KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viivi Villemson Otsuse tegemise aeg ja koht 29.september 2008.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-08-24310 Tsiviilasi MK

) § 578 mõistes ning poolte suhtes tuleb 2 rakendada sõlmitud kompromissilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Hageja leiab, et kostjal puudus õiguslik alus debiteerida hageja arvelduskontolt laenulepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnevate kulutuste katteks enam, kui seda nägi ette poolte vahel 23.03.2005.a sõlmitud kokkulepe. Vastavalt

§ 578

lg-le 1 on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muuhulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tekib laenuandja ja laenusaaja vahel ebakindlus, millised on lepingupoolte vastastikused kohustused pärast laenulepingu lõpetamist. Selliste õiguste ja kohustuste fikseerimiseks ning ühtlasi õiguskindluse suurendamiseks sõlmitakse poolte vahel reeglina kompromissileping, mida pooled ka 23.03.2005.a tegid. Kompromissi näol on tegemist iseseisva võlasuhte tekkimise alusega, mis võib omada sarnaseid jooni teiste võlaõiguse instituutidega nagu võlatunnistus või nõudest loobumine. Kompromissi eristab teistest nõudest loobumisele suunatud kokkulepetest eesmärk muuta vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks selle suhtes, milline oli poolte tahe laenulepingu lõpetamisel. Seega on täidetud kompromissilepingu esimene eeldus, et poolte vahel eksisteeris vaieldav ja/või ebaselge õigussuhe. Teiseks eelduseks kompromissilepingu sätte kohaldamisel on vastastikused järeleandmised. Hageja poolt seisnes järeleandmine kostjale selles, et hageja tasus laenulepingu alusel saadud laenu põhiosa jäägi ja laenu intressi kostjale tagasi varem, kui seda nägi ette poolte vahel sõlmitud leping. Kostja poolt seisnes järeleandmine hagejale selles, et kostja ei nõudnud hagejalt laenulepingu punkti 4.2. alusel hagejalt hüvitisena kostjale ennetähtaegsest tagastamisest tulenevat kahju, sealhulgas ka laenulepingu järgi saamata jäänud tulu, mille maksimaalseks määraks oli intressisumma, mille hageja oleks pidanud tasuma laenu ennetähtaegsele tagastamisele järgneva kolme kuu eest, kui ennetähtaegset tagastamist ei oleks toimunud. Vastastikused järeleandmised kompromissilepingu sõlmimisel ei olnud ulatuslikud, kuid sellest sõltumata need eksisteerisid ning on ühtlasi ka kompromissilepingu sätete kohaldamise aluseks. Kompromissiga nõuetest loobumise korral võivad pooled kokku leppida

§ 207lõikes 1 sätestatud võlasuhete lõppemises, mida pooled ka tegid.

Kompromissilepingu tingimustena leppisid pooled lepingu alusel saadud laenu ennetähtaegses tagastamises ja laenulepingu lõpetamises ning selles, et hageja ja kostja loevad laenulepingu lõppenuks päeval, mil kostja lepingust tulenev nõue on rahuldatud. Kompromissilepinguga reguleerivad pooled uuesti omavahel vaieldavad õigussuhted ning kompromissilepingu eesmärk on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine. Seega oli poolte tahe kompromissilepingu sõlmimisel üheselt kooskõlas ka kompromissilepingu sõlmimise eesmärgiga. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes II on autorid asunud seisukohale, et kompromiss jääb kehtima, kui selgub, et kohustus oli olemas, kuid suurem või väiksem, kui pooled arvasid (lk 632, 3 lõige). Kostja seisukohast tulenevalt oli kostjal õigus hageja kontolt debiteerida laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulude katteks suurem summa, kui kompromissilepingus kokku lepitud, tuleb hageja arvates lähtuda kompromissilepingus sätestatust ning asuda seisukohale, et kostja poolt enam debiteerimine toimus õigusliku 3 aluseta ning hagejale tuleb alusetu rikastumise sätete alusel tagastada koos

§ 1035lg 3 p-st 2 tulenevate intressidega.

