3-07-1517/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 7.mai 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1517 Haldusasi Asja läbivaatamisel isikud F-S.L-i kaebus Viimsi Vallavalitsuse 18.08.1999 korralduse nr 1480 õigusvastasuse kindlakstegemise ja õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju 995 340 krooni hüvitamise nõudes osalenud Ülo Kivi – kaebaja volitatud esindaja; Gunnar Kender – vastustaja volitatud esindaja. Resolutsioon Jätta F-S.L-i kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 7.05.2008, esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F-S.L kasutas aianduskooperatiivi Kratt-2 liikmena Harjumaal, xxxxx külas xxxxxxx asuvat krunti nr 48 (pindala 927 m2), millel paiknesid aiamaja ehitusaluse pinnaga 124 m2 ja muud rajatised.
2. Seoses maareformiga esitas F.-S.L 19.07.1992 aianduskooperatiivi Kratt-2 esimehele avalduse tema kasutuses oleva aianduskrundi nr 48 maa erastamiseks. Aianduskooperatiivi esimees V.E koostas 22.07.1992 kaebaja nimel maa ostmise avalduse ning edastas selle Viimsi Vallavalitsusele (VV). Avaldusele kirjutas alla aianduskooperatiivi esimees V.E.
3. 1993.a. (kuupäev ja kuu märkimata) koostatud aktiga nr 48 andis aianduskooperatiiv Kratt2 krundil nr 48 paikneva aiamaja ja rajatised üle F-S.L-le.
4. Kuna F-S.L-i põhiline elukoht oli ja on ka praegu Saksamaal, siis andis ta aiamaja oma väite kohaselt A.K-le tasu eest pikaajaliseks kasutamiseks.
5. 18.08.1999 võttis Viimsi VV vastu korralduse nr 1480, mille alusel erastati kõnealune krunt nr 48 ostueesõigusega A.K-le. 6.01.2000 sõlmiti A.K-ga maa erastamise ostumüügileping ning 1.03.2000 kanti A.K maa omanikuna kinnistusraamatusse.
6. 12.10.2005 pöördus F-S.L Viimsi VV poole järelepärimisega, milles palus teatada, millises staadiumis on tema maa ostmise avalduse läbivaatamine. Kuna 16.11.2005 vastuskirjas Viimsi VV kaebaja küsimusele ei vastanud, asus kaebaja asja täiendavalt selgitama. Selle käigus ilmnes, et A.K oli 5.12.1997 esitanud Viimsi VV-le avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks krundil nr xx asuva aiamaja juurde. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus on muude dokumentide hulgas Harjumaa Hooneregistri tõend nr 2596, milles on märgitud A.K vallasomandi registreerimise alusena 6.09.1994 aianduskooperatiivi Kratt-2 vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr 48, millega on nimetatud kooperatiivi vara üle antud A.K-le ja Viimsi VV 17.02.1997 õiend nr 91, millega vallavalitsus tõendab, et A.K-le kuulub Harju maakonnas Viimsi vallas xxxxxx külas a/k Kratt-2 krundi nr xxx varana aiamaja.
7. 2005.a. A.K võõrandas kinnistu. Alates 25.10.2005 on Viimsi vallas xxxxx külas asuva elamumaa omanikuna kinnistusraamatusse kantud B-M.V. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
8. Kaebaja leiab, et Viimsi VV 18.08.1999 korraldus nr 1480, millega endise aianduskooperatiivi Kratt-2 krundi nr xx maa erastati ostueesõigusega A.K-le, on õigusvastane. Kuna krundil nr xx asuv aiamaja ja ehitised anti 1993.a. üle kaebaja omandisse, ei saadud neid 6.09.1994 aktiga nr 48 anda üle A.K-le. Kaebaja leiab, et 6.09.1994 tehing oli tühine ja A.K-le omandiõigust sellest ei tekkinud. A.K võinuks saada eelpoolnimetatud vara omanikuks vaid kaebaja ja A.K vahel sõlmitud notariaalse ostumüügilepingu alusel, kuid sellist lepingut sõlmitud ei ole. Kaebaja väitel andis ta aiamaja A.K perekonnale vaid pikaajaliseks kasutamiseks, kuna kaebaja ise elab Saksa Liitvabariigis. Viimsi VV rikkus maa ostueesõigusega erastamisel A.K-le seadust, kuna vastavalt MRS § 22 lg-le 1 saab maad erastada vaid ehitise omanikule.
