KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2008 Tartu Haldusasja number 3-08-230 Haldusasi

§ 154kohaselt tegutsevad kohalikud omavalitsused seaduse alusel iseseisvalt.

Nimetatud sättes väljendub ühelt poolt kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte ning teiselt poolt seaduslikkuse põhimõte – kohalikud omavalitsused on oma tegevuses seotud seaduse ja põhiseadusega. Kohalikule omavalitsusele laienevad vara valitsemisel, kasutamisel ja käsutamisel täiendavad avalikõiguslikud piirangud. Samamoodi nagu haldustegevuses, peab kohalik omavalitsus teostama õiguspäraselt kaalutlusõigust ning järgima avaliku võimu tegevusele laienevaid põhimõtteid, sh võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastavale järeldusele on jõudnud Riigikohus oma lahendis nr 3-3-1-15-01. Seega laieneb ka munitsipaalkorterite võõrandamisele võrdse kohtlemise põhimõte. Korra punkti 49 kohaselt võib eluruumi võõrandada suulise avaliku enampakkumise korras või Narva Linnavolikogu otsustuskorras. Otsuse eluruumi võõrandamise kohta suulisel avalikul enampakkumisel võtab vastu Narva Linnavalitsus, otsuse eluruumi võõrandamise kohta otsustuskorras võtab vastu Narva Linnavolikogu. Korra punkti 111 kohaselt võib eluruumi otsustuskorras võõrandada

1. a)sama eluruumi üürnikule arvestades, et eluruum ei ole linnale vajalik tema õigustloovatest aktidest tulenevate kohustuste täitmiseks, ja arvestades linna vajadust munitsipaaleluruumide järgi,
2. b)lähtudes linna huvidest. Korra lisa 1 p 2.1 kohaselt munitsipaaleluruumi üürilepingu alusel kasutatava ning avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghind määratakse Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 2 määrusega nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamise kohta” kehtestatud korras ning sellest lähtuvalt vastu võetud Narva linna eluruumide erastamist käsitlevate Narva linna kohaliku omavalitsuse õigusaktide alusel ja saadud alghind korrutatakse koefitsiendiga 3. Lisa 1 punkti 1 järgi seda korda eluruumi alghinna määramisel rakendatakse ka eluruumi otsustuskorras võõrandamise puhul. Narva Linnavolikogu 20.10.2006 määrusega nr 45 „Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määruse nr 61/47 „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord” muutmine” muudeti ka korra lisa 1. Lisa 1 punkti 3.1 kohaselt otsustuskorras võõrandatava üürilepingu alusel kasutatava eluruumi, mis oli vastavalt eluruumide erastamise seadusele erastamise objektiks, müügihind määratakse vastavalt Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusele 198 „Eluruumide erastamise korraldamise kohta” ning Narva Linnavolikogu 09.03.1994 määrusele nr 6/9 „Narva linna eluruumide erastamise kohta”, arvestades tänava nimetuste muudatusi ja saadud hind korrutatakse koefitsiendiga 15. Lisa punkti 3.2 kohaselt „Linna huvidest lähtuvalt otsustuskorras võõrandatava eluruumi hind määratakse eksperthinnangu alusel või muul viisil“. Haldusasja materjalidest tuleneb, et kodanikele V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale on Narva Linnavolikogu otsustanud otsustuskorras müüa eluruumid kuni 20.10.2006 kehtinud regulatsiooni alusel ehk alghinna korrutamisega koefitsiendiga 3, samal ajal kui kaebuse esitajale võimaldatakse korter võõrandada eeldatavalt vaid alghinna korrutamisega koefitsiendiga 15. Kuna nimetatud isikutele võõrandati eluruum kuni 20.10.2006 kehtinud regulatsiooni järgi, rakendati korterite võõrandamishinna määramiseks korra lisa punkti 3.2 kohaselt eluruumi hinna määramist „muul viisil“. Lisa punkti 3.2. alusel koheldi nelja inimest soodsamalt võrreldes nende inimestega, kellele kohaldati punkti 3.1. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et

