KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lauri Madise ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht
- oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-07-1912 Roman Ritsari kaebus Tallinna Vangla direktori 18.09.2007 käskkirja nr 907-d tühistamiseks Tallinna Halduskohtu 26.11.2007 otsus ringkonna- Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Menetluse kohtus alus Asja läbivaatamise kuupäev 30.09.2008 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Roman Ritsar Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.11.2007 otsus nr 3-07-1912 ja teha uus otsus, millega jätta Roman Ritsari kaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tallinna Vangla direktori 18.09.2007 käskkirjaga nr 907-d karistati kinnipeetav R. Ritsarit distsiplinaarkorras Tallinna Vangla kodukorra punkti 13.2 rikkumise eest, mis seisnes vangla teki kaotamises, ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Käskkirjas märgiti, et kinnipeetav tunnistab oma süüd; vastutust raskendavaks asjaoluks on kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Kaebuses halduskohtule palus R. Ritsar tühistada vangla direktori 18.09.2007 käskkiri nr 907-d. Kaebaja ei eita, et tekk talle vangla poolt väljastati ja enam seda tema käes pole, kuid ei näe teki kadumises oma süüd. Kaebajat on korduvalt üle viidud ühest kambrist teise ja tahtlikult pole ta tekki kusagile maha jätnud. Teki võis ta kaotada hooletusest või siis 3-07-1912 võttis keegi selle temalt ära. Avastades 04.09.2007 teki puudumise, teatas ta sellest koheselt inspektor-kontaktisikule. Kui ametnikud oleks tekki kohe otsima hakanud, oleks see ka üles leitud. Kambrite kontrollimise ja teki otsimise asemel aga alustati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust ja karistati. Üks teine kinnipeetav kaotas käterätiku, kuid teda pole karistatud. Käskkirjas märgitud varasematest distsiplinaarkaristustest on kaebaja ühe kohtus vaidlustanud. Teki kadumise eest määratud karistus on liiga range. Lühiajalise kokkusaamise mittelubamine on kaebaja jaoks rangem karistus kui pikaajalise kokkusaamise mittelubamine või kartserisse paigutamine. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt teatas R. Ritsar 04.09.2007 inspektor-kontaktisikule teki kadumisest ja ütles, et ei mäleta, millises kambris ta viimati tekki kasutas ja et teki kadumise avastas ilmade jahenedes. Kontaktisiku ettekande alusel alustati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust, mille käigus võeti kaebajalt seletus. Seletuses kirjutas kaebaja, et tekk ununes kambrisse
- Kambrit kontrolliti, kuid tekki ei leitud. Kontaktisik kontrollis ka kambreid, kus kaebaja eelnevalt viibinud oli (219, 220, 222, 224, 228), kuid kõnealust tekki polnud ka neis kambrites. Kinnipeetav peab hoolitsema talle vangla poolt väljastatud asjade olemasolu ja korrasoleku eest ning ühest kambrist teise ümberpaigutamine teda selle kohustuse täitmisest ei vabasta. Kaebaja sagedane ümberpaigutamine oli vajalik julgeolekukaalutlustel (teiste kinnipeetavate kaebused, kaklus jne). Kaebaja tunnistab teki kaotamist, väidetav tahtluse puudumine ehk „lihtsalt juhtus“, nagu kaebaja end väljendas, ei ole distsiplinaarkaristust välistav. Kaebajal oli mitte kolm, nagu käskkirjas märgitud, vaid hoopis neli kehtivat karistust. Järeldusi ta neist teinud polnud. Vaidlusaluse käskkirjaga määratud karistus on proportsionaalne. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas vaidlusaluse käskkirja järgmistel põhjendustel: Kaebaja kinnitusel on ta teadlik vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja Tallinna Vangla kodukorra nõuetest. Kodukorra p 13.2 kohustab kinnipeetavat suhtuma heaperemehelikult vangla varasse, mis tähendab muuhulgas kohustust hoida alles kinnipeetavale usaldatud vangla vara. Vaidlust ei ole selle üle, et Tallinna Vangla on andnud kaebajale kasutamiseks vangla varana teki, mida kaebaja oli kohustatud hoidma ja ühest kambrist teise üleviimisel kaasa võtma. Kaebaja jättis hooletusest oma kohustuse täitmata ning teise kambrisse üleviimisel teki kaasa võtmata. Tekk on siiamaani kadunud. Kaebaja väide, et keegi võis temalt teki ära võtta/varastada, on konkretiseerimata ja ebatäpne. Kaebaja selgitustest järelduvalt