Hageja on seisukohal, et puuduvad igasugused alused pidada poolte vahel sõlmitud kompromissilepingut tühiseks, mille tagajärjel ei peaks kostja kompromissilepingust tulenevaid kohustusi täitma.

§ 578

lõike 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Sarnaseid õigussuhteid käsitleb Riigikohus oma lahendis RKTKo 3-2-1-69-06 punkt 14. Nõudest loobumisega lõpeb

§ 207

lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud.

II kommenteeritud väljaande autorid on asunud seisukohale, et hindamaks, kas kompromissilepingu sõlmimisega lõpevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. Kuna poolte vahel eksisteerib vaidlus selle üle, kas hageja oli kohustatud paralleelselt kompromissilepingus sätestatule täitma täiendavalt ja paralleelselt ka laenulepingust tulenevaid kohustusi, leiab hageja, et käesolevas tsiviilmenetluses tuleb tuvastada poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel. On ilmne, et pooltel oli ühine tahe tuua õiguslikesse suhetesse kindlust ja selgust, kuna pooled soovisid ennetähtaegselt lõpetada laenulepingut, mille tulemusena tekkis mõlemal poolel vajadus vastastikused õigused ja kohustused täpsustada ning fikseerida. Seega sõlmisid pooled kokkuleppe sisust ja eesmärgist ning tulenevalt poolte ühisest tahtest kokkuleppe sõlmimisel

§-le 578 vastava kompromissilepingu, mis oli suunatud ebaselge õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks poolte vastastikuse järeleandmise teel (RKTKo 3-2-1148-04 ja 3-2-1-87-07). Ei eksisteeri õiguslikku alust tõlgendada poolte vahel sõlmitud laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepet kuidagi teisiti, kui seda sätestab

§ 578

, sest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingupoole ühisest tegelikust tahtest ning juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (

§ 29lg 1).

Poolte ühine tahe lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisel oli suunatud laenulepingu ennetähtaegsele lõpetamisele ning tulenevalt asjaolust, et laenuleping lõpetati ennetähtaegselt, tekkis vajadus täpsustada ja fikseerida tingimused, mille põhjal on pooled nende vahelisi õigussuhteid nõus lõpetama. Kompromissilepingu sõlmimisel eeldatakse, et lepingupooled loobuvad oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued nõuded, siis nõudest loobumisega lõpeb (

§ 207

lg 1) võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Sellist eesmärki pooltevahelise tegeliku tahte alusel sõlmitud kokkulepe ju sisaldaski, mistõttu ei saanud poolte vahel lõpetatud õigussuhetest tekkida hiljem täiendavaid kohustusi. Seega puudus kostjal õiguslik alus debiteerida hageja arvelduskontolt rahalisi vahendeid laenulepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnevate kulude katteks enam kui kompromissilepinguga kokku lepitud ning kostja oli sellistest asjaoludest, kui panganduse alal tegeleva ettevõttena, ilmselgelt teadlik, toimides pahauskselt. 4 Hageja on seisukohal, et pooled on kohustatud lähtuma 23.03.2005.a sõlmitud kompromissilepingust ning kostja on hageja kontolt debiteerinud ilma õigusliku aluseta 812,84 eurot (12 729,07 krooni). Tulenevalt asjaolust, et kokkuleppes lepiti muuhulgas kokku konverteerimise kursis 1 euro = 15,66 krooni, siis tagasiarvestuse tegemisel on hageja õigustatud rakendama sama kurssi. Seega on hageja põhinõue kostja vastu 12 729,07 krooni. Kostja käitumine õigusliku aluseta hageja rahaliste vahendite omandamisel on paralleelselt käsitletav ka hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tegevusena. Hageja leiab, et kostjalt tuleb hageja kontolt alusetult debiteeritud summa välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel (

§ 1028

lg 1) ning kui kostja teadis või pidi krediidiasutusena debiteerimise ajal teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks vastavalt alusetu rikastumise sätetele, nõuab hageja kostjalt vastavalt

§ 1035lg 3 p-le 2 saadud raha eest intressi seadusega sätestatud suuruses.

