Tsiviilasi nr: 2-06-39245 KO HT UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2008. a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-06

§ 29

). Juhul kui kostja oleks teistkordselt soovinud esimese remondi puuduste kõrvaldamist ja ei oleks uue lepingu sõlmimist soovinud, siis oleks kostja keeldunud teise arve maksmisest. Kuid antud juhul viitavad kõik asjaolud sellele, et kostja tahe teise lepingu sõlmimise ajal oli suunatud teise remondilepingu sõlmimisele. 9. Järgnevalt hindab kohus, kas siis, kui kostja viis kolmandat korda auto hageja juurde remonti, sõlmiti kolmas remondileping või oli siis tegemist teisest remondilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamise nõude esitamisega. Ka selle hindamisel on vaja lähtuda poolte tahteavaldustest ja poolte tegelikust tahtest auto kolmandat korda remonti viimise ajal. Selles osas andis tunnistaja AH 04.03.2008.a kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ütles ta kolmandat korda autot remonti viies, et auto jälle ei tööta, et autol esineb sama viga, mis eelmisel korral ja et ta palus selle vea kõrvaldada ja auto korda teha. Selline tahteavaldus viitab pigem puuduste kõrvaldamise nõudele ja mitte uue lepingu sõlmimisele. Hageja väitis aga, et tema mõistis kostja poolt auto kolmandat korda remonti viimist kolmanda remondilepingu sõlmimise soovina. Kuivõrd antud juhul mõistsid lepingupooled lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid erinevalt, siis tuleb õigussuhte sisu määratlemisel lähtuda

§ 29

lgst 4 mille kohaselt juhul, kui lepingu sõlmimise ajal esinenud lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, lähtutakse sellest, mida lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus asub seisukohale, et mõlema lepingupoolega sarnane mõistlik isik, st kõrgetest eetilistest kaalutlustest lähtuv abstraktne kolmas isik, pidi kostja käitumist mõistma, kui eelmise remondilepingu puudustele tuginemist ja puuduste kõrvaldamise nõude esitamist, sest kohtu hinnangul on igati mõistlik eeldada, et juhul kui autoremondi tellija viib auto töökotta tagasi ja viitab, et ta tellis eelmisel korral vea parandamise aga viga ei ole parandatud ja et sama viga esineb jätkuvalt, et siis soovib tellija, et töövõtja oma töö korralikult lõpuni viiks ja tellija ei soovi vaegtööle lisaks veel täiendavat raha maksta. Käesoleval juhul ei tuvastanud kohus muid asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja oleks soovinud puuduste kõrvaldamise eest täiendavat raha maksta. Seega tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et siis, kui kostja viis kolmandat korda auto parandusse, ei sõlmitud hageja ja kostja vahel uut remondilepingut, vaid kostja nõudis eelmise remondilepingu (mis sõlmiti siis, kui auto teistkordselt parandusse viidi) puuduste kõrvaldamist. Kohus peab siinkohal oluliseks käsitleda ka küsimust, et miks teistkordsel auto remonti viimisel tuleb poolte vahel lugeda sõlmituks teine remondileping ja miks auto teistkordsel remonti viimisel ei olnud tegemist esimese remondilepingu vigade parandamisega. Põhjus seisneb selles, et auto teistkordsel remonti viimisel tasus kostja hageja poolt esitatud arve, st kostja aktsepteeris oma käitumisega teistkordse remondilepingu sõlmimist. Kui kostja tahe oleks auto teistkordsel remonti viimisel olnud suunatud puuduste kõrvaldamise nõude maksmapanemisele, siis ei oleks kostja arvet, mis kuulub tasumisele juhul, kui poolte vahel on sõlmitud eraldi leping, tasunud. Sellel põhjusel tuleb kohtu hinnangul auto teistkordset remonti viimist eristada sellest, kui auto viidi hageja juurde remonti kolmandat korda. Kuivõrd kohus asus seisukohale, et kolmandat korda autot remonti viies ei sõlmitud uut remondilepingut, vaid nõuti teisest remondilepingust tulenevalt puuduste kõrvaldamist, ei saa kõne alla tulla ka hageja poolt nõutud kolmandast remondilepingust tulenevat tasunõuet. Töövõtulepingust tuleneva tasu nõude maksmapanemise eelduseks on lepingu olemasolu, antud juhul aga on see põhiline eeldus täitmata. Hageja parandas lihtsalt oma eelmisest lepingust tulenevaid töö puudusi, milleks tal oli seadusest tulenev kohustus. Kuivõrd hageja poolt nõutud põhivõlg välja mõistmisele ei kuulu, ei kuulu väljamõistmisele ka põhivõla maksmise kohustuse rikkumise korral rakenduv viivis, sest, kui ei esine põhivõla maksmise kohustust, ei saa esineda ka sellega viivitamist. Sellest tulenevalt tuleb jätta hagi rahuldamata. Järgnevalt käsitleb kohus vastuhagiga seonduvat. 10. Vastuhagis nõuab kostja teise remondi eest tasutud 1629 krooni ja 17 sendi hüvitamist, TA tasutud 7080 hüvitamist ja viivist, mida kostja arvestas teise lepingu alusel hagejale makstud summa puhul alates raha maksmisest kuni hageja poolt kohtusse hagi esitamiseni ja TA makstud summa puhul selle tasumisest kuni hageja poolt hagi kohtusse esitamiseni. Kohtu hinnangul tuleb kahte nõuet ja nendega seotud viivisenõudeid hinnata eraldi. 11. Esmalt võtab kohus seisukoha kostja poolt esitatud nõude osas, millega ta nõuab selle summa tagastamist, mida kostja tasus hagejale 24.03.2006.a arve alusel teistkordse, hageja poolt teostatud autoremondi alusel. Selle summa tagasimaksmise asjaoludena tõi kostja vastuhagis välja selle, et teistkordse auto remonti viimise puhul oli tegemist esimesest remondist tulenevate puuduste kõrvaldamise nõudega. Kohus asus eespool seisukohale, et teistkordsel auto remonti viimisel sõlmiti 4

