Obsah (6)

§ 16§ 2§ 10§ 14§ 32§ 8

Tsiviilasi nr 2-07-34638 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse teinud kohtu nimi Harju Maakohus Otsuse kuupäev Tallinn, 02.aprillil 2008 Kohtukoosseis kohtunik Imbi Sidok Kohtuasi NM´i (isikukood XX

) § 35 alusel. Hageja on seisukohal, et pooltevaheline töösuhe lõppes 22.08.2007 töötaja poolt 15.08.2007 esitatud avalduse alusel. Hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud tööandja vormistanud töölepingu lõpetamist ega maksnud välja ei lõpparvet ega andnud kätte tööraamatut. Samuti ei olnud tööandja maksnud töötajale välja töölepingu kehtivuse ajal tasumata rahasummasid, millised olid ka 15.08.2007 avalduse esitamise aluseks. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli lepingu sõlmimisel poolte vahel kokku lepitud palgamäär ajapalgasüsteemi alusel tunnitasuna 20.00 krooni ja alates 01.01.2007 25.00 krooni. Tegelikkuses tasus tööandja mitte vastavalt valvežurnaalis registreeritud töötundide arvule, vaid igakuiselt vähem. Kokku on hagejal saamata jäänud põhipalka faktiliselt töötatud töötundide eest perioodil 04.04.2006 kuni 22.08.2007 summas 28 975.00 krooni (brutos). Lisaks on hagejal saamata samal perioodil riigipühadel töötatud töötundide eest kokku 3665.00 krooni (brutos). Töölepingus olid pooled leppinud kokku tööaja kestuseks 40 tundi nädalas. Tegelikkuses töötas hageja rohkem ja töötamise eest üle töölepingus kokkulepitud tööajanormi on hagejal saamata kokku 15 050.00 krooni (brutos). Kuna tööandja ei maksnud töölepingu kehtivuse ajal välja kogu saadaolevat töötasu, siis on ta viivitanud palga maksmisega, mille eest tuleb tasuda, arvestades aegumistähtaega, viivist töölepingu lõppemise päeva seisuga kokku summas 4986.00 krooni. Hageja on seisukohal, et töölepingus kokkulepitud palgatingimuste täitmata jätmine ja töölepingus kehtestatud tööajarežiimi pidev rikkumine kvalifitseeruvad oluliseks lepingurikkumiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 mõttes. Kuna tööandja oli lepingutingimusi oluliselt rikkunud, kaotas töötaja mõistliku huvi lepingu edasise täitmise vastu ja esitas avalduse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Võttes arvesse TLS § 82 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaega, oli lepingu lõpetamise kuupäevaks 22.08.2007 ja seda sõltumata 3 asjaolust, et tööandja ei ole lepingu lõpetamist vormistanud. Vastavalt TLS § 82 lg-le 2 kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses kokku summas 24 724.00 krooni. Tööandja ei täitnud seadusest tulenevat kohustust maksta lõpparve välja viimasel töötamise päeval. Lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma keskmist palka iga väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kui mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tööandja vastutab lõpparve kinnipidamise eest ka juhul, kui lõpparvet on makstud ettenähtust vähem. 15.11.2007 esitatud arvamuses kostja vastusele on hageja seisukohal, et vastavalt seadusele on tööandja kohustatud pidama arvestust iga ületunnitöö juhu kohta eraldi ning ületunnitöötund kuulub tasustamisele vähemalt ulatuses 50% töötaja tunnipalga määrast. Ei töötajale väljastatud palgateatised ega kohtule esitatud tööajaarvestusetabelid ei sisalda teavet töötaja poolt tehtud ületundide kohta. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht nagu oleks ta maksnud töötajale tehtud ületundide eest objektipreemia summadest. „Lisatasu” ja „preemia” ei ole samastatavad mõisted. Nähtuvalt palgateatistest on kostja maksnud hagejale lisatasu nõutust tulemuslikuma tööülesannete täitmise eest (tähistusega „041 Kuupreemia obj”) arvestatult samadelt töötundide arvult nagu oli välja makstud põhipalkki. Töölepingu p 4.2 mõtte kohaselt moodustab lisatasu 15% tunnitasu määrast, st lisatasu makstakse töötunni kohta arvestatuna. Samuti on vastavalt palgateatistele makstus töötajale lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest (tähistusega „043 Preemia obj”). Hageja täitis kostja korraldusel töölepinguliste kohustuste kõrvalt tööajal pidevalt täiendavaid tööülesandeid , mis ei tulenenud töölepingust. Hageja lepingujärgsed tööülesanded tulenesid objekti ( sadam). Täiendavateks kohustusteks olid: perioodiliste ringkäikude teostamine kontoriruumide, tolliladude ning kaide valvamine videovalve- ja signalisatsioonisüsteemi kaudu, tööalane suhtlemine valveobjekti valdaja esindajaga telefoni ja elektronposti teel, objekti naabruses paikneva Tarbeklaasi klaasitehase territooriumi mehitatud valve teostamine. Poolte suulise kokkuleppe alusel maksis kostja hagejale lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise eest (tähistusega palgateatisel „043 Preemia obj) tunnitasuna 28.00 krooni tunnis, arvestades hageja poolt tehtud täiendava töö kestust. Nimetatud lisatasu kohta hagejal pretensioone ei ole. Kostjal puudus hageja kirjalik nõusolek ületunnitöö tegemiseks. Ka ei tagatud hagejale iganädalast puhkeaega ning kostja ei arvestanud hageja tervise kaitse vajadusega. 