ei tea ta ise ka, millal ja millises kambris tal tekk viimati alles oli. Põhjendatud pole kaebaja väide, et vangla ametnikud ei kontrollinud kambreid ega otsinud tekki kohe pärast seda, kui kaebaja selle kadumisest avaldas. Kuna kaebaja ei olnud talle usaldatud vangla vara suhtes hoolas, siis käitus ta õigusvastaselt. Vastustaja tuvastas õigesti kaebaja käitumises karistatava teo olemasolu ja süüteokoosseisu. Kaebajale heidetakse ette hoolsuskohustuse süülist täitmata jätmist. Süüd välistavaid asjaolusid pole kaebaja esile toonud. Paljasõnaline on kaebaja väide, et kambrikaaslast R. Küttist ei karistatud vangla vara kaotamise eest. Vastustaja väitel pole kaebaja väidetud sündmust fikseeritud ning vangla töötajad ei tea, et R. Küttis oleks vangla vara kaotanud. Käskkirja kohaselt arvestati karistuse määramisel raskendava asjaoluna kolme kehtivat karistust. Tegelikult oli kaebajal neli kehtivat distsiplinaarkaristust - Murru Vangla 13.03.2007 käskkirjaga nr 284-dm karistati kaebajat lühiajalise kokkusaamise keelamisega ning Tallinna Vangla määras 17.08.2007 käskkirjaga nr 737-d noomituse, 31.08.2007 käskkirjaga nr 809-d 10 ööpäeva kartserit ja 14.09.2007 käskkirjaga nr 882-d 5 ööpäeva 2
(4)3-07-1912 kartserit. Seega on kaebaja süüd raskendav asjaolu olemas ja kaebaja ei saa väita, et tema käitumine on olnud korrektne. Loetletust nähtub, et algul määrati kaebajale kergemaid karistusi ja kui need ei avaldanud mõju, liiguti raskemate karistusmäärade poole. Kartserit peetakse isiku põhiõigusi intensiivselt riivavaks karistuseks. Kaebaja leiab, et temale oleks olnud soodsam kartserikaristus või siis pikaajalise kokkusaamise keelamine ja seda põhjendusega, et lühiajalisest kokkusaamisest ilmajäämine toob kaasa pikema pausi kohtumistel lähedastega. Kuigi kaebaja ei märgi, kellega ta kohtub ja kes on tema lähedased, möönab kohus, et kokkusaamise keelamine võib vangistuse tingimustes olla samuti range karistus. Kohus ei saa kaalutlusotsuse korral hinnata otstarbekuse küsimust, kuid saab kontrollida, kas karistuse määramisel arvestati teo raskust ning kergendavate ja raskendavate asjaoludega õigesti. Vanglal on kohustus kinnipeetav ümber kasvatada ja suunata ta õiguskuulekale käitumisele. Karistused distsiplinaarsüütegude eest määratakse samuti eesmärgil reageerida õigusrikkumisele ja suunata kinnipeetava käitumist õiguskuulekuse suunas. Vaidlusaluses käskkirjas karistuse valikut tegelikult ei põhjendata. Käskkirjast nähtub, et arvesse võeti kaebaja varasemad karistused, kuid karistamise aluseks olnud rikkumisele ei ole hinnangut antud; välja pole toodud, kas kaebaja kahetseb juhtunut, kuidas hindab karistuse määraja teo raskusastet ja võimalust, et kaebaja oli küll hooletu, kuid tema suhtumine juhtunusse on kahetsev ja hoolsuskohustuse täitmine oli raskendatud rohkete üleviimiste tõttu; käskkirjas pole märgitud teo tagajärgi (tekk jäigi kadunuks). Seadusandja pole esitanud karistuse määramisel nõuet, et juhul, kui tegu ei ole suure ohtlikkuse astmega, peaks määratav karistus muutuma automaatselt rangemaks, kui eelmine. Kohus nõustub kaebajaga, et lühiajalise kokkusaamise keelamine vangistuse tingimustes võib olla raske karistus, kuna nähtuvalt asjaoludest on kumulatsioonis kaebaja jäänud ilma kokkusaamistest pikemal perioodil. Kui kinnipeetav ei suuda käituda õiguskuulekalt ja seda korduvalt, siis ta peabki jääma ilma kokkusaamisest, kuid antud juhul puuduvad käskkirjas sellised kaalutlused, mis kinnitaksid, et karistuse määramisel arvestati kõiki vajalikke asjaolusid, millele käskkiri deklaratiivselt viitab. Karistuse määra valikut ei põhjenda vaid seisukoht, et isik rikkus õigusnormi ja selle tõttu tuleb teda karistada. Kohus nõustub, et kaebajat tuli karistada, kuna ta oli hooletu, kuid kohus ei ole veendunud, et karistusmäära valik on kaalutletud otsuse tulemus, seega põhjendatud ja proportsionaalne. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta R. Ritsari kaebus rahuldamata. Kohus, tuvastades kaebaja käitumises distsiplinaarsüüteo tunnused ja vastutust välistavad asjaolud, on alusetult tühistanud vaidlusaluse käskkirja otsitud põhjendustel, luues sellise kohtuotsusega kinnipeetavatele karistamatuse tunde ja kitsendades vangla direktori pädevust distsipliinirikkumise eest karistuse määramisel. Vaidlusaluses käskkirjas on karistuse valikut selgesõnaliselt põhjendatud –tegemist on korduva distsipliinirikkumisega ning kinnipeetav ei ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud. Kohus ei tuvastanud, kas kaebajal on lähedasi, kellega ta sidet hoiab. R. Ritsar leidis, et apellatsioonkaebus pole põhjendatud, ja palus jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED HKMS §-le 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud 3
