3-07-1719 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht
- juuni 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-1719 Haldusasi J.S. i kaebus Tartu Vangla toimingu – 20.06.2007 haige kinnipeetava etapeerimine Tartu Vanglast Tallinna Vangla haiglasse koos teiste kinnipeetavatega – õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
- detsembri 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus J.S. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- mai 2008 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – J.S. , esindaja advokaat Anne Nurmi Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Vangla, esindaja Eva Panksepp RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- detsembri 2007 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 03.06.
- MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED J.S. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingu – 20.06.2007 haige kinnipeetava etapeerimine Tartu Vanglast Tallinna Vangla haiglasse koos teiste kinnipeetavatega – õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt etapeeriti 20.06.2007 Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse üheksa kinnipeetavat. Nende hulgas oli kinnipeetav J.S. ja haige kinnipeetav N.Z. . N. Z. ile oli paigaldatud kusepõie kateeter ja pampersid. Ta viibis etapeerimisbussis eraldi kambris. Tallinna Vangla tervishoiuosakonna Maardu üksusesse saabumisel oli kinnipeetava üldine seisund raske, ta paigutati koheselt intensiivravi palatisse. N.Z. suri 27.06.
- Kaebuse esitaja väitis, et ta oli sunnitud vastu oma tahtmist sõitma ebahumaansetes tingimustes, mis solvas tema eneseväärikust ning mille tagajärjel oli J.S. sunnitud pöörduma psühholoogi poole antidepressantide saamiseks. Kuna haige kinnipeetava väljaheited haisesid kohutavalt, oli kaebuse esitaja sunnitud 2,5 tunni jooksul Tartust Tallinnasse sõites kannatama vaimse vägivalla all ja pidi kõike seda õudust vaatama. Raskelt haige N.Z. ei suutnud ennast kontrollida ja tema väljaheidete haisu likvideerimiseks pihustasid valvurid haige peale piiritust. Kõik see mõjus J.S. ile halvasti, sest ta nägi inimese surmaeelset seisundit, põdedes ise surmahaigust. Sellega põhjustas Tartu Vangla kaebuse esitaja tervisele kahju ja alandas tema inimväärikust. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli N. Z. il diagnoositud üldine kurnatus. Ühtegi haigust, mis etapeerimise käigus teistele isikutele (sh kinnipeetavatele) võiks potentsiaalselt ohtlik olla, tal ei esinenud. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja dr Piret Paap konsulteeris samal päeval Tallinna Vangla tervishoiuosakonnaga ning ühiselt otsustati ta sinna saata plaanilises korras saatmisautoga. Konvoeerimise päeval ei olnud N. Z. i tervislik seisund selline, mis oleks vajanud etapeerimist isoleeritult. Oma seisundi tõttu oli talle asetatud pampersid ja kusepõie kateeter, et välistada spontaanset urineerimist ja defekatsiooni ning sellest tekkida võivaid ebameeldivusi. N.Z. paigutati eraldi ette ühekohalisse kambrisse, kaebuse esitaja paigutati taha neljakohalisse kambrisse. Saadetavad olid teineteisest eraldi paigutatud ning omavahel kokku ei puutunud. Sõidu ajal oli saatebuss korralikult ventileeritud, samuti oli avatud bussi tagaosas neljakohalise kambri läheduses olev katuseluuk. Saatmise ajal olid tingimused tavapäraselt head. Buss oli enne saatmise algust puhas ja korrektne. N. Z. ist võis erituda spetsiifilisi lõhnu, kuid sellega ka ebameeldivused piirdusid. Kaebuse esitaja tervisekaardist nähtub, et kaebuse esitajale ei ole 20.06.2007 sündmused tervisekahjustust põhjustanud. Kaebuse esitaja poolt kirjeldatud üleelamised on esitatud rahasaamise eesmärgil. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
- detsembri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tulenevalt justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ (edaspidi Määrus nr 17) §-st 26 lg 2 otsustab erakorralise saatmise tervishoiuteenuse osutaja juurde ja Tallinna Vangla tervishoiuosakonda vangla direktor või kõrgeim kohalviibiv vanglaametnik meditsiiniosakonna juhataja või valvearsti ettepanekul. 2 Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Paap ei näinud põhjusi, miks pidanuks N.Z. etapeeritama eraldi transpordiga. N. Z. i tervislik seisund oli stabiilne, tal oli haiguse lõppstaadium. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja arvamuse kohaselt ei olnud erakorraliseks saatmiseks vajadust, sest N.Z. põdes pikaajalist kroonilist haigust, millega tema organism oli harjunud. N. Z. i etapeerimiseks meditsiinilist vastunäidustust ei olnud. Seega ei rikutud kaebuse esitaja etapeerimisel Määrust nr
