KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 14.septembril 2007.a. Tallinnas Haldusasja number 3-07-538 Haldusasi Eesti Keskastme Ter

) ettenähtud lepitusmenetluse kollektiivse töötüli osas EAL-i, EKTK, EÕL-i ja ETAL-i ning Eesti Haiglate Liidu(EHL) ja Vabariigi Valitsuse vahel lõppenuks. Otsuse kohaselt jõuti 22.12.2006.a., 11., 16., 20. ja 25.01.2007.a. toimunud lepitusläbirääkimistel põhimõtteliselt kokkuleppele tervishoiutöötajate 2007.a. – 2008.a. tunnipalga alammäärade kujunemisel ning otsustati moodustada töörühm tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivlepingu teksti koostamiseks. 30.01.2007.a. ja 12.02.2007.a. toimunud töörühma koosolekutel avaldatud seisukohtade ja sellele järgnenud riikliku lepitaja konsultatsioonide tulemusena lepitusprotsessil osalenutega ja tuginedes kollektiivse töötüli lepitaja põhimääruse(edaspidi „põhimäärus“) punktile 22, esitas riiklik lepitaja osapooltele 1.03.2007.a. tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivlepingu projekti (tl 24-25), millele 16.03.2007.a. kirjutasid alla EHL-i, Vabariigi Valitsuse, EÕL-i ja ETAL-i volitatud esindajad(tl 53-55). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks järgmised riikliku lepitaja toimingud: 1)töötüli põhjuste ja asjaolude mitteväljaselgitamine, esindajate volituste mittekontrollimine; 2)25.01.2007.a. töötülis saavutatud kokkuleppe 2007.a. miinimumtunnitasude kohta protokolli mittekoostamine; 3)viivitamine lepitusmenetluse läbiviimisega peale 25.01.2007.a.; 4)2008.a. miinimumtunnitasude kohta eriarvamuste protokolli mittekoostamine. Kaebaja palub ka kohustada vastustajat koostama protokolli 2007.a. miinimumtunnitasude kokkuleppe kohta ja eriarvamuste protokolli 2008.a. miinimumtunnitasude kokkuleppe mittesaavutamise kohta ning esitama need pooltele allakirjutamiseks. Kaebaja põhjendatud huvi toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks on, et vastustaja tulevikus palgaläbirääkimistel ei toimiks õigusvastaselt. Vastavalt

§-dele 8 lg 1 ja 9 lg 1 ning põhimääruse punktidele 2 ja 3 on lepitaja erapooletu asjatundja, kelle ülesandeks on töötüli osapoolte lepitamine ning kes peab lepitusmenetluse käigus välja selgitama töötüli põhjused ja asjaolud ning pakkuma välja lahendusi, juhindudes seejuures seadustest ja muudest õigustloovatest aktidest, Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud rahvusvahelistest konventsioonidest, kollektiivlepingutest ja põhimäärusest. Seega on riiklikul lepitajal määrav roll töötajate põhiõiguste kaitsel, mille täitmine eeldab kõrget professionaalsust, erapooletust ja efektiivset ning poolte leppimisele suunatud menetluse juhtimist. Kuna seadus ei võimalda riiklikku lepitajat taandada, peab tema poolt läbiviidud menetlus olema eriti korrektne ja õigusnormidest kinnipidav ning seejuures mitte üksnes olema, vaid ka näima aus ja õiglane. Vastustaja on olnud oma tegevuses ebaprofessionaalne - viivitanud menetlusega, jätnud dokumendid nõuetekohaselt vormistamata ning kallutanud töötajate esindajaid allkirjastama palgalepet, mis ei vasta lepitusmenetluses kokkulepitule, vaid tema ja tööandjate nägemusele. Vastustaja tegevuse tulemusena sõlmiti lepitusmenetluse käigus varem kokkulepitut arvestamata separaatlepe EÕL-ga ja ETTAL-ga. Põhimääruse p 11 järgi on lepitusmenetlus töötüli poolte lepitamisel sooritatavate õiguslike toimingute korraldamise viis ja järjekord. Lepitaja on kohustatud selgitama välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakkuma lahendusi(

§ 9

, põhimääruse p 15).

