Obsah (8)

§ 130§ 134§ 127§ 770§ 762§ 128§ 758§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september

) § 128 lõikele 5 hagis märkinud, et kostja oleks talle füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi põhjustanud. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Piirangud tegevuses ja elukorralduses on tekkinud pärast neljandat infarkti. Kahju olemasolu tõendamise koormus lasub hagejal. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid hagiavalduses väidetud piirangute suurust käesoleval ajal. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et ajutise iseloomuga vaevused ei kuulu mittevaralise kahjuna hüvitamisele. Hageja tervisekaardis olevate sissekannete järgi on meedikud kehtestanud ainult piirangu hageja elukorraldusele – ta peab vältima suuri koormusi. Hageja vaevused jalgrattaga sõitmisel ei olnud tingitud infarktist. Hageja ei ole esitanud tõendeid psüühikahäirete kohta, kelle juures ta ravib.

§ 130lg.

2 kohaselt kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele tervisekahjustuse puhul üksnes siis, kui eelnevalt on tekkinud ja tuvastatud kostja kohustus hüvitada kannatanule tema tervise kahjustamisega tekitatud varaline kahju. Mittevaraline kahju ei saa eksisteerida tervisekahjustuseta. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks tekitanud hagejale tervisekahjustuse ja sellest tuleneva varalise kahju. Hageja ei ole esitanud nõuet tervisekahju tuvastamise kohta. Hageja on kohustatud tõendama, milline kahju on talle tekkinud terviserikke läbi.

§ 134lg.

1 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumise korral üldreeglina ei saa nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Mõistlik on eeldada, et arst kannab vastutust püsiva kehalise terviklikkuse kaotuse, väljanägemise muutuse, olulise psüühika ja närvitegevuse häire põhjustamisel. Hageja vaevused ja tegevuspiirangute tekkimine, mille hüvitamist ta nõuab, ei olnud kostja poolt tervishoiuteenuse osutamise käigus ette nähtavad. Kuna puudub ettenähtavus

§ 127lg.

2 ja 3 tähenduses, siis ei saa kostja vastutada.

§ 127lg.

4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes siis, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kõnealused piirangud on tekkinud seoses neljanda infarktiga, seega puudub põhjuslik seos tegevuse ja väidetava kahju tekkimise vahel. Negatiivsed piirangud olid ajutise iseloomuga ja kahjulike tagajärgede perioodina võiks käsitleda ajavahemikku 28. juulist kuni 11. novembrini 2003. a.

§ 770lg.

1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja vastutab üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest. Kostja suunas hageja viivitamatult kardiokirurgi konsultatsioonile, kuhu hageja ei läinud. Oleks hageja koheselt läinud, oleks saanud infarkti ennetada. Kostja süü kahju tekitajana on tuvastamata. Haigus kulges edasi kardioloogide jälgimise all, kuid siiski ei õnnestunud vältida järgnevat infarkti. 4 Esimese astme kohtu otsus

1. veebruari
2. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 10.000 krooni. Kostjalt mõistis kohus hageja kasuks välja riigilõivu 750 krooni, jättes ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt peab tervishoiuteenus

§ 762

kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Vaidlust ei ole selles, et hagejal on olnud

1. märtsil ja
2. märtsil
3. a. müokardi infarkt. Hagejal on süda haige, ta on sunnitud igapäevaselt tarbima arstiretsepti alusel väljastatavaid ravimeid ning käesolevaks ajaks on hagejale kahel korral paigaldatud südame endoprotees. Hageja valis perearstiks kostja pärast
4. a. infarkte, kuna kostja omas kardioloogiaalaseid eriteadmisi. Hageja ootus oli saada perearstilt teenust, mis vastas kardioloogia üldisele tasemele. Kostjale oli teada, et tegemist on südamehaigega, kes on põdenud infarkte ja kes vajab igapäevaselt ravimeid, kuna kostja ise väljastas retsepte. Seega oli kostjale teada, et hageja on patsient, kellel on kõrgendatud eeldus saada infarkt ja kellel ei ole välistatud võimalik haiguse süvenemine. Eeltoodu konkretiseerib

