Obsah (8)

§ 33§ 1§ 6§ 30§ 31§ 16§ 35§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 13.november 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-47 Haldusasi BTA Apdrošinašanas Akciju S

) § 1 lg

2. Kaebajale ei ole arusaadav, mis põhjusel on sellised piirangud kehtestatud ja miks just sellises ulatuses. Pakkumise kutse dokumentidest vastavaid põhjendusi või objektiivset kontrolli võimaldavaid kriteeriume ei nähtu.
3. Esialgses, 31.10.2006 väljakuulutatud konkursi pakkumise kutse dokumentides neid kvalifikatsiooninõudeid ei olnud. Need kehtestati alles teistkordselt välja kuulutatud pakkumise kutse dokumentides pärast seda, kui kaebaja oli edukalt vaidlustanud esialgselt esitatud krediidireitingu nõude.
4. PKD jaotise III punkti 2.
5. alapunktis 6 sätestatud maksevõime nõue on liialdatud, kuna see ei ole vastavuses Euroopa Liidu kindlustusseltside maksevõime tõendamise üldkorraga. Kaebaja leiab, et kindlustusandja maksevõime on küllaldaselt tõendatud tema vastavusega Euroopa Liidu ja Eesti kindlustusseltside maksevõime normidele, mida tõendab kindlustusandjale riigi poolt antud luba (litsents) kindlustustegevuseks. Kaebajale on väljastatud tegevusluba kindlustusteenuse osutamiseks ning ta omab õigust tegutseda Eesti Vabariigi territooriumil kindlustusandjana. Sellest tulenevalt on tal õigus osaleda enampakkumisel teiste pakkujatega võrdsetel alustel.
6. Kindlustusseltsi maksevõime ei saa olla tõendatud omavahendite suuruse ja kindlustussumma vahelise suhtega. Lennuliiklusteeninduse AS-i (ostja) nõue katta kindlustusseltsi omavahendite suuruse tõendamiseks nende arvel minimaalselt 5% kindlustatavast riskist, mis pakkumise kutse alusel on 500 miljonit eurot, ei vasta selle nõude esitamise eesmärgile. Isegi kui kehtestatud maksevõime normi – omavahendite suuruses 25 miljonit eurot – täitmine oleks mõnedele kindlustusseltsidele jõukohane, ei oleks sellise nõude esitamine ikkagi mõistlik ega põhjendatud, lähtudes kindlustusseltside maksevõime tõendamise õiguslikust reguleerimisest (Euroopa Ühenduse direktiivid 73/239/EMÜ ja 2002/13/EÜ, mis moodustavad kindlustusseltside maksevõime reguleerimisbloki „Solvency I“).
7. Kindlustusseltsi maksevõime tõendamist omavahendite suuruse ja kindlustussumma vahelise suhte alusel võiks nõuda üksnes juhul, kui ostja oleks esitanud nõude, et kindlustusandja akumuleerib osa kohustusi ega anna neid üle edasikindlustajale. Antud juhul sellist nõuet esitatud ei ole ja ostjal puudub selleks igasugune majanduslik põhjendus. 2
8. PKD jaotise III punkti 2.
9. alapunktis 7 sätestatud nõue, et taotleja peab kolme viimase lõppenud majandusaasta jooksul olema osutanud lennujuhtimisriskidega seotud vastutuskindlustusteenust (air traffic control liability insurance) minimaalselt käibega 2 000 000 eurot aastas, piirab põhjendamatult kaebaja õigust riigihankekonkursis osaleda, andes konkursil osalemiseks eelisõiguse pakkujatele, kellel on nimetatud kindlustusliigi osas suurem käive.
10. Nimetatud nõue on vastuolus Euroopa Ühenduse direktiiviga otsekindlustuse valdkonnas (92/49/EMÜ 18.06.1992), mille kohaselt kogu Ühenduse territooriumil tuleb tagada kõikidele kindlustusseltsidele, kes omavad vastavat tegevusluba, võimalus kindlustada kõiki riske, mis on nimetatud 73/239/EMÜ direktiivis, ning likvideerida teatud riskide kindlustamise monopol. Õhuliikluse kontrollija tsiviilõigusliku vastutuse kindlustus on sisuliselt teiste professionaalsete tegevuste vastutuskindlustusega piirnev kindlustusliik ning selles kasutatav kogemus ei erine oma sisult sellest, mida kasutatakse teiste vastutuskindlustuse liikide puhul. Kogemuste olemasolule viitavad otseselt konkreetses kindlustusliigis sõlmitud lepingud, kuid mingil juhul ei saa käibe suurust või lepingute hulka teatud kindlustusliigis seada konkursist osavõtu tingimuseks. 12.