9. Kaebajal on põhjendatud huvi korralduse nr 1480 õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna nimetatud korralduse väljaandmise tõttu jäi kaebaja ilma võimalusest erastada 1002 m2 elamumaad Viimsi vallas Randvere külas Vaablase tee 25, mille ostueesõigusega erastamise subjektiks kaebaja oli. Kaebajal ei ole võimalik enam taotleda vaidlustatud korralduse tühistamist, kuna kõnealune kinnistu on kahel korral edasi võõrandatud ning on käesoleval ajal teise isiku heauskses omandis. Seega jääb kaebajale võimalus taotleda Viimsi vallalt õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist vastavalt riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg-le
11. Viimsi VV haldustegevus pidi ka enne haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele, mis eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest, samuti muud asjakohast teavet. Viimsi VV ei teavitanud kaebajat kordagi tema 22.07.1992 maa ostmise avalduse lahendamisest. Samuti ei informeerinud vallavalitsus kaebajat asjaolust, et maa erastatakse või on juba erastatud kolmandale isikule. Kaebaja sai vaidlusalusest haldusaktist teada alles 21.12.2005 seoses tema esindajale maa erastamise toimiku koopia väljastamisega esindaja nõudel.
12. Kaebaja püüdis kahju tekkimist ära hoida, pöördudes 2007.a. korduvalt nii Viimsi VV kui ka Harju maavanema poole järelevalve läbiviimiseks Viimsi VV tegevuse üle ja õigusvastase 18.08.1999 korralduse nr 1480 kehtetuks tunnistamiseks.
13. Kaebaja taotleb temale tekitatud kahju hüvitamist sellises suuruses, mis vastab Vaablase tee 25 kinnistu turuväärtusele kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kaebaja hindab kinnistu turuväärtuseks 1 000 000 krooni, millest tuleb maha arvata maa erastamise kulud 4 660 krooni (A.K poolt tasutud kulud). Seega moodustab taotletav hüvise summa 995 340 krooni. Kaebaja palub kohut tunnistada Viimsi VV 18.08.1999 korraldus nr 1480 õigusvastaseks ning mõista Viimsi VV-lt välja kaebajale õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks 995 340 krooni. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu.
14. Kaebajal puudub põhjendatud huvi Viimsi VV 18.08.1999 korralduse nr 1480 õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebaja pole kunagi avaldanud Viimsi VV-le oma tahet maa erastamiseks ega esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust. Kaebaja poolt mainitud 22.07.1992 maa ostmise avaldusele ei ole alla kirjutanud kaebaja, vaid tema eest aianduskooperatiivi Kratt-2 esimees. Aianduskooperatiivi Kratt-2 erastatud vara üleandmise aktil nr 48 on vaid koostamise aasta 1993 ilma kuupäevata. Kaebaja väitel toimus üleandmine 1993.a. detsembris. Mingeid muid dokumente seoses väidetava maa erastamisega pole ka kaebaja enda andmetel Viimsi VV-s olemas. Kuna 22.07.1992 avalduse esitamise ajal ei saanud 1993.a. koostatud akt nr 48 kuidagi avalduse juurde kuuluda ja kõnealune aiamaja olla kaebajale üle antud, siis ei saanud see avaldus veel ka seetõttu olla kaebajale maa erastamise aluseks. Kuivõrd kaebaja ei olnud Viimsi VV-le maa ostueesõigusega erastamise algatamiseks tahet avaldanud ja vajalikke dokumente esitanud, siis ei saadud tema suhtes ka maa erastamise toiminguid alustada ja seega ei saa tal olla ka põhjendatud huvi vastustaja korralduse nr 1480 õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Vaatamata sellele reageeris Viimsi VV kaebaja kirjadele ja esitas 14.11.2005 seoses kaebaja poolt tõstatatud omandiküsimusega palve A.K-le anda selgitus krundil nr xx asuva aiamaja omandisse saamise kohta. 30.11.2005 saabunud vastuses teatati, et aluseks oli liikmelisuse vahetus aianduskooperatiivis.
