Obsah (4)

§ 250§ 253§ 251§ 222

2-04-1695 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2008.a, Tallinn Tsiviilasja

) §-le 355, § 358 lg-le 2, § 363 p-dele 2 ja 3, § 368 lg-le 2 ning § 369 lg-le

1. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hagi ei tunnista.
2. Kostja hinnangul on väär hageja seisukoht, et tegemist on töövõtulepinguga. Köögimööbel koosneb eraldatavatest moodulitest, nn standartmoodulitest, ja lõplik hind sõltub köögi suurusest ja ostja soovidest. Kokkuleppel ostjaga võib köögimööbli komplekteerida koos köögisisustusega, mille hind ei kuulu köögimööbli hinna sisse. Samuti toimub köögimööbli paigaldamine lisatasu eest. Hageja väidab, et ta valis köögimööbli kostja näidistest ja tegi ettemaksu 40 000 krooni, seega pooled leppisid kokku hinna suhtes ja hakkasid lepingut täitma. Seega on kostja hinnangul tegemist müügilepinguga.

§ 250

lg 1 kohaselt peab müüdud asja kvaliteet vastama lepingu tingimustele, lepingu puudumisel aga tavaliselt esitatavatele nõuetele. Kostja vahetas hageja köögimööbli uksi mitmeid kordi ja tegi ka ekspertiisi. Ekspert tuli järeldusele, et uksed on valmistatud kvaliteetselt ja uste viilungite liigne paisumine toimub kasutatava ruumi liigse niiskussisalduse tõttu, mis ei vasta lubatud tingimustele eluruumides kasutatava mööbli jaoks. Seega tekkisid puudused hageja poolt asja kasutamise tingimuste mittevastavusest nõuetele. 2001.a septembris anti köögimööblile kostja poolt üheaastane müügigarantii.

§ 253

lg 2 kohaselt on müüja kohustatud kas tagama asja puuduste tasuta kõrvaldamise või asja ümber vahetama või selle tagasi võtma, ostjale asja eest makstud summa tagastamisega. Kuivõrd köögimööbli garantiiaeg on lõppenud, ei ole hagejal õigust nõuda makstud summa tagastamist. Hageja ei ole kostja arvates ka tõendanud, et saarepuust valmistatud mööblit ei saa Loode-Eesti regioonis kasutada, kuna niiskus imendub hävitavalt saarepuust tootesse ja põhjustab selle defekte. MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rahuldas
2. juuli 2007.a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 000 krooni, lisaks menetluskuluna 1050 krooni riigilõivu ja 7830 krooni ekspertiisitasu. Kummagi poole õigusabikulu jättis kohus tema enda kanda.
3. Hageja esitas eelnimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Hageja palus apellatsioonkaebuses rahuldada hagi täies ulatuses. Kostja vaidles hageja poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu.
5. detsembri 2007.a otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium Harju Maakohtu
6. juuli 2007.a otsuse vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 3 p-le 5 ja § 657 lg 1 p-le 3 ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse rahuldas ringkonnakohus osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus vaidlust lahendades rikkunud menetlusnorme määral, mida ringkonnakohus ei saa jätta tähelepanuta. Maakohus on jätnud otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Tallinna Ringkonnakohtu
7. detsembri 2007.a otsuses sisalduvate juhiste kohaselt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, millistes köögimööbli kvaliteeti puudutavates tingimustes pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid (

§ 250

lg 1), kas kostja on neid müügilepingu eseme kvaliteedi kohta käivaid lepingutingimusi rikkunud ning kas tegemist on lepingurikkumisega, mis annab hagejale aluse kasutada

§-s 251 sätestatud õiguskaitsevahendeid. Muuhulgas võib tähtsust omada see, kas kostjal oli müügilepingu sõlmimisel kohustus teavitada hagejat tema poolt väljavalitud materjali omadustest. Hageja on nõude alusena muu hulgas ka esile toonud, et kostja andis tähtajaga kakskümmend neli kuud ning et uste defektidest teatas ta kostjale garantiitähtajal. Kuna kostja andis 2003.a oktoobris väljavahetatud mööbliustele garantii pärast võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist, tuleb garantiile kohaldada VÕS-i sätteid, muuhulgas VÕS §§ 155, 230 ja

