KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 26.11.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-1871 Haldusasi R.R.´i kaebus Tallinna Vangl

) § 63 lg 1 on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45-ks ööpäevaks.

§ 64

lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ning kinnipeetaval on õigus anda seletusi. Lõige 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lõike 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. 3 VSKE § 97 lg 1 kohaselt koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele, distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta, tunnistajate nimed. VSKE § 98 kohaselt lisatakse protokollile tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Tallinna Vangla direktori 31.08.07.a. käskkirjaga nr 809-d määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks 10 ööpäeva kartserit, kuna ta rikkus vangistusseaduse § 67 p 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ja p 2, mille kohaselt kinnipeetav on kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ning Tallinna Vangla kodukorra punkti 13.6, mille kohaselt teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel peab kinnipeetav isik järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Vastustaja selgitab alljärgnevalt distsiplinaarmenetluse käiku. Vangistuosakonna valvuri Valentin Semjonovi poolt on koostatud ettekanne nr 1649 selle kohta, et 23.08.07.a. kell 16.15 R.R. karjus ebatsensuursete sõnadega ning koputas kambri uksele, segades sellega vanglaametniku teenistuskohustuste täitmist ning ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele lõpetada rikkumine. Kinnipeetav R.R. keeldus esialgu seletuste andmisest, kuid esitas seletuskirja hiljem. Distsiplinaarmenetluse protokollist, mis on koostatud vangistusosakonna inspektor – kontaktisiku Kadi Luuri poolt, nähtub distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Protokolli on kinnipeetavale tutvustatud allkirja vastu. Menetleja tegi ettepaneku kinnipeetava paigutamiseks 10 ööpäevaks kartserisse, kuna kinnipeetav eiras vangistusalaseid õigusakte. Karistus on täide viidud. Tallinna Vangla direktori 31.08.07.a. käskkirja nr 809-d alusel on kaebaja pannud toime

