2-04-853 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 20.02.2008, Tallinn Tsiviilasja n

§-le 14 on teise järjekorra pärija. Pärandaja abikaasa A. M., vastavalt

§-le 16 lg 1 p 2 päriks teise järjekorra pärijate kõrval poole. Seega oleks G. G.i isal olnud õigus pärida 1/4 majavaldusest. Juhul, kui G. G. oleks oma isa pärija 1/8 osas, oleks temal õigus vastavalt 1/32–le pärandvarast.

1. Pärandaja õed-vennad olid P. Z., G. Z., T. H. ja A. Z.. Nimetatud isikutest võttis pärandi vastu P. Z.. 3/16 tuleb jagada juurdekasvuõiguse alusel pärandi vastuvõtnud pärijate ehk A. M.i ja P. Z.i vahel võrdeliselt.
2. Xxxxx xx majavalduse omanik oli A. M.. Kostja omandas ehitised kinkelepingu alusel 16.06.
3. Alates maa kinnistamisest 21.10.1999 on majavaldus kinnisasja oluline osa ja ehitist kui vallasasja enam ei eksisteeri.
4. A. M. ei esitanud notarile teadlikult ebaõigeid andmeid või varjanud teavet. 09.06.1998 Xxxxxxxa notar Evi Paberitele esitanud avalduses kinnitas A. M., et on oma surnud abikaasa pärandi vastu võtnud. Vastuvõetud pärandvara nimekirja ta esitanud ei ole. Nimetatud avalduse koostamise ajal oli A. M. üle 85 aasta vana inimene, kes andis notarile informatsiooni nende asjaolude kohta, mida peeti avalduse koostamiseks vajalikuks. Kuna A. M. ei varjanud teavet, on hagi aegunud. Hagejad kasutavad oma tsiviilõigusi pahauskselt ja eesmärgiga tekitada kahju kostjale. Aastaid hiljem nõuete esitamine A. M.i pärija suhtes olukorras, kus isa ei ole käsitlenud A. M.i nimel olnud elamut pärandvarana, ei ole tsiviilõiguste heas usus teostamine. Puudus mõistlik põhjendus nõuete mitteesitamiseks E. M.i surma järel.
5. Kostja vaidlustab G. G.i õiguse pärida ja sellest tulenevalt hagi esitada. Maakohtu otsuse põhjendused
6. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt pärandi arvel G. G.i kasuks välja 52 343,75 krooni ning A. Z.i kasuks 314 062,50 krooni. Kohus jaotas kohtukulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
7. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on PkS § 14 lg-le 1 kohaselt abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Asjaolu, et majavaldus oli hooneregistris registreeritud vaid ühe abikaasa nimele, ei oma materiaalõiguslikku tähendust. Ei ole vaidlust, et ehitised olid pärandaja surma hetkel olemas. A. M. kinkis talle abikaasaga ühisvarasse kuulunud majavalduse kostjale vahetult pärast abikaasa surma, 16.06.1997, enne, kui vormistati abikaasa pärimisasi. Kinkelepingus deklareeris ta selgelt, et ehitistele puuduvad kolmandate isikute õigused, mis oli ebaõige.
8. Pärandvara hulka kuulus 1/2 ehitistest Xxxxx xx Xxxxxxxas, millest 1/2 (ehitisest 1/4) oleks õigus pärida P. Z.il. P. Z.i pärimistoimikust nähtub, et 08.03.2004 avaldas A. Z. notar Evi Paberitile, et ta annab G. G.ile nõusoleku pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. G. G. võttis seejärel vastavalt

§ 118lg 2 p-le 2 oma isa pärandi sundosa saajana vastu.

Sellega on G. G.il õigus 1/8 isa pärandist A. Z.i pärandiosa arvel, mis väheneb 6/8-le.Tulenevalt eeltoodust on G. G.il õigus nõuda 1/32 ehitiste Xxxxx xx Xxxxxxxas väärtusest. Leidis tõendamist, et G. G. oli pärandi avamise hetkel 18.03.2000 töövõimetu ja materiaalset abi vajav ning ta kuulus sundosale õigustatud isikute ringi. 3

§ 16

lg-le 2 on abikaasale teise järjekorra pärija kõrval eraldatud piiritletud pärandiosa – 1/2 pärandist. Abikaasa poolele osale juurdekasvu ei toimu.