§ 12

lg 1 esimesest lausest tulenev õigusloome võrdsuse põhimõte nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui lisa punkti 3.2 kohaldamisel puudub mõistlik põhjus, on selle kohaldamine meelevaldne. Kohus jõudis järeldusele, et silmapaistvad sportlikud saavutused ning tubli töö linnavolikogu kantselei teenistujana õigusaktide tõlkimisel ei saa olla ebavõrdse kohtlemise aluseks munitsipaalvara käsutamisel. Antud juhul ei saa soodsama hinna kehtestamist käsitleda kui positiivset erikohtlemist, vaid pigem kui preemiat, linnapoolset tunnustamist või erisoodustust. Kohalikul omavalitsusel on oma autonoomiast tulenevalt õigus tunnustada ja premeerida teatud linnale osutatud heade teenete või tegude eest, kuid seda õiguslikult korrektsel kujul. Isegi juhul, kui ülalmärgitud isikuid (nelja isikut) käsitleda võrreldes kaebuse esitajaga faktiliselt ebavõrdse subjektina, kelle suhtes seetõttu on rakendatud positiivseid erimeetmeid, on käesolevas asjas positiivse erimeetme rakendamine läinud vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega. Faktiliselt ebavõrdsete isikute erineva kohtlemise eesmärgiks saab olla faktilise võrdsuse saavutamine, eeldusel, et ebavõrdne kohtlemine ei tekita uut ebavõrdsust. Ka EV õiguskantsler on tuvastanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise Narva Linnavalitsuse ja Linnavolikogu poolt, leides, et Narva Linnavolikogu ja Linnavalitsus on rikkunud

§-is 12 lg 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, võimaldades V. Bašurovile ja I. Kuzminile omandada munitsipaalkorter märkimisväärselt madalama hinnaga kui avaldajatele, kuna asjaolusid hinnates ei vasta erinev kohtlemine positiivse erimeetme rakendamise kriteeriumitele 3 ning tekitab ebavõrdsust. Antud juhul ei ole kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus lisa punkti 3.2. kohaldamisel kooskõlas põhiseadusliku võrdse kohtlemise põhimõttega. Tulenevalt põhiseaduslikust kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist (

§ 154

) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (

§ 32) ei saa halduskohus kohustada Narva Linnavolikogu munitsipaalvara võõrandama.

Kohus ei saa ka kohustada seda kaebajale võõrandama madalama võõrandamishinna eest, kui seda näeb ette kohaliku omavalitsuse enda poolt kehtestatud kord. Mis puudutab nõuet müüa munitsipaalkorterid sama madala hinnaga, kui need müüdi neljale isikule (V. Bašurov, I. Kuzmin jne), leidis ka EV õiguskantsler, et haldusorgani ebaõige halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust sellise praktika jätkamiseks. Riigikohtu Halduskolleegium on oma lahendites nr 3-3-1-19-04 punktis 18, nr 3-3-1-53-04 punktis 13 ja nr 3-3-1-23-06 punktis 12 märkinud, et haldusorgani ebaõige halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust sellise praktika jätkamiseks. Ebaõige halduspraktika, kus nelja isikut koheldi võrreldes kaebajaga põhjendamatult erinevalt, ei anna veel alust kaebajale sellele argumendile tuginedes nõuda Narva Linnavolikogult samasugust kohtlemist ka kaebaja suhtes. Kohus märkis, et kaebusele lisatud dokumentide kohaselt esitas J.Š avalduse munitsipaalkorteri ostmiseks. Seega rikkus Narva Linnavolikogu tegevusetus (haldusasja materjalides puudub haldusakt, millega oleks lahendatud kaebaja 14.11.2005 avaldus) tema õigusi. See andis halduskohtule aluse kaebus HKMS § 26 lg 1 p 2 alusel rahuldada ja teha Narva Linnavolikogule ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata, s.t lahendada sisuliselt kaebuse esitaja poolt 14.11.2005 esitatud avaldus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Narva Linnavolikogu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on vääralt hinnatud tõendeid, asudes seisukohale, et haldusasja materjalides puudub haldusakt, millega oleks lahendatud kaebaja 14.11.2005 avaldus. Narva Linnavolikogu esimehe 04.01.2008 kirjast ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti 24.11.2006 kirjast tulenevalt oli kaebuse esitaja teadlik, et tema poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum võõrandatakse vastavalt hetkel kehtivale korrale ning müügihinnaks on 121 500 krooni. Kuna kaebuse esitaja pöördumisele on eelnimetatud kirjadega kohaselt vastatud, ei ole kaebuse esitajal võimalik väita, et Narva Linnavolikogu on eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel käitunud õigusvastaselt või olnud tegevusetu. Seega on halduskohtu järeldus ebaõige; 2) on rikutud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet vastavalt HKMS §-ile 25 lg 2, kuna otsus on vastuoluline. Kaebuse esitaja vaidlustas Narva Linnavolikogu tegevusetuse kaebuse esitajale eluruumi võõrandamise taotluse lahendamisel, nõudes haldusakti väljaandmist kaebuse esitajale eluruumi võõrandamiseks enne 20.10.2006 kehtinud hinnaga. Halduskohus asus seisukohale, et halduskohus ei saa Narva Linnavolikogu kohustada munitsipaalvara võõrandama madalama võõrandamishinna eest, kui seda näeb ette kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud kord ning seega asus sisuliselt seisukohale, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kohtuotsuse resolutsioonis rahuldas kohus kaebuse, kohustades Narva Linnavolikogu kaebuse esitaja 14.11.2005 avalduse uuesti läbi vaatama. Lähtuvalt Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti 24.11.2006 kirjast ja Narva Linnavolikogu 04.01.2008 kirjast, millega kaebuse esitajale vastati, et tema poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum võõrandatakse vastavalt hetkel kehtivale korrale ning müügihinnaks on 121 500 krooni, lahendati kaebuse esitaja 14.11.2005 avaldus ning puudub alus selle uueks läbivaatamiseks. 4
3. J.Š vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) pidi linnavalitsus läbi vaatama mitte J.Š 14.11.2005 avalduse, vaid 10.12.2007 avalduse. Nimetatud avaldusega nõuti küsimuse, et J.Š le tuleks korter müüa samadel tingimustel, nagu V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale, läbi vaatamist. J.Š 14.11.2005 avaldus on kohaliku omavalitsuse poolt vastu võetud. Dokumendid selle kohta, et võõrandamine vastab tingimustele, on linnavalitsuse poolt kontrollitud. J.Š t teavitati korteri müügi uutest tingimustest kirjalikult. Seega oli J.Š l seisuga oktoobris, novembris, detsembris 2006 (korterite V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale võõrandamise ajal) subjektiivne õigus üüritud korteri ostule. Munitsipaalkorterite võõrandamise kord on välja töötatud selleks, et üürnikel tekiks õigus selle võõrandamisele, aga omavalitsusel tekiks vastav kohustus. Alates 20.10.2006 võib Narvas eluruumi võõrandada sama eluruumi üürnikule, arvestades, et antud eluruum ei ole linnale vajalik tema õigusloovatest aktidest tulenevate kohustuste täitmiseks; 2) on kohus õigesti leidnud, et V. Bašurovi, I. Kuzmini, G. Popovi ja J. Jurovskaja korral kohaldas Narva Linnavolikogu korra lisa nr 1 punkti 3.2, rikkudes sellega J.Š suhtes võrdsuse põhimõtet. Rikutud õiguse taastamine on võimalik ainult sellega, et võetakse vastu otsus, mis on analoogiline eelnimetatud nelja otsusega. Väide alates 20.10.2006 korteri hinna muutumise kohta on asjakohatu, kuna J.Š ei vaidlusta omavalitsuse tegevusetust, vaid linnavolikogu keeldu taastada J.Š rikutud õigust