§ 11

lg 2 kohaselt peavad pooled lepitustoimingutele saatma oma täievolilised esindajad. Vastustaja ei kontrollinud esindajate täielike volituste olemasolu, mis põhjustas menetluse venimise, kui 20.01.2007.a. teatas tööandjate esindaja Urmas Sule lepituskoosolekul, et tal on vaja volituste saamiseks ja kontrolliks täiendavalt aega. Korrektse lepitusmenetluse läbiviimise korral ja kokkuleppe mittesaavutamisel tekib kaebajal streigiõigus, mis on kaebaja üks efektiivsemaid instrumente töötüli lahendamisel. Pika aja vältel streigiõiguse puudumine võib aga kahjustada kaebaja võimalusi soodsa lõpplahenduse leidmisel töötülis. Peale eriarvamuste protokolli allkirjastamist oleks kaebajal tekkinud õigus streikida. Ekslik on vastustaja arusaam, et lepitusmenetlust oli vaja kollektiivlepingu kõikide tingimuste osas. Pooled pöördusid riikliku lepitaja poole üksnes miinimumtasu kehtestamise osas.

ja põhimäärus ei näe ette, et poolte leppimise korral tuleb koostada kollektiivleping. Töötüli lahendamise resultaadiks on vaidlusaluses küsimuses kokkuleppe saavutamine või mittesaavutamine – mõlemal juhul fikseeritakse see protokolli, mitte kollektiivlepinguna. Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja(

§ 11lg 3, põhimääruse p 21).

Signeeritud protokoll koostakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata(põhimääruse p 23). Otsuste ja protokollide ärakirjad antakse või saadetakse pooltele kolme tööpäeva jooksul pärast lepituskoosolekut(põhimääruse p 27). Lepitaja on kohustatud kinni pidama seaduste ja teiste õigustloovate aktidega ettenähtud ja menetluse käigus kokkulepitud tähtaegadest(põhimääruse p 30). Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni(ILO) ühinemisvabaduste komitee on rõhutanud, et kollektiivse töötüli lepitustoimingud tuleb sooritada erapooletult, kiirelt ja tõhusalt, sekkumata põhjendamatult töötajate põhiõigustesse. Sellest lähtuvalt võib põhimääruse punktis 27 sätestatud kolme-tööpäevast tähtaega pidada optimaalseks ajaühikuks ning lugeda kohaldatavaks kõikidele lepitusmenetluses tehtavatele otsustele ja protokollidele. Vastustaja on seadusest ja põhimäärusest tulenevat kohustust tähtaegade osas rikkunud: 25.01.2007.a. teatas vastustaja, et lepitusmenetluse läbirääkimised on lõppenud ja kokkulepe saavutatud, kuid ei vormistanud leppimisprotokolli osapoolte allkirjadega; 30.01.2007.a. ja 12.02.2007.a. koosolekuid ei protokollitud; kaebuse esitamise seisuga pole esitatud koosoleku juhataja ja protokollija allkirjadega protokolle ning koosolekutel saavutatud kokkuleppeid pole protokollilise otsusena ega eraldi dokumendina allkirjastatud. Peale selle pole vastustaja arvestanud töötajate esindajate ettepanekuid paranduste tegemiseks nendesse protokollidesse, mis pooltele esitati. Ajavahemikus 22.12.2006.a. – 25.01.2007.a. on toimunud kuus lepituskoosolekut(22.12.2006.a., 11., 16., 19., 20., 25.01.2007.a.), viimasel neist jõudsid pooled kokkuleppele, mille kohaselt 1.

