Obsah (4)

§ 77§ 80§ 42§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Egon Konsand, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2008 Tartu Haldusasja number 3-07-165 Haldusasi E-

le.

§ 77

lg 4 sätestas, et kodanike perekondadele, kellel ei ole isikliku omandiõiguse alusel elamut, võidakse anda kasutamiseks köögiviljamaad ja § 99 lg 2 kohaselt köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastaseid istandikke, samuti püstitada ehitisi. Perekond M ile oli X tänava äärsel alal antud kasutada ligikaudu 750 m2 suurune maa-ala, mida saab käsitleda

st tulenevalt ainult köögiviljamaana. Seega puudus ja puudub ka praegu perekond M il õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, sest MaaRS § 22 lg 1 kohaselt ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades MaaRS §-is 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu- korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse 121

1. lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. HALDUSKOHTU LAHEND
2. Tartu Halduskohus jättis
3. novembri 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole asjassepuutuv kaebaja viide asjaolule, et puuvilja- ja marjaaed rajati ehituskrundi A-58 esialgsete omanike poolt seadusliku maakasutuse ajal, sest kaebaja ei ole endise omaniku õigusjärglane. Kaebaja ei ole nimetanud maakasutusõiguse andmise aega ega õiguslikku alust, mistõttu kohus asus seisukohale, et ta oli üks köögiviljamaa saajatest, mida jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsuse nr 5 alusel. Kuna puuvilja- ja marjaaed ei ole rajatud kaebaja poolt ja tema kasutusse anti maa 1973 köögiviljamaana, siis saab maakasutus tuleneda ainult endisest

st. Kooskõlas tol ajal kehtinud

§-iga 80 lg 1 kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike kooperatiivsete või ühiskondlike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste elamute juures olevat maad võidakse kasutada puuvilja- ja marjaaedade rajamiseks ning köögivilja kasvatamiseks 3 kooskõlas planeerimisprojektiga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maad kasutavad majaelanikud kollektiivselt või selle jaotab majaomanik (valdaja) perekondade vahel.

§ 80

lg 3 kohaselt puuvilja- ja marjaaiad kuuluvad elamu juurde ning neid võidakse jaotada ainult kasutamiseks, vaatamata sellele, kes nad rajas. Kooskõlas

§-iga 77 lg 1 kodanike kasutusse antav maa jaguneb kasutusviisi ja tähtaja järgi õue-aiamaaks, elamukruntideks, köögiviljamaaks, ametimaaks ning heina- ja karjamaaks.

§ 42

lg 1 sätestas, et kolhoosid, sovhoosid ning teised ettevõtted, organisatsioonid ja asutused võivad seaduses ettenähtud juhtudel anda maatükke neile kinnistatud maast teiseseks maa kasutamiseks. Sama paragrahvi lg-st 3 nähtub, et teisest maakasutamist tõendab maatüki looduses piiristamise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus ja maa kasutamise tingimused. Aktide vormid ja maatükkide looduses piiristamise korra kinnitab ENSV Ministrite Nõukogu. Kaebajale väidetavalt kuuluva istanduse aluse maa looduses piiritlemise akti ei ole kaebaja kohtule esitanud ning sellist akti ei saanud ka olemas olla, kuna X tn 2 võõrandatud maa 4 033 m2 jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsusega nr 5 Tamsalu Lubjatehase töölistele ajutiseks kasutamiseks köögiviljamaana.

§ 95

lg 2 sätestas, et köögiviljamaal ei lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Tulenevalt eeltoodust pidi kaebaja maad kasutama ainult köögiviljamaana. Kaebaja väide, et Tamsalu Lubjatehase töötajad, kelle vahel jagati puuviljaaed, maksid eelmisele omanikule nende maatükile jäänud viljapuude ja marjapõõsaste eest, ei ole millegagi tõendatud, mistõttu viljapuude ja marjapõõsaste omandiõiguse üleminek kaebajale on tõendamata. Maa kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni energiamüügi 14.05.1976 akt nr R-60 elektriseadmete järelvaatuse kohta ega energiamüügi kviitung nr 5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus pumbamaja elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks. Pumbamaja olemasolu ei saa mingil juhul tõendada isiku poolt maa seaduslikul alusel kasutamist. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmise aja seisuga kehtinud MaaRS § 121 lg 2 sätestas, et istandus käesoleva paragrahvi tähenduses on enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku kasutuse alusel rajatud ning käesoleval ajal korrastatud ja istandusena kasutusel olev vähemalt 0,25 ha suurune puuvilja- või marjaaed või muu istandus, v. a käesoleva seaduse § 6 3. lõikes nimetatud istandus. Ekslik on kaebaja arusaam, et ta on X tänava äärse aianduskrundi erastamise õigustatud subjekt. Kooskõlas MaaRS §-iga 22 lg 1 ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käeolevale seadusele, arvestades §-is 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse § 121 teises lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. Eesti ENSV ajal toimus maa kasutamine

alusel.

