgmised vastuväited: 1) Vaidlus puudub U. Sulel volituste olemasolus esindada läbirääkimistel 21 EHL-i kuuluvat haiglat. Kaebajat häiris, et tööandjate esindajal ei olnud volitust ükskõik millise sisuga kokkuleppe sõlmimiseks. Selline seisukoht ei ole mõistlik ja põhjendatud. Enne läbirääkimiste käivitumist ei ole võimalik ette näha teise poole pakkumisi, mis tingib vajaduse volituste täpsustamiseks ja kontrollimiseks, arvestades vaidlusaluste kohustuste suurt mahtu. U. Sule ei vajanud aega volituste saamiseks, vaid selleks, et kutsuda kokku Eesti Haiglate Liidu koosolek analüüsimaks palgaleppe võimaliku täitmise erinevaid mõjusid liidu 21 liikmele. U. Sule 5
(11)3-07-538 selgitas, et tal puudub volitus palgaleppe allakirjutamiseks juhul, kui ressurss peaks tulema näiteks haiglate kasutamata vahenditest; 2) Vastustaja ei ole viivitanud lepitusmenetlusega. 04.10.2006, kui neli töötajate organisatsiooni pöördusid riikliku lepitaja poole palvega aidata kaasa töötüli lahendamisele, oli riik ilma riikliku lepitajata. Riiklik lepitaja asus tööle 11.12.2006 tingimustes, kus tema kantselei tegevus oli faktiliselt seiskunud ja puudusid töötajad. Kantselei õnnestus töötajatega komplekteerida alles 01.04.
  1. Esimene lepituskoosolek toimus 22.12.2006, kus täpsustati kollektiivse töötüli põhjused ja soovid tulevikuks. Läbirääkimised üleriigilise kollektiivlepingu muutmiseks ja täiendamiseks olid kestnud tulemusteta ligi 7 kuud. Töötüli poolte sooviks oli saada kaheaastane palgakokkulepe. Eelmise lepingu täitmise analüüs näitas, et ambulatoorse arstiabi osas, kus töötas ca 2000 arsti, ei täidetud lepingut 43 % ulatuses. See tingis küsimuse lepingu laienemisest ja poolte vastutusest, mida tuli arvestada tulevases lepingus. Läbirääkimised kulgesid väga pingelises õhkkonnas. 02.01.2007 kuulutasid tervishoiutöötajate esindajad välja üldstreigi algusega 17.01.2007, ootamata ära teise lepituskoosoleku tulemusi, mis pidi toimuma 11.01.2007 ja milleks osapooled pidid omapoolsed pakkumised esitama 05.01.
  2. Vaatamata pingelisele olukorrale ja tihedale töögraafikule õnnestus meditsiini keskastme sektorile, mida esindasid töötajate organisatsioonid EÕL ja EKTK, saavutada kaheaastase leppega alampalga tõus ligi 50 %. Selleks oli vaja Vabariigi Valitsuse otsust Eesti Haigekassa ressursside suurendamiseks
  3. ja
  4. a ning mitut haigekassa nõukogu kokkukutsumist, et muuta hinnakirja ja koos sellega ka aastaeelarveid. See protsess läbiti vähem kui kuu ajaga. 25.01.2007 oli kokkulepe
  5. a palkade osas ja
  6. a palga põhimõtete osas saavutatud. Samal koosolekul teatas vastustaja, et läbirääkimised on lõppenud ja edasi moodustatakse palgaleppe redaktsiooni töörühm osapoolte esindajatest, et koostada vastavuses senise praktikaga esimesel lepituskoosolekul kokku lepitud kaheaastane üleriigiline kollektiivlepe tervishoiutöötajate palgaküsimuses. Töörühma koosolekud toimusid 30.01.2007 ja 12.02.2007, mil ilmnesid erimeelsused. Konsulteerides kõigi osapooltega, ei jäänud vastustajal muud üle, kui 01.03.2007, tuginedes Põhimääruse p-le 22, esitada omapoolne kollektiivlepingu projekt ja kutsuda kõiki osapooli sellega ühinema. EÕL asus konstruktiivsele koostööle projekti täiendamiseks ja täpsustamiseks, EKTK aga vastandas ennast kõigele seni kokkulepitule. 16.03.2007 kirjutati kollektiivlepingule alla ja 21.03.2007 luges vastustaja lepitusmenetluse lõppenuks. Seega on lepitustoiminguid sooritatud kiirelt ja tõhusalt ning tagatud tuhandetele tervishoiutöötajatele sissetulekute oluline tõus. Kuni 12.02.2007 töörühma koosolekuni ei esitanud EKTK ühtegi pretensiooni toimingute ja nende läbiviimise ajagraafiku kohta. EKTK esindaja osales töörühma mõlemal koosolekul. Pretensioonid tekkisid peale seda, kui EKTK loobus riikliku lepitaja pakutud kollektiivlepingu allakirjutamisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Kaebuse esitaja taotleb riikliku lepitaja järgmiste toimingute õigusvastaseks tunnistamist: 1) töötüli põhjuste ja asjaolude välja selgitamata jätmine; 2) poolte esindajate volituste mittekontrollimine; 3) protokolli mittekoostamine 25.01.2007 lepituskoosolekul saavutatud
  8. a miinimumtunnitasude kokkuleppe kohta; 4) viivitamine lepitusmenetluse läbiviimisega pärast 25.01.2007; 5)
  9. a miinimumtunnitasude kohta eriarvamuste protokolli mittekoostamine. Samuti taotles EKTK riikliku lepitaja kohustamist koostama protokolli
  10. a miinimumtunnitasude kokkuleppe kohta ja eriarvamuste protokolli
  11. a miinimumtunnitasude kokkuleppe mittesaavutamise kohta ning esitama need töötüli pooltele allakirjutamiseks.
  12. Põhimääruse p 21 kohaselt vormistatakse poolte leppimise korral kokkuleppe protokoll, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja. Poolte mitteleppimise korral vormistatakse 6