11.01.2008 seisukohas jäi hageja nõuete juurde ja selgitas täiendavalt, et kuigi hageja koostas ise oma graafikud, ei tähenda see seda, et nimetatud töö toimus hageja algatusel. Kuigi hageja valis ise, millal ta ületunde teeb, ei olnud see töö omavoliline ega mittevajalik. Kuna turvajuht graafikud kinnitas, hageja tegelikkuses ka töö ära tegi ning see ei olnud kellegi poolt dubleeritud, tõendab, et tööandjal oli vajadus selle töö järgi olemas. Lisatasu maksmist ületundide eest on mainitud ka kostja juhatuse 01.11.2005 otsuses. Vastavalt palgaseadusele toimub ületundide eest tasustamine kokkuleppel. Vastava kokkuleppe puudumine ei saa võtta tööandjalt kohustust tehtud ületunnid hüvitada. Kuna aga tööleping hagejaga on lõpetatud, saab hüvitusena kõne alla tulla vaid rahas tasumine. Põhjendatud ei ole kostja viide seoses täiendavate tööülesannete täitmisega töölepingu lisaks oleva turvaplaani turvatasanditele II ja III. Kohtuistungil jäi hageja nõuete juurde, välja arvatud istungite vahelisel ajal kostja poolt ülekantud summad, mille ulatuses kostja nõudeid tunnistas (kokku summas 4849.00 krooni (netos). III Kostja seisukoht Esimeses vastuses vaidles kostja hagile vastu. Vastuse kohaselt sai kostja 17.08.2007 kätte hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks. Kostja, tutvudes saadud avaldusega, lähtus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) §-st 3 ja esitas hagejale kirjaliku ettepaneku lahkarvamuste lahendamiseks, kuid hageja pärast 22.08.2007 tööle ei ilmunud. Kostja on seisukohal, et töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel ei ole põhjendatud ja esitatud nõuded suuremas osas alusetud. Kuna hageja ei ilmunud 22.08.2007 tööle, otsustas kostja lõpetada pooltevahelise töölepingu TLS § 79 alusel. Samas vastuses on 4 kostja aga tunnistanud, et võlgneb hagejale 2006.aasta maikuu eest 123.00 krooni, juunikuu eest 672.00 krooni, juulikuu eest 360.00 krooni, augustikuu eest 400.00 krooni, oktoobrikuu eest 200.00 krooni, novembrikuu eest 80.00 krooni, 2007.aasta jaanuarikuu eest 956.00 krooni, veebruarikuu eest 1236.00 krooni, märtsikuu eest 836.00 krooni, aprillikuu eest 914.00 krooni, juunikuu eest 85.50 krooni ja juulikuu eest 1156.00 krooni. Vastuse kohaselt tunnistas kostja nimetatud summasid kui arvestamata ja tasumata ületöötundide eest põhipalga osana. Lisaks tunnistas kostja, et jättis hagejale arvestamata ja väljamaksmata riigipühadel töötatud aja eest lisatasu 2006.aasta maikuus suuruses 160.00 krooni, augustikuus 240.00 krooni, detsembrikuus 240.00 krooni, 2007.aasta jaanuarikuus 600.00 krooni, veebruarikuus 200.00 krooni, aprillikuus 600.00 krooni ja juunikuus 1025.00 krooni. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tegutsenud pooltevahelises suhtes heauskselt ega mõistlikult ega järgides hea usu põhimõtet. Hageja sai igakuiselt palgalipikuid. Seega teadis ta juba 2006.aasta juunikuus, et talle oli arvestatud vähem töötasu, kuid teatas sellest tööandjale alles 15.08.2007 avalduses. Igakuistest palgalipikutest nähtub, et kostja maksis hagejale igakuuliselt objektipreemia summadest teatud summad, samal ajal, kui töölepingus ei olnud kokku lepitud tingimust maksta igakuiselt teatud summasid objektipreemia summadest. Seega maksis tööandja töötajale töötatud ületundide eest just objektipreemia summadest. Seda tõendab ka kostja juhatuse otsus 01.11.2005, millega kehtestati kord, millistest summadest teostatakse väljamakseid töötatud ületundide eest. Kostja on seisukohal, et hageja teadis, et ületöötundide eest maksti just objektipreemia summadest ja sellepärast ei tõstatanud varem küsimust töötatud ületundide eest palaga arvestamiseks ja maksmiseks. Tööraamatu väljastas kostja hageja palvel tähtkirjaga 29.08.2007 ja hageja sai selle isiklikult kätte 13.09.

