Obsah (11)

§ 79§ 119§ 82§ 51§ 64§ 74§ 83§ 30§ 117§ 70§ 84

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-1793 Otsuse tegemise aeg ja koht 08. oktoober 2007, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Peeter Pällin Kohtuasi P P`a hagi AS-i Rugges vastu töövai

§ 79lg 1 alusel.

P P`a nõue

§ 119

kohaldamise vajaduses tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest jäeti rahuldamata. Hagiavaldus 1 Viru Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on kostja AS Klisseran (hilisem AS Rugges) ja hageja P P vahel 01.11.2002 sõlmitud tööleping, mille kohaselt oli töötaja töökoht aadressil Keskväljak 4, Jõhvi. Tööandja saatis

1. veebruaril 2005 töötajale tööandja esindaja poolt allkirjastatud teate „Töölepingu muutmine, Tööleping nr 41 lisa nr 2“ kahes eksemplaris. Antud teate kohaselt soovis tööandja muuta töötaja töökohta. Alates 2004 novembrist paigutati töötaja hageja väitel ajutiselt tööle Narva linnas asuvasse kauplusesse. Narvas töötamise ajaks töölähetust ei vormistatud. Tööandja hüvitas töötajale sõiduraha. Tööandja ei olnud reaalselt ette näinud töötajale vaheaega einestamiseks ja einestamise aeg arvati töötaja hulka. Töötaja saatis tööandjale teate, et seoses töölepingus ühepoolselt tehtud muudatustega, soovib töötaja töölepingu lõpetamist. Kostja saatis hagejale
2. märtsil 2005 teate, et töölepingu lisa muudatuste kohta on ekslikult töötajale saadetud. Hageja esitas
3. märtsil 2005 kostjale teate, milles palub töölepingu lõpetamist

§ 82alusel ning vastava kande tegemist tööraamatusse.

Hageja viibis ajavahemikul

1. märts 2005 kuni
2. märts 2005 haiguslehel ja edaspidi töötaja tööle ei läinud. Tööandja oma
3. märtsi 2005 kirjas selgitas hagejale, et puudub alus töölepingu lõpetamiseks

82 lg 1 kohaselt. Hageja palub töölepingu lõpetamist

§ 82

alusel, hüvitist

§ 119seoses tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest.

Moraalset kahju summas 40 000 krooni. Kostja vastus Kohtule esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista , kuna tööandja ei näe õiguslikku alust töölepingu lõpetamiseks, kuna tööleping on lõpetatud Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsuse alusel 12.04.

1. Hageja seisukoht Hageja esitas
2. oktoobril 2005 kohtule omapoolse seisukoha, töövaidluskomisjoni otsusega ei ole töövaidluse küsimuses lahendit. Hageja esitas
3. novembril 2005 kohtule täiendava Töövaidluskomisjoni otsus ei ole õiguslikult põhjendatud. seisukoha, milles mille leiab, et kohaselt Mille alusel "võib töövaidlust lahendav organ lugeda töölepingu töötaja töölt ärajäämise tõttu lõppenuks

§ 79lg.

1 alusel pärast kirjaliku avalduse esitamisest 06.03.

1. a. ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumist?" Et saada kinnitust põhilistele vastuoludele töövaidluskomisjoni otsuses pöördus hageja esindaja selgitustaotlusega tööinspektsiooni õigusosakonda. Vastuses Ida-Virumaa Tööinspektsiooni järelpärimisele, kiri
2. aprill
3. nr. 8 AS Klisseran direktor P K ei selgita, miks töölepingu Nr. 41 lisa Nr 2 sõlmimise kuupäevaks on
4. detsember
5. P P kirjas 28.02.05.a. tööandjale oli see küsimus esitatud. Samas kirjas p.
6. direktor P. K selgitab: "Töölepingu muutmine, töölepingu nr 41 Lisa nr 2 punkt 4.4 on lisatud, et lihtsustada firmasiseseid toiminguid, AS Klisseranil oli ka eelnevalt õigus vastavalt

§ 51alusel saata oma töötajaid töölähetusse.