§ 42

lg 3 sätestas, et kolhooside, sovhooside ning teiste ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste poolt kodanike maakasutamist tõendab maatüki looduses piiritlemise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organisatsiooni otsus ja maa kasutamise tingimused. Kaebaja on kinnitanud, et arhiividest pole õnnestunud leida andmeid talle maa eraldamise kohta. Seega puudub kaebajal maa kasutamist tõendav dokument. Samuti ei ole ta ise puuvilja- ja marjaaeda rajanud, vaid talle anti luba kasutada koos teiste Rakke Lubjatehase Tamsalu Lubjatsehhi töölistega köögiviljamaad X tn

1. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka endise omaniku viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. E.-R. M i 08.07.1999 omakäelist tõendit, milles ta kinnitab, et talle koos abikaasaga on eraldatud umbes 30 aastat tagasi aianduskrunt X tn 2 krundist, millel kasvanud puude ja põõsaste eest on makstud, ei saa käsitleda tõendina maa ostueesõigusega erastamise korra p 11 ap 7 mõistes (kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaani- ja kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui avaldaja 4 taotleb istanduse, sh MaaRS § 121 lõikes 2 nimetatud istanduse, aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu), sest istanduse olemasolu Tamsalus X tn 2 MaaRS § 121 lg 2 mõistes ei ole tõendatud. Kuna kaebaja vaidlustab Tamsalu Linnavalitsuse 22.06.2001 korraldust nr 120, siis kaebuse läbivaatamisel saab kohus anda haldusaktile hinnangu, lähtudes haldusakti andmise aja seisuga kehtinud seadusest, s. o MaaRS §-ist 121 lg
2. Kuna aga antud asjas on kindlaks tehtud, et kaebajal puudub maa kasutamise seaduslik alus, st

§-is 42 lg 3 nimetatud maatüki looduses piiristamise akt, siis pole tal kunagi olnud seadusest tulenevat maakasutusõigust (v. a õigus kasutada ajutiselt köögiviljamaad). Kaebaja viited AÕS §-idele 34 lg 2, § 90 lg 1, § 110 lg 1 ei ole asjakohased, kuna asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. E.-R. M esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. novembri 2007 kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud arvestamata, et vaidlusaluses korralduses selle õigusliku alusena esitatud üksnes MaaRS § 121, igasugune sisulisem põhjendus haldusaktist puudub; 2) on kaebuse esitaja teinud avalduse X tn 2 istanduse aluse maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.
3. MaaRS §-ist 22 lg 1 tulenevalt on MaaRS § 121 lg 2 nimetatud istanduse omanikul õigus erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. MaaRS § 121
4. lõikes defineeritakse istandusena vähemalt 0,25 ha suurune puuvilja- või marjaaed, mis on rajatud enne maareformi seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel. MaaRS § 121 lg 2 kohaselt 23.10.1997 vastu võetud EV maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse kohaselt defineeriti istandust kui enne maareformi seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud mitmeaastast puuvilja-või marjaaeda või muud istandust, v. a § 6
5. lõikes nimetatud istandus. Seega esitas apellant taotluse maa erastamiseks ajal, kui seaduses ei olnud piirangut istandusealuse maa suurusele; 3) on ebaõigesti leitud, et kuna kaebuse esitajal puudub nimetatud maatüki looduses piiristamise akt, siis ei ole tõendatud tema seaduslik maakasutusõigus. Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1972 otsuse koopiast nähtub, et maatüki kasutamise otstarve on köögiviljamaa, seega maa X 2 kasutamise tingimused on kindlaks määratud.

§ 42

lg 3 toob ära üldnormid kodanikele maa kasutada andmiseks.