Hageja palub kostjalt välja mõista 12 729,07 krooni

§ 8

lg 1, 2, § 11 lg 4, § 30 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 94 lg 1, § 100, § 101 lg p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 114 lg 1, § 578 lg 1, 2, § 1028 lg 1 alusel. Kostja vastuväited ja selle põhjendused

1. Kostja vaidleb hagile vastu.
2. Lepingu p 4.
3. kohaselt kuulub laenulepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnevate kulude hulka muuhulgas ka lepingu järgi saamata jäänud tulu kuni kolme kuu intresside ulatuses. Asjaolu, et kostja kajastas kokkuleppes saamata jäänud tulu kolme kuu intresside ulatuses (1 128,7 eurot) ekslikult kogunenud intressina, ei tähenda, et kostja debiteeris lõpetamisega kaasnevate kulutuste katteks enam, kui seda nägi ette poolte vahel 23.03.2005.a sõlmitud kokkulepe. Erinevus hageja arvelduskontolt debiteeritud summa 90 911,93 eurot ja 23.03.2005.a kokkuleppes näidatud summa 90 099,09 eurot vahel tuleneb asjaolust, et kokkuleppes ei kajastatud laenusaajate võlgnevust summas 723,47 eurot (sellest 241 eurot moodustas võlgnetav laenu põhisumma ning 482,47 eurot tasumata intress), mis oli muutunud sissenõutavaks 21.03.2005.a, kuid mille laenusaajad olid jätnud tähtaegselt tasumata. Kokkuleppe sõlmimise momendiks tekkinud võlgnevust kostja ees on hageja tunnistanud oma 26.05.2005.a e-kirjas. Nimetatud summat ei kajastatud kokkuleppes, kuna see summa tulnuks vastavalt lepingule tasuda 21.03.2005, see tähendab enne laenulepingu ennetähtaegset lõpetamist 23.03.
4. Kostja valmistas laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkuleppe teksti 23.03.2005.a ette arvestusega, et laenusaajad on kõik 23.03.2005 sissenõutavaks muutunud kohustused nõuetekohaselt täitnud, mistõttu ei kajastunud kokkuleppes 21.03.2005.a tekkinud võlgnevus. Lisaks hageja võlgnevusele oli hageja arvelduskontolt debiteeritud summa kokkuleppes toodust suurem kogunenud viiviste võrra. Kokkuleppe p 2 kohaselt kohustusid laenusaajad tasuma nõudesumma pangale 24.03.2005, kuid raha laekus kostjale alles 28.03.
5. Nordea Panga eraisiku laenulepingu üldtingimuste § 3

§ 578tähenduses.

1. Kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise puhul ei ole laenuandja ja laenusaaja vaheline õigussuhe vaieldav ega ebaselge, sest kõik poolte vastastikused nõuded on laenulepinguga kindlaks määratud: laenu tagasimakse graafik, intress, viivis, laenulepingu ennetähtaegse lõpetamisega seonduvad kulud ja kahjud. Liiatigi ei tulene kokkuleppe sõnastusest, et pooled loevad kõik laenulepingust tulenevad nõuded pärast kokkuleppes märgitud nõudesumma tasumist lõppenuks. Laenulepingu puhul on tegemist kestvuslepinguga, mistõttu vabastab lepingu lõpetamine pooled vastupidise sõnaselge kokkuleppe puudumisel üksnes edaspidi tekkivatest kohustustest, kuid lepingust enne selle lõpetamist tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
2. Poolte vahel 23.03.2005.a sõlmitud kokkulepe reguleerib üksnes neid suhteid, mis on kokkuleppes kirjas. Kokkuleppes ei ole käsitletud kõiki laenulepingust tulenevaid arvestusi ning ka kokkuleppe sõnastus ei pretendeeri niisugusele kõikehõlmavusele. Sellele viitab muuhulgas ka kokkuleppe vahetu eseme (90 099,09 euro tasumise) defineerimine “Nõudesummana" ning nõudesumma tasumise tingimuste kokkuleppimine, samas kui laenulepingu loevad osapooled lõppenuks päevast, mil panga lepingust tulenev nõue (nõuded) on rahuldatud. Tulenevalt asjaolust, et laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepe ei ole käsitletav kompromissilepinguna

