KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 15.september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-555 Haldusasi A.P kaebus Tallinna Linna

§26

kohaselt puudub kohalikul omavalitsusel kaalutlusõiguse teostamise kohustus ja säte ei ole vastuolus Põhiseadusega. Kõnealust sätet tuleb hinnata koostoimes MRS §192 lg 3, mis viidi muudatusena MRS sisse MRSMS §-ga

1. MRSMS §26 on üksnes rakendussätteks MRS §192 lg-le 3, täpsustades menetluse lõpetamise regulatsiooni olukorras, kus pärand avanes enne seadusemuudatuse jõustumist (27.11.2005). Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et kuna kehtestatud regulatsioon ei aita kaasa maareformi eesmärkide saavutamisele, siis kujutab see endast sobimatut abinõu eesmärgi saavutamisel. MRS §-s 2 sisalduvaid eesmärke ei saa lahti mõtestada selliselt, et maasuhete ümberkujundamine kestaks piiramatu aja ning seadusandja ei tohiks kehtestada tähtaegu, et kiirendada menetluse läbiviimist efektiivselt ning mõistliku aja jooksul. Kõnealust abinõu, kohustust esitada üheksa kuu jooksul pärimisõiguse tunnistus, ei saa pidada sobimatuks abinõuks maareformi lõpule viimise kiirendamiseks. Sobimatu abinõu näol oleks tegemist juhul, kui selle täitmine nõuaks sooritust, mis oleks tegelikkuses või õiguslikult võimatu ning paneks isikule täiesti ebasobivad kohustused. Arvestades nõutava toimingu sisu, mis seisneb notari poole pöördumises, et vormistada pärimisõiguse tunnistus ning selleks antud üheksakuulist tähtaega, siis sellist seadusandja poolt pandud kohustust ei saa kindlasti pidada sobimatuks maareformi kiirendamise abinõuks.
2. Kaebaja viide MRSMS §26 vastuolu kohta Põhiseaduse §32 on asjakohatu. Isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, ei saa käsitleda maa omanikuna. Pealegi on Riigikohus oma praktikas korduvalt kinnitanud, et omandiõiguse kaitse sätted ei laiene omandireformi õigustatud subjektile.
3. Vastustaja hinnangul on nii MRS §192 lg 3 kui ka MRSMS §26 näol tegemist haldusorgani jaoks kohustava õigusnormiga, mis välistavad kaalutlusõiguse teostamise võimaluse. Sellisel juhul on haldusorganil kohustus haldusakt välja anda, kui õigusnormis sisalduv faktiline koosseis on täidetud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja rikkus MRSMS §-s 26 sätestatud üheksakuulist tähtaega, seega ei ole vaidlust ka selles, et MRS §192 lg-s 2 kui ka MRSMS §-s 26 teise lause esimeses pooles sisalduv faktiline teoskoosseis on täidetud. Kuna normi koosseis on täidetud, siis rakendub õigusnormis sisalduv õiguslik tagajärg.
4. Juhul, kui seadusandja tahteks oleks anda haldusorganile volitus teostada otsustusdiskretsiooni maa tagastamise menetluse lõpetamise osas, sisalduks see ka vaidlusalustes sätetes. Vastustaja viitab siinkohal paralleelselt ORAS §12 lg-le 7 ja §13 lg-le 7, mis reguleerivad vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse lõpetamise aluseid. Maa tagastamise menetlus on omandireformi üks eriliike, mida reguleerib eriseadusena MRS ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrused. Kui seadusandja oleks ette näinud otsustusdiskretsiooni teostamise võimaluse maa tagastamise menetluse lõpetamisel, siis oleks see ilmselgelt ka sarnaselt ORAS §12 lg 7 maa tagastamise menetluse lõpetamist reguleeritavatesse sätetesse sisse kirjutatud. Seega on õiguslik tagajärg seadusandja poolt üheselt määratletud, millest tulenevalt on haldusorgan sätte rakendamisel seotud ühe kindla õigusliku tagajärjega ning kohustatud seda järgima. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 16.01.2008 korraldus nr 23-k on õigusvastane ja see tuleb tühistada. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
5. ORAS §12 lg 5 ja MRS §5 lg 1 kohaselt korraldab maa tagastamist kohalik omavalitsus. Vara tagastamise korraldaja peab tagama vara tagastamise menetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul vastavalt õigusaktis sätestatud nõuetele. Tagastamise läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi Kord) p 49 kohaselt valla- või linnavalitsus otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada tagastamismenetluse viivituseta läbiviimine ning õigustatud subjekti informeerimine toimingute sooritamise tähtaegadest.
6. Tallinnas, xxxxxxx tn x õigusvastaselt võõrandatud maad taotlesid tagasi endise omaniku E.R-i tütred T.P ja M.M. T.P suri 11.10.
7. 11.10.1995 väljastas notar A.P-le seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse xxxxxx asuvate ehitiste ja rajatiste pärimise kohta. Kohus märgib siinkohal, et isik saab pärijaks alates pärandi vastuvõtmisest, mis antud juhul toimus juba 1995.a. Pärandaja õigused ja kohustused lähevad pärijale üle pärandi vastuvõtmisega, mitte aga pärimisõiguse tunnistuse väljaandmisega. Seega oli A.P 1995.aastaks T.P pärija ka maa tagastamise nõudeõiguse osas ja materiaalõiguslikult omas ta subjektiivset õigust nõuda vastustajalt maa tagastamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 20.11.2000 otsusega nr 11881 loeti Tallinnas xxxxxxx, end. kinnistul nr xxx x asunud krunt suurusega 1826 m2 omandireformi objektiks ja õigustatud subjektideks vara suhtes tunnistati T.P.
8. Haldusmenetluse üldistest põhimõtetest tulenevalt ei ole vara tagastamise korraldamise eest vastutaval haldusorganil võimalik jääda menetlusosalise surma korral täiesti passiivseks. Kohus leiab, et juhul kui õigustatud subjektiks tunnistatud isik on surnud ja milline teave on üldjuhul kättesaadav rahvastikuregistrist, siis tuleb kohalikul omavalitsusel teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. Antud juhul asjaolu, et T.P pärijad ei olnud endast linnavalitsusele ise märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustusest teha järelepärimisi, mis võimaldaks jätkata vara tagastamise menetlust. Vara tagastamise toimikust nr xxxxx nähtub, et Tallinna Linnavalitsus pidi õigustatud subjekti T.P surmast olema teadlik hiljemalt detsembris