Eelmainitud punkti lisamine ei oleks töövõtja töökohustusi..." Mis on firmasiseste toimingute lihtsustamise õiguslikuks aluseks? Miks Töövaidluskomisjon ei kontrollinud tööandja poolt väidetavate töölähetuste vormistamist? Töölähetused 2 Hageja esindaja leiab, et saates töötajat ilma lähetust vormistamata Narva linna, mis paikneb vähemalt 50 km. kaugusel Jõhvi linnast, on kostja rikkunud Vabariigi Valitsuse 22.12.2000. a. määrust nr. 453 § 9,

§ 51lg 3 ja Palgaseaduse § 27.

Töötaja saatmine Narva halvendas oluliselt tema töötingimusi. Hageja väitel alustati töötajate Narva saatmisega juba novembris 2004 ning 28. veebruaril 2005 mõistis hageja, et tegemist on püsiva töökorralduse muudatusega, nagu seda sätestab

§ 64. Seega toimus töölepingu rikkumine tööandja poolt juba novembris.

Hageja arvates oleks tööandja pidanud oma kavatsusest töölepingu tingimuste muutmiseks teatama juba oktoobris 2004.a, seda aga tööandja ei teinud. Hageja leiab, et kostja on rikkunud seadust saates enne Töövaidluskomisjoni otsuse jõustumist ebakorrektne dokument "P P töötasu arvestus 09.2004- 06.04.2005." ning eiranud

§ 74

ja teinud hageja tööraamatusse vale sissekande tegemine; Hageja on kirjadega 28.02.05.a. ja 06.03.05.a. väljendanud oma seisukohta lõpetada tööleping

§ 82

alusel ja toimis

§ 83

lg 3 alusel.

§ 82lg 1 alusel hageja teatas töölepingu lõpetamisest AS Klisseran kirjaga 28.02.05.

aastal.

§ 82lg.

1 alusel lõpetatakse tööleping muudatuste rakendamise päevast, see on

1. veebruarist
2. aastast. Hageja uueks tööotsinguks vajas tööraamatut

§ 30lg.

1 p.

1. alusel ja seoses sellega esitas
2. 03.
3. aastal Ida- Virumaa Töövaidluskomisjonile avalduse

§ 119alusel.

Ida- Virumaa töövaidluskomisjon oma otsuses 13.04.

1. tööraamatu tagastamist ei käsitlenud. 21.04.
2. aastal hageja lahkus Eestist ja käesoleval ajal elab välismaal. Hageja palub lõpetada tööleping kostjaga AS Klisseran, vastavalt

§ 82

. Määrata hüvitis vastavalt EV

§ 119tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest.

Hageja taotlus kohtuniku taandamiseks Hageja esitas 23. märtsil 2006 kohtule taotluse kohtuniku taandamiseks. Koos taandamise avaldusega esitas hageja taotluse, millega selgitab eelistungil öeldut. Taotluse kohaselt on hagejal vastuväited eelistungi protokollile. Kohtuniku küsimusele, miks hagiavalduses ei ole esitatud nõuet tööle ennistamiseks. Hageja esindaja selgitab, et hagiavaldus on töövõtja poolt allkirjastatud 21.04.2005a. vahetult pärast tööraamatu tagastamist. Hagiavalduse punktis kolm on taotletud hüvitist seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Hagejal on vastuväited töölepingu lõpetamisele

§ 79lg 1 – töölepingu lõpetamine töötaja algatusel – kohaldamisele.