§ 67

punktide 1 ja 2 ning Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) punkti 13.6 alusel distsipliinirikkumise – kinnipeetav ei täitnud vangla sisekorraeeskirju ja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele, takistas vanglaametnike kohustuste täitmist ning ei pidanud kinni üldtunnustatud viisakusreeglitest, kasutades ebatsensuurseid väljendeid. Vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu, mistõttu Tallinna Vangla direktori 31.08.07.a. käskkiri nr 809-d on õiguspärane. Kohtuistungil märkis vastustaja, et kui on suvel palavad ilmad, on neis ruumides väga palav, siis selle leevendamiseks jaotatakse välja ventilaatorid. Esindaja E.Oisalu ei tea, et koosolekutel või mujal oleks olnud juttu sellest, et kambriluugid tuleks suvel erandkorras avada. Luugid on kinni VSKE § 5 lg 2 alusel, kuna kaudselt kinnitab norm, et vanglas kehtib eraldihoidmise printsiip, mis antud kontekstis tähendab, et luugi avamisel tekib võimalus kontakteeruda koridoris liikuvate isikutega, sh kinnipeetavatega ning seda ei tohi lubada. 4 Kaebaja märkusele, et ettekandes märgitakse, et juures viibis J.Manilkina, vastab tõele. Kaebaja seisukoht, et VSKE § 97 p 6 tulenevalt J.Manilkina oleks pidanud ka kirjutama ettekande või lisaettekande või kirjaliku seletuse, ei vasta tõele. Tunnistajalt ei pea võtma lisaettekannet. Protokolli märkis menetleja, et J.Manilkina oli tunnistanud sündmust ja seega ei pea võtma talt eraldi seletuskirja, so kirjalikult. Kui piirduti suulise ärakuulamisega ja menetleja sellega piirdus, siis ei muutu materjal sellest õigusvastaseks. Vastustaja jääb kirjalikul esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistajate Kadi Luuri ja Valentin Semjonov ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. 31.08.07.a. käskkirjaga nr 809-d karistati R.R.it allumatuse eest distsiplinaarkorras kartserikaristusega 10 ööpäevaks. 23.08.07.a. asudes kambris 220 segas R.R. vanglaametnike töötamist kuna ei lõpetanud kambri uksele koputamist ehkki ametnik keelas selle tegevuse. Allumatuse käigus kasutas ta ebatsensuurseid väljendeid.
2. R.R. leiab, et karistuse määramine oli ebaõige, kuna tema nõudmine-avada kambriluuk- oli õiguspärane, samuti oli õiguspärane nõuda teise ametniku kohalekutsumist, kes oleks saanud lahendada küsimuse, kas valvur võib kambriluugi avada. Ebatsensuurseid sõnu ta ei kasutanud, küll aga vastas valvurile jämedustega siis, kui valvur oli ise teda kõnetanud sõnadega, mis ei ole kohased kasutamiseks ametnikule.
3. Asja materjalidest, menetlusosaliste ja tunnistajate seletustest nähtub, et Tallinna vanglas oli suvel palavuse tõttu lubatud avada kambri aknaid ning kambritesse olid jagatud ventilaatorid, et tekitada lisaks sundventilatsioonile õhu suurem liikumine kuumuse tõttu. Kuigi kaebaja arvas, et lisaks oli Tallinna Vangla direktor andnud valvuritele õiguse ja pannud kohustuse avada ka kambriluugid, ei ole see leidnud kinnitust. R.R.il ei olnud esitada niisugust kirjalikku dokumenti ja ka ülejäänud Tallinna Vangla töötajad, kes osalesid istungil, ei ole sellist dokumenti näinud. Küll aga nähtub kaebaja ja tunnistaja K.Luuri seletustest, et osa valvureid siiski mingil ajal avasid kambri luugid ja sellest tingituna võisid luugid olla mõnel korral avatud. Valvurina töötanud V.Semjonov kinnitas, et niisugust luba ja korraldust temale ei antud ja selle tõttu ta ei avanud kambriluuki ehkki R.R. seda nõudis. K.Luuri ütlustest selgub, et selline osade valvurite vastutulek kinnipeetavate palvetele tekitas segadust, kuid valvurid, kes luuke ei avanud, ei ole eksinud ühegi õigusnormi vastu. Samamoodi leiab Tallinna Vangla esindaja E.Oisalu. Kohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et vaatamata palavatele ilmadele ei olnud Tallinna Vangla valvuril V.Semjonovil õigust otsustada kambriluukide avamine ja kui ta keeldus, siis ei ole ametnik luukide mitteavamise tõttu eksinud kehtiva korra vastu. 