1. 21.12.2007 esitatud kirjaliku vastuse täpsustuste kohaselt oli Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni poolt antud kostjale nõusolek 24-tunnise vahetuse kehtestamiseks. Tööaja summeeritud arvestuse korral on tööandja kohustatud koostama tööajakava kogu arvestusperioodi või vähemalt iga kalendripäeva kohta ning tegema selle töötajatele teatavaks hiljemalt 5 päeva enne arvestusperioodi või kalendrikuu algust. Ületunnitöö rakendamine on tööandja õigus, väljaarvatud, kui ei ilmu tööle vahetustöötaja ja kui töös ei või tekkida vaheaega, on töötaja kohustatud teatama sellest tööandjale ja jätkama tööd ületunnitööna, kuid mitte kauem kui 4 tundi. Tööajagraafiku igaks kuuks koostas hageja ise, lülitades graafikutesse temale vajaliku töötundide arvu eesmärgil teenida rohkem palka. Asjaolu, et turvajuht koostatud graafikud kinnitas, ei muuda üle kehtestatud normtundide töötaja algatusel igal kuul ja seda peaaegu 2 aasta jooksul ületunnitööks töö- ja puhkeajaseaduse § 7 lg 1 mõttes. Kinnitades igaks kuuks hageja poolt esitatud tööajagraafikud, leppisid osapooled kokku teatud arvu töötundide töötamise kohta. Graafikutes kokkulepitud töötunde ei ole tööandja rikkunud ning tehtud töö kuulub tasustamisele ühekordses ulatuses. Hageja algatusel ja osapoolte kokkuleppel töötatud tundide eest maksis kostja palka ühekordses ulatuse objektipreemia summadest, kuna pooltel puudus kokkulepe ületunnitöö eest lisatasu maksmise või vaba aja andmise kohta. Lisaks asus kostja seisukohale, et on tasunud hagejale tema omal algatusel, kuigi kostja nõusolekul, üle normtundide tehtud töötundide eest rohkem, kui pidi maksma töölepingus kokkulepitud keskmise tunnitasu alusel. Samas jäi kostja oma seisukoha juurde, et võlgneb hagejale vaid riiklikel pühadel töötatud aja eest kokku 3225.00 krooni. Hageja töökohustused on määratletud töölepingu lisaga nr
2. Selleks, et täita turvatöötaja kohustusi II turvatasandil, oli hageja kohustatud läbima valvatava sadamaala jalgsi või tegema ringkäike. Seega ei olnud tegemist hageja täiendava töökohustusega, vaid kehtestatud töökohustusega, tagamaks laevadele laaditava veose alalhoiu. Kostja osutab OÜ-le R turvateenuseid sadama turvaobjektidel novembris 2005 sõlmitud lepingu alusel. Tarbeklaasi hoone asub sadama turvaalal ja sellest tulenevalt ei olnud ka selle objekti valve tagamine hageja täiendavaks tööülesandeks. Lõpparve väljamaksmisega viivitas kostja 7 päeva ja seega kuulub nimetatud nõue rahuldamisele summas 2728.90 krooni. Samuti kuulub rahuldamisele nõue viivise saamiseks riiklikel pühadel töötatud töötundide eest tasu väljamaksmisega viivitamise eest summas 0,5% 1025.00-stx43=220.40 krooni. 5 IV Vastuhagi ja selle põhjendused 14.02.2008 esitas kostja vastuhagi, milles palub tunnistada pooltevaheline tööleping lõppenuks alates 16.09.2007 TLS § 79 alusel. Tööandja lõpetas lepingu TLS § 79 alusel põhjusel, et töötaja oli esitanud avalduse ja 22.08.2007 enam tööle ei ilmunud, kuid selle põhjendatustega tööandja nõus ei olnud. V Hageja/vastukostja seisukoht vastuhagile Hageja/vastukostja vaidleb vastuhagile vastu. Kirjalike vastuväidete kohaselt ei ole vastuhageja esitanud nõuet seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Ei saa lugeda põhjendatuks selle esitamist alles hagiavalduse esitamisest ligi pool aastat hiljem. Samuti on vastuhagina esitatud nõue aegunud. Nõude esemeks on poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamine. Vastavalt ITVS § 6 lg-le 2 on nimetatud õigsuse vaidlustamise tähtajaks üks kuu. Vastavalt sama seaduse § 7 lg-le 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Töötaja esitas avalduse 15.08.
3. Seega sai tööandja teada oma õiguse rikkumisest 16.08.2007, s o viis kuud enne nõude esitamist. VI Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära hageja ja tema esindaja ning kostja esindaja seletused, tunnistajate TT, V N ja M S ütlused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, vastuhagi aga tuleb jätta rahuldamata.
4. Vastavalt ITVS § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja töötajana saatis posti teel kostjale kui tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel (t lk 26-36), mille tööandja sai kätte 17.08.
5. Nimetatud avalduses palus hageja vabastada end töölt tööandja poolsete lepingutingimuste rikkumise tõttu alates 17.08.2007 ja tõi tööandja poolsete rikkumistena esile alates aprillikuust 2006 igakuiselt osaliselt saamata töötasu (põhipalk, lisatasu ületunnitöö eest ja lisatasu riigipühadel tehtud töö eest). Poolte vahel puudub ka vaidlus, et kostja töölepingu lõpetamisega hageja poolt nõutud asjaoludel ei nõustunud, vaid lõpetas lepingu alates 22.08.2007 TLS § 79 alusel. TLS § 82 lg 1 kohaselt teatab töötaja nii määratud kui määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt viis kalendripäeva, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on muuhulgas tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Seega tuleb antud vaidluses välja selgitada, kas leidsid tööandja poolt aset töötaja 15.08.2007 avalduses kirjeldatud töölepingu rikkumised ning juhul, kui need leiavad tõendamist, siis kas tegemist oli oluliste rikkumistega VÕS § 116 mõttes.
6. Kostja võttis menetluses omaks, et maksis hagejale töölepingu kehtivuse ajal vähem riiklikel pühadel töötatud töötundide eest kokku 3225.00 krooni (brutos) ja kandis enne viimast istungit saamata tasu hagejale üle. Vastavalt TsMS § 231 lg-le 2 ei vaja poole faktiline asjaolu tõendamist, kui vastaspool selle omaks võtab. Seega on kostja omaksvõtuga antud asjas tõendatud üks hageja poolt 15.08.2007 avalduse alustest ja hageja nõue selles osas kuuluks rahuldamisele. Samas on kostja selles osas nõude kohtumenetluse ajal vabatahtlikult rahuldanud ja on seisukohal, et nimetatud rikkumise näol ei ole tegemist olulise rikkumisega, mis oleks andnud töötajale õiguse lepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. 6 Vaidlus on poolte vahel 2007.aasta maikuus riigipühal töötamise üle. Hageja on esitanud nõude