-ga tagatud võrdsele kohtlemisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2008 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab rahuldamata J.Š kaebuse Narva Linnavolikogu tegevusetuse peale.
3. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. J.Š ei ole ise apellatsioonkaebus esitanud, seetõttu arvestab ringkonnakohus neid tema vastuväiteid, mis on esitatud vastuseks apellatsioonkaebusele ning jätab tähelepanuta vastuväited, mis oma sisult peaksid olema esitatud apellatsioonkaebusena (näit see, et halduskohus oleks pidanud arutama kaebust mitte tema 14.11.2005 avalduse peale, vaid 10.12.2007 avalduse peale; ekslik on halduskohtu seisukoht, et kohalikul omavalitsusel ei tekkinud kohustust vara kaebajale võõrandada jms).
4. J.Š on kaebuses halduskohtule taotlenud tunnistada õigusvastaseks Narva Linnavolikogu tegevusetus, kohustada linnavolikogu arutama munitsipaalkorteri Uusküla 12-2 Narva kaebajale võõrandamise küsimust ning vastu võtma otsuse, mille kohaselt toimub munitsipaalkorteri võõrandamine kaebajale samadel tingimustel, kui võõrandati korterid V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale. Kaebuse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas Narva Linnavolikogu oli kohustatud J.Š 14.11.2005 avalduse alusel vastu võtma haldusakti ning, kas linnavolikogu oleks saanud võõrandada munitsipaalkorteri kaebajale samadel tingimustel kui V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale.
5. Asja materjalide kohaselt esitas J.Š 14.11.2005 Narva Linnavalitsusele avalduse eluruumi, asukohaga Narva Uusküla 12-4, ostmiseks (tl 35). Nimetatud avaldusele on Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusamet oma 06.12.2005 kirjaga vastanud ja selgitanud, et kui Narva Linnavalitsuse poolt võetakse vastu otsus Narvas Uusküla 12-4 asuva eluruumi võõrandamise kohta avalikul enampakkumisel, siis teatakse J.Š le sellest. 5 Täiendavalt on Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti 24.11.2006 kirjas selgitatud, et kaebaja poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum võõrandatakse vastavalt hetkel kehtivale korrale ning müügihinnaks on 121 500 krooni.
6. Vastavalt Narva Linnavolikogu poolt 23.12.2004 kinnitatud määruse nr 61/47 „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra“ (muudetud Narva Linnavolikogu 06.10.2005 määrusega nr 34/63 ja 20.10.2006 määrusega nr 45) punktile 112 eluruumide otsustuskorras võõrandamise korraldajaks on Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusamet, kes korraldab otsustuskorras võõrandamist, lahendab kõik eluruumi müügilepingu sõlmimisega seotud küsimused. Kuna tulenevalt õigusaktidest toimub munitsipaaleluruumide võõrandamise küsimuse lahendamine võõrandamise korraldaja kaudu (s.o antud juhul Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusamet kaudu) ning antud juhul ongi võõrandamise korraldaja vastanud J.Š vastavale avaldusele, siis on ebaõige kaebaja väide Narva Linnavolikogu tegevusetuse kohta. Narva Linnavolikogu ei ole olnud J.Š poolt üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel tegevusetu, sest ta ei ole munitsipaaleluruumide võõrandamise korraldaja. Seda asjaolu, et linnavolikogu ei ole ise võõrandamise korraldaja, vaid volikogu vastava otsuse eelnõu peab volikogule esitama linnavalitsus, on Narva Linnavolikogu esimees oma 04.01.2008 vastuses kaebuse esitaja 10.12.2007 pöördumisele selgitanud. Lähtudes eeltoodust, on ebaõige halduskohtu seisukoht, et Narva Linnavolikogu on olnud J.Š 14.11.2005 avalduse lahendamisel tegevusetu, sest puudub haldusakt, millega oleks avaldus lahendatud.
7. Samuti tuleb jätta rahuldamata J.Š nõue kohustada linnavolikogu arutama munitsipaalkorteri Uusküla 12-2 Narva kaebajale võõrandamise küsimust ning vastu võtma otsuse, mille kohaselt toimub munitsipaalkorteri võõrandamine kaebajale samadel tingimustel, kui võõrandati korterid V. Bašurovile, I. Kuzminile, G. Popovile ja J. Jurovskajale. Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti 24.11.2006 kirjast ning Narva Linnavolikogu esimehe 04.01.2008 kirjast tulenevalt oli kaebuse esitaja teadlik, et tema poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum võõrandatakse vastavalt hetkel kehtivale korrale ning müügihinnaks on 121 500 krooni. Pärast nende kirjade saamist ei avaldanud kaebuse esitaja soovi osta tema kasutuses olev eluruum nimetatud hinnaga, vaid ta soovis, et eluruum võõrandatakse talle kuni
8. oktoobri 2006 kehtinud võõrandamise korra ja koefitsiendi alusel. Siinkohal on halduskohus õigesti leidnud, et tulenevalt põhiseaduslikust kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist (

§ 154

) ja omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhiõigusest (

§ 32) ei saa halduskohus kohustada Narva Linnavolikogu munitsipaalvara võõrandama.

Samuti ei saa kohus kohustada seda kaebajale võõrandama madalama võõrandamishinna eest, kui seda näeb ette kohaliku omavalitsuse enda poolt kehtestatud kord. Õige on halduskohtu seisukoht, et neljale isikule (V. Bašurov, I. Kuzmin, G. Popov ja J. Jurovskaja) munitsipaalkorterite müük madalama hinnaga, kui see tulenes sel ajal kehtinud korrast, ei saanud tekitada õiguspärast ootust haldusorgani ebaõige halduspraktika jätkamiseks. Samale seisukohale on asunud ka EV õiguskantsler (tl 45-47). Samuti on Riigikohtu Halduskolleegium oma lahendites nr 3-3-1-19-04 punktis 18, nr 3-3-1-53-04 punktis 13 ja nr 3-3-1-23-06 punktis 12 märkinud, et haldusorgani ebaõige halduspraktika ei saa tekitada õiguspärast ootust sellise praktika jätkamiseks. Ebaõige halduspraktika, kus nelja isikut koheldi võrreldes kaebajaga põhjendamatult erinevalt, ei anna veel alust kaebajale sellele argumendile tuginedes nõuda Narva Linnavolikogult samasugust kohtlemist. 6 12. J.Š on lisanud oma vastusele apellatsioonkaebusele Narva Linnavolikogu 14.12.2006 istungi protokolli (1- lehel) ja väljavõtte 16.12.2006 ajalehest „Narvskaja Gazeta“ (1-l lehel). Nimetatud tõendid ei ole asjakohased ja ringkonnakohus tagastab need esitajale. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb vastustajalt HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi kasuks välja mõista apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (s. o riigilõiv 80 krooni). Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega jäävad kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud tema enda kanda. Maili Lokk Agu Timmi 7 Viivi Tomson