§-s 762 mõiste „tavaliselt oodatava hoolega”. Kui on tegemist patsiendiga, kellel on juba diagnoositud krooniline südamehaigus ja kellel on olnud kaks infarkti, siis mõiste „tavaliselt oodatava hoolega” on sisustatud üldtunnustatud arstiteaduse üldisele kardioloogiaalasele tasemele, kuna teenuse osutamisel saab ja tuleb juhinduda konkreetsest haigusest. Vaidlust ei ole selles, et hageja läks kostja vastuvõtule

1. mail
2. a. kaebusega valude üle rindkeres. Samal põhjusel kutsuti hagejale
3. juulil
4. a. töö juures kiirabi, kes ei pidanud vajalikuks hagejat hospitaliseerida, kuid käskis minna perearsti vastuvõtule. Hageja läks perearsti vastuvõtule
5. juulil
6. a. Eeltoodu põhjal saab teha järelduse, et hageja näol on tegemist patsiendiga, kellel oli õigustatud ootus pärast
7. juuli
8. a. kiirabi väljakutset ja pidevate valude esinemist rindkeres alates maist
9. a. saada suunamine eriarsti, s. t. kõrgema kategooria kardioloogi juurde, või saada suunamine haiglasse uuringute teostamiseks. Eeltoodu annab kinnitust asjaolule, et hagejale määratud ravi ei olnud enam piisav. Samale seisukohale on asunud Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon
10. oktoobri
11. a. otsuses, mille punkti
12. 1 kohaselt ei olnud perearsti (kostja) taktika patsiendi haigusseisundi käsitlemisel õige ja punkti
13. 2 kohaselt, arvestades patsiendi kaebusi, haigustunnuseid ja varem korduvalt läbipõetud infarkte, oleks perearst pidanud saatma patsiendi kardioloogi konsultatsioonile või haiglaravile kohe haigusnähtude tekkides. Seega rikkus kostja

§-s 762 sätestatut, kui jättis hageja

1. juulil
2. a. kõrgema kategooria kardioloogi juurde suunamata või suunamiskirja haiglasse uuringute teostamiseks andmata. Eeltoodud tegevusetus on hinnatav õigusvastase käitumisena tervishoiuteenuse osutamisel. Vaidlust ei ole selles, et hageja käis
3. juulil
4. a. kella 10 - 11 paiku kostja vastuvõtul ja kostja andis hagejale eriarstile suunamiskirja märkega „Cito!”, mis tähendab viivitamatu, erakorraline. Päeval kella
5. 00 paiku oli hagejal niivõrd halb, et hagejale kutsuti kiirabi, kes hageja hospitaliseeris. Haiglas diagnoositi hagejal infarkt. Vaidlus on selle üle, kes näitas üles initsiatiivi suunamiskirja väljastamiseks ja kas hageja rikkus kostja korraldust minna viivitamatult haiglasse eriarsti vastuvõtule. Tuvastada, kelle initsiatiivil suunamiskiri
6. juulil
7. a. kirjutati, ei ole võimalik, kuna pooled ei ole esitanud sellekohaseid tõendid. Tunnistaja N. L., kes oli kostja perearstikeskuse meditsiinitöötaja ja abistas kostjat tervishoiuteenuse osutamisel, ei mäletanud, kas ta viibis vaidlusaluse vastuvõtu juures või ei. Tunnistaja ainult kinnitas, et tavapäraselt kostja ei keeldunud suunamiskirja andmisest, kuid suunamiskirja väljastamise 5 eelduseks oli analüüside ja uuringute teostamine. Kuna hagejale ei tehtud
8. juulil
9. a. mingeid analüüse ega uuringuid, mida kinnitas ka tunnistaja L. J., kes oli asendusarstiks selle päeva vastuvõtul, ja
10. juulil
11. a. tehti ainult EKG, siis võib eeldada, et suunamiskiri väljastati hagejale ilma, et eelnevalt oleks teostatud suunamiskirja jaoks tavapäraseid analüüse ja uuringuid. Eeltoodu teeb rohkem usutavamaks hageja kui kostja väite. Hageja viivitamatu haiglasse minemata jätmine on vabandatav. Hageja selgitustest selgus, et ta elab Haabersti Perearstikeskuse lähedal ja kuna ta väsis arstil käimisest väga ära, siis otsustas enne haiglasse minekut kodus Mustamäele puhata. Päeval kell 15.00 kutsuti hagejale kiirabi. Eeltoodu põhjal puudus hagejal vajalik aeg kostja nõude CITO! täitmiseks, kuna ta sai enne infarkti. Leidnud, et hageja seisund ei võimalda enam koju enam minna, oleks kostja pidanud seda hagejale selgitama ja abistama ka transpordi leidmisega, et sõita kardioloogi vastuvõtule viivitamatult otse polikliinikust. Vajadusel oleks perearst pidanud kutsuma kiirabi. Vaidlus on selle üle, kas kostjal on kahju hüvitamise kohustus.