§ 16

lg-de 1 ja 2 alusel nimetatud kuus riigipühal 24 tunni ulatuses töötamise eest suuruses 600.00 krooni. Kostja vaidleb vastu ja selgitab, et valvežurnaalide kannete kohaselt hageja 30.04.2007 kuni 01.05.2007 ei töötanud. Kostja vastuväide on tõendatud 2007.aasta maikuu tööaja arvestuse tabeliga (t lk 91), millest tõepoolest ei nähtu tolles kuus olnud ainsal riigipühal hageja töötamine. Seega puudub alus hageja nõude selle osa rahuldamiseks.

1. Sisulise arutamise tulemusena on kohus seisukohal, et põhjendatud ja tõendatud on ka teine 15.08.2007 avalduse alus ja seda osaliselt saamata põhipalga osas. 04.04.2006 sõlmitud töölepingu p 4.1 kohaselt oli poolte vahel kokku lepitud töötaja tunnitasuks 20.00 krooni (keskmine tunnitasu, mis sisaldas tasu töötamise eest õhtu- ja öötundidel). Vastavalt lepingu lisale 2 (t lk 18) muudeti alates 01.01.2007 töölepingut selliselt, et põhitasuks lepiti kokku 25.00 krooni tunnis. Töötaja igakuiste isiklike palgalipikutega (t lk 39-47) on tõendatud, et maikuus 2006 arvestas tööandja töötajale töölepingus kokkulepitud tunnitasu 176 töötunni eest, juuni- ja juulikuudes kummaski vastavalt 168 tunni eest, augustikuus 2006 172 tunni eest, septembrikuus 2006 112 tunni eest, oktoobrikuus 2006 176 tunni eest, novembrikuus 2006 samuti 176 tunni eest, detsembrikuus 2006 156 tunni eest, jaanuarikuus 2007 180 tunni eest, veebruarikuus 2007 168 tunni eest, märtsikuus 2007 176 tunni eest, aprillikuus 2007 144 tunni eest, maikuus 2007 136 tunni eest, juunikuus 2007 165 tunni eest ja juulikuus 2007 176 tunni eest. Poolte vahel puudub vaidlus hageja poolt igakuiselt töötatud tegelike tundide arvu üle Korraldaval istungil 04.12.2007 kinnitas kostja lepinguline esindaja, et hageja poolt hagiavalduses esitatud tegelikult töötatud tundide arv vastab kostjal olevatele andmetele ning et see kontrolliti kostja poolt üle (t lk 137 pöördel). Seega on tegemist faktiliste asjaolude omaksvõtuga kostja poolt ja hageja ei pidanud tulenevalt TsMS §-st 231 esitama oma tegelikult töötatud tundide kohta tõendeid. Kohus lähtub edasistes arvestustes järgmistest igakuiselt hageja poolt tegelikult töötatud tundide arvust: aprillikuus 2006 135, maikuus 2006 236, juunikuus 2006 264, juulikuus 2006 240, augustikuus 2006 264, septembrikuus 2006 144, oktoobrikuus 2006 216, novembrikuus 2006 192, detsembrikuus 2006 288, jaanuarikuus 2007 312, veebruarikuus 2007 264, märtsikuus 2007 264, aprillikuus 2007 264, maikuus 2007 192, juunikuus 2007 240 ja juulikuus 2007
2. Esialgses kirjalikus vastuses tunnistas kostja põhipalga nõuet osaliselt, toomata välja konkreetset tasumata põhipalga summat (esitas arvestuse koos maksmata lisatasuga, t lk 72 vastuse p 20 ja 20.1). Vastuse täpsustuses asus kostja aga seisukohale, et ka ülejäänud töötunnid on töötajale välja makstud lisatasudena objektipreemia summadest. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et kostja väide hagejale kõigi tegelikult töötatud töötundide eest põhipalga väljamaksmise kohta tõendamist ei leidnud.

§ 2

lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel; palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte lg 2 kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatav palk.

§ 10

lg 1 kohaselt määratakse töötaja palgamäär kindlaks töölepingu sõlmimisel poolte kokkuleppel. Kostja ei esitanud tõendeid, et ta oleks tasunud hagejale põhipalka suuremas ulatuses kui nähtub 7 hageja isiklikelt palgalipikutelt. Nendelt nähtub (erinevatel kuudel veidi erinevalt) lisaks tunnitariifi alusel tasutud tundidele (ehk siis põhipalgale

mõttes) tasu riiklikel pühadel töötamise eest, kuupreemia (obj), lisatasu ja preemia obj. Vastavalt

§ 2

lg-le 1 on lisatasude ja preemiate näol tegemist küll palga osadega, kuid need ei saa asendada põhipalka. Kohus nõustub kostja vastuväitega, et ei äriseadustik (ÄS), TLS ega

ei reguleeri korda, millistest summadest on äriühingul õigus maksta palka ja sealhulgas ka lisatasu. Küll aga peab olema igas äriühingus ja sõltumata sellest, millistest summadest töötajatele rahasid makstakse, tagatud neile töölepingu ja seaduse alusel saadaolevate rahasummade saamine.

