← Eesti

3-03-114/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 14. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-03-114 Haldusasi Ilmar Kasekampi kaebus Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 2007. a korralduse nr 2261-k tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2007. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Ilmar Kasekamp Vastustaja Tallinna Linnavalitsus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2007. a otsus. 2. Jätta kaebus rahuldamata. 3. Mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 80 krooni ning Eesti Vabariigi kasuks 23 788 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. mai 1996. a otsusega nr 7481 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Raudtee tn 67/Rahu tn 2 endisel kinnistul nr 554n asuvad ehitised ja krunt suurusega 1591 m2. Omandireformi õigustatud subjektiks loeti Linda Kasekamp. L. Kasekamp suri ja nõudeõiguse päris Ilmar Kasekamp 10. detsembril 1996. AS Ristart tegi 1996. aastal Raudtee tn 67 elamu ekspertiisi. Tallinna Linnavalitsuse 27. detsembri 1996. a korraldusega nr 3240-k jäeti ekspertarvamuse alusel endisel kinnistul asunud hooned I. Kasekampile tagastamata. Nõmme Linnaosa Valitsus sõlmis 16. aprillil 1997 M. Lihoga Raudtee tn 67 elamu ostu-müügilepingu. Kinnistu jaotati kaheks ja M. Liho võõrandas need. Tallinna Linnavalitsuse 22. augusti 1997. a korraldusega nr 3050-k tühistati linnavalitsuse 27. detsembri 1996. a korraldus, kuna ekspertiis teostati ilma õigustatud subjekti osavõtuta. Tallinna Linnavalitsuse 15. jaanuari 1999. a korraldusega nr 193-k jäeti hooned tagastamata, kuna leiti, et 3-03-114 vara ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-239/2001 tühistati nimetatud korraldus. Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 2003. a korraldusega nr 2261-k jäeti vaidlusalused hooned tagastamata ja alustati kompenseerimise menetlust. Otsuse tegemisel tugineti AS Ristart 1. aprillil 2003. a eksperthinnangule nr E-510/03. Raudtee tn 76/Rahu tn 2 asuva ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamiseks on läbi viidud kokku 7 ekspertiisi: 1) 1993. aastal AS Kommunaalprojekt ekspertiis; 2) 1996. aastal AS Ristart ekspertiis; 3) 1998. aastal kohtuekspertiisi- ja kriminalistika büroo ekspertiis; 4) 2003. aastal AS Ristart eksperthinnang nr E-510/03; 5) 2004. aastal ekspert J. Takjase (AS Kommunaalprojekt) ekspertiis (kohtu määratud); 6) 2004. aastal ekspert T. Rattasepa (Finantsplaneerimise OÜ) ekspertiis; 7) 2006. aastal ekspert Kaarel Saha ekspertiis (kohtu määratud). 2. I. Kasekamp esitas kaebuse halduskohtule, milles palus tühistada linnavalituse 15. oktoobri 2003. a korralduse. Kaebaja leidis, et vara on säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja puuduvad alused selle mittetagastamiseks. 3. Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2007. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

  1. a)Kohus vaatles eksperthinnangutes kuni 1. märtsini 1997 kehtinud omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 8 redaktsiooni järgi vara endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamist. Keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr 16 kinnitatud „Metoodiliste soovituste ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamiseks“ p 3.12 kohaselt ei kajastata ekspertiisiarvutustes pärast omandireformi aluste seaduse jõustumist 20. juunil 1991 tehtud konstruktiivelementide asendusi, samuti juurde- ja pealeehitisi. M. Liho väited elamu faktilisest ümberehitamisest enne 20. juunit 1991 ei ole tõendatud. Kahtlusi väidete osas tekitab asjaolu, et eskiisprojekti kinnitamise ja omandireformi aluste seaduse jõustumise vahele jääva kahe kuu jooksul ei ole võimalik mingeid arvestatavaid ehitustöid teostada. M. Liho ütluste kohaselt teostas ta ümberehitustöid 1991. aasta ümberplaneerimisprojekti alusel (vajalike kooskõlastusteta ja ehitusloata joonis) ja lõpetas tööd 20. juuniks 1991. Ütlused on vastuolus 1998. aastal esitatud Raudtee tn 67 väikeelamu ümberehitusprojektiga, millele on M. Liho 9. ja 10. märtsil 1998 saanud ametkondade kooskõlastused ning 11. märtsil 1998 ehitustöödega alustamise loa Tallinna Linnavalitsuse ehituskontrolli osakonnalt. Ekspert K. Saha arvamuse kohaselt ei ole tegemist ülesmõõtmisprojektiga, mis viitaks valminud töödele. Alles 1998. a projektis kajastub ehitus sellisel kujul, nagu see on M. Liho poolt tegelikult teostatud, seega ei saa tegemist olla 1991. a ümberplaneerimisprojekti alusel enne 20. juunit 1991 tehtud töödega.