§ 635lg 1).

Tasunõue muutus sissenõutavaks siis, kui töö sai valmis ja auto kostjale hageja poolt üle anti (

§ 637lg 3).

Kostja vastava arve raames esitatud üksikuid summasid ega komponente ei vaidlustanud vaid ta vaidlustas arve maksmise kohustuse kui sellise. Kuivõrd kohus asub seisukohale, et arve tasumiseks oli õiguslik alus, milleks oli hageja ja kostja vahel sõlmitud teine remondileping, siis ei ole tegemist alusetult makstud tasuga ja see tagastamisele ei kuulu. 04.03.2008.a kohtuistungil kinnitas kostja, et ta ei tugine lepingust taganemisest tulenevatele nõuetele vaid lepingu täitmisega seotud nõuetele. Seetõttu ei saanud see tasunõue tuleneda ka taganemisest. Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja vastuhagis esitatud nõue 1629 krooni ja 17 sendi saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd põhivõla nõue jääb selle nõude osas rahuldamata, ei kuulu selles osas väljamõistmisele ka viivised.

1. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja poolt vastuhagis esitatud nõude osas, millega nõutakse TA OÜ-le tasutud 7080 krooni hüvitamist. Kostja esitas kohtule kassa sissetuleku orderi nr 27 (tlk 123), millelt nähtub, et kostja on TAOÜ-le tasunud 31.03.2006.a 7080 krooni. Samuti esitas kostja kohtule töökäsu (tlk 121), millelt nähtub, et kliendiks on kostja ja auto töid on osutatud Volvo suhtes, viga on: auto ei käivitu (sureb välja), auto asub Viljandis. Töökäsul ei ole küll kuupäeva ega allkirja ja nendele asjaoludele juhtis hageja esindaja 04.03.2008.a kohtuistungil ka tähelepanu, kuid kohus asub seisukohale, et töökäsul näidatud töö hinna, tellija andmete, veakirjelduse, märgitud auto asukoha (vastuhagis toodi esile, et auto läks katki 20 km enne Viljandit, sama asjaolu kinnitas ka tunnistaja AH 04.03.2008.a kohtuistungil) tõttu tuleb asuda seisukohale, et käesolev tõend on asjakohane ja see tõendab, et TA tasutud 7080 krooni on tasutud selle töö eest, mis oli suunatud käesolevas asjas tähtsust omava auto parandamisele selliselt, et kõrvaldataks viga „auto ei käivitu (sureb välja), st sama viga, mille parandamiseks pöördus kostja hageja poole. Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et kostja tasus kolmandale isikule sama vea, millega kostja hageja poole pöördus, parandamise eest 7080 krooni ning et need parandustööd leidsid aset peale kolmandat hageja poolt kostja auto suhtes teostatud remonttööd (kolmas remont leidis aset 27.03.2006.a ja selles osas poolte vahel vaidlust ei ole).
2. Kohtu hinnangul võiks kostja nõue hageja suhtes 7080 krooni hüvitamiseks kõne alla tulla