(11)3-07-538 Põhimääruse p 23 kohaselt eriarvamuste protokoll, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja ning lepitusmenetlus lõpetatakse. Põhimääruse p 26 kohaselt tuleb riiklikul lepitajal teha lepitusmenetluse lõpetamise kohta kirjalik otsus. Eelnevast nähtuvalt lõpeb lepitusmenetlus põhimõtteliselt kahel moel – poolte leppimise korral sellekohase kokkuleppe protokolli koostamisega ning poolte mitteleppimise korral lepitaja otsusega menetlus lõpetada. Sellest tulenevalt on selliste kaebuse esemeks olevate toimingute puhul nagu töötüli põhjuste ja asjaolude väljaselgitamine, töötüli osapoole esindajate volituste kontrollimine ja töötüli osapoolte eriarvamuste protokolli koostamine, tegemist menetlustoimingutega lepitusmenetluses.
  1. Menetlustoimingute vaidlustamise osas on kohtupraktikas asutud järgmistele seisukohtadele (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-8-02, 3-3-1-32-03, 3-3-1-94-06). Haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Menetlustoimingute eraldi vaidlustamine saab olla vaid erandlik ja põhjendatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav akt ei saagi olla sisuliselt õiguspärane. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.
  2. Vaidlusalune lepitusmenetlus viis sellise lõpptulemuseni, et vaidluse osapooled sõlmisid vaidluse lõpetamiseks kollektiivlepingu, välja arvatud kaebuse esitaja, kelle osas lõpetati menetlus seetõttu, et ta jäi vaidlusküsimuses teiste osapooltega eri seisukohale. Menetluse sellist lõpptulemust kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole, mistõttu ei saa see tulemus kaebuse esitaja jaoks sõltumata kaebuse rahuldamisest muutuda ning kohus ei saa võtta seisukohta ka sellise lõpptulemuse õiguspärasuse suhtes. Kuna kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud nende menetlustoimingutega koos menetluse lõpptulemust, ei saa tal olla õigust neid menetlustoiminguid vaidlustada väitega, et nende menetlustoimingutega seonduvad menetlusvead võisid mõjutada menetluse lõpptulemust. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, nagu rikuksid need menetlusvead kaebuse esitaja õigusi mõju tõttu menetluse lõpptulemusele.
  3. Menetlusvead nagu töötüli põhjuste ja asjaolude ebaõige hindamine, töötüli osapoole esindaja volituste ebapiisav kontrollimine ja töötüli osapoolte eriarvamuste protokolli koostamata jätmine on iseloomult sellised, mis ei saa iseenesest, menetluse lõpptulemusest sõltumata, töötüli osapoole õigusi rikkuda.
  4. Menetluse lõpptulemusest sõltumata võib isiku õigusi rikkuda selline menetlusviga nagu viivitus menetluse läbiviimisel.
  5. Kaebuse esitaja väitel tingis vastustaja poolt EHL esindaja volituste kontrollimata jätmine menetluse venimise, kuna 20.01.2007 lepituskoosolek lükkus edasi. Samas ei ole viivitus enne 25.01.2007 kaebuse esemeks. Kaebuses on taotletud lepitusmenetluse läbiviimisega peale 25.01.2007 toimunud viivitamise õigusvastasuse tuvastamist. Sõltumata eeltoodust, leiab kohus, et kaebuse esitaja väide, nagu põhjustanuks vastustaja poolt EHL esindaja U. Sule volituste kontrollimata jätmine 20.01.2007 lepituskoosoleku edasilükkumise, on ka sisuliselt ebaõige. 7
(11)3-07-538 Riiklik lepitaja märgib õigesti, et vaidlus puudub selles, et U. Sulel olid tegelikult volitused EHL esindamiseks. Juba seepärast ei saanud volituste võimalik kontrollimata jätmine riikliku lepitaja poolt lepitusmenetlust mõjutada. VÕS § 621 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid ning § 624 kohaselt teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Seetõttu on põhjendamatu kaebuse esitaja seisukoht, nagu välistaks volituste olemasolu esindajal vajaduse esindatavaga nõu pidada enne esindatavale suurte rahaliste kohustuste võtmist.
  1. Kaebuse esitaja väitel ei ole riiklik lepitaja pärast 25.01.2007 lepitusmenetlust läbi viinud. Võimalikust viivitusest saab kaebuse esitaja suhtes kõnelda kuni 21.03.2007, mil riiklik lepitaja koostas lepitusmenetluse lõpetamise otsuse. Sisuliselt seisneb kaebuse esitaja väidetel viivitus järgnevas. Kollektiivlepingu läbirääkimiste juhtimine, millega riiklik lepitaja pärast 25.01.2007 tegeles, ei kuulu tema pädevusse. Samuti on riiklik lepitaja viivitanud leppimisprojekti esitamisega, sest olukorras, kus pooled ei jõudnud kokkuleppele
  2. a miinimumpalga küsimuses 25.01.2007 koosolekul, esitas riiklik lepitaja leppimiskokkuleppe projektina käsitatava kollektiivlepingu projekti alles 01.03.2007 ning menetlus lõpetati alles 21.03.
  3. Kuna leppimismenetlus on suunatud osapoolte vahelise siduva kokkuleppe saavutamisele (vt