  2. b)Korteriorderi väljastamise eelduseks ei olnud kahe korteri ühendamine. Kui korterid oleks orderi väljaandmise ajaks valmis ehitatud ja liidetud, siis ei oleks olnud vaja anda välja orderit korterile nr ½. Seega oli tegemist kahe korteriga. Orderi väljaandmine ei tõenda, et selle eelduseks oli korterite faktiline ühendamine ja selle kontrollimine. Avalik võim võis eskiisi alusel korteriorderi väljastamisega tunnustada M. Liho õigust saada terve Raudtee tn 67 elamu enda kasutusse ilma, et ehitise faktiline seisukord vastaks elamuseaduse ja korteri eraldamist reguleerinud õigusaktide nõuetele, kuid see ei tähenda, et otsuste vastuvõtmisest tuleneks avaliku võimu tunnustus faktilise olukorra tuvastamiseks omandireformis. Tallinna Lenini rajooni RSN TK 21. septembri 1989. a kirja nr L-421-T kohaselt oli pärast korteri 2 faktilist vabane- 2

(7)3-03-114 mist võimalik vormistada elamu ostuleping. Kirjast ei nähtu nõudmist korterite eelnevaks kokkuehitamiseks.
  1. c)M. Liho sai alustada elamu ümberehitustöödega alles pärast korteriorderi saamist 15. mail 1991. On ebatõenäoline, et M. Liho, kes töötas arhitektina Tallinna Linnavalitsuses, pidas võimalikuks hõivata eluruumi, omamata selleks õiguslikku alust. Samuti on vähetõenäoline üürniku ebaseaduslik käitumine – ulatuslike ümberehitustööde tegemine ilma loata. Enne 20. juunit 1991 ei ole tehtud töid, mis on seotud hoone kubatuuri ja põhikonstruktsioonide muutmisega. Põhilise osa põhikonstruktsioonide muudatustest moodustab trepi ehitus, mis ei saanud suure mahu tõttu olla teostatud 20. juuniks 1991.
  2. d)M. Liho ei teinud Raudtee tn 67 elamus ümberehitustöid enne 20. juunit 1991 ja neid ei saa elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivuse hindamisel arvesse võtta. Üürniku töid arvestamata on elamu nii ekspert J. Takja (AS Kommunaalprojekt) 2004. aasta arvamuse, ekspert T. Rattasepa (Finantsplaneerimise OÜ) 2004. aasta arvamuse kui ka ekspert K. Saha 2006. aasta arvamuse kohaselt säilinud endisel individualiseeritaval kujul, lähtudes kuni 2. märtsini 1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 punktidest 1 ja 2. Seetõttu puudus Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 2003. a korralduses õiguslik alus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmiseks ja vara kompenseerimise menetluse alustamiseks. Linnavalitsus pidanuks vara jätma tagastamata põhjusel, et see on füüsilise isiku heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3) ja algatama kompenseerimismenetluse. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Linnavalitsus leiab, et vaidlusaluses hoones paikneva korteri 2 ümberehitustöid alustas 80-ndate aastate lõpul perekond Mänd. Töid jätkas M. Liho pärast naabrite väljakolimist 1989. aasta jõulude ajal, viies ümberehitustööd põhikonstruktsioonide osas lõpule 20. juuniks 1991. Tallinna linna Lenini rajooni korterikomisjoni 25. aprilli 1991. a otsusega anti tinglik nõusolek liita vabanenud elamispind – korter 2 – M. Liho perekonna kasutuses oleva korteriga ja vormistada order pärast ümberehituse teostamist. Tallinna Tuletõrjeamet kooskõlastas 3. aprillil 1991. a ja Nõmme ametkondadevaheline komisjon kooskõlastas 17. aprillil 1991. a M. Liho elamu ümberplaneerimise projekti. 15. juunil 1991 väljastati order nr 298 korteri nr 1/2, mis koosneb 4 toast elamispinnaga 60,3 m2, asustamiseks. Raudtee tn 67 elamu ümberehitus oli valminud korteriorderi väljastamise ajaks. Riigikohtu 8. novembri 2004. a halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-43-04 kohaselt tähendab ehitise kasutamine avaliku võimu teadmisel selle olemasolu seaduslikkuse tunnustamist vaatamata püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele, ümberehitus- ja remonttööde teostamise hindamisel põhikonstruktsioone puudutavate tööde lõpuleviimise aja tuvastamisel. Kuni 1. märtsini 1997. a kehtinud omandireformi aluste seaduse redaktsioon ei sätesta keeldu arvestada pärast omandireformi aluste seaduse jõustumist teostatud töid ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamiseks. 