§ 770lg.

1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja ja sama seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik vastutavad üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Kostja tegevusetus, mis seisnes hageja

1. juulil
2. a. kõrgema kategooria kardioloogi juurde suunatamata jätmises või haiglasse uuringute teostamiseks suunamiskirja andmata jätmises, on käsitletav raske hooletusena. Eeltoodud tegevusetus on hinnatav süülise rikkumisena. Hageja kurtis rinnus valu alates maist
3. a.,
4. mail
5. a. määras kostja hagejale ravi, mis ei kõrvaldanud vaevusi.
6. juulil
7. a. kutsuti hagejale kiirabi. Kaks kuud on piisavalt pikk aeg, et veenduda määratud ravi otstarbekuses. Kostja tegevusetust ei saa kuidagi hinnata vastupidiselt süülisele käitumisele ning kostjal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Vaidlus on selle üle, kas kostja on hagejale põhjustanud kahju. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.

§ 128lg.

5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Eeltoodud sättes ei ole ammendavat loetelu. Mittevaraliseks kahjuks saab lugeda ka isiku heaolu langust, mis on tingitud piirangutest tema tegevuses ja elukorralduses. Füüsilise ega vaimse valu ning kannatuste puhul pole nende mõõtmine objektiivselt võimalik. Käesolevas vaidluses on hageja õigushüve, s. t. õigust saada suunatud eriarstile, rikutud, mistõttu on põhjendatud hagejal mittevaralise kahju tekkimise eeldamine. Hageja on esile toonud piirangud tegevuses ja elukorralduses. Eeltoodut kinnitasid kohtuistungil ka tunnistajad T. S. ja S. K.. Kostja vastuväide, et tagajärg ei olnud ettenähtav, ei ole leidnud tõendamist. Kostja, omades kardioloogiaalaseid eriteadmisi, pidi ette nägema tagajärge, s. t., et juhul, kui hageja ei saa õigeaegselt tervishoiuteenust tavalise oodatava hoolega, siis on võimalik haiguse süvenemine tasemeni, mis toob kaasa piiranguid hageja igapäevas tegevuses ja elukorralduses.

§ 130lg.

2 sätestab, et isikule tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega peab kahjustatud isik tõendama kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamist kahju tekitaja poolt ja arvestades

§ 130lg.

2 sõnastust ning eesmärki, saab tervisekahjustuse tekitamise korral eeldada mittevaralise kahju olemasolu. Negatiivseid piiranguid võiks käesolevas vaidluses käsitleda perioodil alates kolmanda infarkti saamisest, s. o.

1. juulist
2. a. kuni töövõimetuslehe lõpetamiseni, s. o.
3. novembrini
4. a. Kohus nõustub hagejaga, et töövõimetuslehe lõpetamine ei ole samastatav lõpliku paranemisega. 6 Mittevaralise kahju hüvitise mõistlikuks suuruseks on 10.000 krooni, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks. Põhjendatud ei ole välja mõista kogu hageja nõutud summat põhjusel, et kostja oma tegevusega juulis
5. a. ei ole põhjustanud hagejale kannatusi jätkuvalt
6. a. aastal ja tulevikus. Kohus soovib rõhutada, et hagejal oli süda haige enne, kui ta valis kostja oma perearstiks. Esitatud Tervishoiuameti Arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni
7. juuli
8. a. koosoleku protokoll koos lisadega ei ole käesolevas vaidluses tõendusliku tähendusega. Eelnimetatud dokument on informatiivne, et hagejale on pandud südame kaks endoproteesi, et tal jätkusid terviseprobleemid ka
9. aastal ja ta esitas kaebuse komisjonile. Hagejal
10. aastal esinevad terviseprobleemid ei ole põhjuslikus seoses käesolevas vaidluses kostja tegevusega, kuna hageja vahetas perearsti pärast
11. aasta infarkti. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on ekslikult seisukohal, et hageja mittevaraline kahju tekkis
12. a. juuli lõpupäevadel toimunud järjekordse infarkti tagajärjel. Infarkt omakorda olevat põhjustatud sellest, et kostja ei suunanud hagejat õigeaegselt eriarsti juurde, millega ta rikkus