1. 2007.a. hakkavad kehtima miinimumtunnitasud arstidele 99 kr, õdedele 52 kr 50 s ja hooldustöötajatele 29 kr ning 2008.a. palgatõus tuleb samades proportsioonides. Samal koosolekul teatas vastustaja, et läbirääkimised on lõppenud ja edasi moodustatakse palgaleppe redaktsiooni töörühm, mille koosolekud peeti riikliku lepitaja ettepanekul 30.01.2007.a. ja 12.02.2007.a. Töörühma koosolekul 30.01.2007.a. tekkisid lahkarvamused, mistõttu töötajate esindajatel tuli jääda ootama tööandja uut seisukohta. 7.02.2007.a. ei saatnud vastustaja kaebajale tööandjate seisukohta ega uusi palganumbreid, lubas palganumbrid teatada 9.02.2007.a., kuid ei teinud seda. 12.02.2007.a. koosolekul keeldusid tööandjad kõiki palgaleppe punkte arutamast. Vaatamata töötajate esindajate nõudmisele keeldus vastustaja koosoleku protokollimisest. Vastustaja tegi suuliselt teatavaks Sotsiaalministeeriumi ettepaneku, mille kohaselt on 2008.a. miinimumtunnitasud arstidele 112 kr, õdedele 60 kr, hooldustöötajatele 33 kr. Kaebaja oli sellega põhimõtteliselt nõus, kuid nõudis palganumbrite rakendamist alates 1.04.2008.a. Tööandjate esindajad ja vastustaja teatasid, et nende arvates oli kokkulepitud rakendustähtaeg 1.01.2008.a. Töötajate esindajatele esitati ultimaatum, et kui nad ei nõustu palgatõusuga 1.01.2008.a., siis ei kehti enam ka kokkulepe 2007.a. osas. Töötajate esindajad leidsid pärast audiosalvestuste ülekuulamist, et palgatõusu tähtaeg 1.
2. 2008.a. oli kokku lepitud juba 20.01.2007.a. lepituskoosolekul ning sellest taganemiseks ei ole põhjust. Eeltoodut kinnitavad ka kaks vahekokkulepet 19.01.2007.a. ja 20.01.2007.a. lepituskoosolekutest. 12.02.2007.a. koosolekul töörühm lõplikku redaktsiooni valmis ei saanud, rohkem koosolekuid aga ei korraldatud. Vastustaja esitas allkirjastamiseks enda koostatud palgaleppe projekti, mille sisu erines oluliselt läbirääkimistel kokkulepitust. Kaebaja pole aru saanud, kas lepitusmenetluse läbirääkimiste lõppemisega lõppes ka lepitusmenetlus või kestis see edasi, sellekohasest otsusest pooli ei teavitatud. Peale 25.01.2007.a. pole vastustaja viinud läbi ühtki lepituskoosolekut. Samas on vastustaja eestvedamisel peetud kollektiivlepingu redaktsioonikomisjoni istungeid, mis ei kuulu riikliku lepitaja pädevusse. Vastustaja on viivitanud lepitusmenetluse läbiviimisega. Põhimääruse p 17 sätestab, et kui pooled ei saavuta kokkulepet, kutsub lepitaja viie tööpäeva jooksul poolte vastuse kättesaamise päevast arvates kokku lepituskoosoleku. EAL-i ja kaebaja esindajate pöördumistele ei vastatud. Samuti ei kuulatud ära kõikide poolte seisukohti, sest EAL-i ja kaebaja esindajatega vastustaja ei kohtunud. Kaebaja on lepitajale edastanud ettepanekuid palgaleppe projekti parandamiseks ja kooskõlla viimiseks lepituskoosolekul kokkulepituga, kuid ühelegi neist pole vastatud. 