1. Tuvastatavate asjaolude alusel tuleb maakohtul otsustada, kas nimetatud sätete alusel on võimalik hagi osaliselt või täielikult rahuldada.
2. Asja uue läbivaatamise käigus Harju Maakohtus on hageja jäänud menetluses eelnevalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palunud hagi rahuldada. Kostja vaidleb hagile jätkuvalt vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
4. Pooled ei vaidle selle üle, et 2001.a suvel tellis hageja kostjalt standardmoodulitest koosneva köögimööbli, mille kostja paigaldas hageja korterisse sama aasta augustis-septembris, et hageja on köögimööbli ja selle paigalduse ning köögimööbliga üheaegselt paigaldatud köögitehnika eest tasunud kostjale 79 500 krooni, et kostja andis paigaldatud mööblile üheaastase garantii, et 2002.a juulis avastas hageja kahe ukse erineva värvitooni ja et kostja asendas need uksed sama aasta augustis, et 2003.a veebruaris avastas hageja defektid kuuel uksel ning et 2003.a oktoobris vahetas kostja kõik köögimööbli uksed uute vastu. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
5. novembril 2003.a andis kostja vahetatud ustele paigaldamise päevast kaheaastase garantii ning et selle tingimuste kohaselt tagas kostja garantii kaubale tingimusel, et köögiruumis jääb suhtelise õhuniiskuse protsent 30-70 piiridesse ja et ruum ei ole mõjutatud temperatuuri kõikumistest. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 2004.a septembris avastas hageja köögimööbli ustel uued defektid, millest teatas kostjale. Kostja keeldus köögimööbli uksi vahetamast põhjendusel, et mööbli kasutustingimused ei ole vastavad. Ühel meelel on pooled ka selles, et köögimööbli karkass ja köögimööbliga üheaegselt paigaldatud köögitehnika on puudusteta. Hagi on hageja esitanud kogu köögimööbli ja –tehnika komplekti maksumuse hüvitamiseks.
6. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on tekkinud kohustus hagejale müüdud kauba kogu või osa väärtuse hüvitamiseks. Vastavalt TsMS § 658 lg-le 2 on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Käesolevas asjas
7. detsembril 2007.a tehtud otsuses on ringkonnakohus asunud seisukohale, et poolte vahel 2001.a sõlmitud lepingu näol on tegemist müügilepinguga ning kohaldamisele tulevad tsiviilkoodeksi asjakohased normid, s.h

§ 250lg 1 ja § 251.

Samas tuleb 4 ringkonnakohtu lahendis sisalduvate juhiste kohaselt 2003.a oktoobris välja vahetatud mööbliustele kostja poolt antud garantii osas kohaldada võlaõigusseaduse sätteid, s.h VÕS §§ 155, 230 ja 231.

§ 250

lg 1 kohaselt peab müüdud asja kvaliteet vastama lepingu tingimustele, lepingus juhendite puudumisel aga tavaliselt esitatavatele nõuetele. Tulenevalt

§ 251

lg-st 1 võib ostja, kellele on müüdud mittenõuetekohase kvaliteediga asi, kui selle puudused ei olnud müüja poolt tingimuseks seatud, omal valikul nõuda: lepinguga liigitunnustega piiritletud asja ümbervahetamist vastava kvaliteediga asja vastu; ostuhinna vastavat alandamist; asja puuduste tasuta kõrvaldamist müüja poolt või ostjale kulutuste hüvitamist nende parandamiseks; või lepingu lõpetamist koos kahjude hüvitamisega ostjale. Seejuures andis kostja müüdud köögimööblile vaidlustamata asjaolude kohaselt 1-aastase garantii.