9. Nimelt on sideasutus detsembris 2000 tagastanud omandireformiametile viimase poolt 20.11.2000 T.P-le saadetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse märkides ümbrikule „surnud“. Vastavalt Korra p-le 49 tulnuks linnavalitsusel informeerida T.P eeldatavaid pärijaid sellest, et T.P maa tagastamise avalduse lahendamine viibib seoses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamisega ja et vastavalt tol ajal kehtinud MRS §192 lõikes 3 sätestatule tuleb maa nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates.
10. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et maa tagastamise menetlusele ei laiene ORASs sisalduvad üldnormid ja et maa tagastamise menetlust reguleerib vaid MRS ja selle alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse määrused. ORAS §12 lg 7 näeb ette, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Õigustatud subjekti kohustusi täpsustavad Korra p 56 sätted, mille kohaselt õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud maa tagastamise menetluses vajalikud toimingud lõpule viima õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni poolt 1.jaanuarist 1999 kuni 30.juunini 2002 vastuvõetud komisjoni otsuste alusel 1.novembriks
11. Sama punkti lõige 5 näeb ette, et kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile ja tema eeldatavale pärijale tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb sisuliselt ka Korra p 49 viimasest lausest. Seega olukorras, kus tagastamismenetlusse on astunud isik, kes peab ennast õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: 1) õigustatud subjektile/eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; 2) õigustatud subjekt/eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; 3) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist ja 4) toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuva põhjuseta. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt Riigikohtu seisukohta 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Käesoleval juhul ei nähtu kohtule esitatud materjalidest, et linnavalitsus (kes pidi olema teadlik õigustatud subjekti T.P surmast juba 2000.a. detsembris), oleks võtnud kuni 30.01.2006 midagi ette T.P pärija väljaselgitamiseks. Alles 30.01.2006 saatis Tallinna Maaamet A.P-le kirja nr 6-7/501, milles palus tal 1.08.2006 esitada pärimisõiguse tunnistus maa nõudeõiguse pärimise kohta. Kuna kiri tagastati maa-ametile märkega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“, siis saatis maa-amet 10.05.2006 A.P-le uue kirja nr 6-7/2372, milles andis maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimiseks uueks tähtajaks 1.12.
12. Selle kirja sai A.P kätte ja 28.02.2007 koostas Tallinna notar R.T seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse ja saatis selle samal päeval maa-ametile, kus see 5.03.2007 registreeriti. Arvestades asjaolu, et linnavalitsus viivitas xxxxxxxx maa tagastamismenetluse alustamisega 5 aastat ja ei teatanud õigustatud subjekti eeldatavale pärijale kuni 30.01.2006 ühestki maa tagastamist takistavast asjaolust, ei ole põhjendatud tagastamismenetluse lõpetamine põhjusel, et T.P pärija A.P ei esitanud tähtaegselt pärimistunnistust.
13. Tallinna Linnavalitsuse 16.01.2008 korraldusega nr 23-k lõpetati xxxxxxx asuva maa tagastamise menetlus ja otsustati mitte alustada kompenseerimise menetlust, kuna õigustatud subjekti T.P pärand on avanenud 11.10.1994 ja Tallinna Linnavalitsusele ei ole esitatud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta. Korralduse õiguslikuks aluseks on muuhulgas MRS §192 lg 1 ja 3 ja MRSMS §
14. Alates 16.07.2000 jõustunud MRS §192 lg 3 sätestas, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et A.P oli MRS §192 lg 3 jõustumise ajaks T.P pärandvara PärS-s ettenähtud korras vastu võtnud. Samas ei olnud tal selle kohta esitada MRSMS §-s 26 ettenähtud pärimisõiguse tunnistust. Kohus leiab, et kuivõrd MRSMS säte, mis nägi ette nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustuse, jõustus alles 27.11.2005, ei pidanud kaebaja 1994.a. ette nägema seda, et tal on kohustus esitada ühe aasta jooksul notarile avaldus nõudeõiguse pärimiseks ning et tal puudub võimalus pärida T.P pärandvara seda valitsema asudes.
15. Kohus leiab, et olukorras, kus maa tagastamise menetlus kestab ebamõistlikult pika aja vältel ning samal perioodil leiavad õiguslikus olustikus aset isiku suhtes ebasoodsad muudatused, peaks haldusorgan andma isikule mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava menetluse käigust ja asja lahendamist mõjutavatest õigusaktidest. Antud juhul ei pea kohus mõistlikuks viie aastast ajavahemikku, mis kulus vastustajal komisjoni 20.11.2000 otsuse vastuvõtmisest kuni 30.01.2006, mil saadeti A.P-le esimene kiri nõudega esitada 1.08.2006 pärimisõiguse tunnistus.
16. Riigikogu poolt 26.10.2005 vastu võetud ja alates 27.11.2005 jõustunud MRSMS §8 muudeti MRS §192 lg 3 redaktsiooni ja sätestati, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Sama seaduse §26 rakendussätte kohaselt kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Õigustatud subjekti pärijale tuleneb pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustus ka Korra p-st
17. MRSMS §26 sätestab küll nõudeõigust pärima õigustatud isikute kohustuse esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, kuid kohus leiab, et antud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas sätte eesmärgiga. Selliseks eesmärgiks ei saa aga olla PärS-ga kooskõlas pärandvara vastuvõtnud isikule maa tagastamise välistamine põhjusel, et ta ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust. Kohus leiab,