§ 2

lg-dest 2-5 nähtub selgesõnaliselt, et lisatasu (mida võib maksta ka preemiana) näol on tegemist tööandja ühepoolse otsuse alusel põhipalgale lisaks makstava rahasummaga kas täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Ka pooltevahelise töölepingu p-st 4.2 nähtub, et pooled olid leppinud kokku, et lisaks töötasule makstakse töötajale lisatasu ja/või preemiat kuni 15%, arvestades töötaja töötulemusi. Seega oli tööandjal õigus maksta töötajale nii lisatasu kui preemia nime all igakuiselt rahasummasid, milliseid ei saa aga (ka sõltumata finantseerimise allikast) võrdsustada põhipalgaga. Eeltoodust tuleneb seega, et kostja ei tasunud hagejale töölepingus kokkulepitud põhipalka täies ulatuses ja hagejal on õigus saada täiendavalt põhipalka vastavalt maikuus 2006 236-176=60 tunni eest x 20.00=kokku 1200.00 krooni, juunikuus 2006 264-168=96 tunni eest x 20.00=kokku 1920.00 krooni, juulikuus 2006 240-168=72 tunni eest x 20.00=kokku 1440.00 krooni, augustikuus 2006 264-172=92 tunni eest x 20.00=kokku 1840.00 krooni, septembrikuus 2006 144-112=32 tunni eest x 20.00=kokku 640.00 krooni, oktoobrikuus 2006 216-176=40 tunni eest x 20.00=kokku 800.00 krooni, novembrikuus 2006 192-176=16 tunni eest x 20.00=kokku 320.00 krooni, detsembrikuus 2006 288-156=132 tunni eest x 20.00=kokku 2640.00 krooni, jaanuarikuus 2007 312-180=132 tunni eest x 25.00=kokku 3300.00 krooni, veebruarikuus 2007 264-168=96 tunni eest x 25.00= 2400.00 krooni, märtsikuus 2007 264-176=88 tunni eest x 25.00=kokku 2200.00 krooni, aprillikuus 2007 264-144=120 tunni eest x 25.00=kokku 3000.00 krooni, maikuus 2007 192-136=56 tunni eest x 25.00=kokku 1400.00 krooni, juunikuus 2007 240-165=75 tunni eest x 25.00=kokku 1875.00 krooni ja juulikuus 2007 336-176=160 tunni eest x 25.00=kokku 4000.00 krooni. Kokku kuulub hageja nõue saamata põhipalga osas rahuldamisele summas 28 975.00 krooni (brutos). 4. Kohus on sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist leidis ka hageja poolt 15.08.2007 esitatud avalduse kolmas alus ehk tööandja poolt tasumata lisatasu ületunnitöö eest. 04.04.2006 sõlmitud töölepingu p 3.1 kohaselt oli poolte vahel lepitud kokku tööaja kestuseks 40 tundi nädalas, summeeritud tööaja arvestusega. Poolte vahel puudub vaidlus igakuiste normtundide ja hageja poolt tegelikult töötatud tundide arvu (vt otsuse p 3) üle. Poolte vahel on vaidlus, kas üle normtundide (summeeritud arvestusega 40 tundi nädalas) töötatud töötundide näol on tegemist ületunnitööga töö- ja puhkeaja seaduse (TPS) mõttes, mille eest tuleb tasustada lähtuvalt

§-st

1. Töötaja igakuiste isiklike palgalipikutega (t lk 39-47) on tõendatud, et aprillikuus 2006 oli hageja normtundideks 152 töötundi, maikuus 2006 176, juuni- ja juulikuudes 2006 kummaski vastavalt 168, augustikuus 2006 184, septembrikuus 168, oktoobri- ja novembrikuudes 2006 176, detsembrikuus 2006 152, jaanuarikuus 2007 176, veebruarikuus 2007 160, märtsikuus 2007 176, aprillikuus 2007 160, maikuus 2007 176, juunikuus 2007 168 ja juulikuus 2007
2. Selles osas poolte vahel ka vaidlus puudub ja teistsugust normtundide arvestust ei ole kohtule esitatud. Seega lähtub kohus edasistes arvestustes nimelt eelpool loetletud tundide arvust. Normtundide ja tegelikult töötatud tundide arvu võrreldes on tõendatud, et hageja töötas üle normtundide maikuus 2006 236-176=60 tundi, juunikuus 2006 264-168=96 tundi, juulikuus 8 2006 240-168=72 tundi, augustikuus 2006 264-184=80 tundi, oktoobrikuus 2006 216-176=40 tundi, novembrikuus 2006 192-176=16 tundi, detsembrikuus 2006 288-152=136 tundi, jaanuarikuus 2007 312-176=136 tundi, veebruarikuus 2007 264-160=104 tundi, märtsikuus 2007 264-176=88 tundi, aprillikuus 2007 264-160=104 tundi, maikuus 2007 192-176=16 tundi, juunikuus 2007 240-168=72 tundi ja juulikuus 2007 336-176=160 tundi. Tõendatud ei ole üle normtööaja töötamine aprillikuus 2006 (norm 152 tundi, tegelikult 130) ja septembrikuus 2006 (norm 168, tegelikult 144). TPS § 4 lg 1 kohaselt on tööaja üldiseks riiklikuks normiks 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas. Sama oli kokku lepitud ka pooltevahelises töölepingus. TPS § 7 lg 1 kohaselt on ületunnitööks töötamine üle kokkulepitud tööajanormi. Sama sätte lg 2 kohaselt on tööaja summeeritud arvestuse korral ületunnitööks arvestusperioodil töötundide üldarvu ületavad töötunnid. Sama sätte lg 3 kohaselt võib ületunnitööd teha poolte kokkuleppel, välja arvatud sama sätte lg-s 4 nimetatud juhud. Kohus on seisukohal, et tõendamist leidnud üle töölepingus kokkulepitud tööaja töötamise näol hageja poolt, oli tegemist ületunnitööga TPS § 7 mõttes. Tõsiselt võetav ei ole kostja vastuväide, et tegemist ei ole ületunnitööga põhjusel, et hageja ise koos teiste valvetöötajatega koostas valvegraafikud, et hageja ise tahtis rohkem töötada ning et tööandja vaid kooskõlastas töötajate endi poolt koostatud graafikud. Asjaolu, et tõepoolest töötajad ise said koostada graafikud ja seeläbi valida endale valvepäevi, võttis omaks ka hageja ja seda kinnitasid ka tunnistajad T.T (turvajuht, kellele hageja otseselt allus), V.N ja M.S (turvatöötajad, kes töötasid hagejaga koos ühel objektil ja pidid täitma samu tööülesandeid). Küll aga ei tee see olematuks fakti, et tööandja lubas teiste hulgas ka hagejal töötada üle töölepingus kokkulepitud ja TPS § 4 lg-s 1 sätestatud tööaja ja järelikult oli tööandjal seda tööd nimelt sellises ulatuses ja nende töötajate poolt vaja. Vastasel juhul oli tööandjal õigus ja kohustus keelduda töögraafikuid kooskõlastamast. TPS § 7 lg 3 kohaselt ongi ületunnitöö reeglina kokkuleppeline --- ühel poolel on vajadus täiendavas ulatuses tööülesannete täitmise järele olemasolevalt tööjõult ja tööjõul omakorda on valmisolek teha täiendavas ulatuses tööd ning saada selle eest kokkulepitud täiendavat tasu. Kasutades hageja tööjõudu üle töölepingus kokkulepitud tööaja pidi kostja arvestama, et tal tuleb rakendada