1. Kuna A. M. käsutas P. Z.ile kuuluvat vara, oli P. Z.il õigus seda tehingut vaidlustada ning nõuda asja tagastamist. Kuna isiku surma korral lähevad tema õigused üle tema pärijatele, läks õigus pärimise korral üle hagejatele. Vastavalt kehtiva TsÜS § 155 on pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Pärandi jagamise ja kaasomandi lõpetamise ja ühisvara jagamise nõuetele puuduvad üldse aegumistähtajad.
2. Ebaõigete andmete esitamist A. M.i poolt tõendab kinkeleping 16.06.1997, kus A. M. väitis ebaõigesti, et elamule puuduvad kolmandate isikute õigused. Asjaolu, et A. M. teadis abikaasa õigustest poolele varale, tõendab tema pärimisavaldus 09.01.1998, kus ta taotleb omandiõiguse tunnistuse väljaandmist abikaasade ühisomandis olnud autole. Seega on

§ 140

rikkumine tõendatud sõltumata sellest, et notar Evi Paberit toiminguga seotud üksikasju ei mäleta. A. M. on varjanud pärimisasjas tähtsust omavat teavet, mille tõttu võib temalt vastavalt

§-le 140 pärandvara arvel saadu igal ajal tagasi nõuda. Viies hooned pärandvarast kinke teel välja, ei toiminud A. M. 1997.a. kehtinud TsÜS § 108 lg 1 ja 2 mõttes heas usus.

1. Vastavalt AÕS § 23 lg-le 2 on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind. Vastavalt ekspert Margus Pilve teostatud eksperthinnanguga 29.06.2005 on kinnistu väärtuseks 2 100 000 krooni. Kinnistu väärtus ilma parendusteta oleks 1 675 000 krooni, millest hageja G. G.i osa 1/32 väärtusest on 52 343,75 krooni ja A. Z.i osa 6/32 on 314 062,50 krooni. Tähtsust ei oma, et ekspert hindas ehitiste väärtust mitte vallas- vaid kinnisasjana. Hagejatel oleks pärijana olnud õigus erastada maa päritud ehitiste osa juurde ning see kinnistada.
2. Vastavalt

§ 130lähevad A.

M.i pärijale K. J.ile üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Vastavalt

§ 144lg 4 jagab vaidluse korral pärandvara pärija nõudel kohus.

Vastavalt AÕS § 71 lg 2 ja § 72 lg 2 kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.

1. Hagejate nõuded alusetu rikastumise järgi jättis kohus rahuldamata, kuna kohtuistungil ei leidnud tõendamist kostja poolt kõnealuselt ehitiselt üüritulu saamine. Apellatsioonkaebuse põhjendused
2. Kostja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hagejate kanda.
3. Otsusest ei selgu kohaldatav seadus. Kohus viitas kõigepealt, et kuna A. M. käsutas P. Z.ile kuuluvat vara, oli P. Z.il õigus seda tehingut vaidlustada ning nõuda asja tagastamist. Kuna isiku surma korral lähevad tema õigused tema pärijatele, läksid õigused üle hagejatele. Teiseks viitas kohus

§ 140rikkumisele, kuna 16.06.1997 kinkelepingus väitis A.

M. ebaõigesti, et asjale puuduvad kolmandate isikute õigused. Kolmandaks viitas kohus

§ 144lg-le 4, mille kohaselt vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus.

Nimetatud normi järel viitas kohus AÕS § 71 lg-le 2 ja 72 lg-le 3, mis võimaldab järeldada, et kohus mõistis, et pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandi jagamise sätteid. Samas ei võimalda viide AÕS §-dele 71 ja 72 aru saada, kas kohus põhistas nimetatud normiga hagi osalist rahuldamist või osalist rahuldamata jätmist. 4

§ 144

lg l käesoleval juhul kohaldamisele.

§ 144

lg-t l tuleb analüüsida koosmõjus

§-ga 141. Pärandi vastuvõtmise järel on vara mõttelistes osades vastavalt pärandiosa suurusele pärijate kaasomandis ja pärandvara jagamisel lõpetatakse üldjuhul kaasomand. Nimetatu tuleneb ka

§ 144lg-st 3.