23.08.07.a. ei ole valvur saanud korraldust ega õigust avada kambriluuke. R.R. arvab ekslikult, et valvuril oli kambriluukide avamise kohustus ja eksitus võib olla seotud asjaoluga, et osa valvureid oli mingitel päevadel luugid avanud, et tekiks õhu suurem liikumine. Kuid see eksitus ei põhjustanud tagajärge- distsiplinaarsüüteo toimepanemist. Kui ta koputas esimest korda uksele, siis sai kaebaja avaldada oma soovi –avada kambriluuk. Kuna kaebaja oli saanud keelduva vastuse ning ta hakkas uuesti koputama, siis liikusid tunnistajate V.Semjonov ja K.Luuri ütlustel kaks ametnikku, so V.Semjonov ja J.Manilkina, kambri nr 220 poole, et kontrollida, mis kambris on juhtunud. R.R. on 5 saanud valesti aru, et tema ei oleks tohtinud koputada/taguda kambri uksele, kui soovis vestelda valvuriga. Tallinna Vangla ei määranud karistust selle eest, et ta koputamisega kutsus ametnikku kambriluugi juurde. Seega ei pea vangla välja mõtlema muud süsteemi, mis võimaldaks rääkida ametnikega ka väljaspool kambri külastuseaega. Tallinna vangla valvur V.Semjonov kinnitas, et juhul, kui kinnipeetavatel juhtub midagi, siis annavad nad sellest märku koputamisega kambri luugile. Vangla poolt määrati temale karistus peale seda, kui ametnik V.Semjonov oli andnud vastuse ja keeldumise avada luugid ja kutsuda teine ametnik. Käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et ta peale vastuse saamist ikkagi jätkas uksele tagumist ning nõudis luugi avamist. Kohus nõustub vastustajaga, et kui valvur oli kinnipeetava ära kuulanud ning andnud vastuse, veendunud, et midagi erakordset kambris ei ole juhtunud, siis peab kinnipeetav alluma lahendusele ning ei tohi jätkata nõudmiste esitamist uksele koputamisega/tagumisega või muus vormis. Kinnipeetaval on õigus esitada seejärel ametniku vastu kaebus, mille lahendab direktor või muu pädev isik. Kohus nõustub vastustajaga, et peale küsimuse lahendamist, ehkki kaebaja jaoks ebasoodsa otsusega, ei tohtinud R.R. enam teistkordselt häirida ametnike tegevust samas küsimuses, kuid kaebaja kinnitas, et ta jätkas koputamist eesmärgiga saavutada tema poolt soovitud tulemus. Seega on nii tunnistaja V.Semjonov ütlustega kui ka kaebaja enda ütlustega leidnud kinnitust, et kaebaja juurde tuli valvur kahel korral ühes ja samas küsimuses ning kaebaja jätkas koputamist peale keelduva vastuse saamist. Siit järeldab kohus, et ametnik oli õigustatud püsitama küsimuse, kas kinnipeetav näitab ülesse allumatust. Kohus leiab, et R.R. näitas ülesse allumatust ning selle tõttu oli ametnikul õigus teha ettekanne, millele järgnevalt käivitus distsiplinaarmenetlus. Valvur V.Semjonov tõi ettekandes esile kaebaja käitumise suhtes veel ka asjaolu, et R.R. kasutas temaga suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid. Kaebaja ise mäletab, et ta kasutas sõnu „idioot“ ja „pridurok“ ja tegi seda alles siis, kui valvur ise oli jämetsenud. Tunnistaja V.Semjonov eitab nende sõnade kasutamist, mille märkis ära R.R. kohtuistungil. Kohus nõustub kaebajaga, et valvur peab järgima ametnikule esitatud viisaka käitumise nõudeid. Samas ei nõustu kohus, et asja arutamise käigus leidis kinnitust, et valvur kasutas tema suhtes lubamatuid väljendeid või vastas temale nii nagu seda kirjeldas kohtuistungil kaebaja. Kohtukaebuses märgib R.R., et valvur V.Semjonov reageeris tema palvele väga agressiivselt ja väljendas oma arvamuse mitte väga meeldivate väljenditega, kuid kaebuses ei ole midagi täpsemalt välja toodud. 