15. Kaebaja ei ole kuni 2005.a. lõpuni, so üle kümne aasta, tundnud mingit huvi väidetavalt temale kuuluva krundi nr xx erastamise käigu vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja, omades piisavalt praktikat asjaajamises nii kohtute kui ka erinevate ametiasutustega, sh Viimsi VV-ga, samuti omades juriidilise haridusega esindajaid, pidi soovi korral tunduvalt varem teada saama krundi nr xx erastamise olukorrast. Kui kaebaja seda pikkade aastate vältel ei teinud, siis oli see tema enese tahe.
16. Viimsi VV 18.08.1999 korraldus nr 1480 maa ostueesõigusega erastamise kohta A. K-le on seaduslik ja põhjendatud. Nähtuvalt maa ostueesõigusega erastamise toimikust xxxxxxx kohta, esitas A.K 5.12.1997 Viimsi VV-le avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks aianduskooperatiivi Kratt-2 krundil nr xx asuva elamu juurde. A.K avalduse juurde kuulusid ka a/k Kratt-2 erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr 48, mis on koostatud krundil nr xx asuva aiamaja A.K-le üleandmise kohta 6.09.1994 ning Harjumaa Hooneregistritalituse 24.07.1997 tõend nr 2596 selle kohta, et a/k Kratt-2 krundil nr xx asuva aiamaja omanikuks on A.K. Seega esitas A.K Viimsi VV-le kõik maa ostueesõigusega erastamiseks vajalikud dokumendid.
17. Lähtudes A.K avaldusest ja selle juurde kuuluvatest dokumentidest võeti 16.06.1998 vastu Viimsi VV korraldus nr 1495 „Maa ostueesõigusega erastamise võimalikkusest“ ning 18.08.1999 korraldus nr 1480 „Maa ostueesõigusega erastamine“ Randvere külas, Vaablase tee 25 asuva maa suurusega 1002 m2 (aiandusühistu Kratt-2 krunt nr xx) ostueesõigusega erastamise kohta A.K-le.
18. Vallavalitsusel ei olnud mingit õiguslikku alust A.K-le maa ostueesõigusega erastamisest keeldumiseks. F. L-L-i nimel esitatud maa ostmise avaldus, mis oli esitatud ajal, kui nimetatud isik ei saanud olla kõnealuse aiamaja omanik, ei olnud maa erastamisest keeldumise õiguslikuks aluseks. Lisaks sellele ei olnud vallavalitsuse maa-ameti töötajad, kelle menetluses oli A.K-le maa ostueesõigusega erastamine, eelpoolnimetatud avaldusest teadlikud ega pidanudki sellest teadlikud olema, kuna kaebaja ei olnud avaldanud vastustajale tahet maa erastamiseks ega esitanud selleks ühtki vajalikku dokumenti.
19. Vastustaja leiab, et kaebajal oli võimalik väidetava kahju tekkimine ära hoida, kuid kaebaja võttis Viimsi VV-ga esimest korda ühendust alles 12.10.2005 kirjaga. Kaebaja enda pikaajaline tegevusetus välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise võimaluse. 3
20. Kaebaja on Viimsi VV 18.08.1999 korralduse nr 1480 kehtetuks tunnistamise taotlusega 2007.a. pöördunud ka Harju maavanema poole. Maavanema 25.06.2007 vastuses kaebaja taotlusele on asutud seisukohale, et korraldus on õiguspärane. Kaebajale on ühtlasi selgitatud, et omandiõiguse selgitamiseks on tal õigus pöörduda Harju Maakohtusse. KOHTU PÕHJENDUSED
21. Kaebuse kohaselt on kaebaja Viimsi Vallavalitsuse õigusvastase tegevuse ja 18.08.1999 korralduse nr 1480 tõttu ilma jäänud õigusest ostueesõigusega erastada 1002 m2 elamumaad Viimsi vallas Randvere külas xxxxxx ja sellega on tekitatud talle kahju. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude õigusliku alusena viidanud RVS § 7 lg-le
22. RVS jõustus 1.jaanuaril
23. Tulenevalt RVS § 17 lg-st 3 kuulub halduskohtu pädevusse ka selliste taotluste ja kaebuste läbivaatamine, mis esitatakse pärast RVS jõustumist, kuid milles nõutakse enne 1.jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamist. RVS § 31 lg-st 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt kohaldatakse siis enne RVS jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et väidetav kahju tekitamine leidis aset enne RVS jõustumist (so enne 01.01.2002), mistõttu kuuluvad kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldamisele tsiviilkoodeksi vastavad sätted (TsK §-d 448-450) ja kahju hüvitamise üldised põhimõtted.