1.03.2007.a. saatis vastustaja oma nägemuse palgaleppest, mis sisaldas täies ulatuses tööandjate esindajate pakkumist 2008.a. kohta, lisaks oli 2008.a. palgatõus muudetud tingimuslikuks - välja oli jäetud punktid leppe laienemisest kõikidele tervishoiutöötajatele ning kolmepoolsete läbirääkimiste jätkumise kohta tervishoiu rahastamise üle. EAL ja kaebaja teatasid, et soovivad allkirjastada palgaleppe läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe alusel. 5.03.2007.a. võtsid EÕL ja ETAL vastustaja ettepaneku vastu. 6.03.2007.a. edastas kaebaja vastustajale kirja, milles palus kiiresti vastuseid oma küsimustele, kuid seda ei saanud. 8.03.2007.a. edastas kaebaja vastustajale kirjade paketi ja omapoolse palgaleppe projekti, millele vastustaja pole vastanud. 8.03.2007.a. saabus vastustajalt kollektiivlepingu täiendatud variant ning kutse projektiga ühinemiseks. Samal päeval mõni tund varem saatis kaebaja vastustajale juba kolmandat korda oma ettepanekud kirjutada alla kas kaheaastane palgalepe varem kokkulepitud tingimustel või üheaastane lepe
3. aastaks vastavalt 25.01.2007.a. miinimumtunnitasude kokkuleppele. Vastustaja teatas uudistesaates „Aktuaalne Kaamera“, et üheaastane kokkulepe on võimalik. 9.03.2007.a. kirjutati vastustaja kontoris alla EHL-i, ETTAL-i ja EÕL-i poolt tervishoiutöötajate tunnipalga alammäär. Lepitusmenetluse ebakorrektse läbiviimise ja puuduliku dokumenteerimise tõttu pole realiseerunud töötajate õigustatud ootus, et pärast lepitusmenetluse lõppemist vormistatakse mõistliku aja jooksul leppimisprotokoll ja allkirjastatakse kollektiivleping, mis vastab läbirääkimistel saavutatud kokkulepetele. Vastustaja palub menetlus asjas lõpetada või jätta kaebus rahuldamata. Kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest tegemist on erandliku menetlusega, mis lõppeb kas töötüli/kollektiivlepingu poolte kokkuleppega või kokkuleppe mittesõlmimisega. Praegusel juhul lahendati töötüli kollektiivlepingu sõlmimise teel, lepingu täitmisega seonduvad vaidlused on oma olemuselt tsiviilõiguslikud. Kaebajal puudub ka halduskohtusse pöördumise õigus ja asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Kaebaja pole esitanud ühtegi tõendit, et vastustaja toiminguga oleks rikutud tema õigusi või vabadusi. Sõlmitud kollektiivlepinguga on hõlmatud ka kaebaja liikmete tunnipalka käsitlevad sätted. 3.10.2006.a. pöördusid kaebaja, EAL, EÕL ja ETAL riikliku lepitaja poole kollektiivse töötüli lahendamiseks EHL-i ja Vabariigi valitsuse ning töötajate organisatsioonide vahel kollektiivlepingu sõlmimise küsimuses. 11.12.2006.a. võttis vastustaja avalduse menetlusse. Vastustaja lähtus oma tegevuses aastate jooksul välja kujunenud headest lepitustavadest, soovist leida töötülile rahumeelne lahendus, et jõuda osapooli rahuldava kollektiivlepinguni ning juhindus eeskätt

