§-de 196 lg 2; 206 lg 1; 207 ja 208 lg 2 alusel määrati Virumaa Pensioniameti Jõhvi osakonna 17.04.2007 otsusega nr 36434 T.V. ile töövõimetuspension tagasiulatuvalt alates 27.02.
§-le 207 lg 1 p 2, lg 2 ja lg
§-dele 196 lg 2; 206; 207 lg 1 p 2 ja 208 lg 2, et tal on õigus töövõimetuspensionile alates 08.10.1992 ning tema taotluse rahuldamata jätmine on vastuolus kaitseväeteenistuse seaduse ja haldusmenetluse seaduse sätete ning põhimõtetega, riivates tugevalt kaebaja põhiõigusi. Kohtuistungil viitas kaebaja täiendavalt ka
Kaebaja möönis, et sai aastal 1993 invaliidsuspensioni, kuid ei pöördunud enam invaliidsusgrupi saamiseks arstlikku komisjoni, kuna riiklik pension teda ei rahuldanud. 2. Virumaa Pensioniamet palus jätta kaebuse rahuldamata, leides
§-de 207 lg 1 p 2; 208 lg 2 ja VV 14.01.2002 määrusega nr 13 kehtestatud „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga tuvastamise korra” (edaspidi Määrus nr 13) §-de 4; 5 alusel, et pensioni määramise aluseks on töövõimetuse astme määramise aeg, milleks antud juhul on 27.02.2007 või 11.04.
lg 2 kohaselt määratakse töövõimetuspension ajaks, millal kaitseväe arstlik komisjon on kaitseväelase osaliselt või täielikult töövõimetuks tunnistanud, ei tähenda, et 2 pensioni saaks määrata tagasiulatuvalt alates töövõimetuse tekkimise ajast. Selle sätte kehtestamisega on seaduseandja määratlenud üksnes pensioni saamise lõpptähtaja. Määruse nr 13 §-dest 4 ja 5 tuleneb, et üldreeglina on püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päev ja püsiva töövõimetuse tekkimise aeg küll kattuvad, kuid siiski täiesti erinevad mõisted. Sellest reeglist on kaks erandit – üldjuhtum, mil töövõimetus tuvastatakse küll tagasiulatuvalt, kuid ainult kuni kolme aasta ulatuses, ja tähtaja piiritlemiseta erijuhtum töövigastusest või kutsehaigusest põhjustatud püsiva töövõimetuse tagasiulatuvaks tuvastamiseks. Kaebajal tuvastatud kaitseväeteenistuses teenistusülesannete täitmisel saadud vigastust ei ole seejuures nimetatud, ehkki määruse § 8 lg 1 kohaselt on see töövigastusest või kutsehaigusest erinev püsiva töövõimetuse põhjus. Määruse nr 13 § 1 kohaselt reguleerib see õigusakt üksnes püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamist arstliku töövõimetuse ekspertiisiga, sellega ei ole Vabariigi Valitsus kehtestanud pensionide määramise korda. Sellist õigust pole seaduseandja talle määruse aluseks olevas RPKS § 16 lg 9 ega kaitseväeteenistuse seaduses ka andnud. Kaebaja poolt kohtuistungil viidatud
ei ole kaebuses asjakohane, sest see reguleerib pensioni määramise erisusi 01.01.2007 kehtima hakanud seadusemuudatuste järgselt. Sellel kuupäeval jõustus kaitseväeteenistuse seaduse, tulumaksuseaduse ja välismaalaste seaduse muutmise seadus, millega kehtestati küll rida muudatusi ka kaitseväelaste pensionikindlustust reguleerivatesse sätetesse, kuid ei muudetud töövõimetuspensioni määramise algtähtaega reguleerivaid sätteid. Määruse nr 13 § 4 lg 1 kohaselt loetakse püsiva töövõimetuse kindlakstegemise päevaks üldjuhul ekspertiisiks vajalike dokumentide ekspertiisikomisjonile esitamise päev. Kaitseväe arstliku komisjoni ja Kaitseministeeriumi arstliku keskkomisjoni otsustes pole nimetatud, millal täpselt esitati kaebaja dokumendid komisjonile, kuid komisjonide järeldused lubavad eeldada, et see toimus 27.02.