§ 11

lg 4 ja Põhimääruse p 21), on osapoolte vahel kollektiivlepingu sõlmimine leppimismenetluse eesmärgiga otseselt hõlmatud. Seetõttu pole õige kaebaja arusaam, nagu ei seonduks kollektiivlepingu sõlmimise korraldamisega seonduvad toimingud lepitusmenetlusega. Seega ei ole riiklik lepitaja perioodil pärast 25.01.2007 olnud tegevusetu. Põhimääruse p 22 kohaselt võib riiklik lepitaja juhul, kui lepituskoosolekul ei saavutata kokkulepet, esitada pooltele kirjalikult leppimiskokkuleppe projekti ning soovitada nõustuda sellega kolme tööpäeva jooksul. Meelevaldne on kaebaja seisukoht, nagu rakenduks sellise projekti esitamisele kolme- kuni viie tööpäevane tähtaeg. Õigusaktid sellele menetlustoimingule tähtaegu ei sea. Sellise kokkuleppe projekti väljatöötamine võib esitajalt nõuda oluliselt rohkem aega kui töötüli osapoolel valmis projekti suhtes seisukoha võtmine. Kokkuleppe projekt tuleb välja töötada sellise arvestusega, et poolte nõustumiseks sellega oleksid reaalsed väljavaated. Sellise projekti väljatöötamine võib nõuda konsultatsioonide pidamist nii töötüli osapoolte kui muude puudutatud institutsioonidega. Vastustaja on selgitanud, et 30.01.2007 ja 12.02.2007 toimusid kollektiivlepingu teksti töörühma koosolekud, perioodil 12.02.2008-28.02.2007 toimusid riikliku lepitaja konsultatsioonid osapooltega ja muude institutsioonidega, et täpsustada Eesti Haigekassaga lepingu täitmiseks vajalike vahendite olemasolu (vt vastus kaebusele tl 3941). Arvestades kokkuleppe esemeks olevate rahaliste kohustuste suurust ja olulist mõju avaliku sektori vahenditele, ei saa ringkonnakohtu arvates perioodi 25.01.2007-28.02.2008 pidada sellise kokkuleppe projekti väljatöötamiseks ülemäära pikaks. Kaebuse esitaja rõhutas, et 01.03.2007 esitatud kokkuleppe projektile vastas ta 05.03.2007, kuid lepitusmenetlus lõppes alles 21.03.2007. Kaebaja jätab tähelepanuta, et perioodil 05.03.200721.03.2007 lepitusmenetlus ei seiskunud, selle aja sisse mahtus kollektiivlepingu parafreerimine 09.03.2007 ja allkirjastamine 16.03.2007. Pole mõistlik eeldada, et kollektiivlepingu sõlmimine sõltus üksnes kaebuse esitaja 05.03.2007 ettepanekute esitamisest. Lepitusmenetluse lõpetamine ei oleks olnud põhjendatud enne menetlusosaliste vahel kollektiivlepingu sõlmimist 16.03.2007. Ringkonnakohtu arvates ei ole kollektiivlepingu sõlmimise 16.03.2007 ja lepitusmenetluse lõpetamise 21.03.2007 otsuse vahele jääv ajavahemik ebamõistlikult pikk, arvestades, et nimetatud perioodi sisse jäi 2 tööpäeva (19.03.2007 ja 20.03.2007). Näiteks tuleks menetluse lõpetamise otsuse ärakiri Põhimääruse p-st 27 tulenevalt 8