Hageja selgitas, et talle ei sobinud töö Narvas, kuna hageja elas Kohtla- Järvel, tema abikaasa töötas Kiviõli linnas ja tema peres kasvas alla 3 aastane laps. Moraalne ja materiaalne kahju Hageja täpsustas ka hagiavalduses esitatud nõuet määrata hagejale töölepingu lõpetamise seotud moraalse ja materiaalse kahju tekitamise hüvitist 40 000 krooni. Selgituse kohaselt lõpetas tööandja ebaseaduslikult töölepingu ja hoidis kinni tööraamatut, mistõttu ei olnud hagejal võimalik Eestis teist tööd leida ja ta pidi kolima Inglismaale, mis põhjustas kannatusi abikaasale ja alla 3 aastasele lapsele. Kohtuniku taandus 3 Viru Maakohtu tsiviilasja menetlev kohtunik protsessist. oma 04 mai 2006 määrusega taandas ennast Kohus alustas asja läbivaatamist otsast peale. Hageja täiendav seisukoht Hageja esitas

1. mail 2006 kohtule täiendava seisukoha hüvitise maksmise osas. Hageja palub välja mõista hüvitis lõpparve kinni pidamise eest. Täpsustuse kohaselt esitas hageja nõude tööraamatu tagastamiseks
2. märtsil 2005, tööraamat tagastati alles
3. aprillil
4. Hageja keskmiseks päevapalgaks oli 306,125 krooni. Hageja palub välja mõista hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest 13469,5 krooni. Hageja palub välja mõista hüvitis lõpparve kinni pidamise eest 6734,75 krooni, see on 22 viivitatud päeva eest igas päevas 306,125 krooni. Lõpparve maksti hagejale välja 14.04.
5. Hageja palub välja mõista kostjalt hüvitis

§ 74

lg 2, § 119 lg 1, 2; § 117 lg 2 alusel summas 60 612,75 krooni töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses 6*6734,75. Eelistung Hageja palub tööleping lõpetada

§ 82

alusel ning kostjalt välja mõista hüvitis

§ 119alusel tööraamatu kinnipidamise eest ja saamata jäänud tasu eest.

Hageja esindaja selgituste kohaselt maksti töötajale 14 aprillil välja märtsi palk, kuigi hageja reaalselt tööl ei viibinud. Tööloleku viimaseks päevaks on

1. märts 2005, haiguslehel viibis hageja
2. märtsist kuni
3. märtsini
4. Hageja keskmine palk oli 306,25 krooni päevas. Tööraamat saadeti töötajale postiga
5. aprillil, sissekandega
6. aprillist. Hageja nõuab hüvitist kuni
7. aprillini nõude esitamise päevast, s.o 44 päeva eest. Nõue esitati
8. märtsil. Moraalne kahju on hagejale tekitatud 40 000 krooni ulatuses. Hageja asus tööd otsima välismaale, seega nõuab töötaja hüvitist

§ 117töölepingu ebaseadusliku lõpetamise alusel.

Esindaja selgituste kohaselt tehti töötajale ettepanek töölepingu muudatusteks, kuna hageja seda ei allkirjastanud, siis seda muudatust ka reaalselt ei tehtud. Hageja käis paar korda Narvas, kuna Jõhvi kaupluses olevatel töötajatel jäi töötunde puudu. Narvas töötamine oleks vormistatud töölähetusena. Pärast avalduse esitamist läks töötaja haiguslehele ning tööle ei ilmunud. Tööandja lõpetas töölepingu vastavalt TVK otsusele

1. aprillil
2. Hageja kirjalik selgitus Hageja esitas
3. oktoobril 2006 kohtule kirjaliku seletuse, milles kordas üle oma varasemad väited töölepingu väidetava ühepoolse muutmise kohta ja töölepingu lõpetamise aja kohta. Täiendavalt lisas hageja, et vale on kostja väide, et töötaja Narva saatmise põhjuseks oli töötundide puudujääk Jõhvis, seda väidet peaks kinnitama ka 2004 novembri töögraafik. Hageja lisab, et töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest nõutav hüvitis 60 612,75 hõlmab endas ka nõuet moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks summas 40 000 krooni Kostja avaldus Hageja esitas kohtule
4. novembril 2006 taotluse, mille kohaselt kostja AS Klisseran enam ei tegutse ja tööandja on vahetunud. Kohus tuvastas äriregistri andmetel, et
5. maist 2006 on AS Klisseran muutnud nime AS-ks Rugges. 4 Eelistung
6. juunil 2007 toimunud eelistungil tagandas kohus hageja esindaja T P`a, kuna haginõuete ebatäpsuste, segaste hagiavalduste ja hagi täpsustuste tõttu on tsiviilasja arutamine veninud, mis näitab, et esindajal on juriidilise hariduse puudumise tõttu esindatava huvide kaitsmine raskendatud ning jätkuv esindamine võib kahjustada esindatava huve. Kohtuistung Hageja seletuste kohaselt
7. veebruaril 2005 allkirjastas ja saatis hageja tööandjale postiga omapoolse avalduse. Hageja oli alates
8. märtsist 2005 haiguslehel, peale haiguslehte töötaja tööle ei läinud. Lõpparve nõude esitas hageja kirjalikult posti teel
9. märtsil
10. Hageja lahkus välismaale
11. aprillil
13. aprillil 2005 oli tööandja poolt hagejale üle kantud märtsi-aprilli puhkuse kompensatsioon. Tööraamatu koos teiste dokumentidega sai hageja kätte
14. aprillil
15. Hageja palub hüvitist