-i ja põhimääruse lepitamist käsitlevatest peatükkidest nr 2 ja kollektiivlepingu seadusest(KLS). Vastustaja pole menetlusega venitanud. 22.12.2006.a., 11., 16., 19.,

1. ja 25.01.2007.a. toimunud lepitusläbirääkimised olid kõik pikad mitmetunnised arutelud, kus jõuti põhimõtteliselt kokkuleppele tervishoiutöötajate tunnipalga alammäärade kujunemisel ning otsustati moodustada töörühm tunnipalga alammäära kollektiivlepingu teksti koostamiseks. Sellele järgnesid 30.01.2007.a. ja 12.
2. 2007.a. töörühma koosolekud ning perioodil 12.28.02.2007.a. vastustaja konsultatsioonid osapooltega ja erinevate institutsioonidega, et täpsustada Eesti Haigekassaga lepingu täitmiseks vajalike vahendite olemasolu, aidata kaasa EHL ja Eesti Haigekassa vahelise kavatsuste protokolli sõlmimisele, analüüsida Riigikogu poolt 22.02.2007.a. vastu võetud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse mõju leppe täitmisele 2008.a. osas, jõuda osapooltega konsensuseni leppe laiendamise ning valitsusasutuse hallatavas riigiasutuses ja kohaliku omavalitsuse hallatavas asutuses töötavate tervishoiutöötajate palgatingimuste reguleerimiseks. Tuginedes töörühma koosolekutel avaldatud seisukohtadele ja sellele järgnenud konsultatsioonide tulemustele esitas vastustaja 1.03.2007.a. osapooltele põhimääruse p 22 alusel tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivlepingu projekti ning kutsus pooli sellega ühinema. 9.03.2007.a. kollektiivlepingut ei allkirjastatud, vaid üksnes parafeeriti lepingu tekst enne Vabariigi Valitsusse saatmist, et Sotsiaalministeerium saaks volitused lepingule alla kirjutada. Kollektiivleping on alati kompromiss, 16.03.2007.a. kirjutasid lepingule alla EHL, Vabariigi Valitsus, EÕL ja ETAL, kaebaja aga keeldus sellest. Tulenevalt kollektiivlepingu allakirjutamisest ja kooskõlas põhimääruse p-ga 26 luges vastustaja 21.03.2007.a. lepitusmenetluse kollektiivse töötüli osas EAL-i, EKTK, EÕL-i ja ETAL-i ning EHL-i ja Vabariigi Valitsuse vahel lõppenuks. 25.01.2007.a. jõuti põhimõtteliselt kokkuleppele tervishoiutöötajate 2007.a. – 2008.a. tunnipalga alammäärade kujunemisel ja otsustati moodustada töörühm kollektiivlepingu teksti koostamiseks. Seega mindi lepitusmenetluses vastavalt väljakujunenud tavadele üle kollektiivlepingu teksti koostamisele. Töötajate küsimusele, kas kollektiivlepingu teksti redaktsiooni töörühma koosolekuid protokollitakse, vastas vastustaja, et koosoleku töötulemus väljendub kollektiivlepingu projektis. Kõik läbirääkimiste voorud on protokollitud ja 9.02.2007.a. elektrooniliselt kaebajale saadetud. Allkirjastatud protokollid jaotati osapooltele järgnevate lepitusläbirääkimiste käigus. Pretensioone läbirääkimiste dokumentide mittesaamise kohta EHL, Vabariigi Valitsus, EÕL ja ETAL vastustajale pole esitanud. Erinevalt kaebajast jäid EHL, Vabariigi Valitsus, EÕL ja ETAL ühisele seisukohale, et tulemuslik lepe on võimalik, kui sõlmitakse 2-aastane lepe perioodidega 1.04.2007.a. – 31.
3. 2007.a. ja 1.01.2008.a. – 31.12.2008.a. Vastustaja ettepaneku heakskiitmiseks ja kollektiivlepingu allkirjastamiseks vajasid osapooled aega, et saada oma esindusorganitelt ja Vabariigi Valitsuselt vastavad volitused. Neli organisatsiooni, mis kollektiivlepingu allkirjastasid, võtsid ühtlasi endale vastutuse tervishoiutöötajate palgapoliitika edendamisel ja töötajate toimetuleku parandamisel. Kuigi kaebaja polnud valmis seda vastutust võtma, tagatakse leppega ka tuhandetele kaebaja liikmetele sissetulekute oluline tõus. Vastavalt KLS §-le 2 on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. Kollektiivlepingu sõlmimisel tuleb selgelt eristada lepingutele kohaldatavat läbirääkimiste faasi, mis käsitletaval juhul algas leppimismenetluse läbirääkimiste lõppemise ja töörühmade töö algusega 25.01.2007.a. Läbirääkimiste faas on reeglina lepingu poolte vaheliste seisukohtade kujundamise faas, mida pole käsitletud põhimääruses sätestatud lepitusmenetluse korras. Seepärast on mõistlik lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 14, mis reguleerib lepingueelseid läbirääkimisi. Kollektiivlepingu läbirääkimiste käigus kujunenud poolte seisukohad ja kokkulepped on senini vormistatud lepitaja poolt mitte protokollis, vaid vastustaja poolt lepingu projekti vormis. Projekti valmimisel on pooltel võimalik asuda lepingule taotlema aktsepti esindusorganite ja oma liikmete poolt. Kui kokkulepet ei saavutata, siis ei tulene läbirääkimistest neis osalenutele õiguslikke tagajärgi. Läbirääkimiste osas eraldi protokolli vormistamine oleks menetlust üksnes venitanud. Kollektiivlepingu läbirääkimiste ja sõlmimise protsessile pole õigusaktides menetlustähtaegu sätestatud. Leping sõlmitakse siis, kui kokkulepe on saavutatud. Vastustajat ei saa kohustada leppimisprotokolli ja eriarvamuste protokolli koostama, sest lepitusmenetlus on vastustaja 21.03.2007.a. otsusega loetud lõppenuks ning 16.03.2007.a. on sõlmitud tervishoiutöötajate tunnipalga alammäära kollektiivleping, mille pooleks kaebaja ei ole. See oleks võimalik vaid nimetatud otsuse või kollektiivlepingu tühistamisel, kuid seda pole kaebaja taotlenud ja selleks puudub tal ka põhjendatud huvi. Kollektiivlepinguga kaheks aastaks tehtud kokkulepped puudutavad 8000 keskastme tervishoiutöötaja ja 4000 hooldustöötaja huve ning hõlmavad palkade osas ca 5 miljardit kr. KOHTU PÕHJENDUSED Ekslik on vastustaja seisukoht, et kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ning et kaebajal puudub asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Vastavalt