§ 14

, mille kohaselt ületunnitöö eest lisatasu maksmine või selle hüvitamine vaba aja andmisega määratakse kindlaks poolte kokkuleppel (lg 1) ning et ületunnitöö iga tunni eest töötajale makstav lisatasu ei tohi olla väiksem kui 50% selle töötaja tunnipalga määrast (lg 2). Tõendamist ei leidnud, et pooled oleksid sõlminud mingigi kokkuleppe seoses ületunnitöö tasustamisega. Kostja on esitanud kohtule äriühingu juhatuse otsuse 01.11.2005, milles otsustati muuhulgas maksta valveobjektidel töötavatele valvetöötajatele töötatud ületundide eest lisatasu ja seda objektipreemia summadest. Samas ei ole tõendatud, et nimetatud otsus oleks 04.04.2006 sõlmitud töölepingu lahutamatuks osaks (ei nähtu lepingust) või et hageja oleks seda aktsepteerinud ning et seda saaks lugeda pooltevaheliseks kokkuleppeks

§ 14

lg 1 mõttes.

§ 14

kohaselt tuleb ületunnitöö rahalisel hüvitamisel maksta töötajale lisatasu vähemalt 50% tema tunnipalga määrast. Võrreldes eelnevalt tõendamist leidnud ületöötundide arvu ja hagejale tasutud „preemia obj“, ei leia samuti kinnitust kostja väide nagu oleks tegemist olnud ületöötundide eest tasumisega. Näiteks juulikuus 2007 leidis tõendamist 160 ületöötundi, mille eest oli hagejal õigus saada lisatasu vähemalt 160x12.50=2000.00 krooni, kostja on aga preemia obj maksnud 4844.00 krooni; juunikuus 2007 72 ületöötundi, mille eest õigus saada 72x12.50=900.00 krooni, aga kostja on maksnud 2352.00 krooni; maikuus 2007 ületöötunde 16, mille eest õigus saada 16x12.50=200.00 krooni, aga kostja maksis. 2464.00 krooni. Kohus ei pea vajalikuks kõiki töölepingu kehtivuse kuid sarnaselt läbi arvutada, vaid on seisukohal, et kogumis ei ole kostja väited veenvad. Kohtu veendumusele avaldasid mõju asjaolud, et algselt oli kostja selgesõnaliselt olnud seisukohal, et ületöötunnid kuulusid tasustamisele vaid ühekordses ulatuses (t lk 141). Samuti kostja tunnistas osaliselt hageja nõuet ka ületundide 9 tasustamise osas (t lk 72). Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et veenvad on hageja väited selle kohta, et „preemia obj“ nimetuse all olid hagejale tegelikkuses välja makstud rahasummad täiendavate tööülesannete täitmise eest poolte kokkuleppel. Asjaolu, et hageja tõepoolest täitis kostja korraldusel täiendavaid tööülesandeid, on tõendatud nii töölepinguga kui tunnistajate TT, VNja MS ütlustega. 04.04.2006 sõlmitud töölepingu p 2.2 kohaselt oli hageja töö sisu täpsemalt fikseeritud valvetöötaja ametikirjelduses ja valveobjektide valveeeskirjades, mida tutvustatakse töötajatele allkirja vastu ja mis muutuvad pärast seda töölepingu lahutamatuks osaks. Seega oli vaidlusaluse töölepingu lahutamatuks osaks sadama turvakontrolli teostava turvaettevõtte mehitatud valve turvatöötaja töökohustused OÜ R S on hallatavas sadamas vastavalt sadama turvaplaanile (t lk 19-25). Tunnistaja TT kui objekti turvajuhi ja MS ütlustega on tõendatud hageja väited selle kohta, et hageja ja tema kaastöötajad pidid täitma vaid I turvatasandi nõudeid. TT ütluste kohaselt on turvatöötaja töökohustused koostatud vastavalt rahvusvahelise sadamaala turvanõuetele; et vastavalt terrorismiohu tõenäosusele karmistatakse vajadusel riigis