§ 33

lg 1 p 1 järgi võib ostja pakkuja majandusliku seisundi vastavuse hindamiseks ostja esitatud tingimustele tellitavate teenuste olemust silmas pidades nõuda väljavõtet pakkuja viimase kolme majandusaasta netokäibe kohta konkreetsele riigihanke objektile vastavas osas. Ostja ei ole põhjendanud, miks peab pakkuja netokäive kokku olema just 2 miljonit eurot aastas. PKD-st ei nähtu, millisele õiguslikule ja/või faktilisele alusele tuginedes nimetatud netokäibe summa suurus on saadud ja kuidas saab netokäibe suurus olla objektiivseks kriteeriumiks pakkuja majandusliku seisundi hindamisel. 13. Vaidlustatud nõuetes esitatud piirangud ei vasta proportsionaalsuse põhimõttele, kuna PKD-st ei nähtu, miks on piirang netokäibe suuruse ja vajalike omavahendite olemasolu näol üldse kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Arvestades riigihanke objekti olemust, ei ole netokaäibe suuruse fikseerimine sellises määras üldse sobiv ega ka mitte hädavajalik vahend konkreetse eesmärgi saavutamiseks, kuna piirab põhjendamatult juriidilise isiku osalemisõigust riigihanke pakkumismenetluses. Kaebaja arvates võimaldab sellise piirangu kehtestamine osaleda üksnes kindlatel pakkujatel, mis ei saa olla kooskõlas

eesmärgiga (sh vaba konkurentsi ja võrdse kohtlemise põhimõtetega).