A. Z. ja G. G. ei pärinud oma isa järelt Xxxxx xx majavaldust. Pärast E. M. surma oli Xxxxxxxas Xxxxx xx asuv elamu viimase pärijate P. Z.i ja A. M.i kaasomandis. 16.06.1997 võõrandas A. M. elamu kostjale. P. Z. suri 31.07.

1. Kuna A. M. oli kaasomandis oleva asja enne P. Z.i surma võõrandanud, ei kuulunud P. Z.i pärandvarasse mõttelist osa kõnealusest elamust. Hagejad võisid pärida oma isa järelt nõudeõiguse A. M.i vastu, mis tuleneb asjaolust, et A. M. võõrandas P. Z.i nõusolekuta kaasomandis oleva asja. Kaasomandit Xxxxx xx majavaldusele ei eksisteeri alates majavalduse võõrandamisest kostjale. Asja suhtes, mis pärandi vastu võtnud kaaspärijate omandis ei ole, ei saa kaasomandit lõpetada.
2. Kuna hagejatel võiks olla rahaline nõue A. M.i universaalse õigusjärglase kostja vastu, tuleb analüüsida, kas kohaldamisele kuulub

§ 140

, millele kohus otsuses viitas.

§-s 140 sätestatud ebaõigete andmete esitamist ei ole võimalik laiendada mistahes tsiviilõigussuhetes tehtud avaldustele.

§ 140

käsitleb avaldusi, mis on tehtud pärimismenetluses ja mille tõttu on üks isik saanud teiste arvel enam vara. Nähtuvalt pärimistoimiku lk 37 avaldas A. M., et ta soovib välja anda omandiõiguse tunnistust abikaasade ühisomandis olnud varale. Ainuüksi asjaolu, et A. M. teadis abikaasa õigustest poolele varale, mida kohtuotsuse kohaselt tõendab pärimisavaldus, ei saa järeldada, et A. M. oli teadlik P. Z.i õigustest varale. Kumbki pärijatest (M. ja Z.) ei viidanud oma avalduses, et pärandvara hulka kuulub majavaldus. P. Z. pidi teadma, kus tema õde elas ning millistel asjaoludel majavaldus saadi. 1997.a, mil

oli äsja kehtima hakanud ja muutnud olulisel määral kehtinud põhimõtteid, olid inimesed seisukohal, et üleelanud abikaasa nimel oleva vara omanikuks saab üleelanud abikaasa.

1. On arusaamatu, miks notar Evi Paberit, kes tõestas nii P. Z.i kui ka A. M.i avalduse ning kinkelepingu A. M.i ja kostja vahel, ei selgitanud lepinguosalistele, et kingitavale asjale on tekkinud kaasomand. Notarile pidi olema teada, et tegemist võib olla ühisomandis oleva asjaga ja et selle suhtes on esitanud pärimisavalduse P. Z.. Mitteteavitamine tõendab kaudselt, et notari arvates ei olnud teistel pärijatel peale abikaasa õigust poolte ühisomandis olnud eluasemele.
2. Ei ole tõendatud, et A. M.i oli kinkelepingus antud kinnituse ebaõigsusest teadlik kinkelepingu sõlmimise ajal. Nimetatu ei välista P. Z.i ja tema pärijate nõuet alusetu rikastumise sätete järgi. Sellisel puhul ei ole aga tegemist pärimisõigusest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg oleks 30.a. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mis on vähemalt osaliselt aegunud.
3. Hagejad ei ole vaidlustanud elamu kinkelepingut. Samuti ei ole nad asja tagasi nõudnud. Pooled tehingu kehtetuse küsimusi ei arutanud ja selles osas on kohtuotsus üllatuslik.
4. Sõltumata sellest, milline kohtu kohaldatud norm kohaldamisele kuuluks, on väär kohtu seisukoht, et asja väärtuse määramisel kohaldatakse AÕS § 23 lg-t 2, mille kohaselt asja väärtus on selle kohalik keskmine turuhind. Kohaldamisele kuulub majavalduse hind
5. aastal.
6. Hagejad ei oleks õigustatud nõude rahuldamisele käesoleva aja hindu arvestades ka tulenevalt asjaolust, et majavaldus on muutunud kinnisasjaks, seega teiseliigiliseks varaks. 5

§ 11lg-le l ja §-le 16.

Ühestki

sättest ei tulene, et abikaasa osale juurdekasvuõigus ei rakenduks.

