) § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
Vastavalt
on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1-6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: nõuda kohustuse täitmist; oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust või öelda leping üles; alandada hinda; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vastavalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlgnevus summas 112 432,06 krooni ja viivis 24,99 % tagastamata krediidisummalt aastas alates 24.05.2008.a. kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 2 Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 1741 lg 3 kohaselt kohus määrab hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ning palub kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv summas 4750 krooni. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb hageja menetluskulud summas 4750 krooni jätta kostja kanda. TsMS § 1741 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud juhul ei või menetlusosaline nõuda kulude hüvitamist käesoleva seadustiku § 174 lõigetes 1–3 sätestatud korras, välja arvatud juhul, kui kohtulahend, milles menetluskulud kindlaks määrati või kindlaks määrata tuli, tühistatakse või tagaseljaotsuse puhul asja menetlus taastatakse. Taimi Kollom Kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.