§26

eesmärgiks on siiski eelkõige nõudeõiguse pärijate poolt pärandvara vastuvõtmise kindlakstegemine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 21.02.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03 asunud seisukohale, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega – kohustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Et linnavalitsus sisuliselt tunnistas A.P T.P pärijana ka maa tagastamise nõudeõiguse osas 1995.a. väljastatud pärimisõiguse tunnistuse alusel, mis käis küll ainult xxxxxx asuvate ehitiste kohta, siis seda kinnitab ka asjaolu, et Tallinna Maa-amet saatis 10.05.2006 A.P uue kirja nr 6-7/2372, milles nõuti pärimisõiguse tunnistuse esitamist 1.detsembriks 2006 (tl 9), s.o. ajaks, mil oli möödunud MRSMS §26 sätestatud tähtaeg 27.08.2006. 24. Kohus leiab,

§-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Nimetatud normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamisele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on nimetatud seadusesäte oma distsiplineeriva ja motiveeriva toime saavutanud, kuna A.P poolt on vastustajale pärimisõiguse tunnistus esitatud. Kuna vastustaja andis kaebajale tähtaja esitada 1.detsembriks.2006 pärimisõiguse tunnistus ja see esitati vastustajale 28.02.2007 (registreeriti Maa-ametis 5.03.2007), s.o. 3 kuulise hilinemisega, siis on kohus seisukohal, et käesolevas asjas võib jätta kohaldamata MRSMS §26 teises lauses sätestatu, kuna nagu kohus juba eelpool märkis, ei ole ka vastustaja täitnud talle õigusaktidega pandud kohustusi. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kaebajale 10.05.2006 kirjas sisalduva nõude alusena on vastustaja viidanud ORAS §12 lg 7, mis lükkab ümber vastustaja väite, et maa tagastamismenetlusele ei laiene ORAS üldsätted.