(11)3-07-538 saata pooltele kolme tööpäeva jooksul pärast lepituskoosolekut. Sedavõrd lühike viivitus ei saanud kahjustada ka kaebuse esitaja õigust korraldada streik. Pealegi tuleb märkida järgmist.

§ 22

lg 2 tulenevalt on ebaseaduslik streik, millele ei ole eelnenud läbirääkimisi või lepitustoiminguid.

§ 13

lg 1 täpsustab streigiõiguse tekkimise eeldusi, sätestades, et töötüli lahendamiseks tekib töötajatel, töötajate ühingul või liidul õigus korraldada streik juhul, kui töörahu kohustus ei kehti, selles seaduses ettenähtud lepitusprotseduurid on täidetud, kuid leppimist ei ole saavutatud või ei peeta saavutatud kokkuleppest kinni või ei täideta kohtuotsust. Nimetatud regulatsioonist tulenevalt on streigiõiguse kasutamine võimalik ka juhul, kui töötüli ja lepitusmenetluse faktilised asjaolud viitavad selgelt sellele, et lepitusmenetlus on lõppenud ja leppimist ei ole saavutatud, isegi kui formaalse otsustuse koostamine lepitusmenetluse lõpetamise kohta viibib töötüli poolest sõltumatutel põhjustel.

  1. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks riikliku lepitaja poolt lepitusmenetluses protokollide vormistamata jätmise tervishoiutöötajate
  2. a tunnipalga alammäärade osas kokkuleppe saavutamise ja
  3. a tunnipalga alammäärade osas kokkuleppele mittejõudmise kohta kaebuse esitajaga. Selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Kuid sellest ei tulene, et ringkonnakohus peaks rahuldama kaebuse esitaja nõude nende protokollide koostamiseks, mille halduskohus rahuldamata jättis. Siduvust ei oma need halduskohtu otsuse põhjendavas osas toodud seisukohad, millele tuginedes hindas kohus nende protokollide koostamata jätmise õigusvastaseks. Samuti ei ole nende protokollide koostamata jätmise õigusvastasus kohustamistaotluse rahuldamise ainus eeltingimus. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on selleks, et isikul oleks õigus nõuda toimingu sooritamist, vajalik lisaks asjaolule, et toimingu mittesooritamine oleks õigusvastane, vajalik, et toimingu sooritamata jätmine rikuks isiku õigusi.
  4. Kui lepitusmenetluse tulemusena on kokkulepe saavutatud, on leppimine