turvatasandeid; vastavalt sellele kehtestab turvatasandi tellija ja teatab sellest turvafirmale; et sel ajal, kui hageja konkreetsel objektil töötas, ei olnud seal kohaldatud ei II ega III turvatasandit, kogu aeg kehtis esimene turvatasand (t lk 208-209). Ka tunnistaja MS ütluste kohaselt oli instruktsioonis kirjeldatud ka tugevdatud turvatasandid, millised pidi kuulutama välja minister (t lk 211). Vastavalt eelpool nimetatud turvatöötaja tööülesannetele ja tunnistajate ütlustele olid turvatöötajate I turvatasandi tööülesanneteks sadama pääslas isikute ja sõidukite kontroll ja vajadusel neile sissepääsu tõkestamine ehk sadamaalale läbipääsurežiimi teostamine. Tunnistaja TT ütluste kohaselt pidi hageja tegema ka ringkäigu R territooriumil, et tuvastada lahtised aknad ja uksed, kõrvalised isikud, muukimisjäljed; sel territooriumil asus ka Tarbeklaasi hoone ja hageja pidi tegelema selles olevate rentnike häiretele reageerimisega; hageja tegeles ka Tarbeklaasi territooriumi läbipääsurežiimi teostamisega läbi R värava. Tunnistaja VN ütluste kohaselt kuulus nii tema kui hageja töökohustuste hulka ka ringkäikude tegemine sadamate territooriumidel; kui Tarbeklaasi hoonest tuli häire ja kostja dispetšer helistas neile, siis pidid nad käima hoones kohal ja kandma olukorrast dispetšerile ette (t lk 210). Tunnistaja MS ütluste kohaselt kuulus nende kui valvetöötajate töökohustuste hulka ringkäikude tegemine sadama territooriumil; kui territooriumil asuvas laos hakkas tööle signalisatsioon, pidid nad minema kontrollima; see oli neile täiendav töö, kuna ei olnud instruktsioonis kirjas; instruktsioonis oli pandud kirja läbipääsurežiim, kõrvaliste isikute ja sõidukite mittelubamine sadama territooriumile; ka pidid nad reageerima Tarbeklaasi hoones toimunud häiretele; täiendavad tööülesanded andis turvajuht, kelleks oli Tarnamaa; turvajuht oli ka öelnud, et täiendavate tööülesannete täitmise eest saavad nad preemiat. Asjas ei oma tähtsust kostja ja OÜ R vaheline mehitatud valve leping 24.11.2005 (t lk 151-157, 160). Nimetatud lepinguga võttis kostja kui äriühing endale mehitatud valve teostamise kohustuse sadama ning Tarbeklaasi territooriumil. Nimetatud leping ei avalda vahetult mõju ühegi kostja valvetöötaja töökohustustele. Konkreetse töötaja töökohustuse tulenevad temaga sõlmitud töölepingust ja selle lisadest. Tööleping on töötajale täitmiseks kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt on kohtu jaoks usutavalt ja veenvalt leidnud tõendamist asjaolud, et hageja tõepoolest täitis täiendavaid tööülesandeid ja et selle eest sai ta tasu nimetuse all „preemia obj“ ning tõendatud ei ole tööandja poolt töötajale lisatasu maksmine ületöötundide eest

§ 14mõttes.

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele tehtud ületöötundide eest (vt ületöötundide arv käesoleva punkti neljandas lõikes) kokku 600.00+960.00+720.00+800.00+400.00+160.00+1360.00+1700.00+1300.00+1100.00+1300.00+ 200.00+900.00+2000.00= 13 500.00 krooni. 5. Otsuse p-des 3 ja 4 leidis tõendamist, et tööandja viivitas töölepingu kehtivuse ajal töötajale 10 osaliselt palga (põhipalga ja lisatasu) välja maksmisega. Seega on töötajal tekkinud viivise nõudeõigus vastavalt