§ 253

lg 1 teine lause kohaselt võib ostjale esitada garantiitähtaja vältel müüjale pretensiooni müüdud asja normaalset kasutamist takistavate puuduste üle. 12. Vaidlusaluse köögimööbli müügileping oli hageja ja kostja vahel sõlmitud suulises vormis. Kokkuleppe sisu kajastavateks dokumentideks on asja materjalide juures olev arve (vt toimik, I k, lk 51) ning tellimus nr 66042 koos selle juurde kuuluvate joonistega (vt toimik, I k, lk 65-67). Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli müügilepingu objektiks puidust (saarepuust) ustega köögimööbli komplekt koos köögitehnika, mööbli transpordi ning paigaldusega. Poolte väidete ega kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada, et poolte vahel oleks olnud mingid kokkuleppeid köögimööbli omaduste osas. Seega pidi mööbel

§ 250lg-s 1 sätestatut arvestades vastama tavaliselt esitatavatele nõuetele.

Lähtudes köögimööbli kasutusotstarbest on selle vastupidavus lühiajalistele temperatuurikõikumistele kohtu arvates iseenesestmõistetav. Samuti ei saa köögis ka tavapärase hoolsuse juures täielikult vältida võimalikke õhuniiskuse mõjutusi ning veeauru kondenseerumist. Igal juhul ei ole eeltoodu näol tegu tingimustega, milles tuleks müügilepingus eraldi kokku leppida. Köögimööbli müügilepingu sõlmimise ajal (2001.a suvel) kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) § 6 lg-st 1 tulenes samuti üldnõudena see, et müüdav kaup pidi olema tarbija poolt tavaliselt eeldatavate tarbimisomadustega. Tarbija võis seega mõistlikult eeldada, et köögimööbel on tavapärastes tingimustes köögis kasutatav (ilma et see minetaks enda algse kaubandusliku välimuse). Samuti on kohtu hinnangul põhjendamatu kostja seisukoht, et hageja pidi olema teadlik Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari 1999.a määrusega nr 38 elamuseaduse § 7 lg 1 p 1 alusel kehtestatud eluruumidele esitatavatest nõuetest. Nimetatud õigusakti
2. punkti kohaselt peab õhu niiskus eluruumis jääma piiridesse, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on nõuete kohaselt 40-
3. Kõnealune nõue eluruumi õhuniiskusele on osaliselt soovitusliku iseloomuga ning kehtestatud eeskätt silmas pidades elukeskkonna ohutust inimese elule ja tervisele. Asja materjalide hulgas oleva ekspertarvamuse kohaselt (vt arvamuse p 4) peaks eluruumi suhteline õhuniiskus täispuidust mööbli olemasolul jääma seejuures 50% piiridesse, vastasel juhul tekib liig niiskus, mis on kahjulik mööbli täispuidust detailidele (käesoleval juhul köögikapi ustele) (vt toimik, lk 113). Ülalmärgitut arvestades ei saa Vabariigi Valitsuse
4. jaanuari 1999.a määrusega nr 38 kehtestatud nõuete olemasolu vabastada kohtu hinnangul hagejat kohustusest informeerida tarbijat lepingu sõlmimisel köögimööbli kasutustingimustest ja garantiitingimustest.
5. Köögimööblit ostev tarbija ei pea seega kohtu arvates eeldama, et köögis (kus mööblit kasutatakse) peab suhtelise õhuniiskuse protsent jääma vahemikku 30-70 ning ruum ei tohi olla mõjutatud temperatuuri kõikumistest. Taolistest nõudmistest tuleks ostjat lepingu sõlmimisel selgesõnaliselt informeerida ning vastav tingimus lepingus selgelt sätestada. Juhul kui seda tehtud ei ole, tuleb köögimööbli ustel ilmnenud puudused lugeda lepingutingimustele mittevastavateks

§ 251lg 1 tähenduses.