§ 117lg 2 alusel.

Vaidlust ei ole selles, et tööandja sai töötaja poolt

1. veebruaril 2005 postitatud avalduse kätte 01.märtsil
2. Kostja seletuste kohaselt on töötaja tööraamatu kätte saanud. Kostja esitab tasaarvestuse vastuväite, kui hagejal on õigus saada mingeid summasid, siis palub kostja need tasaarvestada hagejale alusetult makstud palgaga, kuna tegelik viimane tööpäev oli
3. märts 2005, kuid palka on makstud kuni aprillini 2005, kokku üle 6 000 krooni ja sel alusel on õigus nõude kostjal palka tagasi või hüvitist töölt lahkumise eest. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi on alusetu ja kuulub rahuldamata jätmisele. Kohus on tuvastanud, et hageja töötajana ja kostja tööandjana on sõlminud
4. novembril 2002 töölepingu. Lepingu kohaselt asus hageja täistööajaga tööle müügijuhina Jõhvis aadressil Keskväljak
5. Hageja valdusesse sattus
6. veebruaril 2005 kostja poolt allkirjastatud dokument Töölepingu muutmine, mis sisaldas punkti, mille kohaselt hageja töökohaks oleks olnud lisaks Jõhvile ka Narva. Hageja käsitles nimetatud dokumenti töölepingu tingimuste muutmisena seoses tootmise või töö ümberkorraldamisega ja esitas samal päeval kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamiseks vastavalt

§ 82. Tööandja sai töötaja avalduse kätte posti teel 01.

märtsil

1. Hageja oli tööl kuni
2. märtsini 2005 kaasa arvatud, alates
3. märtsist 2005 kuni
4. märtsini 2005 oli hageja töövõimetuspuhkusel ja pärast seda enam tööle ei läinud. Hageja esitas
5. märtsil 2005 kostjale taotluse kande tegemiseks tööraamatusse ja lõpparve maksmiseks. Kostja koostas
6. aprillil 2005 käskkirja, mille kohaselt kostja lõpetas töölepingu töötaja soovil vastavalt

§ 79lg 1 alates 06.

aprillist

1. Samal päeval tegi kostja hageja tööraamatusse ka kande töölepingu lõpetamise kohta ilma lõpetamise alust näitamata. Tööandja maksis hagejale välja lõpparve
2. aprillil 2005 pangaülekandega, makstes töötajale ühtlasi märtsikuu palga 6116 krooni ja aprilli palga 4 tööpäeva eest 955,10 krooni ning makstes tulumaksu 1394 + 191,31 krooni. Tööraamatu saatis tööandja postiga ja hageja sai selle kätte
3. aprillil
5. märtsil 2005 esitas hageja avalduse Jõhvi töövaidluskomisjonile töövaidluse läbivaatamiseks. Töövaidluskomisjon jättis oma
6. aprilli 2005 otsusega hageja avalduse rahuldamata. Hageja pöördus
7. mail 2005 kohtusse paludes lugeda tööleping lõpetatuks

§ 82

alusel, välja mõista hüvitis tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest ja välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega põhjustatud kahju 40 000 krooni. Hageja täpsustas 08. mail 2006 viimast nõuet 5 märkides, et nõuab hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses summas 60 612,75 krooni

§ 117lg 2 alusel.