24. Kahjunõude rahuldamiseks TsK § 448 alusel peab kohus tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu süü. Nimetatud paragrahvi kohaldamisel peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, kahjutekitaja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja teo vahel. TsK § 448 lg-st 2 tulenes kahju tekitanu süü presumptsioon – sätte kohaselt vabanes kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendas, et kahju oli tekitatud mitte tema süü läbi. Seega kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab tõendama kahjutekitaja. Tulenevalt TsK süülise vastutuse põhimõttest on TsK alusel kahju hüvitamiseks kohustatud see haldusekandja, kelle käitumises esinesid kõik vastutuse koosseisu elemendid.
25. Kaebaja leiab, et ta on maa erastamise õigustatud subjekt vastavalt MRS § 22 lg-le 1, ning soovib kahju hüvitamist, mis tekitati temale kui ehitise omanikule maa erastamise õigusest ilmajäämisega. Kaebajale ja tema abikaasale E.L kuulus aianduskooperatiivis Kratt-2 asunud krunt nr xx, millel asus aiamaja (suvila). Kaebaja leiab, et ta on õigeaegselt väljendanud oma tahet erastada krundi nr xx maa, esitades 19.07.1992 aianduskooperatiivi Kratt-2 esimehele avalduse tema kasutuses oleva aianduskrundi nr 48 maa „tema nimele kandmiseks“. Ilmselt nimetatud avalduse alusel koostas aianduskooperatiivi esimees V.E 22.07.1992 kaebaja nimel ettenähtud vormi kohase maa ostmise avalduse ning edastas selle Viimsi VV-le. 1993.a. (kuupäev ja kuu märkimata) koostatud aktiga nr 48 andis aianduskooperatiiv Kratt-2 krundil nr xx paikneva aiamaja ja rajatised vastavalt kooperatiivi 2.06.1992 toimunud kooperatiivi üldkoosoleku otsusele kooperatiivi vara erastamise kohta üle kaebaja omandisse.
26. Avalduste esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse 8.05.1992 määrusega nr 143 kinnitatud Maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise kord (edaspidi – Kord). Vastavalt nimetatud Korrale pidid isikud maa asendamise, ostmise või rentimise avalduse esitama maa asukohajärgsele esmatasandi kohaliku omavalitsuse organile. Korra p 6 kohaselt võis avalduse esitada isiklikult, posti teel või esindaja kaudu. Avaldusele pidi olema alla kirjutanud avalduse esitaja. Posti teel saadetud ja esindaja poolt üle antud avaldusel pidi allkiri olema tõendatud. 22.07.1992 Viimsi VV-le esitatud maa ostmise avaldusel puudub kaebaja allkiri (tl 7). Avaldusele on F. L-L-i eest alla kirjutanud teine isik (väidetavalt a/k esimees V.E). Seega ei vasta 22.07.1992 esitatud avaldus Korra nõuetele ning see ei ole vaadeldav kaebaja poolt esitatud avaldusena ka sel juhul, kui kaebaja ise on selle hiljem heaks kiitnud ja käsitleb seda enda avaldusena. 4
27. Avalduse kohaselt on kaebaja soovinud osta maad, kus paiknevad tema omanduses olevad hooned. Tegelikult ei olnud kaebaja sel ajal, so 22.07.1992 krundil nr xx asuva aiamaja omanik, vaid see kuulus aianduskooperatiivile Kratt-
28. Vastavalt 1.07.1992 jõustunud seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta § 10 lg-le 1 tekkis omandiõigus erastatud varale alates vara üleandmisest kooperatiivi poolt erastamise subjektile üleandmis-vastuvõtmise akti allakirjutamisel. Vara üleandmine kaebajale toimus kaebaja väitel 1993.a. detsembris vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 48 (tl 6). Kõnealusel aktil puudub vara üleandmise ja vastuvõtmise kuupäev, mistõttu ei ole nimetatud akti alusel võimalik kindlaks teha, millal vara tegelikult üle anti ning millal tekkis kaebajal selle alusel omandiõigus varale. Isegi kui eeldada, et vastavalt eelpoolnimetatud seaduse §-le 11 tekkis erastamise subjektil hoone omanikule kuuluv õigus saada maareformi seaduses ettenähtud korras maad tagastamise, asendamise, ostmise või lepingulise kasutamise teel kooperatiivi üldkoosoleku või juhatuse otsuse alusel hoone erastamise kohta, ning et a/k Kratt üldkoosoleku otsus kooperatiivi vara erastamise kohta oli tehtud 2.06.1992, so enne avalduse esitamist, ei saa 22.07.1992 esitatud avaldust lugeda kaebaja enese poolt väljendatud tahteavalduseks maa ostmiseks (erastamiseks).
29. Kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaolud on vastuolus kaebuse väitega, et kaebaja pidas end alates maa ostmise avalduse esitamisest kuni 2005.a. jätkuvalt temale kooperatiivi poolt üleantud vara (aiamaja) omanikuks ja maa erastamise õigustatud subjektiks vastavalt MRS paragrahv 22 lõikele
30. Tunnistaja A.K ütlustest nähtub, et 1994.a. sai ta oma venna kaudu teada, et Viimsis Randvere külas on saadaval krunt, mida müüb Saksamaal elav eestlanna – pr F-S.L. Tunnistaja kohtus F-S.L-iga aiamaja krundil, kus ta teatas, et see on müügis ja hinnaks on 30 000 Saksa marka (DEM). Tegemist oli tolle aja kohta väga suure summaga. Peale mõtlemisaega kohtuti uuesti. Teistkordsel kohtumisel mindi müügilepingu sõlmimiseks notari juurde, kus aga selgus, et F.L on abielus ja lepingu sõlmimine ilma abikaasa nõusolekuta ei ole võimalik. Notari seletuse kohaselt polnud ostu-müügilepingu sõlmimine antud juhul ka vajalik, kuna olukorda oli võimalik lahendada liikmelisuse vahetamise kaudu aianduskooperatiivis. F-S.L oli sellega nõus ning kinnitas hilisemas telefonikõnes A.K-le, et soovib kooperatiivist välja astuda ja on teinud selleks vastava avalduse. Sellest, et aiamaja on vallasvarana juba temale üle antud, F-S.L tunnistajale ei rääkinud. A.K esitas avalduse kooperatiivi liikmeks astumiseks. Peale kooperatiivi liikmeks astumist anti krundil nr xx asuv aiamaja ja ehitised 6.09.1994 üleandmis-vastuvõtmise aktiga nr 48 üle A.K-le. Tunnistaja ja F-S.L-i kolmas kohtumine toimus Helsingis hotellis Intercontinental, kus A.K andis kokkulepitud rahasumma – 30 000 DEM-i sularahas F.L-le üle. Kuigi notariaalset ostu-müügilepingut ei sõlmitud, on tunnistaja veendunud, et sisuliselt oli tegemist tehinguga, mille tulemusena F-S.L loobus saadud tasu eest õigusest kooperatiivi varale (krundil nr xx asuvale aiamajale ja teistele rajatistele) ja kooperatiivi liikmelisusest, ning tunnistaja A.K, kes astus kaebaja asemel kooperatiivi liikmeks, omandas selle kaudu õiguse nimetatud krundil asuva vara erastamiseks. Tunnistaja seletuse kohaselt oli tema perekond eelkõige huvitatud krundist, mitte aga halvas seisukorras olevast aiamajast. Mingil juhul ei olnud tegemist aiamaja pikaajalisse kasutusse andmisega. Tunnistaja abikaasa ei oleks kindlasti hakanud aiamaja põhjalikult ümber ehitama ja sellesse suuri summasid investeerima, kui tegemist oleks olnud ainult tähtajalise kasutusvaldusega.