Kohus lisab, et ka köögimööbli müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud TKS § 7 p 2 kohaselt pidi müüja kauba pakkumisel ning müümisel 5 tarbijale järgima üldisi kaubandustegevuse häid kombeid ja tavasid ning oli selleks muu hulgas kohustatud andma vajalikku ja tõest eestikeelset teavet pakutava kauba või teenuse omaduste, hinna, päritolu, kasutamistingimuste jms. kohta. Kostja poolt tõendina esitatud uste kvaliteedi vastavussertifikaat (vt toimik, I k, lk 68) ei anna kohtu hinnangul alust ülaltoodud järelduste muutmiseks. Kostja on menetluse käigus küll väitnud, et hagejat teavitati köögimööbli tellimuse vormistamisel nõuetest ruumi õhuniiskusele ja temperatuurile. Samas on hageja nimetatud asjaolu eitanud. Seega tulnuks kostjal kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 oma kõnealust väidet tõendada, kuid kostja seda teinud ei ole.

1. Eeltoodut arvestades ei oma tähtsust kostja vastuväide, et uste viilungite liigne paisumine on toimunud hageja eluruumi liigse niiskussisalduse tõttu, mis ei vasta lubatud tingimustele eluruumides kasutatava mööbli jaoks. Nimetatud tingimustest ei olnud kostja hagejat köögimööbli müümisel informeerinud. Kostja väidet ruumide suure õhuniiskuse kohta kinnitab iseenesest toimikus olev eriteadmistega isiku Aavo Tamm’e arvamus (vt toimik, I k, lk 42-43). Käesolevas asjas kirjaliku eksperdiarvamuse koostanud Kunnar Kamar ei ole samas teinud kindlalt järeldust selle kohta, et köögimööbli ustel ilmnenud puuduste peamiseks või ainsaks põhjuseks on normaalsest suurem õhuniiskus (vt toimik, I k, lk 113-115). Eksperdi poolt läbi viidud mõõtmised näitasid, et toatemperatuur hageja eluruumis oli 20-210C ning köögi suhteline õhuniiskus 38-41%.
2. Kostja poolt
3. juunil 2003.a hagejale väljastatud müügigarantii tingimust, mille kohaselt peab suhtelise õhuniiskuse protsent jääma 30%-70% piiridesse ning ruum ei tohi olla mõjutatud temperatuuri kõikumistest (vt toimik, I k, lk 15-16, tõlge lk 34), tuleb kohtu hinnangul lugeda tühiseks vastavalt VÕS § 237 lg-le
4. Nimetatud sätte kohaselt on tarbijalemüügi puhul ostja kahjuks VÕS
5. ptk
6. jaos ning võlaõigusseaduse üldosas lepingu rikkumise puhuks kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Samale järeldusele võib jõuda ka VÕS § 230 lg 5 põhjal, mille kohaselt ei välista ega piira müügigarantii ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Lähtudes VÕS § 230 lg-st 1 peaks müügigarantii andma ostjale seaduses sätestatust soodsama seisundi. Kuivõrd käesoleval juhul vaidlusaluse köögimööbli müümisel
7. aastal ruumi õhuniiskusele ja temperatuurile esitatavaid nõudeid kostja poolt tingimuseks seatud ei olnud, siis halvendavad
8. novembril 2003.a väljastatud garantiis sisalduvad täiendavad tingimused ostja positsiooni võrreldes seaduses sätestatuga. Eelnenu ei välista siiski iseenesest garantii kehtivust ülejäänud osas (VÕS § 231 lg 2).
9. Seega on kostja poolt tarnitud köögimööbli uksed kohtu hinnangul puudustega, mis iseenesest annaks hagejale õiguse

§ 251lg-s 1 loetletud õiguskaitsevahendite kasutamiseks.