12.10.07.a. (tlk 14) kirjutas R.R. puuduste kõrvaldamise vastuses (tema enda poolt dateeritud 11.10.07.a.), et valvur V.Semjonov väljendas oma arvamuse, et luugi avamine pole ette nähtud, kuid valvur Semjonov reageeris „väga agressiivselt, et luugi avamine on keelatud ja jutul lõpp“. Seega nähtub, et kaebaja pidas agressiivseks käitumiseks keeldumist, kuid keeldumine mitte avada luuke ei ole iseenesest agressiivsus, seda enam, et valvur järgis kehtivat korda ja teistsuguseid korraldusi temale ei ole keegi andnud. Ilmselt ei jäänud R.R. vakka, vastupidiselt poleks valvur katkestanud vestlust otsustavalt väljendiga „jutul lõpp“. See ei ole aga lubamatu väljend, kuivõrd ametnik ei pea jätkama vestlust ehkki kinnipeetav võis seda soovida. Kui ametnik ütles, et „jutul on lõpp“, siis peab kinnipeetav saama aru, et asi jääb sellise lahendusega, nagu ametnik teatas ning kinnipeetav ei tohiks enam teda samas küsimuses häirida ega tehtud otsust kommenteerida. R.R.i sõnul ta ei piirdunud vastuse ärakuulamisega vaid hoopis jätkas koputamist, mistõttu valvur tuli uuesti tema juurde. Kaebaja märgib, et ta palus teistkordsel vestlusel kutsuda kohale veel teinegi ametnik, kuid V.Semjonov keeldus ning järgnes valvuri agressiivne ja närviline olek „et tema ei pea kedagi kutsuma ja see üldse pole tema töö käia ja kedagi kutsuda. Pärast seda toimus sõnavahetus millest ma olen eelnevalt kirjutanud“. 6 Veel märgib kaebaja, et valvur hakkas „üle liia liialdama, see oligi põhjus kohtusse pöördumiseks kuna vangla ametnik kasutas oma võimu omadel eesmärkidel“. Kaebaja eesmärgiks on, et valvur „kirjutaks ettekandeid asja eest aga mitte oma mingite eesmärkide saavutamisel“. Kohus on aga eelnevalt märkinud, et valvuril ei olnud mingeid muid eesmärke, kui lahendada kaebaja soov ning ta seda ka tegi, ehkki langetas kaebajale ebasoodsa otsuse. Valvurile ei ole antud edasi mingit direktori korraldust luugi avamiseks ja ilmselgelt soovis ta jätkata oma muude töökohustuste täitmist, muid eesmärke ei ole asjas esile toodud. Kohtukaebuses ei ole ära märgitud, et valvuri agressiivsus seisneks muus, kui keeldumises rahuldada kaebaja palve. Kohus seda käitumist eelnevalt märgitud põhjustel agressiivseks ei lugenud. R.R. oma kirjalikus seletuses distsiplinaarmenetluse käigus (tlk 74 ja tõlge tlk 99) märgib, et tema ise ei ole öelnud neid väljendeid, mis on kirjas ettekandes. Seal kirjutab ta, et ametnik vastas temale, et „sina lollpea koputa peaga ja tugevamini. Arvan, et töötaja ei pea nii väljenduma, vastupidi, peab andma kinnipeetavale eeskuju, kuidas peab käituma etiketi kohaselt“. Seega on kaebaja oma kirjalikus seletuses vanglale ära märkinud, et ametnik väljendas end mittekohaselt. Vastustaja ja tunnistaja Kadi Luuri seletuste kohaselt ei leidnud menetluses tuvastamist, et valvur V.Semjonov on niimoodi vastanud kaebuse esitajale sündmuse käigus. Valvur V.Semjonov kohtuistungil eitas märgitud viisil väljendumist. Kadi Luuri kinnitas, et menetluse läbiviimisel kontrollis ta asjaosaliste ütlused suuliselt, sh oli juures viibinud valvur Julia Manilkina, kes kinnitas ettekande õigsust ja valvur midagi muud ise lisada ei ole soovinud. Märgitust järeldab kohus, et kaebaja on valvuri agressiivsust hinnanud erinevatel aegadel erinevalt ning direktor ei ole oma otsust tehes usaldanud kaebaja seletuskirja, mistõttu ei ole valvuri suhtes algatatud menetlust väidetava jämeda käitumise suhtes. Kohtul ei ole põhjust kahtlustada direktorit erapoolikuses, kui ta otsustas karistada R.R.it. Vältimatult tuleb direktoril usaldada oma töötajaid reeglipärases käitumises, kuivõrd suurem kogemus ja pikaajaline töötamine näitab, et kinnipeetavate pretensioonid ei ole enamasti usaldusväärsed. Kuna kaebaja ei nimetanud direktorile ühtegi tunnistajat, kes võiks kinnitada vastupidist ning tal olid olemas kahe valvuri seisukohad, siis luges direktor õigustatuks valvuri keeldumise avada luugid ning kutsuda veel mõni muu ametnik, samuti luges direktor usutavaks, et ebatsensuurseid sõnu kasutas kinnipeetav, mitte aga valvur. Kui direktor oleks andnud korralduse, mille kohaselt tulnuks valvuril avada kambriluuk tuulutamiseks, siis hiljemalt distsiplinaarasja menetlemisel oleks ta saanud märkida, et luugi avamise nõue oli antud. Kuna direktor vormistas karistuse käskkirja kinnipeetavale, siis on ühtlasi teada tema seisukoht, et luugi avamist ei olnud juhtkond sündmuse päeval ette näinud. Käesolevalt ei ole kohtul põhjust hinnata olukorda teistsuguseks, kuivõrd sündmusest on möödunud