1. Riigihanke pakkumismenetlus on haldusmenetluse eriliik ning sellele laienevad haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusakti vorminõuded. Käesoleval juhul ei ole HMS §-des 54-59 sätestatud vorminõudeid järgitud. Kaebaja palub tunnistada Lennuliiklusteeninduse AS-i poolt 21.11.2006 välja kuulutatud riigihanke „Vastutuskindlustus“ (reg.nr 031538) pakkumise kutse dokumentide jaotise III punkti 2.
2. alapunktides 6 ja 7 toodud kvalifikatsiooninõuded õigusvastaseks. Kaebaja põhjendatud huvi nimetatud sätete õigusvastasuse tuvastamiseks seisneb selles, et kaebaja soovis pakkumisel osaleda, mis aga tulenevalt vaidlustatud nõuetest ei osutunud võimalikuks. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata.
3. Vastustaja, kehtestades vaidlustatud kvalifikatsiooninõuded, ei ole põhjendamatult piiranud kindlustusteenuse osutamise vabadust Euroopa Ühenduse turul. Teenuse vaba osutamise printsiip ei tähenda, et teenuse osutaja võib nõuda teenuse saaja poolt teenuse ostmist sõltumata teenuse osutaja võimest teenust osutada. Direktiivi 92/49/EMÜ 18.06.1992 mõte on, et kõik kindlustusseltsid, kellel on vastav tegevusluba, võivad kindlustada kõiki 3 riske, mida nad on suutelised kindlustama. Võrdse kohtlemise põhimõte ei tähenda, et konkreetses riigihankes peaksid saama kvalifitseeruda kõik kindlustusandjad, vaid võrdselt saab ja tuleb kohelda pakkujaid, kelle majanduslik seisund ja tehniline kompetents on võrdne. Kaebaja ise on möönnud, et hea praktika kohaselt võib piiramine toimuda, kuid see peab olema mittediskrimineeriv, objektiivne, vajalik ja proportsionaalne piiramise eesmärkidega. Kõik nimetatud tingimused on vastustaja poolt täidetud.
4. Vastustaja soovis saada vastutuskindlustusteenust kindlustuskattega minimaalselt 500 miljonit eurot (~ 7,8 miljardit Eesti krooni). Selliste riskide kindlustamine ei ole võimalik ühegi kindlustaja poolt ainuisikuliselt, vaid kindlustusandja sõlmib selleks kas kaas- või edasikindlustuslepingud. Kaaskindlustuse puhul vastutab iga otsekindlustusandja enese poolt võetud riski eest ise. Edasikindlustamise puhul peab otsekindlustaja (taotleja/pakkuja) olema suuteline edasikindlustaja makseraskuste korral ise tema kindlustusosa enda kanda võtma. Sellest tuleneb kindlustusandja 5%-lise omavahendite suuruse nõue. Taotlejal/pakkujal peavad olema teenuse osutamiseks selle ulatusele vastavad majanduslikud ressursid.
5. Taotlejatele esitatud nõue – nende poolt 3 viimase majandusaasta jooksul lennujuhtimisriskidega seotud vastutuskindlustusteenuse osutamine minimaalse käibega 2 miljonit eurot aastas tulenes vastustaja soovist olla kindel, et kindlustusandjal on piisav kogemus lennunduse vastutuskindlustuse valdkonnas, mis näitab tema võimet sõlmida nõutaval tasemel kindlustuslepinguid, tagada kindlustusjuhtumi puhul kahjukäsitluse korraldamine ja võimalike ülisuurte kahjude katmine. Eelpooltoodud põhjustel olid vastustaja poolt esitatud nõuded objektiivsed, vajalikud ja proportsionaalsed piirangute eesmärkidega. Nõuete esitamine ei olnud ka diskrimineeriv, kuna pakkumisi said teha kõik nimetatud nõuetele vastavad taotlejad.
6. Vastustaja ei nõustu kaebuse väitega, et riigi poolt kindlustustegevuseks antud luba (litsents, sertifikaat) on küllaldane tõestamaks taotleja võimet osutada kindlustusteenust piiramatu kindlustuskattega. Isegi edasikindlustust kasutades ei suuda väikeste omavahenditega otsekindlustaja tagada kvaliteetset kindlustuskatet suurte kahjude korral (näit. kahe suure reisilennuki kokkupõrge tiheasustuse piirkonnas). Kindlustusvõtjale peab olema tagatud võimalus hinnata kindlustusandjaid vastavalt kindlustatavate riskide iseloomule, suurusele ja omapärale.
7. „Solvency I“, millele viitab kaebaja, maksevõimerežiim on EÜ Komisjoni poolt loetud iganenuks ning kindlustusvõtjaid mitteküllaldaselt kaitsvaks. EÜ Komisjon on 10.07.2007 teinud ettepaneku Euroopa Parlamendi ja Nõukogu uue direktiivi „Solvency II“ vastuvõtmiseks, mille üks põhieesmärke on vaadata põhjalikumalt läbi kindlustusandjate majanduslik seisund, mis on kindlustusvõtjate kaitse põhigarantii.
8. Lennundustegevuse vastutuskindlustus on oma olemuselt väga spetsiifiline. Suurte kindlustuskatetega lepingute puhul nõuab lepingute sõlmimine, mille täitmine oleks garanteeritud, erikogemusi. See on ka põhjuseks, miks sellist liiki kindlustust pakuvad antud valdkonnale spetsialiseerunud kindlustusandjad. Kaebaja möönab, et kindlustuslepingute olemasolu konkreetses valdkonnas näitab kindlustusandja kogemuste omamist selles valdkonnas, kuid samal ajal arvab, et käibe suurust või lepingute hulka teatud kindlustusliigis ei saa seada riigihankes kvalifitseerumise tingimuseks. Kaebaja selline väide on vastustaja arvates vastuoluline ja arusaamatu. Lepingute hulk ja nendest tulenev käibe suurus näitavad otseselt, kui palju on taotleja/pakkuja tegelenud ülisuurte kindlustuskatetega lepingute sõlmimisega ja nendest lepingutest tulenevate kohustuste täitmisega.
9. Vaidlustatud nõuete esitamine ei ole vastuolus

§-ga 33.