5. I. Kasekampi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgitakse, et linnavalitsuse loetletud dokumendid ei tõenda, et M. Liho lõpetas Raudtee tn 67 elamu ümberehituse enne 21. juunit 1991. M. Liho koostas 1991. aastal ümberehituse projekti selleks, et elamu dokumentatsioon viia vastavusse selle faktilise seisundiga ülevaatuse hetkel. M. Liho poolt 1991. aastal elamu ülevaatuseks esitatud eskiis ja 1998. aasta elamu projekt ei ole kooskõlas. Võrreldes 1991. aasta ülesmõõdistusprojekti ja 1998. aasta faktilist olukorda, selgub, et 13,7 m2 suuruse toa asemel oli välja ehitatud kaks elutuba. Ühe akna asemel oli ehitatud kaks akent. Teise korruse otsatoa ümberplaneerimine oleks pidanud olema ka 1991. aastal kinnitatud projektjoonisel. Orderi kohaselt oli elamispind 60,3 m2, 1998. aasta ülevaatuse ajal oli eluruumide pind 70,1 m2. Projekt koostati 3
(7)3-03-114
  1. aastal selleks, et oleks võimalik kahe korteri ühendamine üheks eluruumiks perekond M. Liho tarbeks. Ka
  2. veebruari 2007 kohtuistungil kinnitas M. Liho tunnistajana, et
  3. aastal koostati eskiis korteriorderi saamiseks. Seega
  4. aastal ehitustöid ei teostatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  5. Halduskohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu.
  6. Käesolevas asjas on mõlemad pooled seisukohal ning ka halduskohus on jõudnud järeldusele, et
  7. aastal ei olnud vaidlusalust elamut võimalik kaebajale tagastada juba ainuüksi seetõttu, et elamu erastati
  8. aprilli
  9. a ostu-müügilepingu alusel M. Lihole ja viimane võõrandas selle edasi (I kd, tl 9, 196; halduskohtu otsuse p 42). Seega on vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse
  10. oktoobri
  11. a resolutiivosa elamu tagastamata jätmise ja kompenseerimise menetluse alustamise kohta ainuvõimalik ja õiguspärane.
  12. Asjas käib vaidlus selle üle, kas elamu tagastamist takistas korralduses märgitud asjaolu, et elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. See vaidlus puudutab üksnes korralduse faktilist ja õiguslikku põhjendust. Vastavalt HMS §-le 58 ja RVastS § 3 lg 3 p-le 1 ei anna ainuüksi ebaõige faktiline ja õiguslik põhjendus alust haldusakti tühistamiseks. Kui haldusakti resolutiivosa on õige, ei kuulu haldusakt tühistamisele põhjusel, et haldusakti andmisel oleks tulnud viidata teisele õiguslikule alusele ja teistele asjaoludele.
  13. Halduskohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise hetke seisuga. Olukorras, kus on selge, et vara tuli vaidlustatud korralduse andmise hetke seisuga jätta tagastamata, ei ole tühistamiskaebuse lahendamisel oluline see, kas vara oleks olnud varasemal perioodil võimalik tagastada. Kui vara varasema tagastamata jätmise ja sellele järgnenud erastamisega tekitati õigustatud subjektile kahju, on need toimingud olulised kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel, mitte aga hilisema tagastamata jätmise korralduse peale esitatud tühistamiskaebuse arutamisel.
  14. a korralduse tühistamata jätmine ei takista varasemate haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamist kaebajale. HMS § 60 lg 2 kolmanda lause kohaselt ei ole vaidlustatud korralduse põhjendustel iseseisvat õiguslikku tähendust. Seega ei võta vaidlustatud korralduse motiivid kaebajalt võimalust väita kahjunõude esitamisel, et vara oleks tulnud talle
  15. aprillile 1997 eelnenud perioodil tagastada.
  16. Eelnevast tulenevalt tuleb halduskohtu otsus tühistada ning halduskohtule esitatud tühistamiskaebus jätta rahuldamata. II
  17. Menetlusosaliste väidete ja halduskohtu otsuse motiivide kohta peab ringkonnakohus siiski vajalikuks märkida järgmist.