§ 11

lg 4 järgi kohustuslik alates leppimisprotokolli allakirjutamise hetkest, kui ei ole kokku lepitud teises tähtajas. Leppimisprotokollile allakirjutamine eeldab seetõttu töötüli poolte nõustumust olla seotud leppimisprotokollis kajastuvate tingimustega ja juhinduda sellest oma edasises tegevuses. Eelöeldust tulenevalt tekib riiklikul lepitajal kohustus koostada leppimisprotokolli kavand ja esitada see pooltele allkirjastamiseks pärast seda, kui lepitaja on veendunud, et töötüli pooled on vaidlusalustes küsimustes kokku leppinud ning valmis lepitusmenetluse lõpetama. Selline veendumus saab lepitajal eelkõige tekkida juhul, kui töötüli pooled seda ühiselt kinnitavad. Tervishoiutöötajate esindusorganisatsioone ajendas riikliku lepitaja poole pöörduma tervishoiutöötajate kollektiivlepingu sõlmimisel tööandjate esindajatega peetud läbirääkimiste nurjumine. Uue lepingu sõlmimine oli vajalik, sest varasem kollektiivleping kehtis kuni 31.12.2006 (tl 8). Töötüli lahendamise taotluse kohaselt puudutas erimeelsus järgnevaks perioodiks sõlmitavas kollektiivlepingus sisalduvaid uusi palgatingimusi. Seega võib töötüli esemeks pidada Eesti tervishoiutöötajate töö tasustamise põhimõtteid uues kollektiivlepingus. Seega tuli lisaks uutele tunnitasumääradele kokkulepe saavutada ka nende tunnitasumäärade kehtima hakkamise ajas ja nende kohaldamise muudes olulistes tingimustes. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud. See säte on kohaldatav ka leppimisprotokollis väljendatavale kokkuleppele. Riiklik lepitaja selgitas vastuses apellatsioonkaebusele, et leppimisprotokolli 2007. a miinimumtunnitasude kohta ei koostatud põhjusel, et tööandjate esindajad olid valmis sõlmima vaid sellise 9

(11)3-07-538 kokkuleppe, mis hõlmab perioodi 2007-2008 tervikuna. Väite õigsust kinnitavad tõendid. Juba esimesel, 22.12.2006 lepituskoosolekul teatas riiklik lepitaja pärast töötüli pooltega konsulteerimist, et läbirääkimisi alustatakse kaheaastase lepingu osas (tl 86), ja sellest lähtuvalt palus tööandjate esindajatel enne järgmist lepituskoosolekut esitada omapoolsed ettepanekud (tl 87). 25.01.2007 lepituskoosoleku protokollist nähtuvalt soovis EHL jätkuvalt sõlmida kaheaastast kokkulepet. Nimetatud lepituskoosolekul oli läbirääkimiste aluseks EHL-i esindava U. Sule ja Vabariigi Valitsust esindava J. Aabi allkirjastatud ettepanek, mis sisaldab palgatingimusi nii
  1. kui
  2. aastaks (tl 130-131). 25.01.2007 protokollist nähtuvalt selgitas U. Sule lepituskoosolekul korduvalt, et on nõus käsitlema kokkulepet üksnes ühe tervikuna. Muuhulgas on U. Sule öelnud: „Tööandjad on ühe tingimusega nõus alates 02.04.2007 kehtima hakkava miinimumpalga-kokkuleppega: 99, 52,50 ja 29, kui lepime kokku, et täpselt samad proportsioonid kajastatakse
  3. a miinimumpalkade tõusuna“ (tl 125). Veidi hiljem on U. Sule vastanud EAL esindaja A. Korgi ettepanekule vormistada
  4. a leping ja seejärel minna
  5. a juurde edasi: “Lepingu allakirjutamise hetkel peaks seal kõik numbrid sees olema“ (tl 126). Seega oleks pidanud leppimisprotokolli vormistamiseks olema kokkulepe saavutatud nii
  6. a kui
  7. a miinimumtunnitasumäärades, nende kehtima hakkamise ajas ja muudes olulistes tingimustes. 25.01.2007 saavutasid pooled põhimõttelise kokkuleppe
  8. a miinimumtunnitasu määrades ja
  9. a palgatõusu proportsioonides, kuid ei teadnud veel, millised on
  10. a miinimumtunnitasud, sest selleks oli vaja täiendavaid arvutusi Eesti Haigekassalt (tl 126). Ka riikliku lepitaja veebilehel 25.01.2007 avaldatud pressiteate kohaselt jõuti kokkuleppele 01.04.2007 kehtima hakkavates miinimumtunnitasudes, kuid ühtlasi viidatakse pressiteates asjaolule, et
  11. a konkreetsed tunnitasud tuleb edaspidi kokku leppida (tl 65). Seega kõigis leppimisprotokolli sõlmimiseks vajalikes tingimustes kokkulepe 25.01.2007 seisuga puudus. Kaebaja ei jõudnud tööandjate esindajatega kõigis tingimustes kokkuleppele ka edaspidi. Ringkonnakohus leiab, et riiklikul lepitajal puudub õigusaktidest tulenev kohustus vormistada ja esitada pooltele allkirjastamiseks iga töötüli esemesse kuuluva üksikküsimuse kohta eraldi leppimisprotokoll

§ 11lg 3 mõttes.