§ 762nõuet.

Maakohtu seisukoha vastu, et kostja kui perearst oleks pidanud juba

1. juulil
2. a. toimunud arstlikul vastuvõtul suunama hageja kõrgema kategooria kardioloogi juurde või haiglasse uuringute teostamiseks, räägivad tunnistaja dr. L. J.i ütlused, kes asendas kostjat kuus päeva hiljem,
3. juulil
4. a. toimunud arstlikul läbivaatusel. Pikaajalise arstikogemusega dr. Jürgenson hindas siis hageja seisundit stabiilseks, ei tuvastanud infarkti ohtu ega pidanud vajalikuks patsiendi suunamist eriarsti juurde. Kui kostjat asendanud arst ei tuvastanud hageja terviseseisundi ebastabiilsust ega pidanud vajalikuks anda saatekirja eriarstile, siis ka kostjal ei olnud võimalik seda märgata kuus päeva varem,
5. juulil
6. a. Kui maakohtu seisukoht oleks õige, siis peaks kostjaks olema ka dr. J.. Maakohus peab tuvastatuks, et hageja seisund halvenes
7. juulil
8. a. mõne tunni jooksul pärast hommikul toimunud arsti vastuvõttu ning kell
9. 00 kutsuti hagejale kiirabi. Sellest tuletab maakohus täiesti ebaõige järelduse, et hagejal olevat puudunud vajalik aeg jõudmaks Mustamäe haiglasse, kuhu teda hommikul kostja suunas saatelehega CITO!, sest enne olevat ta saanud infarkti. Toimikus olevad tõendid ja materjalid ei anna selget vastust küsimustele hageja seisundi halvenemise, kiirabi kutsumise ja arstiabi osutamise kohta Mustamäe haiglas. Hagiavalduses väidab hageja, et tema seisund halvenes
10. juuli õhtul, misjärel ta kutsus kiirabi. Tunnistaja S. K., hageja tütar, väitis kohtuistungil, et hoopis tema kutsus
11. juulil
12. a. peale kella kahte hagejale kiirabi. Hageja poolt kirjalikult esitatud kohtulike vaidluste teesides on väljendatud seisukoht terviseseisundi halvenemise aja kohta: „ Õhtul see halvenes, misjärel hageja kutsus kiirabi...”. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuse väljavõttes haigusloost nr. 43774 ei ole märgitud hageja hospitaliseerimise kellaaega ega seda, millal diagnoositi infarkt. Küll on aga kirjas, et hageja südameuuringud ja stendi paigaldamine teostati alles järgmisel päeval,
13. juulil
14. a. Hageja ambulatoorses kaardis on
15. juulil
16. a. sissekanne, mis ütleb: „Öösel
17. juulil
18. a. oli tugev valu südames, kutsuti „03”, hospitaliseeriti.” See dokumentaalne tõend lükkab ümber maakohtu arvamuse, et hagejale kutsuti kiirabi päeval kell 15.
19. Tõendite vastuolulisuse tõttu ei saa lugeda tuvastatuks, et hageja sai
20. juulil
21. a. infarkti enne, kui ta jõudis täita kostja nõude CITO! Kuna hageja on hagiavalduses ise väitnud, et tema tervis halvenes alles õhtul, siis on põhjendatud seisukoht, et hagejal oli enne- ja pärastlõunal piisavalt aega ja võimalusi jõuda Mustamäe haiglasse ja seeläbi ennetada infarkti. Hageja ei teinud seda oma raske hooletuse tõttu. Samuti ei osutanud hageja perearsti juures mitte ainsagi sõnaga sellele, et ta vajaks abi (kiirabi) sõiduks Õismäelt Mustamäe haiglasse. 7 Kui kiirabi hospitaliseeris hageja juba
22. juuli pärastlõunal, siis tekib küsimus, miks haigla arstid viivitasid hageja südameuuringute ja stendi paigaldamisega järgmise päevani. Hageja terviserikke võis põhjustada sealsete meedikute hooletus ja sel juhul peaksid hoopis nemad olemas asjas kostjad.