§-le 8 on riiklik lepitaja erapooletu asjatundja, kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat lahendust ning kes nimetatakse ametisse kolmeks aastaks Vabariigi Valitsuse poolt Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel. Seega on riiklik lepitaja riigiametnik ning tema lepitusmenetluses teostatud toimingute õiguspärasuse hindamine on halduskohtu pädevuses. Kaebajal on ka põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja on alates 1995.a. pidanud palgaläbirääkimisi riikliku lepitaja vahendusel ning ilmselt pole sellised läbirääkimised välistatud ka tulevikus. Kaebaja põhjendatud huviks on, et vastustaja edaspidi lepitusmenetlustes ei toimiks õigusvastaselt. Küll aga nõustub kohus vastustajaga selles, et kollektiivlepingu täitmisega seonduvad vaidlused on oma olemuselt tsiviilõiguslikud ega allu halduskohtu kontrollile. Alusetud on kaebaja väited, et vastustaja pole selgitanud välja töötüli põhjusi ja asjaolusid ega kontrollinud esindajate volitusi. Töötüli põhjus oli algusest peale selge mitte üksnes vastustajale, vaid meedia vahendusel ka kogu Eesti rahvale: töötülis osalevad töövõtjad taotlesid 2007.a. ja 2008.a. tunnipalga alammäärade suuremat tõusu, kui tööandjad olid nõus maksma. Lepitusläbirääkimiste protokollidest ning nende vahel ja järel tehtud ettepanekutest ja eelkokkulepetest(tl 81-131) nähtuvalt on lepitusmenetluses käsitletud põhjalikult nii töötüli põhjust kui ka asjaolusid(palgatõusu algusaeg, nooremarstide lahkumine, võimaliku streigiga seonduvad probleemid jne). Kaebaja pole kohtumenetluses nimetanud ühtegi töötüli põhjust või asjaolu, mis oleks jäänud välja selgitamata. Kaebaja peab oma väite, et vastustaja ei kontrollinud esindajate täielike volituste olemasolu, tõestuseks fakti, et 20.01.2007.a. lepituskoosolekul soovis tööandjate esindaja Urmas Sule täiendavalt aega volituste saamiseks ja kontrolliks. Kaebaja arvates pidanuks tööandjate esindajal olema volitus ükskõik millise sisuga kokkuleppe sõlmimiseks. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. U.Sulel oli volitus esindada läbirääkimistel 21 haiglate liitu kuuluvat haiglat ning riiklikul lepitajal puudus alus mitte lubada teda lepitusmenetluses osalema. Kuivõrd läbirääkimiste objektiks olev palgatõus hõlmas praktiliselt kõiki haiglatöötajaid, tähendas see iga haigla jaoks märkimisväärseid lisakulutusi, mille suurus ja allikad tuli igal liitu kuuluval haiglal üle vaadata iga kord, kui läbirääkimistel muutusid taotletavate palganumbrite suurused ja palgatõusu algusaeg, sest erinevaid haiglaid mõjutasid need muutused erinevalt. Pole mõeldav, et üks inimene oleks läbirääkimiste laua taga suutnud kõik need küsimused lahendada kõiki 21 haiglat rahuldaval viisil. Koosoleku protokollist nähtuvalt palus U.Sule aega EHL-i laiendatud juhatuse kokkukutsumiseks, et arutada olukorda, kui ressurss palgatõusuks peaks tulema mitte haigekassa tervishoiuteenuste komponendist, vaid tööandjate kasutamata vahenditest ning kui palk tõuseks mitte 1.jaanuarist, vaid 1.aprillist. Samuti soovis arstide liidu esindaja A.Kork saada tööandjate kirjalikku kinnitust, et palgatõus on võimalik 1.jaanuarist, kuid mitte 1.aprillist(tl 117-118). Kuna järgmine lepituskoosolek toimus juba 25.01.2007.a., jäi haiglatel olukorra kaalumiseks ja omapoolse ettepaneku(tl 127-129) tegemiseks aega ainult 3 tööpäeva, mida ei saa kuidagi käsitada läbirääkimiste venitamisena. Vastustaja toimingud töötüli põhjuste ja asjaolude väljaselgitamisel ning esindajate volituste kontrollimisel on õiguspärased. Kaebaja väide vastustaja erapoolikusest on paljasõnaline, kaebaja pole selle kohta ühtegi tõendit esitanud.