§-le

1. Nimetatud sätte kohaselt palga maksmisega või töötaja palgakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Tulenevalt nimetatud sätte mõttest ja kehtivast kohtupraktikast on viivist õigus nõuda kuni töölepingu lõppemise päevani. Hageja on esitanud nõude perioodi eest 01.04.2007 kuni 22.08.
2. Selliselt nõude esitamine on hageja õigus, kuigi vastavalt ITVS § 6 lg 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtajaks kolm aastat. Seega oleks hagejal olnud õigus saada viivist kogu lepingu kehtivuse perioodi eest. Hagi piiridest tulenevalt on seega hagejal õigus saada kostjalt viivist järgmise arvestuse alusel: 1) 2007.aasta aprillikuu töötasust viivitas kostja 3000.00+1300.00= 4300 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 21.50 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.05.2007 104 päeva = 2236.00 krooni; 2) 2007.aasta maikuu töötasust viivitas kostja 1400.00+200.00= 1600.00 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 8.00 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.06.2007 73 päeva = 584.00 krooni; 3) 2007.aasta juunikuu töötasust viivitas kostja 1875.00+900.00= 2775.00 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 13.88 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.07.2007 43 päeva = 596.84 krooni; 4) 2007.aasta juulikuu töötasust viivitas kostja 4000.00+2000.00= 6000.00 krooni ülekandmisega, millest 0,5% moodustab 30.00 krooni x viivitatud päevade arv alates 11.08.2007 12 päeva = 360.00 krooni. Seega kuulub rahuldamisele viivise nõue suuruses kokku 3776.84 krooni. Riigipühadel töötamisega seonduva lisatasu viivisenõude rahuldas kostja kohtumenetluse ajal (vt otsuse p 2).
3. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendamist leidsid kostja poolsed olulised töölepingu rikkumised (tasumata palk olulises ulatuses kogu lepingu kehtivuse perioodil, otsuse p-d 2-4) ja seetõttu oli hageja 15.08.2007 avaldus põhjendatud. Tõendamist leidnud tasumata palga ulatus on kohtu veendumuse kohaselt tõepoolest selliseks tööandja poolseks rikkumiseks, mille tõttu jäi töötaja olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Ka pidi tööandja mõistliku isikuna nägema ette, et oma kohustuste sellises ulatuses rikkumine (töötajale olulises ulatuses palga maksmata jätmine) võib tuua kaasa töötaja poolse lepingu lõpetamise. Kohus on veendunud, et tegemist oli kostja poolse olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 1 mõttes ning pooltevaheline tööleping on lõppenud töötaja algatusel TLS § 82 alusel alates 22.08.
4. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et esitades saamata tasude nõuded alles töölepingu lõpetamise avalduses, ei käitunud hageja heas usus. Hageja selgituste kohaselt rääkis ta saamata tasudest oma vahetu ülemusega. Turvajuhi T Tarnamaa ütluste kohaselt ta seda ei mäleta, küll aga võis juttu olla millest iganes. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja tõepoolest ei käitunud heausksekt, ei avalda nimetatud asjaolu mõju kostja käitumisele hinnangu andmisele ega tema kohustusele maksta hagejale välja saamata tasud ega hageja õigusele tööleping TLS § 82 alusel üles öelda.
5. TLS § 82 lg 2 kohaselt on määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel antud sätte alusel kohustatud tööandja maksma töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Hageja keskmise palga arvestamisel võtab kohus aluseks VV 15.08.2001 määruse nr 275 keskmise palga arvestamise korrast ja lähtub kostja arvestusest (t lk 96), millele lisab käesoleva otsusega viimase kuue kuu eest täiendavalt välja mõistetud põhipalga suuruses 14 875.00 krooni, lisatasu ületunnitöö eest suuruses 6800.00 krooni ja kostja enda poolt omaksvõetud riigipühadel töötamise eest vähem saadud lisatasu suuruses 1825.00 krooni. Seega kujunes hageja keskmiseks päevapalgaks 544.18 krooni ja kuupalgaks 11 518.67 krooni ning kostja on kohustatud maksma talle hüvitist suuruses 23 037.34 krooni. 11
6. Vastavalt TLS § 74 lg-le 2 on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval.

§ 32

lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad; kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve kinnipidamisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Väljavõttega hageja arveldusarvelt (t lk 38) on tõendatud, et osaliselt kandis kostja lõpparve hagejale üle 29.08.

1. Käesolevas otsuses leidis tõendamist, et senini on kostjal osaliselt lõpparve väljamaksmata. Seega on kostja viivituses olnud kohtuotsuse avalikult kuulutamise päeva seisuga ja alates 23.08.2007 kokku 224 päeva. Viivise suuruseks oleks seega 224x544.18=121 896.32 krooni, milline aga ületab hageja ühe kuu keskmise palga. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele lõpparvega kinnipidamise eest ühe kuu keskmine töötasu suuruses 11 518.67 krooni.
2. Hageja nõue töölepingu lõpetamise vormistamiseks ja keskmise palga kohta õiendi väljastamiseks on põhjendatud vastavalt TLS § 73 lg-ga 1 ja

§ 8lg-ga 1.

TLS § 73 lg 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine.

§ 8

lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötaja soovil andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta. Samas puudub kohtu arvates käsitletaval nõudel hageja jaoks praktiline tähtsus, kuivõrd nii töölepingu lõpetamise vormistamine kui andmed keskmise palga kohta nähtuvad käesolevast kohtuotsusest, milline peale jõustumist asendab mõlemat dokumenti.

1. Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Vastava vastuväite hageja/vastukostja esitas ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 alusel võtab kohus selle arvesse. Hageja esitas 15.08.2007 kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks. Sellise avalduse esitamise õigus tuleneb TLS § 82 lg-st
2. Vastavalt TLS § 83 lg-le 1 oli töötajal peale etteteatamise tähtaja möödumist õigus töölt lahkuda. Juhul, kui tööandja ei ole nõus töötaja avaldusega, on tegemist vaidlusega töölepingu lõpetamise õigsuse üle. ITLS § 6 lg 2 kohaselt on aga vastavasisulise nõude esitamise tähtajaks ehk nõude aegumise tähtajaks üks kuu. Antud juhul sai tööandja töötaja avaldusest teada 17.08.2007 ning seega aegus vastuhagina esitatud nõue 18.09.
3. Isegi juhul, kui kostja vastunõue ei oleks aegunud, puuduks alus selle rahuldamiseks. Kostjal puudus alus tõlgendada hageja poolt 15.08.2007 avaldust kuidagi teisiti, kui lepingu lõpetamiseks nimelt TLS § 82 alusel. Kostjal oli võimalik hageja avaldus rahuldada või sellega mittenõustumisel pöörduda ITLS § 6 lg-s 2 sätestatud tähtajal töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks. Kuna hageja ei olnud esitanud avaldust lepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, puudus kostjal õigus omal algatusel nimetatud alusel lepingut lõpetada.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-de 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle 12 kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-dee 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel ja lähtuvalt sellest, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud jäävad 95% ulatuses kostjal kui poolel, kelle kahjuks on otsus enamuses ulatuses tehtud, kanda. Kostja kohtukuludest jäävad 5% hageja kanda. Kohus võtab aluseks hagi rahuldamise ulatuses ja asjaolu, et rahuldamata nõudest enamuse rahuldas kostja kohtumenetluse ajal vabatahtlikult. Imbi Sidok kohtunik