Hageja väidetest nähtuvalt on ta hagiavalduses nõuded esitanud

§ 251

lg 1 p-le 4 tuginedes, mis annab õiguse nõuda lepingu lõpetamist koos kahjude hüvitamisega ostjale. Seejuures peab hageja enda kahjuks kostjale lepingu alusel tasutud 79 500 krooni (s.o köögimööbli komplekti maksumus). Kohtu hinnangul on hageja poolt valitud õiguskaitsevahend juhtumi asjaolusid arvestades siiski ebaproportsionaalne ning sellisena vastuolus hea usu põhimõttega. Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg 1 kohaselt tuli tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei olnud lubatud õiguse teostamine seadusvastasel viisil, samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sisuliselt samad põhimõtted on sätestatud alates 1. juulist 2002.a kehtiva TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2, samuti VÕS § 6 lg-tes 1 ja 2. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõue müügilepingu lõpetamiseks ja kogu ostetud köögimööbli ning köögitehnika maksumuse hüvitamiseks kahjuna juhtumi asjaolusid arvestades kooskõlas hea usu põhimõttega. See viiks ka hageja põhjendamatu rikastumiseni kostja arvel. 6 Käesoleval juhul tuleb arvestada, et hageja on eelnevalt kahel korral nõudnud kostjalt ustel ilmnenud puuduste tasuta kõrvaldamist (

§ 251lg 1 p 3) ning kostja on seda ka teinud.

Seejuures kõrvaldati ustekomplekti esmakordsel vahetamisel 2002.a juulis algne puudus – dekoori (peitsi) mittekokkulangevus. Riigikohus on

§§-de 251 ja 253 kohaldamisega seoses 20. jaanuaril 2003.a tsiviilasjas nr 3-2-1-2-03 tehtud otsuse punktis 12 muu hulgas selgitanud, et kui ostja nõudel on asja puudused tasuta kõrvaldatud, siis ei saa ostja hiljem esitada lepingu lõpetamise nõuet samade puuduste tõttu. Samuti märgib kohus, et vaidlustamata asjaolude kohaselt oli köögimööbli karkass ja köögimööbliga üheaegselt paigaldatud köögitehnika puudusteta. Köögimööbel vastas seega muus osas lepingutingimustele ning ei saa väita, et kostja poolt tarnitud mööbel oli täielikult kasutuskõlbmatu. Eeltoodut arvestades ei anna neljal uksel ilmnenud defektid kohtu hinnangul veel mõistlikku alust kogu lepingu lõpetamiseks ning kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

§ 251

lg 1 p-s 4 nimetatud õiguskaitsevahendit on hageja seejuures otsustanud kastutada ligikaudu kolm aastat pärast vaidlusaluse mööblikomplekti tarnimist. Lähtudes eeltoodust ei ole hageja õiguse teostamine kooskõlas hea usu põhimõttega, mistõttu tuleb jätta hagis esitatud nõue hageja poolt soovitud ulatuses rahuldamata. 17. Kohtu hinnangul on siiski võimalik rahuldada hageja nõuded 2003.a oktoobris välja vahetatud uste osas. Vaidlustamata asjaolude kohaselt koosnes kostja poolt hagejale müüdud köögimööbel standardmoodulitest. Seda arvestades on ka köögimööbli (täispuidust) uste näol eeldatavalt tegemist asendatavate asjadega TsÜS § 51 lg 1 mõttes ning hagejal on võimalik saada lepingutingimustele vastavad uksed oluliste ebamugavusteta mujalt. Seetõttu on kohtu hinnangul võimalik lugeda müügileping vastavalt

§ 251

lg 1 p-le 4 käesoleva kohtuotsusega lõppenuks köögimööbli uste osas ning rahuldada vastavas osas ka hageja nõue kahju hüvitamiseks. Vastavalt

§ 222

lg-le 2 tuleb kahjude all mõisata võlausaldaja (kreeditori) poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kehtivas õiguses tuleneb sisuliselt sama VÕS § 128 lg-st

