KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2008 Tartu Haldusasja number 3-08-990 Haldusasi G.A.B.i kaebus Rakve

§ 11lg 31 p 5 alusel selle esitajale läbivaatamatult.

Määruse kohaselt kehtestavad kaebuse õigusliku alusena viidatud ORAS §-d 7; 8 lg 3 p 1 ja 12 lg 1 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist nõudma õigustatud isikute ringi ja omandireformi objektiks olevat vara omavate isikute üldise kohustuse see õigustatud subjektile tagastada. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste läbivaatamise täpsem kord on kinnitatud VV 28.08.1991 määrusega nr 161. Selles kehtestatust tuleneb, et enne kui saab asuda vara tagastamise küsimust lahendama, on vajalik, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalik komisjon on vastava avalduse läbi vaadanud ja teinud oma otsusega kindlaks, et taotletav vara on omandireformi objektiks ja taotleja selle tagastamise õigustatud subjektiks. Kaebaja on oma avalduse Lääne-Viru Maavalitsusele saatnud vaid mõni päev enne kohtusse pöördumist ja kaebuse esitamise hetkel komisjoni otsus puudus. Seega on kaebus ennatlik, sest selle esitajal pole veel tekkinud õiguslikku alust väita, et Rakvere Linnavaraameti vaidlustatud käskkirjad rikuvad õigusvastaselt tema seadusest tulenevaid õigusi. Kaebuse esitamiseks vajalikku õiguslikku alust ei saa tuleneda ka viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-2-1-07, sest ka seal on märgitud ainult seda, et Saksamaale ümberasunud isikute PS §-dest 13 ja 14 tulenevate õiguste tagamiseks tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes hakata neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldusi läbi vaatama. Lisaks väärib tähelepanu Riigikohtu seisukoht, et kui avaldus esitatakse esmakordselt alles nüüd, tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas see üldse on esitatud mõistliku aja jooksul.

§ 7

lg 1 kohaselt on halduskohtusse pöördumine võimalik vaid oma isiklike subjektiivsete õiguste ja vabaduste kaitseks. Sama seadustiku § 11 lg 31 p 5 kohaselt tuleb kaebus määrusega tagastada, kui kaebajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tartu Halduskohus õigustatud G. A. B kaebust menetlema ja peab selle

§ 11lg 31 p 1 alusel tagastama.

Samadel põhjustel pole kohtul alust ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. G. A. B esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. mai 2008 määruse tühistamist ning asja saatmist menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus

§ 11lg 3¹ p 5 valesti sisustanud.

ORAS § 4 kohaselt on omandireformi õigustatud subjektiks iga isik, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist. ORAS § 8 lg 3 p 1 sätestab, et vara tagastamist on muuhulgas õigus nõuda endise omaniku lapsel. Kaebaja on endise omaniku laps, tema isale kuulunud vara on õigusvastaselt võõrandatud ning Rakvere Linnavaraameti vaidlustatud käskkirjadega erastatud kolmandatele isikutele. Kaebuse saaks

§ 11

lg 3¹ p 5 alusel tagastada üksnes juhul, kui nimetatud asjaoludel ei saaks selle esitaja ühelgi juhul nõuda vara tagastamist. Kaebuses kirjeldatud asjaolude tõendatust eeldades on selge, et kaebaja võib olla omandireformi õigustatud subjektiks ning vaidlustatud käskkirjad võivad tema õigusi rikkuda. Tulenevalt

