2-07-19204 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuni 2008. a kell 14.00 tsiviilkantselei kaud

(red. kuni 01.07.2002) § 113 lg 1 kohaselt hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat. VÕSRakS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
3. juulit 2002 ning lg 2 järgi kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
4. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
5. juulist 2002.

§ 146

lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist. 13.07.2001. a allkirjastatud võlakirja alusel tekkis õigus nõuda kohustuse täitmist alates 21.09.2001. a.

§ 143järgi kohus võtab aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud. Hageja pöördus kostja vastu kohtusse 17.05.

1. a, s.o. pärast aegumistähtaja möödumist. Hageja nõue aegus 01.07.
2. a. Kohus nõustub kostja vastuväitega, et kostja ei ole kohustust tahtlikult rikkunud. Kohtule on esitatud kriminaalasja lõpetamise määrus, milles on menetlus lõpetatud kuriteo koosseisu puudumise tõttu IAi tegevuses (tl 38) ning 06.12.
3. a kohtumäärus, mille kohaselt ei ole IAi pankrotimenetluse algatamine põhjendatud, kuna IA vaidleb nõudele põhjendatult vastu (tl 11). VÕS §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud VÕS § 104 lg 5, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega peaks hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites) olid kostja kavatsused suunatud pooltevahelise kokkuleppe täitmata jätmisele. Hageja seda käesolevas menetluses tõendanud ei ole. Erinevalt hageja poolt väidetust, leiab kohus kohtule esitatud määruste (tl 11, 33, 38) põhjal, et kostja on hageja nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Kriminaalmenetluses ja pankrotimenetluses nõudele vastuväite esitamist ei saa kohtu hinnangul samastada kohustuse tahtliku täitmata jätmisega. Aegumise kohaldamist ei välista ka see, et hageja valis riigilõivu tasumise vältimiseks väära menetluse. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et

§ 146

lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kohaldada kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Järelikult kuulub kohaldamisele

§ 146lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Hageja on seisukohal, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, millist kohustust võlatunnistusega tagati, kuna võlatunnistusega tekib iseseisev abstraktne kohustus, mis võlaõiguslikku alust ei vaja (tl 40). Kohus nõustub kostjaga selles, et käesoleva juhul tuleb võlakirja vaadelda lähtudes TsK § 272 lg 3 sätestatust. Nimetatud sätte kohaselt võivad pooled iga võla vormistada laenulepinguna. Iseenesest õige on hageja seisukoht, et võlatunnistusega tekib iseseisev abstraktne kohustus. Hageja on aga kohtu hinnangul jätnud tähelepanuta, et VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Samuti on hageja jätnud tähelepanuta, et VÕS § 30 sarnane regulatsioon ei kehtinud enne VÕS-i jõustumist. Käesolevas menetluses on aga vaidlusalune võlakiri allkirjastatud 13.07.

1. a. 3 Kostja vastuväite kohaselt ei ole ta tegelikkuses raha saanud ning võlakirjaga vormistasid pooled käenduse andmise metallide off-shore firmade kaudu kauplemisel Eestis asuva tollilao kaudu. TsK § 276 lg 1 järgi laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kohtu hinnangul on kostja käesolevas menetluses tõendanud, et tal tegelikult mingit kohustust hageja ees ei ole. Hageja väide selle kohta, et hageja kabinetis toimus 14 000 USD üleandmine kostjale, jäi kohtumeneltuses tõendamata, kuna tunnistajana üle kuulatud AD raha üleandmist ei mäletanud (tl 80) ning muid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole hageja avaldanud kohtule tõeseid andeid selle kohta, et hagejal puuduvad suhted äriühinguga, kes kostjale metalli müüs (tl 67) ning hageja ja kostja vahel oli üksnes laenusuhe (tl 67). Kohtule on esitatud määrus menetluse lõpetamise kohta kriminaalasjas nr 00231802107, kus on tunnistajana ülekuulatud AD kinnitanud, et 19.11.
2. aastal hageja palvel tema tõesti vormistas ümber veose tollilaos „Komerk“ offshore firma K nimele, kelle esindajaks ta tol ajal oli (tl 38). Kohtule esitatud lepingust nr 01/07 nähtub, et 13.07.
3. a sõlmisid kostja ja CCinc, keda esindas AD NS(kaup) müügilepingu, millega kostja ostis 15050,5 kg eelnimetatud kaupa. Kuna hageja oli seotud kauba müüjaga
4. a, ei ole kohtul alust kahelda, et hageja oli kauba müüjaga seotud ka
5. a tehingu ajal, mistõttu on nii hageja kui tunnistaja avaldanud kohtule ebatõeseid andmeid metallimüügi tegelike asjaolude ning hageja seotuse kohta vaidlusaluste tehingutega. Kohus peab veenvaiks kostja selgitusi selle kohta, et tegelikkuses kostja hagejalt laenuna raha ega kaupa ei saanud ning võlakiri vormistati üksnes tolliprotseduuride läbimiseks (tl 45, 50). Eeltoodust tulenevalt ning hageja nõude aegumise tõttu jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja menetluskulu täies ulatuses. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Karin Sonntak Kohtunik 4