- N.Z. asus etapeerimisbussi eraldi lukustatud boksis (vaheseinte taga). Kui kaebuse esitajal oli ebameeldiv vaadata raskelt haiget, oli tal võimalus haiget mitte jälgida ning mitte vaadata tema poole. Kuigi kaebuse esitajal oli ebameeldiv tunda temast erituvat spetsiifilist ebameeldivat lõhna, ei olnud taoline ebamugavus sedavõrd tõsine ja intensiivne, mis oleks rikkunud kaebuse esitaja õigusi, mis on sätestatud Põhiseaduse (PS) §-s 18, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kaebuse esitaja etapeerimist koos raskelt haigega etapeerimisbussis, kus oli tunda ebameeldivat lõhna, ei saa käsitleda ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumisena. Nimetatu kohaselt ei või kedagi piinata ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Ebameeldiva lõhna talumist etapeerimisel 2,5 tunni vältel ei saa käsitleda ebainimliku ja alandava kohtlemisena. Pigem on see ebameeldiv, kuid talutav üleelamine. Tuvastamist ei leidnud, et kaebuse esitajale põhjustati etapeerimisel suuri vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Ebamugavused olid antud olukorras õigustatud. Alandava kohtlemisena käsitletakse Euroopa Kohtu poolt kohtlemist, mis alandab raskesti kedagi teiste ees või sunnib kedagi käituma vastu tema enda tahtmist või südametunnistust. Väärkohtlemine peab olema teatava minimaalse raskustasemega, et oleks kohaldatav artikkel
- Ebamugavustunnet ei saa võrdsustada terviserikkega. See, et kaebuse esitaja pöördus arstide poole pärast etapeerimist, ei tõenda, et pöördumine oli tingitud etapeerimisest. Tervise halvenemine ei ole iga kord tingitud välisfaktoritest. Kuna ei leidnud tuvastamist Tartu Vangla tegevuse õigusvastasus kaebuse esitaja etapeerimisel 20.06.2007, puudub ka alus mittevaralise kahju hüvitamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED J.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
- detsembri 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista Tartu Vanglalt välja hüvitis moraalse kahju tekitamise eest summas 60 000 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt transpordib Tartu Vangla kinnipeetavaid nende väärikust alandavalt. 20.06.2007 etapeerimise ajal läbielatu alandas kaebuse esitaja inimväärikust. Sellises seisundis haiget nagu oli N. Z. , oleks tulnud transportida eraldi, et teistele mitte ebamugavusi tekitada. Euroopa Vanglareeglistiku p. 32.2 kohaselt on keelatud etapeerida kinnipeetavaid transpordivahendites, mida ei saa korralikult tuulutada ja kus pole valgustust. Antud asja juures on tõendid, mis kinnitavad kaebuse esitaja pöördumist 24.07.2007 psühholoogi vastuvõtule, kus avastati kaebuse esitajal depressioon ja kirjutati välja antidepressandid. N.Z. paigutati Maardu haiglas intensiivravi palatisse, mis tõendab seda, et tema tervislik seisund ei olnud stabiilne ja teda ei oleks tohtinud transportida koos teiste kinnipeetavatega. Etapeerimise ajal ignoreerisid Tartu Vangla töötajad N. Z. i palvet saada juua. Samuti üritasid Tartu Vangla töötajad N. Z. ist tulevat halba lõhna summutada, tema peale piiritust pritsides. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et temale on tekitatud psühholoogiline trauma, mis ei parane kogu elu jooksul. 3 Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt konsulteeris Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Paap Tallinna Vangla Tervishoiuosakonnaga, kes ei pidanud vajalikuks N. Z. ile erisõidukit järele saata. N.Z. oli pestud, talle oli paigaldatud kateeter ning pabermähkmed. Kogu etapeerimise vältel ei toimunud saatebussi roojamist, buss oli tuulutatud ning saatemeeskonna kinnitusel ei olnud bussis sedavõrd ebameeldivat lõhna, mis oleks neid häirinud. Piiritust ega muud alkoholi Tartu Vanglas ega saatebussides ei ole. Saatemeeskond võib käte vm puhastamiseks kasutada alkoholi mittesisaldavat desinfitseerivat vahendit, etapeeritavate peale seda ei pritsita. Saatebuss, milles Tartu Vangla kinnipeetavaid etapeerib, vastab kaasaja nõuetele, olemas on valgus ning värske õhu juurdepääs, transporditavad kinnipeetavad on paigutatud ühe kuni neljakaupa eraldi boksidesse, mille alumine osa on metallist ja ülemine osa võre. Apellant oli paigutatud saatebussi lõpus paiknevasse neljasesse boksi, N.Z. aga bussi eesosas olevasse ühekohalisse boksi. Nende kahe boksi vahel on rida teisi bokse, kinnipeetavatel on võimalik näha vaid üksteise pead, kuid mitte keha ega selle asendit. Seega ei saanud kaebuse esitaja näha, millises asendis oli N. Z. . Isegi juhul, kui Z. i nägemine tekitas J.S. is tõepoolest ebamugavus- või ebameeldivustunde, ei ole see käsitletav kahjuna, mida tuleks rahaliselt kompenseerida. Olukorras, kus vanglal tuleb valida ühe kinnipeetava terviseseisundi ja teiste kinnipeetavate ebameeldivustunde vahel, tuleb suurema kahju ärahoidmise eesmärgil eelistada esimest. N.Z. vajas statsionaarset arstiabi, mida Tartu Vangla talle pakkuda ei saanud. Kaebuse esitajal ei tekkinud pärast 20.06.2007 sündmusi mingeid tervisehäireid, mida tal ei oleks olnud juba varem. Kaebuse esitaja ei pöördunud pärast etapeerimist psühholoogi ega psühhiaatri poole, ta tegi seda esmakordselt alles 29.10.2007, milline asjaolu ei tõenda, et tal oleksid olnud hingelised üleelamised just kõnealuse sündmuse tõttu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
- detsembri 2007 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi taotluse tunnistada apellatsioonimenetluses vastustajaks Tallinna Vangla, sest HKMS § 34 lg 3 järgi ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud ja asja materjalidest nähtuvalt ei ole Tallinna Vangla olnud vastustajaks esimese astme kohtus, mistõttu ei saa Tallinna Vanglat kaasata vastustajana ka apellatsioonimenetluses. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti PS § 18 ja Euroopa Vanglareeglistiku p 32.