Töölepingu võimalik muutmine Kui üldiselt kehtib töösuhetes võlaõiguslik põhimõte, et (töö)lepingut saab muuta vaid poolte kokkuleppel (väljendub

§ 70

), siis erandi sellest teeb

§ 64

, mis tingitult töösuhte muutuvast iseloomust annab tööandjale võimaluse piiratud ulatuses töölepingut muuta ka ühepoolselt. Töötaja kaitse huvides tõlgendatakse

§ 64võimalikult kitsendavalt.

Vastavalt

§ 70töölepingu tingimuste muutmine vormistatakse kirjalikult töölepingus.

Muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja.

§ 64

lg 1 ja 2 sätestab, et tööandjal on õigus tootmise või töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja töörežiimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Muudatustega mittenõustumisel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist (§ 82). Tuleb täpsustada, et

§ 64

alusel saab tööandja muuta vaid töötasustamise aluseid või töörežiimi ehk tööl käimise kellaaegasid, mitte aga töö tegemise asukohta. Töö tegemise asukoha ühepoolse muutmise võimalus oleks ilmses vastuolus töötaja kaitse ja lepingu kindluse põhimõtetega. Seega kui tööandja ka üritaks ühepoolselt töö tegemise asukohta muuta, siis selline muudatus ei jõustuks ja töötajale jääks õigus nõuda lepingu täitmist ehk töö jätkamist senises asukohas. Kui tööandjal on töö senises asukohas lõppenud või vähenenud, siis jääb tal üle ainult võimalus töötaja seaduslikult koondada. Ülaltoodu välistab võimaluse, et isegi kui antud juhul vastaks tõele hageja väide, et tööandjal oli kavatsus ühepoolselt töö tegemise asukohta muuta, siis võiks selline muudatus jõustuda ja anda töötajale võimaluse lahkuda töölt

§ 82alusel.

Vaidlust ei ole selles, et hageja valdusesse sattus

1. veebruaril 2005 kostja poolt allkirjastatud dokument Töölepingu muutmine, mis sisaldas punkti, mille kohaselt hageja töökohaks oleks olnud lisaks Jõhvile ka Narva. Kohus leiab, et nimetatud dokument kujutas siiski endast kostja poolt hagejale tehtud ettepanekut töölepingu muutmiseks. On tavaline praktika, et lepingu muutmisest huvitatud lepingupool valmistab ette talle sobiva muudatuse projekti ja saadab selle vastaspoolele, kes muudatustega nõustudes kirjutab dokumendile alla või mittenõustumisel jätab alla kirjutamata. Antud vaidluse seisukohast ei ole asjassepuutuv hageja väide, et tegelikkuses rakendati töölepingu muudatusi juba varem ja et alates novembrist on hagejat saadetud Narva tööle. Nagu ülalpool selgitatud, ei ole tööandjal õigust muuta ühepoolselt töölepingu tingimusi, seega ei saa tööandja ühepoolselt töö tegemise asukohta muuta ja seaduse kohaselt oleks töötajal olnud õigus nõuda töö jätkamist senises asukohas või lähetuse vormistamist. Kuivõrd antud juhul ei ole töötaja esitanud lähetuste korra rikkumisest tulenevaid nõudeid (saamata päevaraha vms), siis ei ole kohus õigustatud analüüsima hageja väiteid töölähetusse saatmise korra rikkumise kohta. Samal põhjusel ei ole asjassepuutuv hageja esitatud tõend novembrikuu töögraafik. Poolte kirjavahetus (tl 10,11,12,13) ei võimalda kinnitada hageja väiteid, see võimaldab vaid järeldada, et pooled olid töövaidluse eseme suhtes erinevatel seisukohtadel. Asjasse mittepuutuv on ka hageja esitatud tõend tl 113 töölepingu muudatus 01.01.2004, kuna see ei sisalda informatsiooni 28.02.05 muudatusettepaneku kohta, muus osas aga on seos poolte väidetega liiga kauge. Töölepingu lõpetamise alus Riigikohus on
2. septembri
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 selgitanud, et kui vaidluse lahendamisel töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õiguslik alus lõpetada tööleping