§ 578

tähenduses, ei lõppenud hageja kohustus tasuda laenulepingust enne kokkuleppe sõlmimist tekkinud võlgnevused lisaks kokkuleppes toodud nõudesummale. Seetõttu oli kostjal 28.03.2005.a õigus debiteerida hageja arvelduskontolt lisaks nõudesummale ka 21.03.2005.a sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 723,47 eurot ja kogunenud viivised summas 89,37 eurot. Vastavalt Nordea Panga eraisiku laenulepingu üldtingimuste § 3 lg-le 1 oli kostjal õigus debiteerida kõik lepingu järgi kostjale tasumisele kuuluvad summad lepingus näidatud laenusaaja kontolt laenusaaja täiendava korralduseta. Isegi juhul, kui kokkulepe oleks tõlgendatav kompromissilepinguna, siis ei loobunud laenulepingu pooled selle tagajärjel oma nõuetest.

§ 578

lg 2 kohaselt üksnes eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Antud juhul ei olnud hageja ja kostja tahe 6 kokkuleppe sõlmimisel suunatud laenulepingust enne kokkuleppe sõlmimist tekkinud võlgnevuste kustutamisele, millele viitab nii kokkuleppe sõnastus kui ka kostja hilisem käitumine. Kostja 21.07.2005.a selgituskirjast tuleneb, et kokkuleppes toodud summad erinevad võlgnevuse tegelikust arvestusest pangatöötaja eksimuse tõttu. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ei ole võimalik eeldada kostja tahet loobuda laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel seni tekkinud võlgnevuste sissenõudmisest. Samuti on kostja veendunud, et kokkuleppe alusel ei omandanud pooled ühtki uut õigust ega kohustust, sest kõik selles sätestatud õigused ja kohustused tulenevad laenulepingust. Kostja on seisukohal, et 23.03.2005.a sõlmitud kokkulepe ei ole kompromissileping, millega kostja loobus lepingujärgselt kokkuleppe sõlmimise momendiks sissenõutavaks muutunud nõuetest hageja vastu. Seetõttu ei lõppenud hageja lepingust tulenev kohustus tasuda 21.03.2005.a sissenõutavaks muutunud laenu põhiosa ja intressimakse summas 723,47 eurot ning maksta tasumisega viivitatud päevade eest viivist summas 89,37 eurot. Kohtu põhjendused

1. Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde, kuid vähendas viivise summa võrra hagihinda 11 342 kroonini. Kostja esindaja vaidles hagile vastu.
2. Kohus asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
3. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et Plc Eesti filiaali ning MK ja EK vahel sõlmiti 22.08.2002.a laenuleping nr 09320823664 (edaspidi leping), mille kohaselt andis kostja hagejale laenu Tallinnas XXX asuva kinnistu ostmiseks summas 95 867 eurot 20 aastaks ning lepingu lahutamatuks osaks on eraisiku laenulepingu üldtingimused (t lk 13-14, 43-46). Vaidlus puudub poolte vahel selles, et MK ja EK soovisid kostjaga lepingut ennetähtaegselt lõpetada. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et Plc Eesti filiaali ning MK ja EK vahel sõlmiti 23.03.2005.a laenu ennetähtaegse tagasimaksmise kokkulepe (edaspidi kokkulepe), mille kohaselt hageja kohustus olemasoleva laenu jäägi, mis kokkuleppe allakirjutamise hetkel moodustas laenusumma 88 888 eurot, kogunenud intressi, mis seisuga 24.03.2005.a moodustas 1 165,60 eurot ja laenulepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnevad kulud summas 45,49 eurot, s o kokku 90 099,09 eurot, edaspidi nõudesumma, tasuma kostjale 24.03.2005.a (t lk 15). Vaidlus puudub poolte vahel selles, et hageja hilines kostja ees kokkuleppest tuleneva rahalise kohustuse täitmisega neli päeva. Vaidlus on poolte vahel selles, kas kostja oli õigustatud debiteerima hageja arvelduskontolt kokkuleppes märgitust 812,84 eurot enam ja kas poolte vahel sõlmitud kokkulepe on kompromissileping

§ 578tähenduses.