1. peatükis sisalduvad sätted reguleerivad köögiviljamaa andmise aluseid ja korda. Nimetatud peatükis ei sisaldu sätteid köögiviljamaa piiristamise kohta. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 117 sätestab, et kui avaldaja taotleb istanduse aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis tuleb lisada avaldusele avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jääb üksnes talle kuuluv taimestik. Sellise avalduse on avaldaja vastustajale ka teinud. Isegi juhul, kui apellandil ei ole olnud võimalik esitada maakasutust piisavalt tõendavaid dokumente, on antud juhul tõendatud, et apellant on kasutanud istanduse alust maad õiguslikul alusel. Analoogselt Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-43-04 toodud olukorraga on antud juhul tegemist avaliku võimu teadmisel toimunud maakasutusega. Avalik võim on andnud 1973 loa kasutada köögiviljamaad X 2 ning kaebuse esitaja on jätkanud selle kasutamist kuni käesoleva 5 ajani. Apellanti ei ole karistatud maa kasutamise eest. Apellandi suhtes tuleb rakendada avalduse esitamisel kehtinud MaaRS § 121 lg 2 istanduse piirmäära puudumise osas, kuna avalduse esitamisele järgnes vastustaja tegevusetus, mille jooksul muutus seadus istanduse vajaliku suuruse osas ning mille jooksul võttis vastustaja vastu kaebuse esitaja õigusi riivavad õigusaktid (planeeringud); 4) on rikutud menetlusnormi, kuna kohus ei ole võtnud seisukohta kõigi kaebuse esitaja poolt esitatud väidete osas. Halduskohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut kaebuse esitaja viitele Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-43-
2. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta kaebuse esitaja poolt vastustajale 08.07.1999 esitatud kinnituse osas, mis on esitatud kooskõlas ostueesõigusega erastamise korra p-iga 11 ap
4. Tamsalu Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
5. novembri 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti tuvastanud, et vaidlustatud korralduse nr 120 andmisel on kohaldatud MaaRS § 121 lg
6. Nimetatud paragrahvi teisi lõikeid ei olekski olnud vaja korralduse nr 120 andmisel kohaldada, kuivõrd nimetatud paragrahv reguleerib hoopis maa tagastamist ning selle lõiget 2 kasutatakse üksnes istanduse mõiste sisustamisel. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Korralduses nr 120 MaaRS §-ile 121 lg 2 viitamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. Haldusasjas on tõendamata asjaolu, et kaebajale oleks olnud enne MaaRS jõustumist eraldatud seaduslikul maakasutusõiguse alusel maad puuvilja- ja marjaistanduse rajamiseks või, et kaebaja oleks saanud istanduse omanikuks muul õiguslikul alusel. Kuivõrd põhjendatud on asuda seisukohale, et kaebajale oli X 2 eraldatud üksnes köögiviljamaad, siis on halduskohus kohtuotsuse tegemisel kohaldanud õigesti ka

§ 95

lg 2, mille kohaselt köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi ning tulenevalt sellest pidi kaebaja kasutama temale eraldatud maad üksnes köögiviljamaana. Samuti ei ole halduskohtumenetluses leidnud tuvastamist ega tõendamist asjaolu, et kaebaja kasutuses oleval maal on tegemist istandusega MaaRS § 121 lg 2 mõistes. MaaRS ei võimalda maa ostueesõigusega erastamist sellise maa osas, mida isikule on eraldatud

alusel kasutamiseks köögiviljamaana; 2) on kohus hinnanud tõendeid õigesti, leides, et maa kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni energiamüügi 14.05.1976 akt nr R-60 elektriseadmete järelevaatuse kohta ega energiamüügi kviitung nr 5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus pumbamaja elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka endise omaniku viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. Korra p 11 ap 7 on rakendatav mitte iseseisvalt, vaid koostoimes teiste punktide sätetega ning alapunktis 7 sätestatu ei välista punktide 10 ja 11 alapunktides sätestatud muude andmete märkimist avaldusse ja tõendite esitamist ja lisamist avaldusele; 3) on väär seisukoht, et isegi juhul, kui apellandil ei olnud võimalik esitada maakasutust piisavalt tõendavaid dokumente, on antud juhul tõendatud, et apellant on kasutanud istanduse alust maad õiguslikul alusel. Apellant ei ole aga esitanud ei avalduse esitamise ajal ega ka hiljem ühtegi tema seaduslikku maakasutusõigust tõendavat dokumenti. Apellant ei ole märkinud, milline konkreetne vastustaja tegevus või toiming annab alust järelduseks, et vastustaja on aktsepteerinud kaebaja kasutuses oleva köögiviljamaa kasutamist istandusena. Käesolevas asjas ei esine apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis välja toodud avaliku võimu toimingutega analoogseid toiminguid, mistõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis antud Riigikohtu selgitused 6 ja seisukohad kohaldatavad käesolevas haldusasjas. Alates kaebaja poolt avalduse esitamisest maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.1997 on vastustaja eitanud kaebajale maa ostueesõigusega erastamise võimalikkust põhjusel, et kaebajal puudub istanduse jaoks seaduslik maakasutusõigus. Nimetatud asjaolud nähtuvad muu hulgas ka poolte kirjavahetusest. Kuivõrd Tamsalus Müntheri 2 ei asu istandust MaaRS § 121 lg 2 mõttes ning apellant ei ole X 2 asuva väidetava istanduse omanik ja tema maakasutusõigus ei ole istanduse rajamiseks seaduslik, vaid kaebajale on nimetatud maa eraldatud üksnes köögiviljamaana kasutamiseks ja köögiviljamaale ei lubanud