1. Riigikohus leiab oma 25.10.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-04, et tagastamismenetlus tuleb ka õigustatud subjekti poolt oma kohustuste mittetäitmise korral lõpetada mõistliku aja jooksul pärast seadusest tuleneva toimingu tegemise tähtaja möödumist. MRSMS §26 tulenev pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg lõppes 27.08.2006 ja vastustaja poolt antud tähtaeg lõppes 1.12.
2. Kuna vastustaja jättis tagastamismenetluse lõpetamata mõistliku aja jooksul (vaidlustatud korraldus võeti vastu alles 16.01.2008), siis oleks ta pidanud andma kaebajale uue tähtaja vaatamata asjaolule, et Korrast või MRS-st tulenev tähtaeg on selleks ajaks mööda lastud.
3. Kaebaja väidetel ei antud talle vaidlustatud korralduse andmisel võimalust esitada oma seisukoht korralduse suhtes, mistõttu vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust. Kohus nõustub kaebajaga. Isiku kahjuks haldusakti andmise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. See eeldab, et haldusorgan informeeriks adressaati tema suhtes alustatud menetlusest ja selle eesmärgist, samuti looks võimaluse olla ära kuulatud. Ärakuulamisõigusele on juhitud tähelepanu ka mitmes Riigikohtu lahendis, näiteks Riigikohtu 19.12.2006 otsuse p-des 20 ja 21 haldusasjas nr 3-3-180-
4. Käesoleval juhul kaebajat ära ei kuulatud.
5. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et xxxxxx maa tagastamise menetluse lõpetamine A.P suhtes on äärmiselt range mõjutusvahend, mida tuleb kohaldada kohases menetluses. Kohus leiab, et vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele ei ole haldusorgan MRSMS §26 alusel kohustatud tagastamismenetlust lõpetama juhul, kui pärija on pärandi vastu võtnud, esitanud haldusorganile pärimisõiguse tunnistuse ning haldusorgan on selle ka vastu võtnud. Sellisel juhul peab tagastamismenetluse lõpetamiseks domineerima avalik huvi. Vaidlustatud korraldusest sellist avalikku huvi ei nähtu. Ainuüksi asjaolu, et A.P ei esitanud tähtaegselt pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, samas kui ka vastustaja ise ei juhindunud MRSMS §26 sätestatud tähtajast, ei ole maa tagastamismenetluse lõpetamise aluseks.
6. Kuna kohtu seisukoht on,

§26

näol ei ole tegemist MRS §5 lg 1 p 4 sätestatud subjektiivse õiguse ( tagasipöördumatule) lõppemisele orienteeritud sättega, vaid õigustatud subjekti distsiplineeriva ja motiveeriva sättega, siis ei ole MRSMS §26 teine lause vastuolus Põhiseaduse §

1. Samuti ei ole nimetatud säte vastuolus Põhiseaduse §32 ja kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohaga ning ei pea seda vajalikuks üle korrata.
2. Kaebajal puudub antud vaidluse eripära tõttu vajadus taotleda nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamist. Kuigi A.P esitas nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse vastustajale 05.03.2007, kuid kuna tagastamismenetlust ei lõpetatud enne 05.03.2007, siis ei ole kujunenud olukorras vastustaja minetuste tõttu haldusmenetluse läbiviimisel enam võimalik tõstatada küsimust MRSMS §26 kohaldamisest. Vastustajal tuleb jätkata A.P-le maa tagastamise menetlust.
3. A.P taotleb vastustajalt kantud menetluskulude välja mõistmist summas 10 531,50 krooni. Menetluskulud koosnevad AB Eversheds Ots&Co poolt osutatud õigusabikuludest. Kohus leiab, et kulud on põhjendatud ja need tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Marion Vakker Kohtunik