(4)3-07-1912 vastuväidete piires. Halduskohus tuvastas, et R. Ritsar kaotas talle Tallinna Vangla poolt usaldatud vara, mis on distsiplinaarsüütegu, süüteo toimepanemine on tõendatud ning vastustust välistavad asjaolud puuduvad, raskendavaks asjaoluks on kehtivad distsiplinaarkaristused. Selles osas pole apellatsioonkaebust esitatud ning nende halduskohtu tuvastatud asjaolude üle apellatsioonimenetluses enam ei vaielda. Apellatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas distsiplinaarsüüteo eest karistuse määramisel arvestas vangla direktor kõigi tähtsust omavate asjaoludega ning kas määratud karistus on kaalutletud ja proportsionaalne. Vastavalt VangS § 63 lõikele 1 on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45-ks ööpäevaks, ning lg 3 ütleb, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Halduskohtu seisukoha järgi on vaidlusalune käskkiri rikkumise tagajärje ja karistuse määra valiku osas põhistamata ega võimalda veenduda määratud karistuse õiguspärasuses. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Käskkirjas on kirjas, et distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatakse distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kergendavaid/raskendavaid asjaolusid, suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada rikkujat õiguskuulekalt käituma; raskendava asjaoluna tuuakse välja kolme kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ning märgitakse, et seletuskirjas tunnistab kinnipeetav oma süüd. Seega on käskkirjas märgitud asjaolud ja kaalutlused, millest karistuse määra valikul vangla direktor lähtus ning kohtu seisukoht, et tegemist on deklaratiivse loeteluga, pole kuidagi põhjendatud. Kohus on nõustunud vastustajaga, et asjade hoidmise nõude sisu hõlmab lisaks rikkumise/hävitamise keelule ka kinnipeetava kohustust talle usaldatud vara alles hoida. Kaebajale etteheidetav tegu ongi talle usaldatud teki kaotamine (so vastustaja vara kahjustamine), mitte selle ajutiselt kusagile maha jätmine. Seetõttu pole põhjendatud kohtu väide, et käskkirjast ei nähtu, kas tekk jäi kadunuks ja vangla vara kahjustus või mitte. Kohtu tuvastatu kohaselt oli kaebaja teadlik Tallinna Vangla kodukorra p 13.2 nõudest suhtuda vangla varasse heaperemehelikult, kuid kaebaja selgitustest järelduvalt ei teadnud ta ise ka teki kaotsimineku täpset aega ega asjaolusid. Kaebaja seletuse järgi võis tekk jääda kambrisse nr 246 ning seda kinnitab ringkonnakohtule kaebaja poolt esitatud tema tolleaegse kambrikaaslase A. Korotkovi seletus. Asja materjalidest ja A. Korotkovi seletusest nähtuvalt viibis kaebaja kambris nr 246 kuni 08.08.2007, seletuskirja teki kadumise kohta kirjutas kaebaja 04.09.2007. Sellise pika aja jooksul teki puudumise mittemärkamine näitab mitte teki kogemata maha unustamist, vaid ükskõiksust ja hoolimatust vangla varasse suhtumisel, mida karistuse määramisel tuli arvestada ja arvestati. Kohus on tuvastanud, et kaebaja on distsipliini rikkunud korduvalt, mille eest teda oli varasemalt karistatud noomitusega, ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega ja kartserisse paigutamisega. Uue süüteo toimepanemisega näitas kaebaja, et määratud karistused, sealhulgas ka ühe lühiajalise kokkusaamise keelamine, mis kaebaja väitel on tema jaoks kõige raskem karistus, ei mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma, ning vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt on vastustaja selle asjaoluga karistuse määra valikul ka arvestanud. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et käskkirja andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja R. Ritsarile määratud karistus on proportsionaalne ja õiguspärane. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 4
(4)