§ 130lg.

2 sätestab, et mõistlik rahasumma tuleb mittevaralise kahju hüvitisena maksta üksnes juhul, kui eksisteerib kohustus hüvitada tervise kahjustamisega tekitatud kahju. Kõnealune kohustus tuleb menetluse käigus tuvastada kõigi vastavate protsessinõuete kohaselt. Ei ole küllaldane, kui sellist kohustust üksnes eeldatakse. Kui tervisekahju hüvitamise kohustust ei ole tuvastatud, siis mittevaralist kahju ei hüvitata. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiks on korvata seda kahju, mis jääb hüvitamata varalise kahju hüvitamisel. Tervisekahjustuse korral on mittevaralise kahju hüvitamisel sekundaarne iseloom, mille eesmärgiks on täiendada varalise kahju hüvitamist, tervisekahjustuse puhul on mittevaralise kahju hüvitamine sõltuvuses varalise kahju hüvitamisest. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostjal lasuks kohustus hüvitada hagejale varaline kahju

§ 130lg.

1 järgi. Kuna sellist kohustust ei ole tuvastatud, siis ei ole täidetud eeldus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Ka hageja ise ei esitanud mitte ühtegi väidet selle kohta, et tal oleks tekkinud terviserikke tagajärjel mingi varaline kahju, mille hüvitamise kohustus lasub kostjal

§ 130lg.

1 järgi. Selle kahju olemasolu ei ole hageja ka väitnud. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada varalise kahju hüvitamise kohustuse olemasolu, mis on eelduseks, et

§ 130lg.

2 alusel tuleks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju eest. Maakohus on mittevaralise kahju olemasolu üksnes eeldanud, mitte aga tuvastanud tõendite alusel, nagu nõuab menetlusseadustik. Maakohtu otsusest ei selgu, milles seisneb mittevaraline kahju, mille hüvitisena on kostjalt välja mõistetud 10.000 krooni. Menetluse käigus ei leidnud tõendamist mitte ükski muudatus hageja elukorralduses, mida võiks pidada mittevaraliseks kahjuks, mis kuulub hüvitamisele. Mittevaralise kahjuna kuulub Riigikohtu lahendi 3-2-1-111-96 kohaselt hüvitamisele heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses. Kui piirang ei tingi heaolu langust, siis ei teki mittevaralise kahju hüvitamise kohustust. Tõendatud ei ole, et hagejal tekkis heaolu langus. Tunnistaja T. S., hageja abikaasa, ütlustest ilmneb, et piirangud hageja tegevuses tulenesid pigem abikaasa keeldudest kui objektiivsest terviseseisundist: abikaasa ei võtnud hagejat kaasa jalutuskäikudele, ei lubanud toidukotti tõsta, ei lubanud isegi koeraga väljas jalutada. Mittevaraliseks kahjuks ei saa pidada asjaolu, et hageja ei saanud teha köögis remonti ajal, mille oli planeerinud tema naine.

§ 127lg.

2 ja lg. 3 piiravad vastutust rikutud kohustuse eesmärgiga ja kahju ettenähtavusega.

§ 134lg.