1. Hagi aluseks olevaid asjaolusid arvestades saaks hageja kahjuna olla vaadeldavad eeskätt tema täiendavad kulutused, mis seonduvad lepingutingimustele vastava asja (köögimööbli uste) saamisega kolmandatelt isikutelt. Käesoleval juhul hageja vastavasisulist n.ö asendustehingut köögimööbli uste saamiseks asja materjalidest nähtuvalt senini teinud ei ole. Hageja on enda väidete kohaselt saanud kolmandalt isikult hinnapakkumise 30 000 kroonile köögimööbli uste väljavahetamiseks (vt toimik, II k, lk 12), kuid vastavasisulisi tõendeid kohtule esitatud ei ole. Seetõttu tuleb kohtul võtta kahjunõude ulatuse määratlemisel aluseks uste turuhind (TsÜS § 65). Asja materjalide juures olevatest saatelehtedest ja kalkulatsioonidest nähtuvalt oli 2003.a oktoobris köögimööblile paigaldatud uste hind käibemaksuta 8142,61 krooni (vt toimik, I k, lk 10-12). Kostja väidete kohaselt sisaldas nimetatud summa ka uste paigaldustasu (vt toimik, II k, lk 22.), kuid osundatud dokumentaalsed tõendid seda väidet ei kinnita. Seetõttu peab kohus põhjendatuks nimetatud summale lisada veel köögimööbli uste tõenäolised paigaldamise ja transpordi kulud 1628,50 krooni (s.o ligikaudu 20% uste väärtusest). Samuti tuleb hagejal uute uste tellimisel ja ostmisel tasuda kaupadelt ja teenustelt käibemaksu 18% (käibemaksuseaduse § 15 lg 1). Köögimööbli uste hinnaks koos käibemaksuga oleks 9608,28 krooni ning transpordi- ja paigaldusteenuste hinnaks 1921,63 krooni. Seega võib olemasolevate tõendite põhjal hinnata kostja lepingurikkumisega hagejale tekitatud kahju suuruseks 11 529,91 krooni.
2. Kohus jätab asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata hagiavaldusele lisatud hageja avalduse Tarbijakaitseametile ning Tarbijakaitseameti teate hagejale (vt toimik, I k, lk 2324 ja lk 25). Kohtu hinnangul ei oma need tõendid tsiviilasja lahendamise seisukohast tähtsust. Samuti jätab kohus käsitlemata tõendid selle kohta, et hageja on otsinud poolte erimeelsustele 7 kohtuvälist lahendust, kuid kostja on eitanud enda süüd puuduste ilmnemisel. Nimetatud asjaolude üle ei ole pooltel iseenesest vaidlust.
3. Kooskõlas
4. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
5. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
6. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg-st 1 tulenes, et hagi osalise rahuldamise korral mõistetakse kohtukulud kostjalt hageja kasuks välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, hagejalt kostja kasuks aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võis kohus sama sätte kohaselt jätta kummagi poole kohtukulud ka tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb täiendavalt arvestada sama seaduse § 61 lg-s 1 nimetatud piirmääradega. Käesoleval juhul on kohus rahuldanud hageja nõude 79 500 krooni väljamõistmiseks 11 529,91 krooni ulatuses, mis moodustab ligikaudu 14,5% hageja nõudest. Hageja menetluskuludeks (kohtukuludeks) toimikumaterjalidest nähtuvalt on hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kogusummas 8750 krooni, eksperditasu (TsMS § 52 p 1) kogusummas 15 660 krooni, samuti kulud õigusabile summas 7000 krooni. Kostja menetluskulud moodustuvad kulust õigusabile summas 11 180 krooni (vt toimik, I k, lk 170-171). Lähtudes hageja nõuete rahuldamise ulatusest (ca 14,5 %), peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna (kohtukuluna) 1268,75 krooni hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu katteks ning 2270,70 krooni eksperditasu katteks. Kuivõrd tuvastatud asjaolude kohaselt tuleb kostja poolt tarnitud kaupa lugeda osaliselt lepingutingimustele mittevastavaks, peab kohus õiglaseks jätta poolte õigusabikulud TsMS § 60 lg 1 kolmandas lauses sätestatust juhindudes poolte endi kanda. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 8