KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-1012 Haldusasi A.S. kaebus Justiitsm

§ 28; § 31 lg 4).

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. mail 2008 Tallinna Halduskohtule saabud kaebusega, mida on täpsustatud
3. juunil 2008 taotleb A.S. Justiitsministeeriumi
4. mai 2008 otsuse nr 11-5/6122 tühistamist osas, millega otsustati kaebuse esitaja paigutada edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vanglas võivad tal tekkida probleemid teiste kinnipeetavatega ning seal 1 võidakse kippuda tema elu kallale. Seda väidet selgitab kaebuse esitaja sellega, et viibides Tallinna Vangla eelvangistusosakonnas tulid talle kallale kinnipeetavad, kes praegu kannavad karistust Tartu Vanglas. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et Tallinna Vanglas on tal töökoht, mis võimaldab tal saada vahendeid tsiviilhagide katteks välja mõistetud summade tasumiseks ning samuti osaleb kaebuse esitaja Tallinna Vanglas kursustel ja saab osa võtta kiriku tööst. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Justiitsministeerium ei pea A.S. kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja märgib, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust kanda karistust mingis konkreetses vanglas ning seetõttu ei saa kaevatav otsus rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Viidates Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse „Euroopa vanglareeglistik“ punktides 17.2 ja 17.3 leiab vastustaja, et isegi kõnealune vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Samuti viitab vastustaja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusele kohtuasjas Bastone v. Itaalia, kus leiti, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta.
6. Vastustaja leiab, et otsus A.S. ümberpaigutamise kohta Tartu Vanglasse on nii faktiliselt kui õiguslikult piisavalt põhjendatud. Vastustaja selgitab, et
7. aasta kevadel toimusid massilised kinnipeetavate ümberpaigutamised seoses Viru Vangla avamisega ning samal ajal on Murru Vanglas vähendatud kinnipeetavate arvu poole võrra, mistõttu on ulatuslik kinnipeetavate ümberpaigutamine tingitud ainuüksi organisatoorsetest muudatustest vanglasüsteemis. Vastustaja märgib, et Justiitsministri
8. märtsi
9. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“ §-s 5 sätestatud kinnipeetavate paigutamise üldiste põhimõtete kohaselt tulnuks A.S. paigutada just Tartu Vanglasse.
10. Vastustaja selgitab samuti ei ümberpaigutamise otsuse tegemise ajal ega ka hiljem ei ole Justiitsministeeriumile laekunud informatsiooni A.S.t ähvardada võiva ohu kohta. Seejuures viitab vastustaja vangiregistrist nähtuvale, et A.S. viibib ta Tartu Vanglas alates
11. juunist
12. a ning intsidente ei ole esinenud, samas kui Tallinna Vanglas viibides oli tal mitmeid intsidente ning talle määrati ka üks distsiplinaarkaristus. Lisaks viitab vastustaja sellele, et iga vangla direktor peab täitma vangistusseaduses sisalduvat nõuet tagada vanglas julgeolek, mis hõlmab ka kohustust tagada ka kaebuse esitaja julgeolek. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et A.S. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavate subjektiivset õigust valida karistuse kandmise kohta, siis ei saa kinnipeetava paigutamine või ümberpaigutamine konkreetsesse vanglasse tema subjektiivseid õigusi rikkuda.
14. Vangistusseaduse (VS) § 19 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. VS § 19 lõikes 2 antakse justiitsministrile volitus kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord. Kõnealune kord on kehtestatud justiitsministri
15. märtsi
16. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi: täitmisplaan)
17. peatükis. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses viitab vastustaja ekslikult justiitsministri 30.11.
18. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“
19. peatüki sätetele. Kõnealused sätted on nimelt alates
20. aprillist 2008 kehtetud. Küll aga sisaldub kinnipeetavate ümberpaigutamise täpsem regulatsioon eelviidatud täitmisplaanis. 2
21. Täitmisplaani §-dest 8 kuni 10 tulenevalt toimub kinnipeetava ümberpaigutamine reeglina karistuse kandmise kohaks oleva vangla direktori taotluse alusel ning Justiitsministeerium peab seejuures kontrollima taotluse põhjendatust. Täitmisplaani § 11 kohaselt võib aga põhjendatud juhul otsustada kinnipeetava ümberpaigutamise selles korras ettenähtud menetlust järgimata. Kohus möönab siinkohal, et kuivõrd täitmisplaani § 11 kohaldamise eelduseks on põhjendatud juhtumi esinemine, siis tuleks vastava normi alusel tehtud kirjalikus otsuses ka ära näidata, milles selline põhjendatud juhtum seisnes. Samas leiab kohus, et kuivõrd kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust kinnipidamise kohta valida, siis ei ole alust otsuse tühistamiseks vastava põhjendamispuuduse tõttu. Lisaks eeltoodule on vastustaja kohtumenetluses selgitanud, et A.S. ümberpaigutamise põhjuseks olid organisatsioonilised ümberkorraldused Eesti vanglasüsteemis, sealhulgas Viru Vangla avamine ning Murru Vangla kinnipeetavate arvu märkimisväärne vähendamine. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud juhuga täitmisplaani § 11 mõistes: selliste organisatsiooniliste ümberkorraldustega kaasneb paratamatult vajadus erinevate vanglate täituvuse tasakaalustamise jms huvides paigutada kinnipeetavaid ümber. Arusaadavalt on käesolevas asjas seejuures kinnipeetavate ümberpaigutamisel lähtutud täitmisplaani §-s 5 sätestatud territoriaalsuse põhimõtetest. Täitmisplaani § 5 p 1 kohaselt paigutatakse Tartu Vanglasse isikud, kelle elukoht on Hiiu, Jõgeva, Järva, Lääne, Põlva, Pärnu, Rapla, Saare, Tartu, Valga, Viljandi või Võru maakonnas. Kohtule esitatud kinnipeetu ankeedi kohaselt oli A.S. alaline elukoht kuni arreteerimiseni Valga maakonnas. Samuti nähtub ankeedist, et kaebuse esitaja lähedased sugulased elavad Pärnu- ja Viljandimaal. Seega peakski kaebuse esitaja kehtivate paigutamise põhimõtete kohaselt kandma oma karistust just Tartu Vanglas.
22. Mis puudutab kaebuse esitaja väiteid, et Tartu Vanglas võib tal tekkida probleeme kaaskinnipeetavatega, siis vaatamata sellele, et kohus on nii
23. mai 2008 määruses kui ka
24. juuli 2008 määruses viidanud sellele, et kaebuse esitaja ei ole nimetanud mitte ühtegi isikut, kes tema julgeolekut võiks ohustada ega selgitanud ka seda, miks vanglas rakendatavate julgeolekuabinõude kaudu ei ole võimalik neid väidetavaid riske maandada. Ainuüksi asjaolu, et vanglas, kuhu kinnipeetav ümber paigutatakse, viibivad isikud, kellega kinnipeetaval on varem esinenud konflikte, ei välista ümberpaigutamist. VS §-st 66 tuleneb vangla kohustus tagada vanglas üldine julgeolek, mis hõlmab ka kinnipeetavate kaitsemist üksteisest lähtuvate võimalike ohtude eest. 9.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitajate kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 3