pikem vahemik ning kaebaja ei ole suutnud täpsustada, et konkreetne tunnistaja võiks kinnitada, missugused sõnad vahetati vestluse käigus. Kuigi kaebaja palus kahel korral kuulata üle tunnistajatena kambris 220 oletatavalt viibinud kinnipeetavad, ei ole ta väitnud, et üks või teine kinnipeetav mäletab ja teab, missugune vestlus toimus kaebaja ja valvuri vahel; üldist olukorda ja õhkkonda kambris kohus ei pidanud vajalikuks kontrollida, kuna kaebaja ei täpsustanud, miks see on vajalik ja mida üks või teine tunnistaja oskab asjas tunnistada. Üldine olukord kambris palavuse ja sumbunud õhu mõttes võiski olla suvisel ajal vilets, kuivõrd kambris võidi suitsetada (suitsune õhk) ja suveaeg oli meie kliimat arvestades soe ning ventilaatorite kasutusest võis olla vaid osaline leevendus. Kui kaebaja oleks veendunud, et ametnik käitus lubamatult, siis ilmselgelt oleks R.R. koheselt esitanud ka avalduse valvuri käitumise kohta, kuivõrd R.R. on tähelepanelik ametnike eksimuste suhtes ja kui tal on vähegi tõendeid, siis ta palub juhtkonnal asi konntrollida 7 ja lahendada. Antud juhul ei teinud kaebaja seda vahetult peale sündmusi ning ei ole ka kohtukaebust esitades esile toonud, et ametniku tegevus oli selline, mis väärinuks eraldi juhtkonna tähelepanu. Seega loeb kohus usaldusväärsemaks peale sündmusi kirjutatud kohtukaebuse andmeid ning selle alusel kohtu poolt palutud puuduste kõrvaldamiseks esitatud vastust 12.10.07.a. (tlk 14), mille kohaselt ametnik tõepoolest lahendas kaebaja palved eitavalt, kuid mitte jämetsedes. Isegi kui oleks tõendatud, et ametnik oli vastamisel jäme, ei ole kinnipeetav õigustatud jätkama koputamist ja nõuete esitamist, kui need on leidnud negatiivse lahenduse. Kuni valvuri korraldus oli kehtiv ja seda ei olnud keegi ära muutnud, tuli kinnipeetaval alluda nõuetele. Samuti ei ole kinnipeetav õigustatud vastama valvurile ebatsensuurselt, ka mitte siis, kui ametnik oleks kasutanud lubamatuid väljendeid. Kinnipeetav saab ametniku käitumisele esitada pretensioone direktorile vastava avalduse esitamisega, kuid ei saa ise vastu tänitada ametnikku nende sõnadega, mis kasutab ametnik.
4. Kaebaja leiab veel, et tema ei ole kasutanud neid ebatsensuurseid sõnu, mille märgib ära valvur V.Semjonov ettekandes (tlk 3). Tunnistaja V.Semjonov aga kinnitas kohtuistungil, et kaebaja ei sõimanud teda mitte idioodiks, vaid ütles ebatsensuursed väljendid. Kohtuistungil jäi kaebaja seisukohale, et tema nimetas valvurit teisel kohtumisel „idioodiks“ ja „pridurokiks“, ebatsensuurseid sõnu ta ei kasutanud. Kohtukaebuses ei kirjutanud R.R., et ta kasutas sõna „pridurok“, vaid kasutas sõna „idioot“; veel märkis kaebaja, et ametnik pidas seda sõna ebatsensuurseks. Kohus palus kaebajal täpsustada, mis ta selle all mõtles ning missuguseid sõnu ta tegelikult kasutas. Kirjalikes vastustes kohtule kaebaja enam ei täpsustanud seda küsimust. Kaebaja ei ole ka nimetanud, et mõni muu kambrikaaslane sekkus sõnelusse ning võis öelda sõnad, mida kuulis valvur V.Semjonov või tunnistajana juures olnud J.Manilkina. Et kaebaja ise mäletab, et sõnavahetus oli, siis nõustub kohus vastustajaga, et usaldusväärsemaks tuleb pidada ametnike kinnitust, mille kohaselt kasutas kaebaja mitte üksnes tema poolt märgitud sõnu „idioot“ ja „pridurok“ vaid ka ebatsensuurseid sõnu, mis on ära toodud ettekandes (tlk 3) ja et ametnik Semjonov siiski lõpetas otsustavalt vestluse just nimelt nii nagu kaebaja kinnitab seda vastuses 12.10.07.a. (tlk 14). Missugusel põhjusel kaebaja kasutas sõna „idioot“, väidetavalt kirjandusliku võrdlusena, jäigi kaebaja poolt lahti seletamata, kuid vastustaja märkis õigesti, et kinnipeetaval ei ole õigust nimetada valvurit „idioodiks“. Isegi kui kambris oli kuumuse tõttu suitsune ning lämbe, või üksnes lämbe suvekuumuse tõttu, ei ole kuidagi õigustatud vastuhakk valvurile ning tema solvamine, kuna valvur ise ei määra kaebaja kinnipidamise tingimusi, ei paranda vangla kinnipidamise olusid ega saa muud