1. E-E. M.il oli lisaks P. Z.ile veel kolm õde-venda. Seega 1/2 osale pärandist ehk 1/4 majast oli 4 pärijat. Iga õe-venna pärandiosa suurus on 1/4x1/4=1/16 majast. Peale P. Z.i teised õed-vennad pärandit vastu ei võtnud. Seega kohaldub juurdekasvuõigus. Kui A. M.i oma oli ühisvarana 1/2 majast (8/16), tema pärandiosa suuruseks 1/4 (4/16) majast ja P. Z.i pärandiosa suuruseks 1/16 kogu majast, tuleb ülejäänud 3/16 jagada juurdekasvuõiguse alusel pärandi vastu võtnud pärijate vahel võrdeliselt. A. M.i päritav osa oli 1/4 ja P. Z.i osa 1/
2. Proportsioon seega 4:
3. Kokku 5 osa. Võrdelisel jagamisel jääb abikaasale 4/5 jagatavast osast ja P. Z.ile 1/
4. A. M. saab juurde 4/5x3/16=12/80 jagatavast osast, kokku 3/
5. P. Z. saab juurde 1/5x3/16=3/80 jagatavast osast. Abikaasa suuruseks kogu majast on 1/2+1/4+3/20 juurdekasvuõiguse alusel=18/20=9/
6. P. Z.i osa suuruseks on 3/80 juurdekasvuõiguse alusel +1/16 esialgne osa suurus pärimisel =8/80=1/
7. Seega saab vaidluse all olla küsimus ainult 1/10-st majast ja kui hagi kuuluks rahuldamisele, ei saaks kostjalt hagejate kasuks välja mõista rohkem kui 1/10 kogu maja maksumusest.
8. Ainuüksi asjaolust, et A. M.i kinkelepingus antud kinnitus osutus ebaõigeks, ei saa järeldada tema tegutsemist pahas usus. A. M. oli kõrges eas ega olnud teadlik P. Z.i õigustest majavaldusele. Vastus apellatsioonkaebusele
9. Hagejad apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustunud ja palusid jätta kaebuse rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused
10. Hagejad palusid vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses.
11. Kohus märkis, et hagejad esitasid alusetu rikastumise sätete järgi üürinõuded. Hagejad ei nõudnud üüritulu ega püüdnud seda seetõttu tõendada. Nõue oli suunatud tasu väljamõistmiseks mõttelisest osast suurema asja reaalosa kasutamise ees alusetu rikastumise sätete alusel, ning selle väärtuseks oli võimalik üüritulu lähtudes vastavast keskmisest ruutmeetri üürihinnast. Vastus vastuapellatsioonkaebusele
12. Kostja ei nõustunud vastuapellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
13. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga ja kuulanud ära menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi 6

§ 1lg 1 kohaselt on pärimine isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule.

Vastavalt

§-le 4 peab pärimiseks pärija pärandi vastu võtma.

§ 117

lg 1 kohaselt on pärandit võimalik m.h vastu võtta otsese tahteavaldusega, esitades

§-s 118 sätestatud tähtajal notarile avalduse.

§ 130

lg 1 kohaselt läheb pärand vastuvõtmisega pärijatele üle tervikuna ning kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), on pärandvara vastavalt