31. Tunnistaja A.K ütlustest ilmnes selgelt, et kuigi aiamaja notariaalset ostu-müügilepingut ei saadud sõlmida põhjusel, et puudus kaebaja abikaasa nõusolek abikaasade ühisomandis oleva vara võõrandamiseks, oli kaebaja sooviks aiamaja müüa. Seega pidi kaebaja olema teadlik ka 1994.a. tehtud tehingu tegelikust sisust ja selle tagajärgedest, sh sellest, et aiamaja omandiõiguse ülemineku korral vallasvarana teisele isikule ei säili kaebajal õigust maa erastamiseks selle juurde. Kaebaja väide, et tegemist oli vara pikaajalisse kasutusse 5 andmisega, ei ole tõepärane ega usutav, sest sellisel juhul oleks lepitud kokku ka kasutamise tähtajas ja kasutamise tingimustes, samuti selles, kui pika kasutusaja eest oli mõeldud kaebaja poolt tunnistajalt saadud rahasumma (30 000 DEM-i). Kaebaja ei ole sellise kokkuleppe olemasolule viidanud, samuti ei ilmnenud see tunnistaja ütlustest. Aiamaja omandanud K-de perekonnaga ei võtnud kaebaja 11 aasta jooksul kordagi kontakti ega huvitunud väidetavalt kasutusse antud majaga toimuvast, mida ei saa pidada vara omanikule iseloomulikuks käitumiseks. Samuti ei tundnud kaebaja aiamaja väidetava omanikuna kordagi huvi maa erastamise käigu vastu ega pöördunud enne 12.10.2005 oma 1992.a. esitatud avalduse lahendamise asjus Viimsi VV poole. Nimetatu põhjal võib järeldada, et kaebaja ei lugenud kõnealust vara enam endale kuuluvaks. Omandiõiguse tuvastamist kohtu poolt Viimsi vallas xxxxx külas xxxxxxxxx asuva vara suhtes ei ole kaebaja samuti taotlenud. Endise aianduskooperatiivi Kratt-2 dokumente, millest nähtuks kaebaja kooperatiivi liikmest väljaastumine ja A.K kooperatiivi liikmeks astumine, säilinud ei ole. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et seoses asjaõigusseaduse jõustumisega 1.12.1993 pidi alates nimetatud kuupäevast ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema sõlmitud notariaalselt ning seetõttu oleks A.K võinud 6.09.1994 saada kõnealuse aiamaja omanikuks ainult notariaalse ostu-müügilepingu alusel. Sellest seisukohast lähtuvalt oleks ka kaebaja endaga pidanud detsembris 1993 olema sõlmitud notariaalne ostu-müügileping, mida aga tehtud ei ole. Käesoleval juhul oli tegemist aianduskooperatiivile kuulunud varaga (st aiamajaga), mille üleandmine kooperatiivi liikmetele ei toimunud mitte võõrandamisena asjaõigusseaduse alusel, vaid erastamisena Eesti Vabariigi seaduse aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta, mis jõustus 1.07.1992, alusel.
32. MRS § 22 lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. Käesoleval juhul on kaebaja 1994.a. tasu eest loovutanud oma õiguse saada kooperatiivi liikmena enda omandisse (erastada) kooperatiivi omandis olnud aiamaja krundil nr xx. Kuna kaebaja ei ole ehitise omanik, siis puudus tal MRS § 22 lg-st 1 tulenev õigus erastada elamumaad Viimsi vallas xxxxxxx külas xxxxxxxxx asuva aiamaja juurde. Kaebajale ei ole maa erastamata jätmisega tekitatud kahju, mille hüvitamist ta oleks õigustatud nõudma. Kui kaebajal puudub kahju, siis puudub ka alus esitatud kahjunõude rahuldamiseks. Samuti puudub kohtul vajadus teiste kahjunõude rahuldamiseks vajalike vastutuse elementide analüüsimiseks.
33. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et Viimsi VV 18.08.1999 korraldus nr 1480 maa ostueesõigusega erastamise kohta A.K-le on õigusvastane. Kaebaja väide põhineb ebaõigel eeldusel, et maa tulnuks 22.07.1992 esitatud avalduse alusel ostueesõigusega erastada temale, mitte aga A.K-le. Muid põhjendusi vaidlustatud korralduse õigusvastasuse kohta kaebaja esitanud ei ole. Kohus on käesoleva otsuse eelnevates punktides põhjendanud, miks kaebajal puudus õigus maa ostueesõigusega erastamiseks. Kohtule esitatud maa ostueesõigusega erastamise toimikust nähtuvalt esitas A.K 5.12.1997 Viimsi VV-le avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks aianduskooperatiivi Kratt-2 krundil nr xx asuva elamu juurde. Lisaks avaldusele on esitatud a/k Kratt-2 erastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr 48, mis on koostatud 6.09.1994 krundil nr 48 asuva aiamaja A.K-le üleandmise kohta ning Harjumaa Hooneregistritalituse 24.07.1997 tõend nr 2596 selle kohta, et a/k Kratt-2 krundil nr xx asuva aiamaja omanikuks on A.K. Seega on A.K vastavalt Vabariigi Valitsuse 6.