moodi vastu tulla, kui ilmaolud muudavad tavapärase olukorra halvemaks. Valvuri nn „mittevastutulek“ kaebaja tahtele oleks rikkunud vangla korda ja sisejulgeolekut. Kuigi võib osutuda tõeks, et mingil hetkel mõni valvur tuli kinnipeetavate palvetele vastu ja nad avasid kambriluugid õhtusöögi ajal, ei olnud kaebajal subjektiivset õigust nõuda luukide avamist. Valvur V.Semjonov oma ülesannete täitmisel ei olnud saanud erikorraldust kalduda kõrvale tavapärasest kehtivast korrast, seega pidi ta vastama keelduvalt. Küsimus sellest, kas valvur oleks pidanud kutsuma teise ametniku, ei saa olla käesoleva kaebuse alusel eraldi teemaks, kuivõrd isegi juhul, kui ta oleks pidanud kutsuma, tuli kaebajal alluda selle valvuri korraldusele, kes lahendas kaebaja palve lõplikult. Kuni direktori poolt kehtestatud kord luukide avamisel oli muutmata, ei oleks saanud luukide avamise luba anda ka muu ametnik, kuna asjas ei ole leidnud tõendamist, et direktor oleks kehtestanud 23.08.07.a. erandkorra. Kuigi kaebaja ei täpsustanud tunnistaja V.Semjonovi vahendusel, miks ta märkis, et kambris oli suitsune, ei muuda see kaebuse suhtes midagi. Tunnistaja K.Luuri märkis vastupidiselt kaebajale, et tegemist on suitsetajate 8 kambriga, mis tähendab, et juhul, kui kinnipeetav ei soovi minna eraldi suitsuruumi, siis võib kinnipeetav suitsetada ka kambris. Et kinnipeetavad võisid kambris suitsetada kogu pika päeva kestel ja piisab, kui mõnigi kord kambris suitsetada päeva kestel, et siis väljapoolt kambrit vaadates võis see olla suitsune. See selgitab märget ettekandes kambris oleva suitsu kohta. Kaebaja on veel märkinud, et kambri tingimused ei vastanud nõuetele ja seal oli kinnipeetavaid rohkem, kui ette nähtud. Kohus leiab, et kinnipidamise märgitud tingimus ei toonud kaasa karistuse määramist ja kinnipidamise tingimuste kontrollimiseks olid kaebajal muud viisid ja vormid. Kui aga kinnipeetavad vaatamata kuumusele kambris siiski suitsetasid, siis ei saanud olukord olla väga hirmus; vastupidiselt oleks nad suitsetanud suitsuruumis ning ei oleks enda olukorda halvendanud. Põhjusest, kas kambris oli suitsetatud või mitte, ei sõltunud karistuse määramine.
5. Kohus leiab, et kaebaja ei toonud esile asjaolusid, mis võiksid kinnitada, et distsiplinaarmenetlus oli läbi viidud menetlusvigadega. Isegi kui leiaks kinnitust, et R.R. ei keeldunud koheselt seletuse andmisest, ei muutuks asjas midagi. Kaebaja sai kirjutada seletuskirja ja märkida sinna kõik, mida ta soovis. Väide, et J.Maniklina oleks pidanud kirjutama kirjaliku seletuse või ettekande, ei muuda menetlust olematuks või ebaõigeks. Kui distsiplinaarmenetluse läbiviija K.Luuri ning hiljem otsuse tegijana direktor piirdusid suulise seletusega, siis ei ole tegemist menetluskorra rikkumisega. Suulise seletuse andmine ei ole keelatud. Oluline on, et menetluses kontrollitakse kaebaja väited olemasoleva ja teadaoleva tõendusmaterjali pinnalt. Seega loeb kohus lubatavaks ka tunnistajate suulise ärakuulamise. J.Manilkina ei ole taganenud direktori otsuse tegemise ajaks ega ka hiljem allkirjast, millega kinnitas sündmuse juures viibimist ja ettekandes väidetut. Kohus ei saanud kontrollida isikute liikumist koridoris või seletuskirja blanketi üleandmist kaebajale videosalvestuse põhjal, kuna salvestused hävitatakse 1 kuu jooksul ning kaebaja kaebuse saabumisel ei viidanud koheselt vajadusele kontrollida videosalvestust; vastava taotluse esitamise ajaks oli video juba hävitatud. Kuid märgitu ei too kaasa menetluse tunnistamist õigusvastaseks. Kohus juba märkis, et seletuskirja sai kaebaja esitada enne, kui määrati karistus, puuduvad tõendid, et ukse taga ei saanud viibida J.Manilkina. Isegi kui kaebaja ise ei näinud J.Manilkinat, nägi teda tunnistaja V.Semjonov ja J.Manilkina. Ukseava, mille kaudu kinnipeetav sai suhelda valvur V.Semjonoviga ei ole sedavõrd suur, et võimaldab jälgida koridori täies ulatuses.
6. Käskkiri anti välja 31.08.07.a. ja sündmus toimus 23.08.07.a.