1. Lepingu p 4.2 kohaselt on juhul kui laenusaaja tagastab pangale laenusumma või osa sellest ennetähtaegselt intressiperioodi kestel, välja arvatud laenu kohene tagasimaksmine panga nõudel, pangal õigus nõuda, et laenusaaja hüvitab kõik sellega kaasnevad kulud ja kahjud, sealhulgas ka lepingu järgi saamata jäänud tulu, kuid mitte suuremas ulatuses kui lepingu lõpetamise või laenusumma ennetähtaegse tagastamise päevale järgneva kolme kuu intresside ulatuses. Seega oli hageja õigustatud lõpetama lepingut ja kostja nõudma lepingu lõpetamisega seonduvaid kulusid ja kahju. 7
2. Lepingu p 5 kohaselt on laenusaaja poolt makstava intressi arvestuse aluseks 6-kuu EURIBOR, mis on fikseeritud kaks pangapäeva enne iga algava intressiperioodi esimest päeva ja marginaal 2,8% aastas. Intressiperiood on 6 kuud.
3. Asjakohane on hageja osundamine

§ 578

lg 1, mille kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muuhulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Kohus nõustub hageja positsiooniga, et laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tekib laenuandja ja laenusaaja vahel ebakindlus osas, millised on lepingupoolte vastastikused kohustused pärast laenulepingu lõpetamist. Põhistatud on hageja arusaam, et kompromissi näol on tegemist iseseisva võlasuhte tekkimise alusega, mis võib omada sarnaseid jooni teiste võlaõiguse instituutidega nagu võlatunnistus või nõudest loobumine. Kompromissi eristab teistest nõudest loobumisele suunatud kokkulepetest eesmärk muuta vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks selles suhtes, milline oli poolte tahe laenulepingu lõpetamisel. Lepingu p 4.2 nähtuvalt puudus kostjal alus nõuda intresse lepingus sätestatud määras võrreldes intresside suurusega lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel. Seega muutubki pooltevaheline laenusuhe lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ebaselgeks. Kohus leiab, et kompromissilepingu esimene eeldus on täidetud ning poolte vahel eksisteeris ebaselge õigussuhe seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Teiseks eelduseks kompromissilepingu sätte kohaldamisel on vastastikused järeleandmised. Hageja poolt seisnes järeleandmine kostjale selles, et hageja tasus laenulepingu alusel saadud laenu põhiosa jäägi ja laenu intressi kostjale tagasi varem, kui seda nägi ette poolte vahel sõlmitud leping. Kostja poolt seisnes järeleandmine hagejale selles, et kostja ei nõudnud hagejalt laenulepingu punkti 4.2. alusel hüvitisena kostjale ennetähtaegsest tagastamisest tulenevat kahju, sealhulgas ka laenulepingu järgi saamata jäänud tulu, mille maksimaalseks määraks oli intressisumma, mille hageja oleks pidanud tasuma laenu ennetähtaegsele tagastamisele järgneva kolme kuu eest, kui ennetähtaegset tagastamist ei oleks toimunud. Kompromissiga nõuetest loobumise korral võivad pooled kokku leppida