§-de 207 lg 1 p 2 ja 208 lg 2 tõlgendamine on ebaõige ja põhjendamatu. Arusaamatuks jääb kohtu otsus tugineda nimetatud sätete tõlgendamisel Määruse nr 13 sätetele. Nimetatud määrus on kehtestatud RPKS § 16 lg 9 alusel, mistõttu on see seotud pensionikindlustatud isikute õigusega riiklikule pensionile, mille alused on sätestatud riikliku pensionikindlustuse seaduses. Kaebaja õigus töövõimetuspensionile tuleneb kaitseväeteenistuse seadusest, mille §-s 195 lg 2 on sätestatud, et pensioniõigusliku isiku ja tema perekonnaliikmete pensionikindlustuses kohaldatakse riikliku pensionikindlustuse seaduse sätteid, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Viited riikliku pensionikindlustuse seadusele on ka
§-s 205, mis sätestab, et pensioni taotlemine toimub riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras, ning
§-s 206, mille kohaselt toimub pensioni määramine riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebaja õigus töövõimetuspensionile tuleneb
§-st 196 3 lg 2, mistõttu tuleb
§-de 207 lg 1 p 2 ja 208 lg 2 tõlgendamisel lähtuda esiteks nimetatud sätete sõnastusest, eesmärgist ja koostoimest teiste kaitseväeteenistuse seaduse sätetega ning samuti kaitseväeteenistuse seaduse üldistest põhimõtetest ja eesmärgist.
lg 1 p 2 kohaselt määratakse pension sellele pensioniliigile õiguse tekkimise päevast, milleks on töövõimetuspensioni taotlemisel püsiva töövõimetuse astme määramise või tegevteenistusest vabastamise päev. Töövõimetuse astme määramise päeva all tuleb mõista kuupäeva, millest alates on isikul püsiv töövõimetus tuvastatud. Nimetatud tõlgendus põhineb sama sätte sõnastuses sisalduval teisel alternatiivil „tegevteenistusest vabastamise päev“ (kaebaja tunnistati 08.10.1992 otsusega kaitseteenistuseks kõlbmatuks ning arvati 29.10.1992 reservi tervislikel põhjustel) ning
lg 2, mille sõnastus „töövõimetuspension määratakse ajaks, millal kaitseväe arstlik komisjon on kaitseväelase tunnistanud osaliselt või täielikult töövõimetuks“ toetab seisukohta, et isikul on õigus töövõimetuspensionile alates töövõimetuse tekkimisest. Töövõimetuspensioni makstakse õigustatud isikutele eesmärgil luua neile töövõimetuse kestel sotsiaalseid tagatisi. Nimetatud põhimõttest ja asjaolust, et Kaitseministeeriumi arstliku keskkomisjoni 20.06.2007 otsusega tuvastati kaebaja püsiv töövõimetus tagasiulatuvalt alates 08.10.1992, tuleneb kaebaja õigus töövõimetuspensionile tagasiulatuvalt alates 08.10.1992. Kaebaja on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et juhul, kui asjas rakendada Määrust nr 13, tuleks juhinduda selle § 5 lg 3, mis sätestab, et kui isik taotleb püsiva töövõimetuse tekkimise aja tuvastamist tagasiulatuvalt töövigastusest või kutsehaigusest põhjustatud püsiva töövõimetuse tõttu ja ekspertiisitaotlus sisaldab püsiva töövõimetuse tekkimise aja tagasiulatuvalt tuvastamiseks piisavalt andmeid, tuvastab ekspertiisikomisjon või ekspertarst püsiva töövõimetuse tekkimise aja tagasiulatuvalt alates töövigastuse tekkimise või kutsehaiguse diagnoosimise päevast.
§-de 207 lg 1 p 2 ja 208 lg 2 tõlgendamisel tuleb tähelepanu pöörata PS § 14, mis sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on täidesaatva võimu kohustus. PS § 28 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile töövõimetuse korral. Vastustaja ja kohtu tõlgendus on vastuolus nimetatud põhiseaduse sätetega.
