lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 02.08.2006.a. kirjavahetuse teel veolepingu, mille kohaselt kohustus kostja kui vedaja võtma hagejalt kui saatjalt veoks vastu 1 kaubakoht kaaluga 3 kg, vedama selle Luxemburgis asuva saajani ja andma üle saajale TDIE, kaubaks oli V 4 printeripesa. Kostja võttis hagejalt kauba veoks vastu 04.08.2006.a. ja vedas selle 09.08.2006.a. sihtkohta. Kostjal ei õnnestunud kaupa sihtkohas saajale üle anda, kostja paigutas kauba 09.08.2006.a. kohapealse D G mb H NS kaubalattu. Kaup läks kaubalaost kaotsi ja jäi saajale üle andmata. Pooled vaidlevad selle üle, kes vastutab kauba kaotsimineku eest ja kes on kohustatud kauba kaotsiminekust hagejale tekkinud kahju hüvitama, samuti on vaidlus kauba maksumuse üle. Vaidluse lahendamisele tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid. CMR art 1 p 1 järgi kohaldatakse konventsiooni sätteid igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooniosaline, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. Esmalt võtab kohus seisukoha, kes vastutab kauba kaotsimineku eest. VÕS § 792 lg 1 kohaselt vastutab vedaja veotähtaja ületamisest tekkinud kahju eest, samuti kahju eest, mis tekib veose kaotsiminekust või kahjustumisest ajavahemikul veose vedamiseks vastuvõtmisest kuni veose üleandmiseni. VÕS § 793 lg 1 kohaselt ei vastuta vedaja veose 5 kaotsiminekust või kahjustumisest või veotähtaja ületamisest tekkinud kahju eest, kui kaotsimineku, kahjustumise või veotähtaja ületamise põhjustas vääramatu jõud. CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja konventsiooni kohaldamise korral oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. CMR art 17 punkti 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega viivitamise eest. Sama artikli punkti 2 kohaselt vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR art 18 punkti 1 kohaselt selle tõendamine, et kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud artikli 17 punktis 2 toodud mõne asjaolu tõttu, lasub vedajal. CMR art 17 p 2 kohaldamiseks peab kohus tuvastama, kas vedaja täitis oma kohustust mõistliku hoolsusega ning tegi kõik endast sõltuvalt mõistlikult vajaliku, et kohustust nõuetekohaselt täita. Kohtule esitatud kostja esindaja seletuskirjast (tl 11-12) nähtub, et kostja esindaja tahtis postisaadetise kätte toimetada hilise ennelõuna jooksul, kuid postipaki saajat ei õnnestunud kohata. Seoses sellega, et uksel oli prantsuskeelne sedel kuupäevaga kuni 22.08.2006.a, lähtus kostja esindaja, et saaja on puhkuse tõttu alles alates 23.08.2006.a. avatud. Kostja esindaja on seisukohal, et võis teksti valesti tõlgendada. Kauba saaja esindaja MAi ütluste kohaselt oli keegi kogu aeg kohal, et kaupa vastu võtta, oleks piisanud uksekella andmisest. CMR artikli p 1 kohaselt kui veolepingut on saatekirjas märgitud tingimustel võimatu täita või see muutub võimatuks enne kauba saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta, on vedaja kohustatud küsima juhiseid isikult, kel on õigus käsutada kaupa. CMR art 15 p 1 kohaselt asjaolude ilmnemisel, mis takistavad kauba üleandmist pärast tema saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta, peab vedaja küsima juhiseid saatjalt. Kostja vedaja aga ei helistanud kauba saatelehele märgitud saaja telefoninumbrile +XXX ega võtnud ühendust kauba saatjast hagejaga. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja on veolepingu täitmisel rikkunud CMR konventsiooni sätteid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puuduvad käesolevas vaidluses asjaolud, mis annaksid alust CMR art 17 p 2 kohaldamiseks ja kostja vastutusest vabastamiseks. Kohus on seisukohal, et vedaja ei ole täitnud oma kohustust mõistliku hoolsusega ning ei ole teinud kõik endast sõltuvat, et kohustust nõuetekohaselt täita. Ka Riigikohus on oma 07.12.2005.a. lahendis nr 3-2-1-127-05 leidnud, et isegi kauba rööv ei ole selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 p 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Käesoleval juhul aga ei nähtu, et vedaja oleks rakendanud kahju ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust. Pooled vaidlevad ka kahju suuruse üle. CMR art 23 p 1 kohaselt kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Sama artikli p 2 kohaselt määratakse kauba maksumus kindlaks börsi koteeringu alusel või kui see puudub, siis jooksva turuhinna alusel või mõlema puudumise korral sama liiki ja omadustega kauba tavalise maksumuse alusel. 6 Kohus ei nõustu kostja väitega, et kauba väärtus on tõendamata. Asjaolu, et 31.07.2006.a. 16:08 meilikirjavahetuses on märgitud ühe printeripesa hinnaks $2900 (tl 13, 31) ja järgnevas 01.08.2006.a. meilis (tl 30) $2300 (koos 20%-lise soodustusega), ei tõenda kauba tegelikku hinda, sest ei kostja ega hageja ei ole sellist kauba hinda üheski dokumendis kinnitanud. Samuti nõustub kohus hageja väitega, et 01.08.2006.a. 10.35 vastuses märgitakse, et lisaallahindlust rakendatakse üksnes PV 200 printeripeadele, mitte kaubaks olnud V 5300 printeripeadele. Kohtule esitatud V arve nr 63381 (tl 32), millel on ka hageja esindaja TRi omakäeline kinnitus ja T D INX USA hinnapakkumine (tl 40) tõendavad aga, et ühe printeripea tegelik maksumus on $3300. Vastavalt
§-ile 439 ei või aga kohus otsuses ületada nõude piire, mistõttu ei saa kohus lähtuda nimetatud hinnast kahju väljamõistmisel. Seoses sellega, et hageja tugineb pooltevahelisele elektronkirjavahetusele, kus ühe printeripea maksumuseks oli $2900, peab kohus põhjendatuks lähtuda antud summast. Võttes arvesse Eesti Panga kodulehel 17.04.2007.a. avaldatud kurssi 11,5524, on kahjuks seega 134 007,84 (2900 x 4 x 11,5524) krooni. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hagi on tõendatud ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus
lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Lukiina Vismann Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.