§ 33

lg 1 näeb ette, et selles sättes loetletud dokumente nõuab ostja taotleja (pakkuja) majandusliku seisundi vastavuse hindamiseks ostja esitatud tingimustele. Seega on ostjal

kohaselt õigus esitada tingimusi nii taotleja (pakkuja) majanduslikule seisundile kui ka tema tehnilisele kompetentsusele. 4 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seletused ja uurinud haldusasjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et BTA Kindlustus AS-i kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:

1. Kaebaja on vaidlustanud Lennuliiklusteeninduse AS-i riigihanke „Vastutuskindlustus“ (reg.nr 031538) pakkumise kutse dokumentide III jaotise punkti 2.
2. alapunktides 6 ja 7 sätestatud pakkujate kvalifitseerumise tingimused ja taotleb kohtult nende õigusvastasuse kindlakstegemist. Vastavalt HKMS § 7 lõike 1 teises lauses sätestatule võib kaebuse kohtule haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kaebaja väitel seisneb tema põhjendatud huvi kõnealuse riigihanke PKD vaidlustatud kvalifitseerumistingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks selles, et kaebaja soovis pakkumisel osaleda, kuid tulenevalt vaidlustatud tingimustest ei osutunud see võimalikuks. Kohus leiab, et kaebaja ei ole antud juhul tõendanud oma põhjendatud huvi olemasolu vastustaja riigihanke „Vastutuskindlustus“ PKD III jaotise punkti 2.
3. alapunktides 6 ja 7 sätestatud pakkujate kvalifitseerumise tingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja ei osalenud riigihanke pakkumismenetluses pakkujana ega pakkumismenetluses osalemist taotleva isikuna (taotlejana) ning PKD-s sätestatud pakkujate kvalifitseerumise tingimused tema suhtes ei kohaldunud. Seega ei saanud nimetatud tingimused rikkuda kaebaja kui pakkumismenetluse välise isiku õigusi. Kaebajal oli üksnes väidetav soov pakkumismenetluses osaleda, mis jäi kaebaja enda sõnul teostamata vaidlustatud kvalifitseerumisnõuete tõttu, kuid seda ei saa käsitleda kaebaja õiguste kitsendamise või muu rikkumisena. Kuna kaebaja õigusi pakkumismenetluses ei ole rikutud, siis ei saa tal olla ka põhjendatud huvi pakkujate kvalifitseerumise tingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks. Nimetatud tingimuste õigusvastasuse tuvastamine ei tooks kaebaja jaoks kaasa mitte mingeid õiguslikke tagajärgi. Ka juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks ja tuvastaks vaidlustatud kvalifitseerumisnõuete õigusvastasuse, ei oleks vastustaja kohustatud seetõttu läbi viima uut pakkumismenetlust ja kaebajal puuduks võimalus selles osaleda. Seega ei toimuks kaebaja õiguslikus olukorras mingeid muudatusi. Kohtu neist seisukohtadest tulenevalt puudub kaebajal vaidlustatud pakkujate kvalifitseerumise tingimuste õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi ja kaebus tuleks sel motiivil jätta rahuldamata.
4. Siiski peab kohus antud juhul vajalikuks mitte piirduda ainult põhjendatud huvi puudumise kindlakstegemisega, vaid anda vaidlustatud pakkujate kvalifitseerumise tingimustele ka sisuline õiguslik hinnang. 24.

§ 1

lg 1 kohaselt on riigihangete teostamisel eesmärgiks edendada konkurentsi ning tagada riigihangete läbipaistvus ja pakkumismenetluses osalejate võrdne kohtlemine.