  18. Ringkonnakohus jagab nii poolte kui halduskohtu seisukohta, et vaidlusaluse elamu endisel individualiseeritaval kujul säilivusele tuli hinnang anda lähtudes ORAS § 12 lg 8 enne
  19. märtsi 1997 kehtinud redaktsioonist. ORAS varasema redaktsiooni § 12 lg 8 p 1 kohaselt loeti ehitised endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur pole ümberehitamise tõttu suurenenud või vähenenud rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes. Sama lõike p 2 kohaselt ei loetud ehitisi endisel individualiseeritaval kujul säilinuks siis, kui kõik ehitise põhikonstruktsioonid on asendatud 4
(7)3-03-114 kokku rohkem kui poole ulatuses. Ehitise põhikonstruktsioonideks loeti vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus. Vaidlust ei käi selle üle, et Raudtee tn 67/Rahu tn 2 elamu kubatuuri muutus ei anna alust hinnata seda endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinuks. Vaidlus käib ORAS § 12 lg 8 p 2 kohaldamise üle.
  1. Pooled on eri meelt küsimuses, milliseid erinevatel aegadel tehtud asendusi tuleb säilivuse hindamisel arvesse võtta. Täpsemalt vaieldakse selle üle, kas arvesse tuleb võtta omaaegse üürniku M. Liho poolt väidetavalt
  2. aastal teostatud töid. M. Liho tööde arvessevõtmine omakorda sõltub küsimusest, kas tööd teostati enne või pärast omandireformi aluste seaduse jõustumist
  3. juunil
  4. Vaidlusalused asendused on T. Rattasepa hinnangu (II kd, tl 18) kohaselt järgmised: uue trepikoja betoonist lintvundamendid; välissein (uus trepikoda); soojustuse osaline asendamine välisseintes; soojustuse osaline asendamine katuslaes; silikaattellistest sisekandeseinte ladumine karkassseinte asemele; vahelagedes uued konstruktsioonid – kandev põrandatalastik I korrusel; uus kandev laudis I korruse laes; uue trepikoja sarikad ja roovid; uue trepikoja eterniitkate; mullatööd; siseviimistluse uuendamine. Nende hulgast tuleb välja jätta mullatööd ning siseviimistluse uuendamine, sest need ei puuduta ORAS § 12 lg 8 p 2 teise lause kohaselt ehitise põhikonstruktsioone.
  5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja kaebajaga, et pärast
  6. juunit 1990 tehtud töid ei ole põhimõtteliselt võimalik ehitise säilivuse hindamisel arvesse võtta. See ei tulene üksnes keskkonnaministri poolt kinnitatud metoodilistest soovitustest, vaid ka ORAS § 12 lg 8 p 2 mõttest, mis on tõlgendamise teel leitav ORAS § 18 lg 2 esimeses lauses sätestatut arvestades. Seejuures tuleb siiski arvestada, et kui töödega põhikonstruktsioonide asendamisel oldi
  7. juuniks 1990 juba olulisel määral alustatud, ei olnud vara omanikul ega üürnikul ORAS § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt keelatud neid lõpule viia ning ka sellised asendused tuleb säilivuse hindamisel arvesse võtta. Mõistlikuks ei saaks pidada näiteks seda, et alates
  8. juunist 1990 oleks olnud keelatud ruumile uue vaheseina ehitamine, kui varasem vahesein oli lammutatud vahetult enne
  9. juunit
  10. Sama puudutab ka vana trepi asemele uue ehitamist pärast vana lammutamist, trepikoja seinte ehitamist pärast trepikoja vundamendi rajamist jne.
  11. Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul võtnud ennatliku seisukoha, et M. Liho tööde teostamine enne
  12. juunit 1990 ei ole tõendatud.