§ 82

lg 1 alusel, kuid ta on töölt lahkunud ning tööandja ei ole vaidluse tõttu töölepingu lõpetamist vormistanud, on töövaidlusorganil õigus lugeda tööleping lõppenuks

§ 79lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates.

Kuivõrd antud juhul töölepingu ühepoolset 6 muutmist tööandja poolt ei toimunud, siis puudus töötajal ka alus lõpetada tööleping

§ 82

lg 1 alusel, mistõttu tuleb viidatud seisukoha kohaselt lugeda leping lõppenuks

§ 79lg 1 alusel.

Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas 28. veebruari 2005 kirjaliku avalduse töölepingu lõpetamiseks vastavalt

§ 82ja tööandja sai töötaja avalduse kätte posti teel 01.

märtsil

1. Seega tuleb lugeda, et töötaja esitas avalduse töölt lahkumiseks
2. märtsil 2005 ning kohtul on õigus lugeda tööleping lõppenuks

§ 79

lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates ehk alates

1. aprillist
2. Hageja hüvitisenõuded Hageja palub välja mõista hüvitis tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest ja välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega põhjustatud kahju 40 000 krooni. Hageja täpsustas
3. mail 2006 viimast nõuet märkides, et nõuab hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses summas 60 612,75 krooni

§ 117lg 2 alusel.

Vastavalt

§ 74

lg 1 ja 2 tööandja teeb töölepingu lõpetamise kohta töötaja tööraamatusse kande, milles näidatakse töölepingu lõpetamise päev. Töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile kannab tööandja töötaja tööraamatusse töötaja nõudel. Tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Vastavalt

§ 119

lg 1 ja 2 tööraamatu kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas 06. märtsil 2005 kostjale taotluse kande tegemiseks tööraamatusse ja lõpparve maksmiseks. Kostja koostas 06. aprillil 2005 käskkirja, mille kohaselt kostja lõpetas töölepingu töötaja soovil vastavalt

§ 79lg 1 alates 06.

aprillist

1. Tööandja maksis hagejale välja lõpparve
2. aprillil 2005 pangaülekandega, makstes töötajale ühtlasi märtsikuu palga 6116 krooni ja aprilli palga 4 tööpäeva eest 955,10 krooni ning makstes tulumaksu 1394 + 191,31 krooni. Tööraamatu saatis tööandja postiga ja hageja sai selle kätte
3. aprillil
4. Eelnevalt on kohus lugenud töölepingu lõppenuks
5. aprillist 2005, nõude lõpparve maksmiseks esitas hageja juba varem. Kuivõrd arusaadavatel põhjustel töötaja
6. aprillil 2005 kostja juures lõpparvet vastu võtmas ei käinud, siis tuleb lugeda, et tööandja peab lõpparve maksma 5 päeva jooksul alates
7. aprillist 2005 ehk hiljemalt
8. aprillil
9. Kostja maksis lõpparve hagejale alles
10. aprillil 2005, viivitades seega lõpparve väljamaksmisega 8 päeva. Kohus mõistab kostjalt välja hüvitise hagejale 8 päevapalga eest. Tõele ei vasta hageja esindaja
11. oktoobril 2006 kohtuistungil esitatud väide, et nõue tööraamatu tagastamiseks esitati
12. märtsil 2005 koos nõudega lõpparve maksmiseks. Hageja
13. märtsi 2005 kirjast nähtub, et hageja nõuab vaid tööraamatusse kande tegemist, mitte tööraamatu esitamist. Hageja ise möönis kohtuistungil
14. augustil 2007, et tööraamatu nõuet ta eraldi esitanud ei ole. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-31-99 , et tööandja vastutab tööraamatu kinnipidamise eest