§ 6

kohaselt ostja kohtleb kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid võrdselt.

§ 30

lõigete 1-3 kohaselt on ostja kohustatud kontrollima pakkujate ja taotlejate kvalifikatsiooni. Avatud pakkumismenetluse korral peab ostja kontrollima pakkuja kvalifikatsiooni enne pakkumise sisulist läbivaatamist.

§ 31

lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel peab ostja kontrollima, et pakkuja majanduslik seisund ja tehniline kompetentsus vastavad esitatud nõuetele.

§ 33

lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt pakkuja majandusliku seisundi vastavuse hindamiseks ostja esitatud tingimustele peab ostja vastavalt ostetavate asjade või teenuste olemusele, 5 kogusele ja otstarbele nõudma ühe või mitme dokumendi esitamist järgmiste dokumentide seast: 1) majandusaasta aruande või majandusaasta aruande väljavõtte, kui majandusaasta aruande avalikustamine on nõutav pakkuja asukohamaa seaduste kohaselt; 2) väljavõtte pakkuja viimase kolme majandusaasta netokäibe kohta konkreetsele riigihanke objektile vastavas osas. 25.Kõnealuse riigihanke pakkumismenetluse objektiks oli PKD kohaselt Lennuliiklusteeninduse AS-i lennujuhtimisriskidega seotud tsiviilõigusliku vastutuse kindlustus kindlustussummaga 500 kuni 1000 miljonit eurot perioodiks 02.01.2007 kuni 01.01.2008, mis ületab

§ 16

lg 1 p 3 kohase riigihanke maksumuse rahvusvahelise piirmäära – 400 000 SDR-i (Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühik). Vastustaja ostab seega riigihanke kaudu kindlustusteenust ning kehtestab ostjana sellele teenusele ka nõuded, mis tulenevad antud teenuse olemusest. Kindlustatavad riskid on antud juhul seotud suure võimaliku rahalise vastutusega. Sellest tulenevalt on ostja õigustatud talle kuuluva kaalutlusõiguse alusel kehtestama kvalifitseerumistingimused pakkujate ja taotlejate majanduslikule seisundile. 26. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kõnealuse riigihanke PKD III jaotise punkti 2.1. alapunktis 6 sätestatud pakkujate kvalifitseerumise tingimus – piisav omavahendite olemasolu, katmaks 5% kindlustatavast riskist - on vastuolus

§ 1

lõikega 1, kuna piirab konkurentsivabadust ja ei taga pakkumismenetluses osalejate võrdset kohtlemist. 5% kindlustatavast riskist on antud juhul minimaalselt 25 miljonit eurot. Arvestades ostetava vastutuskindlustuse võimalikku ulatust (mitte vähem kui 500 miljonit eurot), ei ole nõue, et kindlustaja peaks olema võimeline omavahenditest katma 5% kindlustatavast riskist, ilmselgelt ebaproportsionaalne ja on seega vastavuses hankeobjekti olemuse ja otstarbega. Vastavalt kindlustustegevuse seaduse § 80 lg 1 võib kindlustusandja kõigi võimalike kohustuste summa ühe kindlustuslepingu alusel olla kuni 10% kindlustusandja omavahenditest. Kaebaja omavahendite (omakapitali) väärtus 2005.a. bilansi andmetel oli 128,921 miljonit krooni (5,736 miljonit latti). Seega saaks kaebaja ise katta kindlustatavat riski maksimaalselt vaid 12,89 miljoni krooni ulatuses, mis ei moodusta isegi 1% riskist. Sellest tulenevalt peaks kaebaja kindlustusandjana sõlmima peaaegu 100%-liselt edasikindlustuslepingud ega saa seetõttu mõjutada kindlustuse hinda, mis sõltub edasikindlustuse hindadest. Ka edasikindlustamise kasutamisel peab otsekindlustaja edasikindlustaja makseraskuste korral olema suuteline tema kindlustusosa enda kanda võtma. Pakkujal peavad seega olema vastava teenuse osutamiseks selle ulatusele vastavad piisavad rahalised vahendid, mis kaebajal objektiivsete näitajate põhjal ilmselt puudusid.