§-st 7 lg 1 on kaebajal seega õigus nõuda selliste haldusaktide tühistamist. Asjakohatu on kohtu viide sellele, et kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamise kohta puudub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsus. Kaebaja subjektiivne õigus nõuda isale kuulunud vara tagastamist tuleneb ORAS §-st 8 lg 3 p 1. Nimetatud sätte kohaselt on kaebaja subjektiivse õiguse tekkimise eelduseks üksnes fakt, et ta on õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku laps. Viidatud kohaliku komisjoni otsus saab seda fakti kas kinnitada või mitte, ent mitte seda fakti luua. Seega ei ole kohaliku komisjoni otsusel kaebaja subjektiivse õiguse tekkimise seisukohalt sellist tähendust, nagu kohus on sellele omistanud. Juhul, kui kaebuses esitatud asjaolud võimaldavad nende tõendatust eeldades järeldada, et kaebaja võib olla omandireformi õigustatud subjektiks, peab kohus kaebust menetlema. Määruses kaebuse tagastamise põhjendamiseks esitatud argumendid võiksid olla 2 asjakohased kaebuse menetluse peatamise otstarbekuse, ent mitte kaebuse menetlusse võtmise seisukohalt. Lisaks esitas kaebaja 15.05.2008 halduskohtule analoogse kaebuse muu õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mille Tartu Halduskohus võttis 16.05.2008 menetlusse (haldusasi nr 3-08-970), rahuldades ka esialgse õiguskaitse taotluse. Ühe ja sama olukorra kardinaalselt erinev lahendamine sama halduskohtu poolt ei ole korrektne, ei võimalda isikul oma õigusi efektiivselt kaitsta ning kahjustab õiguskindlust. Kuigi kohus on otsustanud kaebuse tagastada, on kohus määruses märkinud, et jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Rahuldamata saab jätta vaid sisuliselt läbi vaadatud taotlust.

§-st 12¹ lg 2 tulenevalt saab halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt lahendada alles pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kuna halduskohus otsustas kaebust mitte menetlusse võtta ja selle tagastada, ei olnud kohtul alust esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt lahendada ja seda rahuldamata jätta. Esialgset õiguskaitset tuleb viivitamatult kohaldada, et kaebajal säiliks reaalne võimalus vara tagasi saada. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 4. Rakvere Linnavalitsus vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning halduskohtu 28. mai 2008 määruse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt jõudis halduskohus õigele järeldusele, et kaebus on esitatud isiku poolt, kellel tulenevalt

§-st 7 lg 1 puudub kaebeõigus. Kaebaja ei ole isikuks, kellele vara 1939 kuulus ja ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, milline on tema seos isikuga, kes oli vara registrisse 1939 kantud vara omanikuna. Kui eeldada, et kaebaja on vara omaniku poeg, siis on ta vastavalt ORAS §-le 8 lg 3 omandireformi õigustatud subjekt. On võimalik, et ka kaevatavates haldusaktides nimetatud vara on omandireformi objektiks kui õigusvastaselt võõrandatud vara, kuid selleks, et õigustatud subjektil oleks õigus nõuda vara tagastamist ja pöörduda halduskohtusse oma rikutud õiguste kaitseks, pidi õigustatud subjekt vastavalt ORAS §-le 16 lg 1 esitama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse kuni 17.01.1992. Kuna avalduste esitamise tähtaega pikendati erandina kuni 31.03.1993, siis pidi kaebaja igal juhul enne nimetatud kuupäeva esitama avalduse sooviga õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Vastavalt ORAS §-le 16 lg 3 kehtestab avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra Vabariigi Valitsus. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 34 kohaselt teeb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon otsuse, kas tegemist on varaga, milline on omandireformi objektiks, ja kas isik, kes vara taotleb, saab olla vara tagastamise õigustatud subjektiks. Seega ei anna väide, et tegemist on õigustatud subjektiga, veel alust kohtusse pöördumiseks, sest puudub pädeva haldusorgani otsus õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ja kohtul oli põhjendatud alus tagastada kaebus läbivaatamatult juhindudes

§-st 11 lg 31 p 1. Kuna kaebajal tulenevalt ülaltoodust ei saanud ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust ja isegi eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud, tuli kohtul juhinduda