  13. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus esmalt, et M. Liho väiteid ei lükka ümber ega sea kahtluse alla järgmised asjaolud ja tõendid: –
  14. a ekspertarvamuses ei ole märgitud, et M. Liho oleks tööd lõpetanud
  15. juuniks 1991; – Nõmme Elamuekspluatatsiooni Valitsuse
  16. oktoobri
  17. a õiendi kohaselt ei ole Nõmme EEV ajavahemikul 1971–1993 hoones kapitaalremonditöid teostanud; – ekspert L. Rahumäe järeldused, et tööd elamu põhikonstruktsioonide osas olid enne omandireformi aluste seaduse kehtestamist lõpetatud, põhinevad kaudsetel tõenditel; –
  18. a ümberehitusprojekt ja
  19. märtsi
  20. a ehitustöödega alustamise luba ehituskontrolli osakonnalt. Ekspertarvamuses tööde teostamise aja märkimata jätmine ei kõnele ei tööde varasema ega hilisema teostamise kasuks. Tööde teostamine Nõmme EEV poolt ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Nende mitteteostamine ei välista kuidagi tööde teostamist üürniku poolt. Eksperdil ega kohtul ei ole keelatud asjaolu tuvastada kaudsete tõendite alusel, kui otsesed puuduvad. 5
(7)3-03-114 Halduskohus on ka oma otsuses, p 38, ise märkinud, et
  1. a projekt kajastas olemasolevat olukorda, mitte ei olnud M. Liho ümberehituste aluseks. Seega ei kinnita see projekt ega ehitusluba ehitustööde toimumist ei enne ega pärast
  2. juunit
  4. Halduskohtu hinnangul ei olnud M. Lihol võimalik käesoleva otsuse p-s 13 nimetatud töid viia läbi kahe kuu jooksul, s.o alates eskiisprojekti kinnitamisest kuni omandireformi aluste seaduse jõustumiseni. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud tööde teostamine täies mahus kahe kuu jooksul on kaheldav. Halduskohus on aga jätnud arvestamata, et tööde lõpule viimata jätmine
  5. juuniks 1990 ei tähenda, et vanade põhikonstruktsioonide lammutamise ja uute ehitamisega ei oldud selleks päevaks olulisel määral alustatud.
  6. Ehitustööde arvesse võtmist hoone säilivuse hindamisel ei välista see, et ehitamiseks puudus mõni nõutav dokument või kooskõlastus. Samuti ei tähenda
  7. a ülesmõõtmisprojekti vastuolu
  8. a ümberplaneerimisprojektiga, et töid ei teostatud enne
  9. juunit
  10. Vastuolu viitab üksnes sellele, et ehitustööde tegemisel ei peetud ümberpaneerimisprojektist kinni, mitte aga tööde teostamise hilisemale ajale.
  11. Korteriorderi (I kd, tl 70) andmine viitab pigem sellele, et korterid olid
  12. maiks 1991 ühendatud. Orderile on korteri numbriks kantud 1/2, mis viitab mõlemale korterile. Seda kinnitab elamispinna suurus 60,3 m2 ja tubade arv
  13. Korterites 1 ja 2 eraldivõetuna ei olnud kummaski 60 m2 suurust elamispinda ega nelja tuba. Orderi saamine alles
  14. juunil 1990 ei tähenda, et juba varem puudus linna kui tollase omaniku nõusolek tööde alustamiseks. Mitmed linna asutused olid projekti kooskõlastanud. Seega ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et M. Liho ei saanud ümberehitustöid alustada enne orderi saamist.
  15. Kuna tühistamiskaebuse rahuldamiseks ei ole niikuinii alust, ei anna ringkonnakohus omapoolset hinnangut vara säilivuse kohta, piirdudes tõdemusega, et halduskohtu põhjendused iseenesest ei anna alust lugeda vara säilinuks. Kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel tuleks selgitada, kas tööde teostamise aja kohta on võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Ennekõike tuleks püüda leida täiendavaid tunnistajaid, kes võisid M. Lihot abistada ehitamisel või kes külastasid ehituse ajal või enne või pärast tööde teostamist hoonet. Ekspert K. Saha
  16. a hinnangus on viidatud ehitusmaterjalide soetamise dokumentidele. Ka neile tuleks kohtul anda omapoolne hinnang. III
  17. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista Tallinna linna menetluskulud, milleks on riigilõiv 80 kr. Lisaks tuleb kaebajalt vastavalt HKMS § 93 lg-le 3 riigi kasuks välja mõista eksperdikulu 10 325 kr ja 3663 kr AS Kommunaalprojekt hinnangute ning 9800 kr ekspert K. Saha hinnangu eest, kokku 23 788 kr. Eksperditasud on välja makstud Tallinna Halduskohtu
  18. augusti
  19. a,
  20. märtsi
  21. a ja
  22. aprillil
  23. a määruste alusel. Eksperdikulu tuleb tasuda Tallinna Ringkonnakohtu arvele (SEB Pangas arve nr 10220034800017, Hansapangas arve nr 221023778606, viitenumber 2800049748, selgitus „Ilmar Kasekamp, 3-03-114, eksperdikulu). Kaire Pikamäe Ivo Pilving Silvia Truman 6
(7)3-03-114 Otsus on jõustunud Riigikohtu 05.11.2008 lahendiga nr. 3-3-1-49-08, muutes selle põhjendusi vastavalt Riigikohtu otsuse põhjendustele. Riigikohtu 05.11.2008 otsus RESOLUTSIOON
  1. Jätta Ilmar Kasekampi kassatsioonkaebus rahuldamata.
  2. Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a otsus haldusasjas nr 3-03-114, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
  5. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
  6. Arvata kautsjon riigituludesse. 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.