§ 119

lg 1 järgi, kui ta vaatamata töötaja sooviavaldusele tööraamatu kätteandmisest keeldub. Tööraamatu kinnipidamist peab tõendama töötaja. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 7 üheseltmõistetava avalduse tööraamatu tagastamiseks teinud, seega ei saa ka öelda, et kostja oleks tööraamatut kinni pidanud. Täiendavalt tuleb märkida, et tsiviilasjas nr 3-2-1-34-07 selgitas Riigikohus, et tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine. Kuid kui tööraamatut on kinni peetud pärast võlaõigusseaduse jõustumist, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Sellest tuleneb, et lisaks raamatu kinnipidamisele oleks hageja pidanud tõendama tööraamatu kinnipidamisest tekkinud kahju, kusjuures ei piisa viitamisest keskmisele palgale, vaid tõendama peab kahju reaalset suurust. Hageja on küll pealiskaudselt avaldanud, et tööraamatu puudumine takistas tal uue töö otsimist, kuid konkreetseid tõendeid kahju iseloomu ja suuruse kohta ta esitanud ei ole, seega isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud tööraamatu kinnipidamise, tuleks nõue jätta rahuldamata kahjusumma tõendamata jätmise pärast. Hageja palus ka välja mõista töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega põhjustatud kahju 40 000 krooni täpsustades 08. mail 2006 nõuet, märkides, et nõuab hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 6 kuu palga ulatuses summas 60 612,75 krooni

§ 117lg 2 alusel.

Kuna kostja ei ole ühepoolselt ebaseaduslikult töölepingut lõpetanud, vaid leping loetakse lõppenuks

§ 79

alusel töötaja omal soovil, siis puudub alus ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise välja mõistmiseks. Lisaks märgib kohus, et