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punktides 7, 10 ja 11 sätestatud nõuetele tähtaegselt esitanud Viimsi VV-le maa ostueesõigusega erastamise avalduse ja sellele lisatud dokumendid ning nende alusel puudus Viimsi VV-l õigus keelduda maa ostueesõigusega erastamisest A.K-le. HMS § 54 sätestatu kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud korraldus vastab HMS §-le 54 ning see on õiguspärane ja seaduslik. 6
34. Nõustuda tuleb kaebaja seisukohaga, et vastustaja tegevus pidi ka enne haldusmenetluse seaduse kehtestamist vastama hea halduse põhimõtetele, mis eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle suhtes tehtud otsustustest. Käesoleval juhul on tõendatud, et 22.07.1992 F.L-L nimel esitatud maa ostmise avaldus ja 1993.a. koostatud kuupäevata akt nr 48 aianduskooperatiivi Kratt-2 vara üleandmise kohta, jõudsid Viimsi Vallavalitsusse ja võeti seal vastu. Seega ei ole asjakohane vastustaja väide, et vallavalitsuse töötajad ei olnud ega pidanudki olema eelpoolnimetatud avaldusest teadlikud. Avalduse esitamise ajal kehtinud Korra p 3 kohaselt pidi vallavalitsus määrama avalduste vastuvõtjaks valla maakorraldaja või teise vajalikke teadmisi omava ametiisiku. Vastavalt Korra p-le 4 pidi vastuvõtja avalduse ja sellele lisatud muud dokumendid registreerima ning andma allkirja vastu tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Vastuvõtjal ei olnud õigust avalduse vastuvõtmisest keelduda. Avalduse vastuvõtmisel pidi vastuvõtja avalduse esitajale selgitama avalduse läbivaatamise korda. Seega kui Viimsi VV leidis, et 22.07.1992 F-S.L-i nimel esitatud maa ostmise avaldus ei vasta nõuetele, oleks ta pidanud kaebajat sellest informeerima. Kui vallavalitsus leidis, et avaldust ei ole võimalik käsitleda kaebaja enda tahteavaldusena, siis tulnuks sellest teatada kaebaja nimel avalduse esitanud isikule. Viimsi VV ei ole kaebajat mõistliku aja jooksul teavitanud tema 22.07.1992 maa ostmise avalduse menetlemise käigust ega teinud ka otsust selle rahuldamata jätmise kohta. Samuti ei ole vallavalitsus informeerinud kaebajat asjaolust, et maa erastatakse või on juba 1999.a. erastatud kolmandale isikule. Vallavalitsuse selline tegevus rikub kaebaja õigust heale haldusele, kuid käesoleval juhul ei ole see rikkumine põhjustanud kahju tekkimist kaebajale. Kohus peab siinkohal vajalikuks veel kord märkida, et ka kaebaja ise ei pöördunud enne 12.10.2005 kordagi Viimsi VV poole tundmaks huvi, miks ei ole tema 1992.a. esitatud avaldust lahendatud. Samas on kaebaja korduvalt viibinud Eestis ja ka vahetult suhelnud Viimsi VV ametnikega. Sellist kaebaja poolset pikaajalist huvi puudumist saab põhjendada ainult sellega, et kaebaja oli tegelikult teadlik sellest, et ta ei ole juba aastaid xxxxxxxxxxx asuva vara omanik. Kohus leiab, et kaebaja on käesoleval juhul ilmselgelt pahatahtlikult ära kasutanud olukorda, kus Viimsi VV on küll vastu võtnud kaebaja avalduse, kuid pole reageerinud selle puudustele, samuti olukorda, kus A.K-lt 30 000 DEM saamist 1994.a. ei ole võimalik dokumentaalselt tõendada. Samas on kohus veendunud tunnistaja A.K ütluste tõepärasuses, sest mõistlikult käituv inimene ei anna oma vara suusõnalise kokkuleppe alusel kolmanda isiku kasutusse selliselt, et ta ei tunne 11 aasta jooksul kordagi huvi, mis on tema varast saanud või kes seda kasutab. Seetõttu on kohus veendunud, et kaebaja võõrandas kooperatiivi Kratt-2 krundil nr xx asuva aiamaja juba 1994.a. A.K-le ja kellele siis Viimsi VV oma 18.08.1999 korraldusega nr 1480 seaduslikult erastas xxxxxxxx asuva maa. Eeltoodu alusel kohus leiab, et F-S.L-i kaebus tuleb jätta rahuldamata. Marion Vakker kohtunik 7