§-le 141 nende kaasomandis. See tähendab, et kuni pärandvara jagamiseni (

§ 144jj) määratakse pärijate osad pärandvaras mõtteliste osadena.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 19.01.1997 surnud E-E. M.i pärandvara hulka kuulus vallasasjana Xxxxxxxas Xxxxx xx asuv pärandaja ja A. M.i ühisvaraks olev elamu, mis oli registreeritud A. M.i nimele, kuid omandatud abielu kestel. Vaidlust ei ole ka selle üle, et E-E. M.i pärijaks pooles mõttelises osas oli tema abikaasa A. M. ning pooles mõttelises osas vend P. Z., kes said pärandi vastuvõtmisega (tlk 86 ja 88) kõnealuse elamu kaasomanikeks mõttelistes osades. Samuti puudub vaidlus selles, et A. M. kinkis kõnealuse elamu 16.06.1997 kostjale, kes on elamu koos selle aluse maaga 21.10.1999 kinnistanud.
2. 16.06.1997 kehtinud AÕS § 74 lg 1 sätestas, et kaasomandis oleva asja võib tervikuna võõrandada ainult kaasomanike kokkuleppel ning vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 on kõigi kaasomanike nõusolekuta tehtud võõrandamistehing kehtetu. Samal ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 3 kohaselt tähendas tehingu kehtetus seda, et tehingul ei olnud algusest peale õiguslikku toimet. TsÜS § 68 nägi seejuures ette, et tehingu ühe osa kehtetus ei too kaasa teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka kehtetu osata.
3. Vaidlust ei ole selles, et P. Z. ei andnud vaidlusaluse elamu kaasomanikuna nõusolekut elamu kinkimiseks kostjale, ning samuti eelduses, et P. Z.i nõusoleku puudumise korral elamu tervikuna ära kinkimiseks oleks A. M. soovinud kinkida kostjale temale kuuluva mõttelise osa elamust. Eeltoodust tulenevalt on A. M.i ja kostja vahel 16.06.1997 sõlmitud kinkeleping tühine osas, mis puudutab elamu selle mõttelise osa kinkimist kostjale, mis kuulus P. Z.ile. Elamu tervikuna kinkimiseks P. Z.i tahteavalduse puudumise ehk nn vigade identsuse tõttu on vastavas osas tühine nii kohustustehing kui käsutustehing. Tehingu osa kehtetuse tagajärjel jäi saabumata kinkelepinguga silmas peetud peamine õiguslik tagajärg – kogu elamu omandiõiguse üleminek kostjale, sõltumata sellest, milles kinkelepingu pooled omavahel kokku leppisid. See tähendab, et P. Z. jäi olenemata A. M.i ja kostja vahel 16.06.1997 kinkelepingu sõlmimisest endiselt elamu 1/4 mõttelise osa omanikuks. Asja tervikuna võõrandamiseks kaasomaniku nõusoleku obligatoorsust ei muuda seejuures asjaolu, et võõrandatud elamu kuulus A. M.i ja P. Z.i vahel veel jagamata pärandavara hulka. Eeltoodu põhjal ei ole

§ 140nimetamine hagi õigusliku alusena asjakohane.

1. P. Z. suri 31.07.1997 (tlk 135). Hageja A. Z. võttis P. Z.i pärandi vastu 16.09.1997 (tl 132) ja sai pärijaks 7/8 mõttelises osas (tlk 22). Muuhulgas sai hageja samas ulatuses P. Z.i asemel ka vaidlusaluse elamu kaasomanikuks.
2. Xxxxxxxas Xxxxx xx asuva elamu aluse maa kinnistamisega 21.10.1999 muutus vaidlusalune elamu kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 107 lg 3 ja § 137 lg 1 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks. Kinnisomandi laienemisega vallasasjale vallaomand lõppes. See tähendab, et A. Z. kaotas oma omandiõiguse elamule elamu aluse maa kostja nimele kinnistamisega 21.10.
3. Kuna käesoleval juhul kinnistu omandamise aluseks olnud haldusakte ja tehingut kahtluse alla seatud ei ole, oli omandi kaotus elamule lõplik ning hagejale võisid jääda üksnes võlaõiguslikud hüvitusnõuded. Kinnistu omandamise aluse 7

kohaselt ei ole õdedel-vendadel iseseisvat pärimisõigust, vaid nad pärivad vastavalt

§ 13lg-le 5 tüvikondlikult oma vanemate osa.

1. Vastavalt 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne VÕSRakS jõustumist kehtinud seadust. VÕSRakS § 23 sätestab, et VÕS-s alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01.07.
2. Kuna kostja kanti vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnitusraamatusse 21.10.1999, kuulub vaidluse lahendamisel kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK)
3. ptk regulatsioon. Vastavalt TsK § 477 lg-le 1 on isik, kes omandas ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud alusteta vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Nagu eelpool märgitud, ei ole vaidlusaluse elamu aluse maa kostja omandisse kinnistamise aluseks olnud toiminguid ja tehinguid kahtluse alla seatud. Seetõttu puudub võimalus kinnistamisele eelnenud olukorra ennistamiseks ja kostja kohustamine hüvitada alusetult omandatud vara väärtus rahas on hagejate suhtes tekkinud ebaõigluse kõrvaldamiseks ainuvõimalik lahendus. Kostja võimalik heausksus maa erastamisel ei välista seejuures nõuet alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks, kuna TsK § 477 8