eelpool viidatud sätted puuvilja- ja marjaistandust rajada, siis ei ole apellant ka õigustatud sellist maad ostueesõigusega erastama istanduse omanikuna MaaRS § 121 lg 2 mõttes; 4) ei ole põhjendatud väide, et halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, kuna ei ole andnud õiguslikku hinnangut apellandi viitele Riigikohtu lahendis 3-3-1-43-04 toodud seisukohtadele. Viide Riigikohtu lahendile on esitatud üksnes kaebuse lõpptaotluse p-is 2, kuid milliseid sellest lahendist tulenevaid väiteid kaebaja esitas, ei ole kaebusest tuvastatav. Seetõttu jääb arusaamatuks, millistele kaebaja väidetele halduskohus otsuses ei vastanud. Halduskohus käsitles kohtuotsuses kõiki kaebaja väiteid, millised olid esitatud kaebuses; 5) on Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsuse nr 5 täielik ja mingit puuduolevat osa punkti 3 näol sellel dokumendil arhiivimaterjalides ei leidu. Ilmselt on tegemist otsuse vastuvõtmise ajal otsuse trükkimisel tehtud tehnilise veaga numereerimisel. Seda kinnitab asjaolu, et kui võrrelda nimetatud otsuse kirjeldavat osa ja selles esitatud avalduste arvu ja järjekorda, siis on nende avalduste kohta vastuvõetud otsustel samuti sama järjekord. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. novembri 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
3. Kaebaja on esitanud avalduse X tn asuva maa ostueesõigusega erastamiseks 16.12.
4. Linnavalitsuse vaidlustatud korraldusega keelduti E.-R. M ile maa ostueesõigusega erastamisest Tamsalu linnas X tn, kuna tal puudus selle maatüki kasutamiseks seaduslik alus. Nähtuvalt asja materjalidest, on kaebaja leidnud, et tal on õigus erastada vaidlusalust maad ostueesõigusega seetõttu, et tegemist on istanduse aluse maaga.
5. Vastavalt MaaRS §-ile 22 lg 1 saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesoleva seaduse paragrahv 12.1
6. lõikes nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istandusealust maad. MaaRS § 121 lg 2 (vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt on istandus enne käesoleva seaduse jõustumist seadusliku maakasutuse alusel rajatud vähemalt 0,25 ha suurune mitmeaastane puuvilja- või marjaaed või muu istandus. 7 Seega selleks, et istanduse omanikuna ostueesõigusega maad osta, pidi kaebaja tõendama seda, et istandus on suurusega vähemalt 0,25 ha ning, et see on rajatud seadusliku maakasutuse alusel. Ebaõige on apellandi väide, et kohaldamisele kuulub kaebaja poolt avalduse esitamise ajal, s. o 16.12.1997 kehtinud MaaRS § 121 lg 2 redaktsioon. Vastavalt HMS §-ile 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Lähtudes HMS §-ist 54 kuulub kohaldamisele vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 121 lg 2 redaktsioon. Kuna antud juhul väidetav istandus ei ole suurusega vähemalt 0,25 ha, siis juba ainuüksi sel alusel ei ole kaebajal õigus erastada ostueesõigusega vaidlusalust maad.
7. Iseenesest õige on apellandi väide, et vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta kasutas alates
8. aastast vaidlusalust maad. Vastustaja on vastu vaielnud asjaolule, et apellant kasutas vaidlusalust maad seadusliku maakasutuse alusel kui istanduse alust maad. Vastustaja on möönnud, et apellant võis vaidlusalust maad kasutada köögiviljamaana.
9. Kogu haldusmenetluse kestel ei ole apellant esitanud tõendeid selle kohta, et ta kasutab vaidlusalust maad seadusliku maakasutuse alusel. Ebaõige on apellandi väide, et antud juhul on ta esitanud maa ostueesõigusega erastamise korra punktis 11 alap 7 nimetatud kinnituse ning see on piisav tõendamaks tema seaduslikku maakasutust. Vastavalt maa ostueesõigusega erastamise korra punktile 11 alap 7 lisatakse avaldusele kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaani- ja kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui avaldaja taotleb istanduse, sealhulgas maareformi seaduse paragrahvi 121 lõikes 2 nimetatud istanduse aluse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, avaldaja kinnituse selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik, ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu. Lähtudes nimetatud viitest, on võimalik esitada avaldajal kinnitus istanduse omandiõiguse kohta, kuid eelnevalt peab ta siiski maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 11 alap 2 alusel esitama avaldaja valduses olevad senist maakasutusõigust tõendavad dokumendid (maa kasutamiseks andmise otsus, maa looduses eraldamise akt, krundi plaan vms) ja maa plaanid.
10. Asja materjalide hulgas on Tamsalu Alevi TSN TK
11. veebruari 1973 otsus nr 5 (tl 87), mille p 2 kohaselt on antud X tn 2 Raidmaalt võõrandatud maa 4033 m2 Tamsalu Lubjatsehhi a/ü komiteele jagamiseks töölistele köögiviljamaaks
12. Kuigi puuduvad andmed selle kohta, kellele a/ü komitee jagas köögiviljamaad, võib eeldada, et kuna kaebaja ja tema abikaasa töötasid sel ajal Tamsalu Lubjatsehhis, võisid nad saada vaidlusaluse maa
13. aastal köögiviljamaana. Halduskohus on õigesti kohaldanud