1 sätestab eraldi piirangu mittevaralise kahju hüvitamisele negatiivse tagajärje ettenähtavuse kaudu. Nendest sätetest tulenevalt ei vastuta kostja hagiavalduses loetletud negatiivsete tagajärgede eest, sest need ei olnud ettenähtavad tervishoiuteenuse osutamisel ning nende ärahoidmine ei tulenenud selle eesmärgist. Kuna maakohtu otsuses ei ole tuvastatud, milles seisnesid ajutised piirangud hageja tegevuses ja elukorralduses, siis ei saa teha järeldust, et need (mittetuvastatud) piirangud pidid olema kostjale ettenähtavad ja eesmärgipärased. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus tuvastas õigesti ja pooled ka ei vaidle selle üle, et kostja oli kvalifitseeritud arst (perearst), kes osutas hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel ning vastavalt

§ 758

lõikele 2 vastutab selle lepingu täitmise eest 8 tervishoiuteenuse osutaja kõrval ka isiklikult. Kostja vastutuse materiaalõiguslikuks aluseks on

§ 770lg.

1, mille kohaselt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja sama seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Maakohtu otsuse põhjenduse kohaselt seisneb kostja raviviga selles, et ta jättis hageja 16. juulil 2003. a. eriarsti – kõrgema kategooria kardioloogi – juurde saatmata. Kohus leidis õigesti, et patsiendi vajaduse korral kõrgema kategooria eriarsti juurde saatmata jätmine on

§ 762

lauses 2 (vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti) sõnaselgelt sätestatud kohustuse rikkumine. Ka põhjendas kohus otsuses, miks ei vastanud kostja poolt osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse üldisele tasemele ja miks ei saa seda pidada osutatuks tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega vastavalt

§ 762lausele 1.

Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega ega pea võimalikuks nende aluseks olevatele tõenditele antud hinnangut muuta. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt hageja eriarsti juurde saatmata jätmisega ei rikkunud kostja oma

§-st 762 tulenevat kohustust sellest tulenevalt, et dr. L. J., kes kostjat patsientide vastuvõtul 6 päeva hiljem asendas, ei tuvastanud samuti infarktiohtu ja hindas hageja tervisliku seisundi stabiilseks. Asjaolust, et ka mõni teine arst peale kostja jättis hageja eriarsti juurde suunamata, ei saa iseenesest järeldada, et selleks ei olnud vajadust. Nii võis selleks olla mõni muu põhjus, olgu selleks siis teise arsti tehtud raviviga või patsiendi teistsugune seisund vastuvõtu hetkel. Tunnistajana üle kuulatud dr. L. J.i ütlused (tl. 243), mille kohaselt hageja seisund tema vastuvõtul oli võrreldes eelmise sissekandega tervisekaardil stabiilne, ei ole piisavad, et ümber lükata Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamust (tl. 14 ja 80) ja sellele komisjonile dr. Arvo Mesikepa poolt antud arvamust (tl. 84), mis oma sisult on eriteadmistega isikute kirjalikud arvamused, mis tsiviilkohtumenetluses on dokumentaalseteks tõenditeks (TsMS § 293 lg. 2 lause 2) ja mille kohaselt on vastava eriala asjatundjad haiguslugude ja poolte poolt juhtumi kohta antud seletuste (mis on esitatud ka kohtule) põhjal leidnud, et kostja taktika patsiendi haigusseisundi käsitlemisel ei olnud õige, et arvestades patsiendi kaebusi, haigustunnuseid ja varem korduvalt läbipõetud infarkte, oleks perearst pidanud saatma patsiendi kardioloogi konsultatsioonile või haiglaravile kohe haigusnähtude tekkides ning et õigeaegselt spetsialistikardioloogiga konsulteerimisel ning õigete diagnostiliste ja ravivõtete kasutamisel oleks võinud südamelihase infarkti ennetada. Omapoolseid erapooletute asjatundjate arvamusi, mis võiksid asjatundjate komisjoni ja dr. A. Mesikepa arvamuse ümber lükata, ei ole kostja esitanud. Nõustuda ei saa ka selle apellandi väitega, nagu peaks juhul, kui ka dr. J. eksis, olema ta vaidlusaluses asjas kostjaks tema kõrval. Nii on hagejal õigus valida, kelle vastu ta hagi esitab. Kui isegi oleks tegemist ühise kahju tekitamisega, oleks kahjustatud isikul