§ 646lg 5 alusel.

Nimetatud normi kohaselt võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist, eeldusel, et tellija nõuab õigustatult töö parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul. Seega tuleb kontrollida, kas hageja ja kostja vahel oli töövõtuleping, mille raames esines puudus, mille kõrvaldamist nõudis kostja hagejalt, kas hageja jättis puuduse mõistliku aja jooksul kõrvaldamata, kas kostja tegi selle puuduse kõrvaldamiseks kulutusi, kas kulutused olid mõistlikud. Samuti tuleb hinnata hageja vastuväidet, et kostja minetas puudusele tuginemise õiguse, sest kostja ei teavitanud hageja väitel hagejat puudusest mõistliku aja jooksul (hageja väitel tuli esimene pretensioon alles 05.09.2006.a ja eelnevalt ühtegi pretensiooni, sh ka suulist, ei esitatud). 14. Kohus asus eespool seisukohale, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud remondileping, mille raames kohustus hageja kõrvaldama vea, mis seisnes selles, et auto ei käivitunud või suri välja. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et ka peale hageja poolt teostatud remonti esines autol sama viga, st ta suri välja ja ei käivitunud. Kostja viis auto hageja juurde selleks, et hageja kõrvaldaks kõik põhjused, mis tingivad selle, et auto välja sureb. Mitte miski käesoleva asja raames ei viita sellele, et auto väljasuremine ja mittekäivitumine võis olla tingitud muudest asjaoludest, mis tekkisid peale seda, kui kostja auto hagejale teistkordselt ja kolmandat korda remonti viis. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt tehtud tööl esines lepingutingimustele mittevastavus

§ 641lõikest 2 tulenevalt.

Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kostja nõudis hagejalt puuduse kõrvaldamist. Kostja väitis, et ta tegi seda 31.03.2006.a, koheselt, kui auto enne Viljandit maanteel seiskus. Kostja kinnitusel helistas sama isik, kes auto hageja juurde teenindusse oli viinud, hagejale ja teatas auto puudusest ja nõudis, et hageja auto korda teeks. Samasisulisi ütlusi andis ka tunnistaja AH. Kohus loeb sellega tõendatuks asjaolu, et kostja esitas hagejale töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva täitmisnõude ja nõudis töö puuduse kõrvaldamist. Tunnistaja AH ütluste kohaselt keeldus hageja puudust kõrvaldamast ning ei vastanud hiljem enam telefonile. Sellega loeb kohus tõendatuks, et hageja keeldus puudust kõrvaldamast. Eespool luges kohus tõendatuks selle, et kostja tegi sama puuduse kõrvaldamiseks kulutusi 7080 krooni eest. Kohus loeb vea parandamiseks tehtud kulutused mõistlikuks. Selle hindamisel tuleb arvestada kostja kinnitusega, et selline hind on tavapärane, samuti sellega, et auto asus Viljandi lähedal ja TA spetsialistidel tuli sõita Viljandi lähedale autot parandama, seega sisaldab autoparanduse tasu ka sõidukulusid ja sõidu aega Viljandilähistele ja tagasi. Samuti väitis tunnistaja, 5

§ 646lg 5 alusel, on täidetud ning nõude rahuldamata jätmiseks ei esine ühtegi alust.

Selleks ei anna alust ka hageja poolt esitatud vastuväited.