§-s 11 lg 31 p 5 sätestatust. Kaebus on esitatud ennatlikult, sest kaebaja ei saa lähtuda eeldusest, et tema avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks menetletakse ja/või rahuldatakse. Riigikohtu otsuse nr 3-3-2-1-07 p 44 sedastab, et „Üldkogu ei saa välistada, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust 3 Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult. Viidatud lahendist tuleneb, et kaebajal ei saa olla põhjendatud ootust, arvestades möödunud aega nii 31.03.1993 kui 12.10.2006, et võetakse vastu haldusakt, millega ta õigustatud subjektiks tunnistatakse. Vastustaja on määruskaebuses viidatud 15.05.2008 esitatud kaebusele vastanud ja teinud ettepaneku

§ 11

lg 31 p-de 1 ja 5 kohaldamiseks, seega on võimalik, et ka nimetatud kaebus tagastatakse eeltoodud motiividel. Antud kaebuse menetlusse võtmine oli ennatlik ja toimus ilmselt olukorras, kus kohtunik ei olnud tutvunud, et kaebuse materjalidele oli lisatud üksnes Lääne-Viru Maavalitsusele esitatava õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse projekt, mitte aga otsus isiku õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Kuna halduskohus otsustas kaebust mitte menetlusse võtta ja selle tagastada, ei saanud kohus ka esialgset õiguskaitset kohaldada, sest kaebaja ei olnud isikuks, kelle õigusi kaevatavad haldusaktid rikuvad, ja seega ei olnud põhjendatud ka õiguskaitse taotlust sisuliselt lahendada. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT MÄÄRUSKAEBUSE VASTUSE OSAS 5. G. A. B poolt vastustaja vastusele esitatud seisukoha kohaselt ei ole halduskohus kaebust tagastades kasutanud põhjendust, et kaebaja ei ole tõendanud enda ja tagastamisele kuuluva vara endise omaniku vahelist seost. Selline põhjendus ei ole ka asjakohane, kuna nimetatud küsimust saab kohus analüüsida kaebust sisuliselt lahendades. Vastustaja viited õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtajale on vastuolus Riigikohtu lahenditega. Riigikohus on asunud seisukohale (otsus nr 3-3-2-1-07), et Saksamaale ümberasunute vara suhtes esitatud tagastamisavaldusi tuleb menetleda ka siis, kui neid ei olnud omandireformi aluste seaduses sätestatud tähtajaks esitatud. Lisaks on see, kas avaldus vara tagastamiseks on esitatud tähtaegselt ning kas on täidetud muud eeldused selle rahuldamiseks, küsimus, mida kohus ei saa kaebuse menetlusse võtmise otsustamise staadiumis analüüsida. Põhjendamatu on vastustaja viide

§-le 11 lg 3¹ p 1. Viide nimetatud sättele määruse viimases lõigus on ilmselt trükiviga ja kohus on kaebust tagastades tuginenud üksnes

§-le 11 lg 3¹ p

1. See asjaolu nähtub ka halduskohtu 26.06.2008 määrusest. Kaebuse esemeks oleva vaidluse lahendamiseks ei eksisteeri kohustuslikku kohtuvälise lahendamise korda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
3. mai 2008 määrus muutmata. Tartu Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise aluseks.
4. G.A.B. on esitanud kaebuse Rakvere Linnavaraameti
5. novembri 1994 käskkirja nr 82 p 3,
6. jaanuari 1995 käskkirja nr 118 p 9,
7. märtsi 1995 käskkirja nr 28 p 8 ja
8. juuli 1995 käskkirja nr 70 p 3 osaliseks tühistamiseks. 4 Nähtuvalt kaebuse esemest ja taotlusest, on õige määruskaebuse esitaja seisukoht, et halduskohtu viide vaidlustatud määruse viimases lõikes

§-le 11 lg 3¹ p 1 on ilmselt ekslik, sest kaebuse tagastamisel on halduskohus vaidlustatud määruse resolutsioonis tuginenud üksnes

§-le 11 lg 3¹ p

1. Lisaks eeltoodule ei eksisteeri kaebuse esemeks oleva vaidluse lahendamiseks kohustuslikku kohtuvälise lahendamise korda.
2. Seega otsustamaks, kas kaebus on õigesti selle esitajale tagastatud, tuleb tuvastada see, kas antud asjas kuulub kohaldamisele

§ 11

lg 31 p 5.