§ 64

lg 41 kohaselt võib määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Karistus loetakse õigeaegselt määratuks, kui käskkirja on tutvustatud allkirja vastu kaebajale. Antud juhul tutvustati käskkirja 31.08.07.a., seega tähtaegselt. Käskkiri on varustatud alusmaterjalidega ja kaebaja seletusega. Kartserisse paigutamise võimalikkust kinnitas arst oma otsusega 01.10.07.a. ja vastav õiend asub tlk 76. Enne seda otsust kaebajat kartserisse ei paigutatud ja kaebaja vabanes kartserist 11.10.07.a.

§ 67

p 1 kohustab arvestama vanglas julgeoleku tagamiseks kehtivate sisekorraeeskirjadega ja kui ametnik annab korraldusi, siis p 2 kohaselt tuleb neile alluda, et mitte takistada ametnikke oma kohustuste täitmisel. Kohustusi takistab täita muuhulgas ametniku põhjuseta segamine ja ühe ning sama probleemi korduv esitamine, kui ametnik on juba küsimuse lahendanud. Kaebaja kinnitas, et ta on pikemat aega olnud vanglas ja tunneb põhilisi õigusakte, teab, et peab alluma korraldustele, korrale ja olema viisakas. R.R. märkis, et temale on tutvustatud Tallinna vangla Kodukorda, ehkki vangla on jätnud kirjaliku tutvustuse lehed isikliku toimiku andmetel vormistamata, kuna kaebaja allkiri tutvustuse kohta puudub. K.Luur 9 kinnitas, et ta on kaebajale tutvustanud paljusid tema poolt palutud õigusakte, sh Tallinna Vangla Kodukorda ning kaebaja teab nõuet, et korraldustele tuleb alluda. Seega luges kohus kaebaja enda ütlustega kohtuistungil kui ka tunnistaja K.Luuri ütlustega kinnitatuks, et kaebajale on teadlik VSKE,

ja Tallinna Vangla Kodukorra ja vangla tavakäitumise elementaarsemate nõuetega, kuna kaebaja viibib kinnipidamisel pikemat aega. Ametniku seletusest ja vastusest sai kaebaja aru, keelprobleeme ei esinenud. Kaebaja isiklikus toimikus oli allkirjaleht õigusaktidega tutvumise kohta kaebaja poolt allkirjastamata 12.07.07.a. seisuga, mil ametnik oli tutvustanud õigusakte. Kaebaja teises samal päeval arutatud haldusasjas kinnitas, et võis tutvuda Kodukorraga 25.04.06.a., kuid ta ei mäleta täpselt, kas allkiri oli selline, nagu on märgitud teisel tutvumise lehel (vt Tallinna Halduskohtu haldusasi nr 3-071912 protokoll tlk 83). Mingil põhjusel peale asja arutamist saatis kaebaja protokolli täienduse 09.11.07.a. ja märkis, et VSKE ja Kodukorda tutvustati tema soovil, et vaadata, mis norme ta rikkus ja kuidas vormistada kaebust. Kohus leiab, et selline protokolli täiendamine ei ole õigustatud, kuna R.R. kohtuistungil ei väitnud, et ta ei tea kohustusi, mille järgi ta peab alluma Vangistusseaduse nõuetele, alluma ametniku korraldusele, mitte takistama ja häirima teiste töötamist ja olema viisakas. Isegi kui R.R. ei mäleta konkreetselt Tallinna Vangla Kodukorda, on tal alati võimalik teha sealt väljakirjutusi ning lugeda seda korduvalt, et see jääks meelde. Kuid kaebaja ei ole väitnud, et temale pole teada Vangistusseadus juba Murru Vanglast, et ta ei tea allumise kohustuse ja viisaka käitumise nõuet ilma Kodukorrata. R.R. ei eita, et allkirjalehtedel märgitud aegadel ametnikud poleks tutvustanud õigusakte, ta märkis istungitel, et ta ühel juhul ei mäleta ja teisel juhul jäeti allkiri võtmata. Antud juhtumil kaebaja rikkus viisaka käitumise nõuet, mis on tavalise käitumise nõue nii tavaelus kui ka vanglas. Ka Tallinna vangla Kodukorra p 13.6 kohaselt on keelatud tarvitada ebaviisakaid väljendeid, kuna korra kohaselt teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel peab kinni peetav isik järgima üldtunnustatud viisakusreegleid. R.R. kinnitas, et ta teab seda reeglit teab ka allumise kohustuse nõuet ja üldjuhul ka järgib neid nõudeid. Kohus usub, et R.R. teab õige käitumise reegleid ning ilmselt ka järgis allumise ja viisaka käitumise reeglit pikka aega, kuna ta märkis, et tal ei olnud Murru vanglas pahandusi. Seega ei ole usutav, et kaebajale on jäetud õigusaktide nõuded tutvustamata, ehkki allkiri on võtmata. Kuna kaebaja ei kinnita, et ta pole tutvunud Vangistusseadusega, siis kohus leiab, et ta jättis sõnavahetuse käigus täitmata temale pandud kohustused

§ 67

alusel ehkki ta on pikemat aega viibinud vanglas ning teadis, et kinnipeetaval on Vangistusseadusest tulenevalt kohustus alluda ametniku korraldustele, et mitte segada ametnike tööd ja vangla siserahu. Vanglal ei ole olnud muud eesmärki karistamisel, kui suunata kinnipeetav õige käitumise juurde, et tagada kord vanglas, ühtlasi vangla julgeolek ning saavutada

§ 6lg 1 eesmärkide täitmine.

Kinnipeetavat peab vangla suunama eeskujulikule käitumisele, kui kinnipeetav eksib reeglite vastu.

§ 67

sätestab kinnipeetava kohustused ja p 1 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele; samas p 2 kohaselt ei tohi takistada vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Kaebaja eksis viisaka käitumise nõude vastu, kuid olulisem on fakt, et peale keelduva otsuse saamist jätkas koputamist kambri luugile, kuna pidas alusetult oma nõudmise täitmist tähtsamaks, kui ametniku antud korraldust. Kahtlematult takistab selline tegevus ametniku töötamist ja häirib ka teiste isikute rahu. Kinnipeetav ei tohi näidata üles allumatust, kuna korranõuded on esitatud vangla julgeoleku ja siserahu tagamiseks. Vangla töö sujuvus ja siserahu/julgeolek eeldab distsipliininõuete täitmist ja järgimist ja kui neid nõudeid rikutakse, on tegemist raske 10 üleastumisega. Julgeolekule ja korrale suunatud nõuete mittetäitmine on raske üleastumine. Karistuse määramisel arvestati, et R.R.i käitumine ei ole Tallinna vanglas olnud eeskujulik ja isegi mitte hea; kaebaja kinnitas, et karistuse määramise ajal olid tal kehtivad distsiplinaarkaristused, kokku 2 karistust (istungiprotokoll tlk 101). Kaebajaga on tegelenud tunnistaja Kadi Luuri, kes kinnitas, et kuulab ära kaebaja mured, tutvustab seadusandlust, kuna kaebaja on huvitatud seadustest jms, kuid R.R. enamasti on pretensioonikas ega tunnista oma süüd. Käesolevalt ei saa enam arvestada, et Murru vanglas oli ta hea käitumisega ja vastab ka tõele, et etteheiteid on käitumise suhtes mitte üksnes distsiplinaarkaristuste raames, vaid etteheited on esitatud mitmete erinevate töötajate poolt, sh julgeolekutöötajate poolt, kontaktisikute poolt. Kaebaja seisukoht, et karistus on vali, ei ole õigustatud, kuna allumatus vangla tingimustes on raske rikkumine, millel on ohtlikud tagajärjed, kuivõrd vanglas viibib palju isikuid, kelle käitumine on tunnistatud kuriteo toimepanemise tõttu ühiskonnaohtlikuks ning vähimgi allumatus võib põhjustada kaose ja ohtlikud tagajärjed. Seejuures oli kaebaja käitumine ametniku suhtes solvav, kuna ta suulises vormis kasutas neid väljendeid, mis ei ole lubatavad. Seega ei ole lõppkokkuvõttes alust leida, et määratud karistus oli liialt vali, seejuures ei määratud kartserikaristust maksimummääras. 7. Kaebus tuleb ülaltoodu tõttu jätta rahuldamata, kuna karistamine käskkirjaga nr 809-d 31.08.07.a. oli õiguspärane ja õiguspärane käskkiri ei riku kaebuse esitaja õigusi. Tallinna vangla kohtukulude nõuet ei esitanud; kaebuse esitaja oli I astmes vabastatud riigilõivu tasumisest. Karin Kalmiste Kohtunik 11