§ 207

lõikes 1 sätestatud võlasuhete lõppemises, mida pooled ka tegid ning leppisid kompromissilepingu tingimustena kokku lepingu alusel saadud laenu ennetähtaegses tagastamises ja laenulepingu lõpetamises ning selles, et hageja ja kostja loevad laenulepingu lõppenuks päeval, mil kostja lepingust tulenev nõue on rahuldatud. Kompromissilepinguga reguleerivad pooled uuesti omavahel vaieldavad õigussuhted ning kompromissilepingu eesmärk on välistada edaspidi vaieldavatele või ebaselgetele õigussuhetele tuginemine. Seega oli poolte tahe kompromissilepingu sõlmimisel kooskõlas ka kompromissilepingu sõlmimise eesmärgiga. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes II on autorid asunud seisukohale, et kompromiss jääb kehtima, kui selgub, et kohustus oli olemas, kuid suurem või väiksem, kui pooled arvasid (lk 632, 3 lõige). Ebaõige on kostja seisukoht, et tal oli õigus hageja arvelduskontolt debiteerida laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise kulude katteks suurem summa, kui kokkuleppes fikseeritud. Kohus soostub hageja seisukohaga, et tuleb lähtuda kompromissilepingus sätestatust ning kostja poolt enam debiteerimine toimus õigusliku aluseta ja tegemist on poolte vahel sõlmitud kokkuleppe tingimuste rikkumisega. 8

§ 578

lõike 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Sarnaseid õigussuhteid käsitleb Riigikohus oma lahendis RKTKo 3-2-1-69-06 punkt 14. Nõudest loobumisega lõpeb

§ 207

lg 1 kohaselt võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud.

II kommenteeritud väljaande autorid on asunud seisukohale, et hindamaks, kas kompromissilepingu sõlmimisega lõpevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromissilepingus kokkulepituga või jäävad algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides. 23.

§ 29

lg 3 kohaselt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kuna poolte vahel eksisteerib vaidlus selle üle, kas hageja oli kohustatud kokkuleppes sätestatule täitma täiendavalt ja paralleelselt ka lepingust tulenevaid kohustusi, tuleb tuvastada poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel. Kohus asub seisukohale, et kokkuleppe sõlmimisega oli pooltel ühine tahe tuua õiguslikesse suhetesse kindlust ja selgust, kuna pooled soovisid ennetähtaegselt lõpetada laenulepingut, mille tulemusena tekkis mõlemal poolel vajadus vastastikused õigused ja kohustused täpsustada ja fikseerida. Seega sõlmisid pooled kokkuleppe sisust ja eesmärgist ning tulenevalt poolte ühisest tahtest vastavalt

§-le 578 kompromissilepingu, mis oli suunatud ebaselge õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks poolte vastastikuse järeleandmise teel (RKTKo 3-2-1-148-04 ja 32-1-87-07). Kompromissilepingu sõlmimisel eeldatakse, et lepingupooled loobuvad oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued nõuded, siis nõudest loobumisega lõpeb (

§ 207

lg 1) võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Sellist eesmärki pooltevahelise tegeliku tahte alusel sõlmitud kokkulepe sisaldas, mistõttu ei saanud poolte vahel lõpetatud õigussuhetest tekkida hiljem täiendavaid kohustusi. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostjal puudus õiguslik alus debiteerida hageja arvelduskontolt rahalisi vahendeid lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnevate kulude katteks enam kui kokkuleppes fikseeritud ning kostja oli sellistest asjaoludest, kui panganduse alal tegeleva ettevõttena teadlik. Argumenteeritud on hageja seisukoht, et pooled on kohustatud lähtuma 23.03.2005.a sõlmitud kokkuleppest ning kostja on hageja kontolt debiteerinud ilma õigusliku aluseta 812,84 eurot (12 729,07 krooni).