1. Piisava omavahendite olemasolu nõue ei piira konkurentsivabadust kindlustusteenuse osutamise turul, kuna nimetatud nõue kehtib võrdselt kõigile pakkumismenetluses osalejatele. Teenuse vaba osutamise põhimõte ei tähenda, et iga vastava teenuse osutaja võib nõuda teenuse saaja poolt teenuse ostmist, sõltumata teenuse osutaja võimest vastavat teenust osutada. Seisukoht, et kindlustajad ja edasikindlustajad peavad vastama teatavatele maksevõimenõuetele tagamaks, et nad suudavad täita kindlustusvõtjatele antud lubadusi, kajastub ka Euroopa Komisjoni 10.07.2007 seletuskirjas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta „Solvency II“ eelnõule. Seletuskirjas rõhutatakse, et „Solvency I-s“ sisalduvad maksevõime eeskirjad on iganenud ning „Solvency II“ on selle protsessi tulemus, milles tehakse ettepanek vaadata põhjalikumalt läbi kindlustusandjate majanduslik seisund. 6
2. Pakkujate võrdse kohtlemise põhimõte ei tähenda seda, et vaidlustatud riigihankes peaksid saama kvalifitseeruda kõik Eesti Vabariigis tegutsevad kindlustusteenuse pakkujad. Võrdselt tuleb kohelda neid pakkujaid, kes oma majandusliku seisundi ja tehnilise kompetentsi taseme poolest on võrdsed. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ja samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27.06.2005.a. otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-2-05 asus Riigikohus seisukohale, et „küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad.” Antud juhul ei ole ostja pakkujaid, kes, erinevalt kaebajast, kvalifitseerumisnõuetele vastasid, ebavõrdselt kohelnud ega loonud neile kaebajaga võrreldes põhjendamatuid eeliseid.
3. 15.03.2006 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-5-06 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et viitega ebavõrdsele kohtlemisele saab riigihanke pakkumise kutse dokumentide õigusvastasust põhjendada üksnes juhul, kui pakkumiste objektiivne võrreldavus on pakkumise kutse dokumentides esinevaid puudusi arvestades juba loogiliselt välistatud. Üldjuhul saab pakkumiste võrreldamatus selguda alles pärast pakkumiste esitamist ja avamist. Käesolevas asjas vaidlustatud riigihanke PKD põhjal ei saa järeldada, et esitatud pakkumised oleksid kindlasti objektiivselt võrreldamatud. Kuna käesoleval juhul ei toimu vaidlust pakkumiste hindamise üle, siis ei ole kaebaja väited võimaliku ebavõrdse kohtlemise kohta praeguses menetluses üldse asjakohased.
4. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et kõnealuse riigihanke PKD III jaotise punkti 2.
5. alapunktis 7 sätestatud pakkujate kvalifitseerumise tingimus – taotleja peab 3 viimase majandusaasta jooksul olema osutanud lennujuhtimisriskidega seotud vastutuskindlustusteenust minimaalse käibega 2 miljonit eurot aastas – on vastuolus

-s sätestatuga ning annab põhjendamatu eelisõiguse vastutuskindlustuse osas suurema käibega pakkujatele. Ostja sooviks on läbi riigihanke osta kindlustusteenust ühes spetsiifilises vastutuskindlustuse valdkonnas, mis on seotud lennujuhtimisega seotud riskide kindlustamisega (air traffic control liability insurance) ja on sellele vastavalt kehtestanud ka kvalifitseerumistingimuse, mis eeldab pakkujal just seda liiki teenuse osutamise kogemuse olemasolu.

§-st 34 tuleneb, et pakkuja kvalifikatsiooni ja tehnilise kompetentsuse kontrollimine ja vastavate

-st tulenevate konkreetsete kriteeriumide seadmine on ostja pädevuses.