§ 11

lg 3 sätestab, et leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja; protokoll koostatakse ka siis, kui kokkulepet ei saavutata. Samasugused nõuded on kirjas ka põhimääruse punktides 21 ja 23. Kollektiivse töötüli poolteks on vastavalt

§-le 3 lg 1 tööandja või tööandjate ühing või liit ning töötajad või töötajate ühing või liit. Praegusel juhul oli töötajate poolel 4 erinevat töötajate liitu - EAL, EKTK, EÕL, ETAL – millest igaühte tuleb lepitusmenetluses käsitleda eraldi subjektina. Kui 2007.a. palgatõusu osas saavutati kokkulepe kõigi töötüli osaliste vahel, pidanuks vastustaja selle vormistama leppimise protokolliga. Kuna kaebaja ja arstide liit ei nõustunud 2008.a. palgatõusu tingimustega, pidanuks vastustaja koostama protokolli kokkuleppe mittesaavutamise kohta, mis tulnuks allkirjastada vastustaja ja kõikide töötüli osaliste poolt peale EÕL-i ja ETAL-i. Protokollile allakirjutamise kuupäevast oleks kaebajal kooskõlas

§-ga 13 lg 1 tekkinud õigus korraldada töötüli lahendamiseks streik. Protokolle koostamata jättes on vastustaja rikkunud

§ 11lg 3 ja põhimääruse punkte 21 ja 23.

Need protokollid oleksid ka ära hoidnud praeguse kohtuvaidluse ning kaebaja süüdistused, et vastustaja koostatud palgaleppe projekti sisu erines oluliselt läbirääkimistel kokkulepitust. Kollektiivlepingu projekti koostamine vastustaja poolt ei saa asendada leppimise protokolli, sest KLS §-dest 2 ja 3 tulenevalt pole riiklik lepitaja kollektiivlepingu osaline. Samuti ei saa kokkuleppe mittesaavutamise protokolli asendada riikliku lepitaja otsus lepitusmenetluse lõpetamise kohta, sest lepitusmenetluse pooled sellele alla ei kirjutanud. Põhimääruse punktidest 21, 23 ja 26 lähtuvalt on protokollid ja otsus selgelt erinevad dokumendid. Kaebaja taotluse kohustada vastustajat neid protokolle tagantjärele koostama ja pooltele allakirjutamiseks esitama jätab kohus rahuldamata. Kõnealuse töötüli teised osalised peale kaebaja pole praeguse kohtuprotsessi osalised ning kohus ei saa neid kohustada protokolle allkirjastama. Ka ei aitaks nimetatud protokollide tagantjärele koostamine kaebajal kaitsta oma õigusi. 2007.a. palgatõusu tingimustega oli kaebaja nõus, leppimisprotokolli koostamine ei muudaks siin midagi. 2008.a. palgatõusu tingimustega mitte rahuldudes võib kaebaja alustada tööandjatega uusi läbirääkimisi või streiki, milleks annab talle õiguse riikliku lepitaja 21.03.2007.a. otsus lepitusmenetluse lõppenuks lugemise kohta. Kuna vastustaja luges 25.01.2007.a. leppimismenetluse läbirääkimised lõppenuks ning tema edasine tegevus oli suunatud kollektiivlepingu koostamisega kaasnevatele läbirääkimistele ja konsultatsioonidele, pole põhjust süüdistada vastustajat lepitusmenetluse läbiviimisega viivitamises pärast 25.01.2007.a. Kohus jätab tähelepanuta kaebaja arvamused kollektiivlepingu ettevalmistamise, koostamise ja sõlmimise õigusvastasuse kohta, sest kollektiivlepinguga seonduv ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja lepingule alla ei kirjutanud, leping ei pane kaebajale ja tema liikmetele mingeid kohustusi ega riiva nende õigusi. Lepingu alusel kaebaja liikmete olukord hoopis paranes, sest ka nende tunnipalga alammäärad tõusid. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista õigusabi eest tasutud 11 800 kr. Vastustaja arvates on õigusabikulud liiga suured, põhjendatud oleks 7000-8000 kr. Kohtu arvates ei ole kaebaja menetluskulud asja keerukust ja mahtu arvestades ülepaisutatud, selle moodustab tasu advokaadi 10 töötunni eest asja ettevalmistamisel, kaebuse täiendamisel ja kohtuistungil osalemisel. Kaebaja menetluskulude hulka kuulub ka 80 kr riigilõivu. Vastustaja palub kaebajalt välja mõista 1884 kr esindaja kulude katteks. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) §-le 92 lg 2 tuleb vastustajalt kaebaja kasuks proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega välja mõista 3960 kr menetluskulusid ning kaebajalt vastustaja kasuks 1256 kr menetluskulusid. Summasid tasaarvestades kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele 2704 kr. Kohtunik: D.Maastik