- Vaidlustatud otsuse põhjendusi ja asja materjalidest nähtuvaid mõlema poole selgitusi arvestades nõustub ringkonnakohus sellega, et J.S. i etapeerimisel 20.06.2007 ei rikutud tema suhtes PS § 18, mis keelab isiku piinamise, julmalt või väärikust alandavalt kohtlemise ning karistamise. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et haige N. Z. i Maardu Haiglasse transportimine koos teiste kinnipeetavatega ühes saatmisautos ei tekitanud sellist olukorda, mida saaks võrrelda PS 4 §-s 18 märgituga. Samuti ei ole õige viide Euroopa Vanglareeglistiku p 32.2 rikkumisele, sest selles räägitakse vangide transportimise keelust halva ventilatsiooni või valgustusega veokis või sellistes tingimustes, mis võivad põhjustada asjatuid füüsilisi ebameeldivusi või alandusi. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja vaidlustanud vangla toimingut seetõttu, et saateautos valitsenud tingimused ei vastanud nõuetele, vaid seetõttu, et tema arvates ei oleks tohtinud haiget N. Z. it koos teiste kinnipeetavatega transportida. Selles osas on halduskohus põhjendatult viidanud Määrusele nr 17 ja leidnud, et 20.06.2007 etapeerimisel Määruses nr 17 sätestatud korda ei rikutud ning kuna puudus vastav meditsiiniosakonna juhataja või valvearsti ettepanek N. Z. i saatmiseks Tallinna Vangla tervishoiuosakonda erakorralisel vajadusel, siis oli Tartu Vanglal õigus saata N.Z. haiglasse samas saateautos koos teiste kinnipeetavatega. Mis puudutab apellandi väidet selle kohta, et N. Z. i seisundis ja väljanägemisega inimesi tulnuks transportida eraldi, et mitte põhjustada teistele tarbetuid ebamugavusi, siis ka selles osas on halduskohus põhjendatult viidanud olukorra sarnasusele haiglaga, kus võivad samuti koos olla üliraskelt haiged isikud ja tervemad patsiendid ning vajadusele suhtuda sellistesse üksikolukordadesse tolerantselt. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus jättis ebaõigesti arvestamata temal seoses 20.06.2007 etapeerimisega tekkinud suured hingelised ja füüsilised kannatused. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et asja materjalidega ei ole tuvastatud selliste hingeliste või füüsiliste kannatuste tekkimist kaebajal seoses etapeerimisega, mis annaksid kaebajale aluse nõuda Tartu Vanglalt moraalse kahju hüvitamist juhul, kui vangla toiming osutub õigusega vastuolus olevaks. Toimikus olevast J.S. i tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja vahetult pärast 20.06.2007 pöördunud meditsiiniosakonna poole seoses väidetavalt pärast etapeerimist tekkinud depressiooniga ning antidepressant Noritren on talle välja kirjutatud alles 24.07.2007 seoses J.S. i kaebusega, et tal esinevad unehäired. Asjaolu, et J.S. on etapeerimisega seotust rääkinud psühholoog L. Pihkvale ning viimane on kaebaja edasi saatnud kliinilise psühholoogi vastuvõtule, ei anna ringkonnakohtu arvates veel alust asuda seisukohale, et sellega ongi tõendatud J.S. il esineva depressiooni seotus 20.06.2007 toimunud etapeerimisega. Kuna J.S. il puudub õigus vaidlustada N. Z. i isikuga seotud etapeerimise tingimusi ja korda ning kaitsta esitatud kaebuses kellegi teise õigusi, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta need apellandi väited, mis puudutavad N. Z. i õiguste väidetavat rikkumist. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi menetluskulud tema enda kanda. Viivi Tomson Agu Timmi 5 Maili Lokk