§ 33

esitab nõuded, milliseid dokumente võib ostja nõuda pakkujalt majandusliku seisundi hindamiseks.

§ 33

ei piira ostja õigust esitatud dokumentide alusel pakkujale kvalifitseerimisnõuete esitamist. Vastustaja on kinnitanud, et kvalifitseerumistingimustes toodud nõuded on tingimus, milleta ei saa tagada kvaliteetset vastutusriskide kindlustamist. Kaebaja ei ole vastupidist tõendanud. 31. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et tema kvalifikatsiooni ja nõutud tehnilise kompetentsuse olemasolu tõendamiseks on piisav kaebajale Läti Vabariigis väljastatud tegevusluba kindlustusteenuste osutamiseks ning seeläbi tuleb ta lugeda igas riigihankes tehniliselt kompetentseks vastavate teenuste osutamisel. Tegevusluba on dokument, mis seadusega ettenähtud korras annab ettevõtjale õiguse vastavas valdkonnas tegutsemiseks, kuid mis ei tõenda ettevõtja valmisolekut ega kompetentsust konkreetse töö tegemiseks või teenuse osutamiseks vajalikus mahus ja tingimustel. Tegevusloa saamiseks peab ettevõtja täitma teatud tegevusalal tegutsemiseks kehtestatud miinimumnõuded. Konkreetse riigihanke raames võib ostja tulenevalt riigihanke olemusest ja mahust kehtestada vastava teenuse 7 osutajale oluliselt kõrgemad erinõuded. Seega ei ole

§ 35

lg 2 punktis 6 sätestatud tehniline kompetentsus võrdsustatav kindlustustegevust reguleerivate õigusaktide alusel väljastatud tegevusloa olemasoluga. Pakkuja tehniline kompetentsus

mõttes tähendab ostjal

§ 34

lg 4 alusel nõutud andmete põhjal tekkinud veendumust, et pakkuja on võimeline riigihanke objektiks olevat teenust kvaliteetselt osutama. Kui pakkuja tehniline kompetentsus oleks tõendatud üksnes tegevusloa olemasoluga, siis ei oleks ostjal riigihanke korraldamisel tegevusluba nõudvas valdkonnas üldse võimalik pakkujate tehnilist kompetentsust hinnata.

§ 30

lg 1 kohaselt on ostja kohustatud kontrollima pakkujate kvalifikatsiooni, kehtestades pakkumise kutse dokumentides vastavad nõuded ja kontrollides pakkujate kvalifikatsiooni vastavust kehtestatud nõuetele. Eeltoodut arvestades kohus leiab, et ostja poolt PKD jaotise III punkti 2.

1. alapunktis 7 esitatud kvalifikatsiooninõuded pakkuja tehnilise kompetentsuse ja majandusliku seisundi osas on vastavuses kõnealuse riigihanke olemuse ja rahalise maksumusega, mis PKD kohaselt ületab rahvusvahelist piirmäära. Nimetatud kvalifikatsiooninõuded ei ole põhjendamatult kõrged ega piira ebaproportsionaalselt kaebaja õigust tegutseda turul kindlustusteenuse osutajana.
2. Riigihanke pakkumismenetlus ei ole haldusmenetlus HMS § 2 lg 2 tähenduses. Riigihankemenetlus toimub

-s määratud avalik-õiguslike toimingute kaudu (Riigikohtu 20.12.1999 määrus nr 3-3-1-48-99 ja 6.02.2001 määrus nr 3-3-1-69-00). Erandina laienevad riigihanke pakkumismenetlusele HMS-s sätestatud haldusakti vorminõuded, sest

§ 1

lg 2 kohaselt peavad riigihanke pakkumismenetluses antavad haldusaktid vastama lisaks riigihangete seadusest tulenevatele vorminõuetele ka haldusmenetluse seaduse vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohus on eespool esitanud põhjendused, millele tuginevalt on ta asunud seisukohale käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusaktide sisulisest õiguspärasusest. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel on rikutud menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Marion Vakker kohtunik 8