§ 82

ei saa kohaldada koos

§-ga 117 lg

1. Keskmine palk Kostja maksis lõpparve hagejale alles
2. aprillil 2005, viivitades seega lõpparve väljamaksmisega 8 päeva. Kohus mõistab kostjalt välja hüvitise hagejale 8 päevapalga eest. Hüvitise väljamõistmiseks arvestab kohus hageja keskmise palga. Hageja väitel on ta keskmine palk 306,125 krooni lähtuvalt töötasu arvestusest (tl 21) ja perioodist september 2004 kuni veebruar
3. Kohus leiab, et hageja arvestus on ekslik, sest arvesse on võetud vale periood. Vabariigi Valitsuse
4. augusti
5. a määrusega nr 275 kinnitatud Keskmise palga arvutamise korra § 2 lg 1 sätestab, et keskmine palk arvutatakse üldjuhul arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Tööleping loetakse lõpetatuks alates
6. aprillist 2005, keskmise palga arvutamise aluseks seega oktoober 2004 kuni märts 2005 k a. Vastavalt nimetatud korra § 3 lg 1 keskmise päevapalga arvutamisel liidetakse § 2 lõikes 1 või 2 nimetatud ajavahemiku palgasummad ja jagatakse sama ajavahemiku täistööajaga töötava töötaja tööajanormi järgse (edaspidi kalendaarse) tööpäevade arvuga, saades sel viisil ühe tööpäeva keskmise palga. Kui töötajale ei arvutatud palka kõigi keskmise palga arvutusperioodi tööpäevade eest töölt mõjuva põhjusega puudumise tõttu või kui töötaja oli ajutiselt vabastatud kohustusest teha tööd, vähendatakse arvutusperioodi tööpäevade arvu nende päevade võrra. Tööpäevade arvu ei vähendata töölt omavoliliselt puudutud või töölt kõrvaldatud päevade võrra, kui töölt kõrvaldamine oli seaduslik. Oktoobrist 2004 kuni märtsini 2005 sai hageja 3032+3946+3946+5788+1644+5788+5788+1798=31730 krooni. palka koos lisatasudega Vaidlust ei ole selles, et märtsis töötas hageja vaid ühe päeva
7. märtsil 2005,
8. märtsist kuni
9. märtsini 8 tööpäeva vältel oli hageja töövõimetuspuhkusel ja pärast seda enam tööle ei ilmunud. Töövõimetuspuhkuse ajaks tööleping peatus ja neid päevi keskmise palga arvutamisel arvesse ei võeta. Töövõimetuspuhkuse aja eest peab maksma hüvitist Haigekassa. 8 Kohtuistungil
10. augustil 2007 asus kostja seisukohale, et kuna hageja märtsis ja aprillis tööl ei käinud, siis on palk talle makstud ekslikult ja palus ekslikult makstud palga arvestada võimalike hüvitisnõuete katteks. Ekslikult makstud palka ei ole õige võtta arvesse keskmise palga arvutamisel. Palgaseaduse § 18 lg 1 sätestab, et kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle. Kuivõrd hageja arvas ekslikult, et tööleping on lõppenud alates
11. märtsist 2005 ja rohkem tööle ei ilmunud, siis ei olnud tal ka õigust saada märtsi ja aprilli eest palka ning palk on talle makstud ebaseaduslikult. Märtsis 2005 maksis kostja hagejale palka 5788+1798 krooni, kokku 7586, märtsis oli kokku 23 tööpäeva, hageja oli tööl ühel päeval, seega oli tal õigus saada 7586/23=329,83 krooni ning ülejäänud 7256,17 krooni on makstud märtsis hagejale ekslikult. Kokku on hageja oktoobrist 2004 kuni märtsini 2005 saanud palka koos lisatasudega 3032+3946+3946+5788+1644+5788+5788+1798-7256,17=24473,83 krooni. Nimetatud summa tuleb jagada sel perioodil töötatud päevade arvuga: oktoobris 21, novembris 21, detsembris 23, jaanuaris 21, veebruaris 20 ja märtsis 23-8=15, kokku 121 tööpäeva. Hageja väitel oli perioodil september 2004 kuni veebruar 2005 tal 104 tööpäeva, kuivõrd töötasu arvestusest on näha, et oktoobris, novembris ja detsembris on hageja saanud vähem palka, siis võib arvata, et ta oli sel ajal osa ajast töövõimetuspuhkusel. Kostja tööpäevade arvu vaidlustanud ei ole. Kuivõrd hageja on võtnud aluseks eksliku perioodi, siis lahutatakse nimetatud 104 päevast septembri 2004 tööpäevade arv 22 ja liidetakse märtsi päevade arv 15, kokku tuleb 97 tööpäeva. Keskmiseks päevapalgaks on 24473,83/97=252,30 krooni ja keskmiseks abstraktseks kuupalgaks 24479,83/6=4079,97 krooni. Kokku tuleb seega hagejale kuuluva hüvitise suuruseks 8*252,30=2018,40 krooni. Kohtuistungil esitas kostja tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt palus kõik hageja nõuded tasaarvestada hagejale ekslikult makstud palgaga. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostja on hagejale ekslikult palka maksnud vähemalt 7256,17 krooni ulatuses. Sellest 2018,40 krooni tasaarvestab kohus hageja nõudega lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Kostja õigus tasaarvestusele tuleneks ka

§ 84lg 2, kuna hageja võis töölt ära jääda alles alates 01.

aprillist 2005, jäi aga tegelikult varem, alates

1. märtsist 2005 ja seega oleks kostjal õigus nõuda keskmise palga maksmist hagejalt puudujääva 14 tööpäeva eest. Kostja on kohtuistungil avaldanud, et soovib nimetatud summad vaid tasaarvestada, mitte aga täiendavalt hagejalt välja nõuda. Tõele ei vasta hageja väide, et kostja ei ole vastuväiteid esitanud, kostja on omad vastuväited esitanud kohtuistungitel. Menetluskulud TsMS ja TMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt, enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagiavaldus on kohtule esitatud
2. mail
3. Kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast. 9 Kostja ühtegi kohtukulu arvet kohtule esitanud ei ole, seega jääb kummagi poole kohtukulu poole enda kanda. Peeter Pällin Kohtunik 10