See ei piira lepitusmenetluse käigu ja üksikute kokkulepete kajastamist lepituskoosoleku protokollides või muudes dokumentides. Kuna antud juhul vähemalt üks töötüli osapooltest (EHL) käsitles kogu lepitusmenetluse kestel tervishoiutöötajatele uute palgatingimuste kehtestamist

  1. ja
  2. aastaks ühe tervikliku paketina ja mõlema aasta miinimumtunnitasudes lõplikku kokkulepet kaebaja tööandjatega ei saavutatud, pole alust riiklikku lepitajat kohustama koostama eraldi leppimisprotokolli
  3. a miinimumtunnitasudes kokkuleppimise kohta.
  4. Kui pooled lepitusmenetluses kokkulepet ei saavutanud, on riiklikul lepitajal

§ 11lgst 3 tulenevalt kohustus koostada eriarvamuste protokoll.

Halduskohus on õigesti leidnud, et riiklik lepitaja on eriarvamuste protokolli vormistamata jättes toiminud õigusvastaselt. Iga töötajate esindusorganisatsiooni, sh kaebuse esitajat, tuli lepitusmenetluses käsitleda eraldi subjektina. Kuna kaebuse esitajal jäi teiste töötüli pooltega kokkulepe saavutamata, oleks riiklik lepitaja pidanud lepitusmenetluse lõpetamisel koostama sellekohase eriarvamuste protokolli ning esitama selle allakirjutamiseks kaebuse esitajale ning teistele menetlusosalistele. Kuid, nagu märkis ringkonnakohus eespool, on eriarvamuste protokolli koostamise näol tegemist ühe menetlustoiminguga lepitusmenetluses (p 7), mis eraldi võetuna ei saa menetlusosalise õigusi rikkuda (p 10). Seetõttu ei saanud kaebuse esitaja õigusi eraldi võetuna rikkuda menetlusviga, mis seisnes nimetatud protokolli koostamata jätmises. Kuna eriarvamuste protokolli vormistamisest ei sõltunud, arvestades käesoleva otsuse punktis 13

§ 13lg-le 1 antud tõlgendust ja asjaolu, et lepitusmenetluse lõpetamise kohta oli koostatud otsus ning kokkulepe 10

(11)3-07-538 töötüli esemeks olevates küsimustes kaebuse esitaja ja teiste menetlusosaliste vahel puudus, kaebuse esitaja õigus välja kuulutada streik, ei saanud see menetlusviga mõjutada kaebuse esitaja

§ 13lg-s 1 sätestatud õiguse teostamist.

Seetõttu puudub kaebuse esitajal riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 1 tulenevalt õigus selle toimingu sooritamist nõuda.

  1. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
  2. Kaebuse esitaja on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse esindajatasus seisnevate menetluskulude väljamõistmiseks summas 7 080 krooni. Taotluse rahuldamiseks puudub HKMS § 92 lg-st 1 tulenevalt alus seetõttu, et kaebuse esitaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastustaja on apellatsiooniastmes esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 11 564 krooni. Taotlusest nähtuvalt seisnevad need tasus esindaja õigusabi eest. Menetluskulude kandmist selles ulatuses vastustaja poolt apellatsioonimenetluses tõendab Advokaadibüroo J. Oja 17.01.2008 arve nr 02K ning maksekorraldus selle tasumise kohta. Kaebuse esitaja pidas menetluskulude väljamõistmist võimalikuks, kuid mitte taotletud suuruses. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi mahtu arvestades on HKMS § 93 lg 5 kohaselt põhjendatud vastustaja kasuks kaebuse esitajal menetluskulu väljamõistmine 7 000 krooni suuruses summas. Arvestada tuleb seda, et apellatsiooniastmes osutatud õigusabi mahtu võis paisutada ka see, et sama esindajat ei kasutanud vastustaja esimese astme kohtu menetluses, kuid esindaja vahetamise vajadust ei ole põhjendatud. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.