§-de 207 lg 1 p 2 ja 208 lg 2 tõlgendamisel tuleb tähelepanu pöörata ka asjaolule, et Tallinna Halduskohus on 13.01.2000 otsuses haldusasjas nr 3-1915/99 viidanud nimetatud põhiseaduste sätetele seoses kaebaja teenistuskohustuste täitmisel tekkinud töövõimetusega. Seega kohus on varasemalt tunnustanud kaebajale kuuluvaid eelnimetatud põhiõigusi, mis põhinevad asjaolul, et kaebaja sai 14.04.1992 teenistuskohustuste täitmisel trauma, mille tulemusel on ta nimetatud hetkest alates töövõimetu. Vastustaja kaevatavast otsusest ning kohtuotsusest nähtuv kaebaja põhiõiguste riive on ebaseaduslik, ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. Kaitseväeteenistuse seaduse regulatsioon, s.o § 196 lg 2; § 207 lg 1 p 2; § 208 lg 2, lähtub vajadusest tagada kõikidele Eesti Vabariigi kaitseteenistuses töövõime kaotanud isikutele õigus töövõimetuspensionile töövõimetuse kestel. Kohus on asunud seisukohale, mis välistab sellise õiguse antud juhul väga ulatusliku perioodi vältel. 5. Virumaa Pensioniamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on
lg 1 p 2 alusel töövõimetuspensioni määramise algtähtajaks püsiva töövõimetuse astme määramise päev. Juhul, kui isik esitab avalduse pärast kolme kuu möödumist õiguse tekkimise päevast, määratakse pension avalduse esitamise päevast. Antud juhul on isik esitanud taotluse enne püsiva töövõimetuse astme määramise päeva ning pensioniamet määras pensioni avalduse esitamise päevast, s.o 29.11.
lg 1 p 2 toodud astme määramise tähtaega lugeda analoogseteks, siis tekiks kaebajal pensionile õigus alles 27.02.2007. Arstlikul komisjonil on õigus tuvastada Määruse nr 13 § 5 lg 2 alusel püsiva töövõimetuse tekkimise aeg tagasiulatuvalt kuni kolm aastat ning töövigastusest või kutsehaigusest põhjustatud püsiva töövõimetuse tõttu alates töövigastuse tekkimisest (§ 5 lg 3), kuid see reguleerib vaid töövõimetuse tuvastamist, mitte pensioni määramist ja maksmist.
alusel määratakse pension riikliku pensionikindlustuse seaduses sätestatud korras, kui kaitseväeteenistuse seadus ei sätesta teisiti.
lg 2 sätestab, et töövõimetuspension määratakse ajaks, millal kaitseväe arstlik komisjon on kaitseväelase tunnistanud osaliselt või täielikult töövõimetuks, kuid
lg 1 p 2 on eeltoodud sätet kitsendav norm ja selle alusel on pensioni määramise algtähtajaks püsiva töövõimetuse astme määramise päev ning
Alates 08.10.1992 on tuvastatud kaebaja töövõimetus (Määruse nr 13 § 5), kuid õiguse tekkimise päevaks on töövõimetuse astme määramise päev (kas siis 27.02.2007). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 2 alusel kaadrikaitseväelasel, kes on kaotanud täielikult või osaliselt töövõime teenistuskohustuste täitmisel, tekib õigus töövõimetuspensionile. Sama seaduse § 207 lg 1 p 2 sätestab, et pension määratakse sellele pensioniliigile õiguse tekkimise päevast, milleks töövõimetuspensioni taotlemisel on püsiva töövõimetusastme määramise või tegevteenistusest vabastamise päev.
lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtpäevast määratakse pension siis, kui lõike 1 ja 2 sätestatud pensionide määramiseks on avaldus esitatud kolme kuu jooksul, arvates sellele pensionile õiguse tekkimisest.
lg 3 alusel kui avaldus pensioni määramiseks on esitatud pärast käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaega, määratakse pension avalduse ja teiste pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamise päevast.
lg sätestab, et töövõimetuspension määratakse ajaks, millal kaitseväe arstlik komisjon on kaitseväelase tunnistanud osaliselt või täielikult töövõimetuks. Eelnevast on selgelt aru saada, et
207 lg 1 p 2 alusel õigus töövõimetuspensionile tekib päevast, millal on määratud püsiv töövõimetusaste.
reguleerib ainult pensioni saamise tähtaja lõppu, millest alates kaob õigus pensionile. Seega on ebaõige apellandi väide, et õigus töövõimetuspensionile tekib alates töövõimetuse tekkimisest. 5
lg 1 küll sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist vanuse, tervise või koondamise tõttu Eesti kaitsejõudude reservi või erru arvatud endisel kaadrikaitseväelasel on õigus käesolevas seaduses sätestatud väljateenitud aastate pensionile ja töövõimetuspensionile, kuid samas ei anna see säte võimalust määrata seda tagasiulatuvalt. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et kohtu tõlgendus on vastuolus PS § 28 sätetega. PS § 28 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile töövõimetuse korral. Apellandi puhul ei ole tegemist tema põhiseadusliku õiguse rikkumisega. Enne
jõustumist oli tal õigus töövõimetuspensionile teiste isikutega võrdsetel alustel. Samuti oli tal õigus alates KTVS jõustumisest
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.