§ 11

lg 31 p 5 alusel tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud.

§ 11praegune redaktsioon kehtib alates 1.

septembrist

1. Selle paragrahvi
2. lõike punktiga 5 sarnast sätet seaduse varasemas redaktsioonis ei olnud. Eelnõu seletuskirjast tulenevalt on uue regulatsiooni eesmärk eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ja protestid ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Halduskohtusse pöördumise õigust reguleerib

§ 7, mille 1.

lõike kohaselt võib halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium on oma 15. mai 2008 määruses nr 3-3-1-9-08 asunud seisukohale, et

§ 11

lg 31 p 5 tuleb sisustada, lähtudes

§-st

1. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on
2. detsembri 2001 lahendites kohtuasjades nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 halduskohtusse pöördumise õigust selgitanud järgmiselt (mõlemas lahendis p 22): "Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi."
3. Seega tuleneb Riigikohtu eelnevalt viidatud lahenditest, et kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses.
4. Käesoleval juhul on halduskohus õigesti leidnud, et Rakvere Linnavaraameti
5. novembri 1994 käskkirja nr 82 p 3,
6. jaanuari 1995 käskkirja nr 118 p 9,
7. märtsi 1995 käskkirja nr 28 p 8 ja
8. juuli 1995 käskkirja nr 70 p 3 ei saa ilmselgelt rikkuda G.A.B.i õigusi ega piirata tema vabadusi. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt on kaebajal vastavalt ORAS §-dele 7, 8 lg 3 p 1 ja 12 lg 1 subjektiivne õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ning vaidlustatud 5 käskkirjad takistavad talle vara tagastamist. Kaebusest nähtub, et kaebaja on esitanud Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes
9. mail
10. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste läbivaatamise täpsem kord on kinnitatud VV 28.08.1991 määrusega nr
11. Selles sätestatust tuleneb, et enne, kui saab asuda vara tagastamise küsimust lahendama, on vajalik, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalik komisjon on vastava avalduse läbi vaadanud ja teinud oma otsusega kindlaks, et taotletav vara on omandireformi objektiks ja taotleja selle tagastamise õigustatud subjektiks. Ebaõige on määruskaebuse esitaja väide, et juhul, kui kaebuses esitatud asjaolud võimaldavad nende tõendatust eeldades järeldada, et kaebaja võib olla omandireformi õigustatud subjektiks, peab kohus kaebust menetlema. Nagu juba eelnevalt märgitud, seisneb kaebaja väitel subjektiivsete õiguste rikkumine selles, et vaidlustatud haldusaktid takistavad talle vara tagastamist. Kaebaja on oma avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes Lääne-Viru Maavalitsusele saatnud alles
12. mail 2008 ja komisjoni otsus selle kohta, kas vaidlustatud käskkirjades märgitud vara on omandireformi objektiks ja, kas taotleja on selle vara osas tagastamise õigustatud subjektiks, puudub. Kuna ei ole olemas veel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsust kaebaja tunnistamise kohta õigustatud subjektiks, siis ei saa haldusaktid ilmselgelt rikkuda tema õigusi ega piirata tema vabadusi.
13. Lähtudes eeltoodust, on kaebus õigesti tagastatud

§ 11lg 31 p 5 alusel kaebuse esitajale läbivaatamatult.

12. Kuna kaebus on õigesti tagastatud selle esitajale läbivaatamatult, siis on õigustatult jäetud ka rahuldamata esialgse õiguskaitse taotlus. Maili Lokk Üllar Roostoja 6 Viivi Tomson