§-des 65, 137 ja 138 sätestatut arvestades õigus valida, kelle vastu solidaarvõlgnikest ta oma nõude pöörab. Et vaidlusaluses asjas ei ole esitatud nõudeid teiste isikute vastu peale kostja, siis ei saa kohus käsitleda küsimust sellest, kas oleks alust mõne teise tervishoiuteenust osutanud isiku vastutuseks. Et maakohus on kostja kohustuse rikkumise seostanud eelkõige

1. juulil
2. a. eriarsti juurde või haiglasse suunamata jätmisega, siis ei olegi vaidluse lahendamiseks põhimõttelist tähtsust sellel, millised olid hageja
3. juulil
4. a. haiglasse sattumise täpsed faktilised asjaolud. Eespooltoodud põhjendusel tuvastas maakohus õigesti, et kostja tegi hageja ravimisel ravivea, aga samuti, et hageja sai
5. juulil
6. a. infarkti, mida oleks õigete meetmetega saanud vältida.

§ 770lg.

4 kohaselt, kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Seega eeldatakse seaduse kohaselt põhjusliku seose olemasolu ja kui kostja väidab põhjusliku seose puudumist, siis peab ta seda tõendama. Kostja ei ole 9 esitanud tõendeid, millest piisaks tema tehtud ravivea ja hageja tervisekahjustuse vahel põhjusliku seose puudumise tõendamiseks. Niisuguse seose puudumist ei ole kostja apellatsioonkaebuses ka sõnaselgelt väitnud, esitades vaid kahtlustuse selle kohta, ega Mustamäe haigla arstid viivitanud südameuuringutega ja stendi paigaldamisega ning ega infarkt tekkinud seetõttu. Taolisest kahtlusest põhjusliku seose välistamiseks ei piisa.

§ 130lg.

2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Selle sätte sõnastust ja eesmärki arvestades tuleb kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu eeldada ja kannatanul ei ole vajadust mittevaralise kahju olemasoluks esile tuua ega tõendada muid asjaolusid. Apellatsioonkaebuses on viidatud Riigikohtu lahendile 3-2-1-111-96, mille seisukohad käivad tsiviilkoodeksi (TsK), mitte

-i sätete kohaldamise kohta. Seadusel ei põhine ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks tervisekahjustuse korral mittevaralise kahju hüvitamisel üksnes sekundaarne iseloom ning nagu oleks mittevaralise kahju hüvitamine sõltuvuses sellest, kas varalist kahju on tekkinud. Et kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust, siis on tal kohustus sellega tekitatud kahju hüvitada nii

§ 101lg.

1 punktist 3, §-st 115, 7. peatükist kui §-st 770 tulenevalt. Seega ei ole põhjendatud apellandi väide, nagu ei oleks kostja kahju hüvitamise kohustust tuvastatud. Küll on mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel asjakohane arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ja selle astet, kannatanu enda osa kahju tekkimises jmt. asjaolusid. Konkreetseid asjaolusid kaaludes ongi maakohus kahjuhüvitise suuruse määranud. Seda suurust iseenesest ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu eesmärgiks on ära hoida kahju tekkimine tervisele, seega ei ole viide

§ 127lõikele 2 asjakohane.

Et hüvitamisele kuuluvaks mittevaraliseks kahjuks

§ 130lg.

2 mõttes ongi tervisekahjustus, siis ei ole asjakohane ka viide

§ 127

lõikele 3: tervishoiuteenuse osutaja pidi ette nägema, et kohustust rikkudes jääb lepingu eesmärk täitmata, s. t. patsiendil tekib tervisekahjustus. Sama käib

§ 134lõikes 1 sätestatud mittevaralise kahju ettenähtavuse kohta.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni

1. jaanuarini
2. a. kehtinud TsMS § 60 lg. 1 mõtte kohaselt kannab kohtukulud kaotaja, lg. 3 kohaselt aga, kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Apellatsioonimenetluse menetluskulude hüvitamist taotles apellant, kuid kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei ole alust tema taotluse rahuldamiseks. Vastustaja ei ole apellatsioonikohtule esitanud oma kohtukulude nimekirja ega taotlust apellatsioonimenetluse menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Seega ei kuulu apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte vahel jaotamisele. Gaida Kivinurm Margo Klaar Malle Seppik