§ 95

lg 2, mille kohaselt köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Apellant sai maa kasutusse köögiviljamaana ja seetõttu, vaatamata sellele, et seal juba kasvasid viljapuud ja marjapõõsad, oli ta õigustatud siiski maad kasutama köögiviljamaana. Talle ei ole antud maad kasutamiseks istanduse aluse maana. MaaRS sätted ei võimalda maa ostueesõigusega erastamist sellise maa osas, mida isikule on eraldatud

sätete alusel kasutamiseks köögiviljamaana.

1. Lähtudes eeltoodust, on asjakohatu apellandi viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-43-
2. Nagu ka apellant ise oma apellatsioonkaebuses väidab, anti talle vaidlusalune maa kasutamiseks köögiviljamaana, mitte istanduse aluse maana. Apellant ei ole märkinud, milline konkreetne 8 vastustaja tegevus või toiming annab alust järelduseks, et vastustaja on aktsepteerinud kaebaja kasutuses oleva köögiviljamaa kasutamist istandusena. Käesolevas asjas ei esine apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendis välja toodud avaliku võimu toimingutega analoogseid toiminguid, mistõttu ei ole viidatud Riigikohtu lahendis antud selgitused ja seisukohad kohaldatavad käesolevas haldusasjas.
3. Iseenesest õige on apellandi väide, et vaidlustatud korralduses on selle andmise õigusliku alusena märgitud üksnes MaaRS § 121, viide vastavale lõikele puudub. Samas aga ei ole see asjaolu takistanud apellandi korraldusest aru saaM . Vaidlustatud korralduses on esitatud vajalikul määral selle andmise põhjendused ja seetõttu on ebaõige apellandi väide, et haldusakt on sisuliselt põhjendamata.
4. Halduskohus ei ole asja lahendamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning ka selles osas on apellandi väited põhjendamata. Halduskohus on vastanud kõigile kaebuses esitatud väidetele ning kuna Riigikohtu otsus nr 3-3-1-43-04 ei ole antud juhul asjakohane, siis ei pidanudki halduskohus sellele viitele hinnangut andma.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Apellandile on antud riigi õigusabi ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apellatsiooniastmes on advokaat A. Vissak esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruses 7681.80 krooni hüvitamiseks. Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“. Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Vastustaja on esitanud taotluse apellatsiooniastmes kantud menetluskulude 19 894.80 krooni hüvitamiseks. Vastustajaks on käesolevas asjas haldusorgan. Haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamine ei ole üldjuhul vajalik ning põhjendatud. Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. HKMS § 92 lg 10 kohaselt on kohtul õigus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Lähtudes käesoleva kohtuasja asjaoludest, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul Tamsalu Vallavalitsuse esindamiseks vajalik välise õigusabi kasutamine. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Agu Timmi Egon Konsand 9 Viivi Tomson