1. Käesolevas lõigus käsitleb kohus hageja (vastukostja) vastuväidet kostja (vastuhageja) nõudele 7080 krooni maksmise osas, mille kohaselt on TA ja kostja osanikud kattuvad ja seetõttu ei saa väita, et kostja tasus vastava rahasumma kolmandale isikule ja seetõttu tuleks vastav nõue jätta rahuldamata. Kohus sellise hageja seisukohaga nõustuda ei saa. Kostja ja TA puhul on tegemist kahe, eraldiseisva juriidilise isikuga, kellel on eraldiseisvad õigused ja kohustused. Väide, et kattuvate osanikega osaühingute vahelisi tehinguid ei saagi tehingutena käsitleda või et sellises situatsioonis ei saa rääkida, et kostja oleks kandnud kulutusi, ei põhine seadusel. Seetõttu tuleb vastav hageja vastuväide jätta arvestamata.
2. Järgnevalt võtab kohus seisukoha kostja poolt vastuhagis taotletud viiviste väljamõistmise nõude osas.

§ 646

lg-st 5 tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates sellest, kui kostja vastavad kulud kandis, so alates 31.03.2006.a. Sellest ajast alates tuleks hagejal tasuda kostjale ka viivist

§ 113alusel.

Kostja on esitanud viivisenõude kuni hageja poolt hagi kohtusse esitamiseni (selles osas vt 04.03.3008.a kohtuistungi protokolli tlk 114). Kohus saab seega otsustada viivisenõude rahuldamist üksnes kostja poolt soovitud ulatuses. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on küll kostja kulutused summas 7080 kandnud, kuid vastava nõude esitas kostja hagejale alles koos vastuhagi esitamisega, so 12.11.2007.a. Enne seda ei olnud kostja hagejale vastavat nõuet esitanud. Ka hagiavalduse vastuses ei märkinud kostja, et ta nõuaks või oleks hagejalt nõudnud vastavate kulutuste hüvitamist. Hagiavalduses märgib küll kostja, et ta tegi auto ise korda, st kostja käsitleb seda temaatikat, kuid nõuet kostja enne vastuhagi esitamist esitanud ei olnud. Kohus asub seisukohale, et kuigi kostjal on iseenesest nõue hageja vastu 7080 krooni ulatuses, nõue muutus sissenõutavaks alates 31.03.2006,a aga hea usu põhimõttest tulenevalt oleks vastuvõtmatu, kui kostja saaks nõuda hagejalt viivist seetõttu, et hageja ei tasunud kostjale arvet olukorras, kus hageja sellest asjaolust, et kostja tegi kulutusi ja kulutuste ulatusest ei teadnud. Hageja ei teadnud ka varasemalt, et kostja

§ 646

lg-le 5 tuginedes nende kulutuste hüvitamist nõuab.

§ 6

lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu. Kohus asub seisukohale, et ühiskonnas kujunenud kõlblusstandarditega oleks vastuolus see, kui isik ei anna kohustatud isikule oma nõudest, nõude eeldustest ja suurusest tükk aega teada ja peale seda nõuab kohustuse täitmisega viivitamise ees, mis oli tingitud sellest, et kohustatud isik nõude olemasolust ja selle maksmapanekust ei teadnud, viivist. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kostja viivisenõue

§ 6lg-st 2 tulenevalt jätta rahuldamata.

17. Kokkuvõttes asub kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata, vastuhagi tuleb

§ 108

lg 1 ja 646 lg 5 alusel rahuldada 7080 krooni ulatuses ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata kostja poolt nõutud lepingu alusel enammakstud summa tagastamise nõude osas, so 1629 krooni ja 17 sendi ulatuses. Kohtukulude jaotus 18. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Käesolevas asjas on esitatud nii hagi kui ka vastuhagi, kusjuures mõlemast tulenevad nõuded on omavahel tihedalt seotud ning sisaldavad osaliselt kattuvaid eeldusi ja osaliselt kattuvaid tõendamisele kuuluvaid asjaolusid. Hageja nõudis hagis 5675 krooni maksmist. Hagi jäi rahuldamata. Kostja nõudis vastuhagis kokku 8709,17 krooni hüvitamist, millest kohus rahuldas vastuhagi ühe nõude osas, so 7080 krooni ulatuses. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus nii hagi kui ka vastuhagi menetluskulud 7/8 ulatuses hageja ja 1/8 ulatuses kostja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 6