1. Meelevaldne on kostja seisukoht, et kokkuleppes ei ole käsitletud kõiki lepingust tulenevaid arvestusi ning ka kokkuleppe sõnastus ei pretendeeri niisugusele kõikehõlmavusele. Sellele viitab muuhulgas ka kokkuleppe vahetu eseme (90 099,09 euro tasumise) defineerimine “Nõudesummana" ning nõudesumma tasumise tingimuste kokkuleppimine, samas kui laenulepingu loevad osapooled lõppenuks päevast, mil panga lepingust tulenev nõue (nõuded) on rahuldatud. Kohus asub seisukohale, et kokkulepe sisaldab sõnaselgelt lepingu alusel laenu ennetähtaegseks tagasimaksmist ja lepingu lõpetamist, lepingu on allkirjastanud panga kaks töötajat. Seega lasus kostjal hoolsuskohustus kokkuleppes märgitud summade fikseerimisel. Ainetu on kostja väide, et kostja kajastas kokkuleppes saamata jäänud tulu kolme kuu intresside ulatuses (1 128,7 eurot) ekslikult 9 kogunenud intressina, mis aga ei anna alust kostjale debiteerida hageja arvelduskontolt lepingu lõpetamisega kaasnevate kulutuste katteks enam, kui seda nägi ette kokkulepe. Kohus juhindub ka heast pangatavast, mille kohaselt tuleb vormistada panga ja kliendi vahelised suhted kirjaliku lepinguga, mis koostatakse selgelt ja arusaadavalt. Lepingutingimustest peavad selguma mõlema osapoole õigused ja kohustused. Kohus asub seisukohale, et kokkuleppes on selgesõnaliselt fikseeritud lepingu lõpetamisega seonduvad kohustused.
2. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et Nordea Panga eraisiku laenulepingu üldtingimuste § 3 lg-le 1 alusel oli kostjal õigus debiteerida kõik lepingu järgi kostjale tasumisele kuuluvad summad lepingus näidatud laenusaaja kontolt laenusaaja täiendava korralduseta, kuid pooled on fikseerinud kokkuleppes seisuga 24.03.2005 laenu jäägi (t lk 43-46). Seega on kostja väide, et kokkuleppes ei kajastatud laenusaajate võlgnevust summas 723,47 eurot (sellest 241 eurot moodustas võlgnetav laenu põhisumma ning 482,47 eurot tasumata intress), mis oli muutunud sissenõutavaks 21.03.2005.a, kuid mille laenusaajad olid jätnud tähtaegselt tasumata, ebausaldusväärne. Lähtudes lepinguvabadusest ja sõltumata laenulepingu üldtingimustest, on pank vaba kliendiga lepingu- või kokkuleppetingimuste sõlmimisel. Kompromissilepingut saab sõlmida ainult selliste võlasuhete või kohustuste suhtes, mille sisu võivad võlasuhte pooled ise kujundada. Pooled võivad kokku leppida, et esialgne võlasuhe jääb kas kogu ulatuses või osaliselt kehtima. Kohus asub seisukohale, et kokkuleppes on pooled sõnaselgelt väljendanud hageja kohustusi seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega ning kostjal puudub alus nõuda veel täiendavalt lepingust tulenevaid kohustusi. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt on kokkuleppes toodud summad erinevad võlgnevuse tegelikust arvestusest pangatöötaja eksimuse tõttu (t lk 20-27, 31, 54). Kohus asub seisukohale, et panga töötajate eksimus ei saa olla aluseks hagi rahuldamata jätmiseks kuna õigussuhted panga ja töötajate vahel ei puutu asjasse. Ebaõige on hageja osundamine

-i alusetu rikastumise sätetele. Kohus asub seiskohale, et kuna poolte vahel sõlmitud kokkulepe on käsitletav kompromissilepinguna, siis kuuluvad kohaldamisele

-i lepingust tuleneva kahju hüvitamist käsitlevad sätted.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. 26. Kohus asub seisukohale, et kostja tekitas hagejale kahju kokkuleppes fikseeritud enam debiteeritud summa ulatuses (90 911,93 – 90 099,09) eurot x 15,66 krooni = 12 729,07 krooni. Hageja vähendas kahjusummat seoses makse tasumise hilinemisega viivise võrra. Seega on põhjendatud hageja nõue kostjalt välja mõista 11 342 krooni

§ 127lg 1 alusel. 27. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 144 p 1 kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse 10 alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Viivi Villemson 11