Obsah (6)

§ 656§ 436§ 442§ 392§ 400§ 2

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2008. a

§ 656lg.

2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka selle paragrahvi esimeses lõikes nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumit ja otsus on seega vastuolus

§ 436lõikega 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.

Asjas oluliste asjaolude esmakordne tuvastamine apellatsiooniastmes riivaks oluliselt poolte õigust kohtulahendi peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei saaks pooled sel juhul üldse kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktide tuvastamise osas. Kolleegium leiab veel, et maakohus ei ole täiel määral täitnud ka eelmenetluse ülesandeid. Eriarvamusi ei ole pooltel selles, et vaidlusalune hüpoteek hageja kinnistule kostja kasuks seati poolte

1. oktoobri
2. a. lepingu alusel ning et selle lepingu punktis 2 lepiti kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud laenulepingust, samuti kõik teised tulevikus tekkivad kostja nõuded hageja vastu summas kuni 4.500.000 krooni intressiga 15% aastas ning nende nõuete sissenõudmisest tulenevad kulutused, hüpoteegi sissekandmisest ning omanikule tagasiloovutamisest tulenevad kulutused, notaritasud ja riigilõivud (leping tl. 9 – 10). Nõude esitas hageja AÕS § 349 lg. 1 alusel, mille kohaselt juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet 6 ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja põhjendas oma nõuet väitega, et pooltel puudub laenusuhe ja hageja ei võlgne kostjale raha ka mõnel muul õiguslikul alusel. Samas ei toonud hageja esile neid faktilisi asjaolusid, mille alusel võiks teha järeldusi pooltevaheliste suhete iseloomu ja selle kohta, miks pooled hüpoteegi seadmise lepingu sõlmisid, eriti arvestades selle punkti 2 sõnastust, milles viidatakse pooltevahelisest laenulepingust, seega juba tekkinud laenusuhtest tulenevatele nõuetele. Kostja seevastu väitis, et hageja võlgneb talle raha. Kostja nimetas ka rea rahaülekandeid, millest osa on kostja väitel tema palvel kolmanda isiku poolt tehtud otse hageja arvele või siis tema poolt osundatud äriühingu arvele (tl. 69 – 71). Rahaülekannete kohta on esitatud rida tõendeid. Samuti on kostja esitanud tõendeid oma või hageja seotuse kohta tema poolt nimetatud kolmandate isikutega, kes tema väite kohaselt on hagejale raha üle kandnud. Kostja poolt esiletoodud rahaülekannete tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) sätete kohaselt oli võimalik sõlmida leping kolmanda isiku kasuks (§ 172) või panna kohustise täitmine kreeditorile siduvalt kolmandale isikule (§ 175). Seega oli pooltel iseenesest võimalik kokku leppida, et kostja kohustuse täidab tema korraldusel kolmas isik, aga samuti, et kohustus täidetakse mitte hagejale, vaid tema poolt nimetatud kolmandale isikule. Nende sätetega ei ole maakohus hagi lahendades arvestanud. Maakohus põhjendas hagi rahuldamist väitega, et poolte vahel kirjaliku laenulepingu sõlmimist ei ole tõendatud ja kolmandate isikute vahel toimunud rahasummade liikumine ei ole selle kohta piisavaks tõendiks. Sellele, millistes vastastikustes õigustes ja kohustustes pooled hüpoteegi seadmisel või enne seda kokku leppisid, maakohus tähelepanu ei pööranud. Järeldusi selle kohta, kas pooltevahelistest suhetest on kostjal tekkinud nõudeõigus hageja vastu mingi muu õigussuhte kui laenusuhte alusel, maakohtu otsus ei sisalda. Kostja vastuväidetele ja tema poolt esitatud tõenditele ei ole maakohus sisulist hinnangut andnud, kuigi pooltevahelise hüpoteegi seadmise lepingu kohaselt lepiti kokku, et hüpoteegiga on tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mitte üksnes laenusuhtest tekkinud nõue. Selles osas ei vasta otsus ka

§ 442lg.

8 lausete 2 ja 3 nõuetele, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, samuti kõiki tõendeid analüüsima.

§ 392lg.

1 punktide 3 ja 4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt võib kohus selleks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja küsitleda pooli.

§ 400lg.

5 kohaselt võib kohus arutada pooltega nende esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist. Kirjeldatud õigused ja kohustused on kohtul, et tagada tsiviilkohtumenetluse ülesannete täitmist, milleks muuhulgas on ka tsiviilasja õige lahendamine (

§ 2

). Maakohus ei arutlenud pooltega nendevahelise õigussuhte võimaliku õigusliku kvalifikatsiooni üle ega teinud neile ettepanekut sellest tulenevalt oma faktilisi ja õiguslikke väiteid selgitada ning täpsustada, aga ka täpsustatud asjaolusid arvestades tõendeid esitada. Seega ei ole maakohus täiel määral täitnud ka eelmenetluse ülesandeid. Et esimese astme kohus peab asja uuesti läbi vaatama, ei ole kolleegiumil vajadust võtta seisukohta apellandi taotluse kohta täiendavate tõendite väljanõudmiseks. Asja uue sisulise läbivaatamise käigus on apellandil muuhulgas võimalik esitada taotlusi asjakohaste tõendite väljanõudmiseks. Pooltevahelise menetluskulude jaotuse üle tuleb maakohtul otsustada samuti asja uuel sisulisel läbivaatamisel. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik