KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 11.01.2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-1757 Haldusasi I.S-i kaebus Kodakondsus-ja Migratsiooniameti 02.08.2007 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 20071292 tühistamiseks ning Kodakondsus-ja Migratsiooniameti kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi ning teha uus otsus. Asja läbivaatamise kuupäev ja 17.12.2007 vorm suuline menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja I.S-i lepinguline esindaja Andrei Arjupin ning vastustaja Kodakondsus-ja Migratsiooniameti volitatud esindajad Liisa Surva ja Margot Pellmas. Resolutsioon Jätta I.S-i kaebus rahuldamata. Kohtukulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Apellatsioonkaebuse võib esitada kohtualluvusejärgsele ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4). Edasikaebamise kord ASJAOLUD 12.04.2007 I.S esitas Kodakondsus-ja Migratsiooniametile pikaajalise elaniku elamisloa taotluse. Kodakondsus-ja Migratsiooniameti 02.08.2007 otsusega nr 20071292 keelduti I.S-ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest Välismaalaste seaduse (VS) § 146 lg 1 p 4 alusel. Keeldumise põhjuseks on asjaolu, et I.S ei ole elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist, mistõttu 1 taotleja ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. I.S on elanud elamisloa alusel alates 18.08.2005 kuni pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamiseni 1 aasta 7 kuud ja 25 päeva. I.S-il on kehtiv tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 17.08.
- MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja leiab, et VS § 14.4 lõikes 1 sätestatud nõue elada vähemalt 5 aastat Eestis tähtajalise elamisloa alusel on vastuolus EL Nõukogu 25.11.2003 Direktiivi nr 2003/109/EÜ artikli 4 lõikega 1, mille alusel oli muudetud Eesti Vabariigi Välismaalaste seadus. Vastavalt nimetatud Direktiivile on liikmesriigid kohustatud andma pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Seega kaebaja väitel ei ole oluline, kas isik viibis riigi territooriumil elamisloa või teistel seaduslikel alustel. Kaebaja on elanud Eestis seaduslikult ja püsivalt alates 1979 juba 28 aastat. Direktiivi ja Välismaalaste seaduse vastuolu korral tuleb kohaldada Direktiivis sätestatut. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on vastuolus ka VS §-ga 144 lg 3, mille kohaselt elamisloa alusel elamise nõuet ei kohaldata välismaalase suhtes, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse või kes on saanud ekslikult Eesti kodaniku passi kuue kuu jooksul arvates Eesti kodakondsuse kaotamisest või Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamisest. Kaebaja väitel võib pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine kaasa tuua ebaproportsionaalseid tagajärgi. Kaebaja pool palub vaidlustatud otsus tühistada ja taotlus uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) keeldus 02.08.2007 otsusega nr 20071292 I.S-ile pikaajalise elaniku elamisloa andmisest Välismaalaste seaduse § 146 lg 1 p 4 alusel. KMA on õiguspäraselt asunud seisukohale, et I.S ei ole vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat. Kaebaja suhtes ei kohaldu VS § 144 lg
- I.S ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks seaduses sätestatud nõuetele. Direktiivi nr 2003/109/EÜ artikkel 26 sätestab, et iga liikmesriik reguleerib direktiivi sätteid siseriikliku õigusega vastavalt iga liikmesriigi seadusandlusele. Nimetatud direktiiv sätestab vaid juhised selle ülevõtmise kohta iga liikmesriigi seadusandlusse. Direktiiv eeldab seda, et EL liikmesriigid, sh Eesti, võtab direktiivis märgitud põhimõtted üle selliselt, et kehtestab reeglid oma õigusaktides, seega direktiiv ei ole otsekohaldatav ning pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on siseriiklikult sätestatud Välismaalaste seaduses. Pikaajalise elaniku elamisloa andmist reguleerib 2 siseriiklikult Välismaalaste seadus. Seadus määratleb üheselt selgelt ja mõistetavalt, kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aeg ning selles osas kaalutlusõigust ette nähtud ei ole. Asjakohatu on I.S-i väide selle kohta, et ta kuulub VS §144 lõikes 3 loetletud subjektide hulka, kuna tema puhul on tõendatud asjaolu, et ta on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse 31.01.2005 I.S-i Eesti kodaniku pass tunnistati aga kehtetuks 11.07.2001, seega on tema Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise hetkest kuni tähtajalise elamisloa taotluse esitamiseni möödunud rohkem kui kuus kuud, mistõttu ei ole võimalik arvata I.S-i eelnimetatud subjektide hulka. KMA on taotluse menetlemisel üheselt tuvastanud, et I.S-i puhul ei ole täidetud seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks ettenähtud tingimused, mistõttu tuleb talle pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda. Pikaajalise elaniku elamisloa andmata jätmine ei riku I.S-i Põhiseadusega kaitstavaid õigusi, kuna I.S-ilt ei võeta ära Eestis viibimiseks vajalikku seaduslikku alust. I.S-il on kehtiv tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 17.08.
- I.S-ile ei laiene VS § 144 lg 3 tulenevad õiguslikud tagatised ning KMA 02.08.2007 otsus ei ole vastuolus EL 25.11.2003 Direktiiviga nr 2003/109/EÜ. Otsuse tegemisel on arvestatud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. KMA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud. Vastustaja esindajad paluvad kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Välismaalane on Välismaalaste seaduse (VS) mõistes isik, kes ei ole Eesti kodanik (§ 3). VS § 4 lg 1 kohaselt alaline elanik on Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebuse esitaja I.S on sündinud Venemaal ning ta on määratlemata kodakondsusega isik. 08.02.1993 väljastati kaebajale Eesti kodaniku pass. KMA 11.01.2000 otsusega nr 13 keelduti I.S-ile uue passi väljastamisest, kuna järelkontrolli tulemusena selgus, et 18.03.1993 välja antud Eesti kodaniku passi väljastamiseks puudus alus. I.S vaidlustas nimetatud otsuse halduskohtus. Kaebus jäeti Tallinna Halduskohtu 19.12.2000 otsusega haldusasjas nr 3751/2000 rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2001 otsusega haldusasjas nr II3/123/2001 jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning eelnimetatud otsus jõusse. KMA 11.07.2001 otsusega tunnistati I.S-ile välja antud Eesti kodaniku pass kehtetuks kui alusetult väljastatud dokument. I.S ei esitanud elamisloa taotlust, kuigi selleks avanes tal võimalus kohe peale eelnimetatud kohtuotsuse jõustumist. Selle asemel alles 28.03.2003 I.S esitas KMA-le taotluse Eesti kodaniku passi väljaandmiseks Kodakondsuse seaduse (KodS) § 32 alusel. KMA 20.10.2003 otsusega keelduti isikule Eesti kodaniku passi väljastamisest. I.S vaidlustas KMA otsuse halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 20.03.2004 otsusega haldusasjas 3 nr 3-596/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2004 otsusega haldusasjas nr 2-3/763/04 jäeti isiku apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus jõusse. Riigikohtu 26.01.2005 määrusega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. 31.01.2005 saabus KMA-sse I.S-i taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks VS § 12 lg 1 p 5 alusel. Vabariigi Valitsuse 18.08.2005 korraldusega nr 535 väljastati kaebajale tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 17.08.
- 12.04.2007 I.S esitas KMA-le pikaajalise elaniku elamisloa taotluse. VS § 144 lg 1 p 1 näeb ette, et pikaajalise elaniku elamisloa võib anda välismaalasele, kes on Eestis elanud elamisloa alusel pidevalt vähemalt 5 aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Seadusandja on seadnud tingimuseks elamisloa olemasolu ning selle alusel Eestis viibimise. I.S-ile väljastati tähtajaline elamisluba 18.08.2005, seega on vastustaja õigesti leidnud, et pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamise hetkeks oli kaebaja elamisloa alusel Eestis elanud 1 aasta 7 kuud ja 25 päeva, so seaduses ettenähtust vähem ehk siis vähem kui 5 aastat. Seejuures ei oma seaduse mõttes tähtsust, kui kaua on isik Eestis üldse viibinud, sh ebaseaduslikult ehk ilma seadusliku aluseta. Vaidlust ei ole selle üle, et I.S on Eestis elanud 28 aastat. Küsimus on selles, et seadusandja on kehtestanud pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimuseks isiku Eestis viibimise elamisloa alusel vähemalt 5 aastat. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja on Eestis viibinud elamisloa alusel vähem kui 5 aastat. Kohus nõustub vastustajaga, et VS § 144 lg 3 sätted ei kohaldu I.S-i suhtes, kuna ta ei kuulu selles määratletud isikute ringi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema suhtes on rikutud EL Nõukogu 25.11.2003 direktiivi nr 2003/109/EÜ art. 4 lg 1 nõudeid. Kohus tervikuna toetab vastustaja sellekohaseid põhjendusi, seega ei pea vajalikuks nende ülekordamist. Kohus ei ole tuvastanud käesoleva asja raames kaebaja põhiõiguste riivet. Kohus ülalöeldut kokku võttes leiab, et vaidlustatud otsus on motiveeritud, üheselt mõistetav, sisuliselt kontrollitav, samuti kaalutlusvigadeta ja proportsionaalne, seega puudub alus õiguspärase otsuse tühistamiseks. Kohtukulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda vastavalt HKMS § 92 lg
- Elle Kask Kohtunik 4