3-08-226/28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2008, Jõhvi 3-08-226 M. O kaebus Narva Linnavolikogule ettekirjutuse tegemiseks
2. aprill 2008 M. O esindaja Aleksandr Gamazin ning Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavaraja majandusameti esindajad Julia Tuštšenko ja Irina Geveller Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 24.11.2005 sõlmis SA Narva Linnaelamu M. O üürilepingu Narva linnas Uusküla 9-94 asuva eluruumi kasutamiseks kuni 24.11.
4. (t.l. 59-60). Samal päeval esitas M. O Narva Linnavara- ja majandusametile teadaande, paludes määrata see eluruum avalikule enampakkumisele (t.l. 56). 06.12.2005 selgitas Linnavara- ja majandusamet munitsipaaleluruumide võõrandamise korda ja teatas et juhul kui linnavalitsuse pool võetakse vastu otsus eluruumi võõrandamise kohta, teavitatakse avaldajat sellest täiendavalt (t.l.55). 27.11.2006 kirjaga (t.l. 79) teavitati M. O eluruumide võõrandamise korra muudatustest ja nende alusel arvutatud müügihinnast. 10.12.2007 pöördus M. O koos mitme teise isikuga Narva Linnavolikogusse palvega ette valmistada ja panna volikogu istungi päevakorda küsimus nende poolt üüritavate munitsipaaleluruumide müümiseks hinnakoefitsiendiga „3“ (t.l. 11). 04.01.2008 teatas Narva Linnavolikogu avaldajate esindajale oma 06.10.2005 ja 20.10.2006 määrustele nr. 34/63 ja 45 viidates, et võõrandamine saab toimuda vaid vastavuses volikogu poolt kehtestatud korrale ja asjakohase eelnõu peab ette valmistama Narva Linnavalitsus (t.l. 19). 05.02.2008 esitas M. O Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 5-6) ning palus et Narva Linnavolikogu kohustataks vastu võtma otsust tema poolt üüritud eluruumi otsustuskorras 1 võõrandamiseks hinnakoefitsiendiga „3“. Haldusmenetluse seaduse § 3 lg. 1, § 64 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p. 2 ja 3 tuginedes leidis kaebaja, et põhiseaduse § 12 sätestatud põhimõtte rikkumise peab volikogu taastama ise ilma täitevorgani tegevusele viitamata. Seejuures osundas ta asjaolule, et otsused korterite müügist V. B ja I. K võeti vastu aselinnapea aruande alusel ning linnavalitsus ja linnavaraamet neid ette ei valmistanud. Veel väitis kaebaja, et eluruumi müümisest keeldumisega rikub Narva Linnavolikogu õigust võrdsusele ning õigust omandada korter hinnaga, mis kehtis aasta jooksul pärast avalduse esitamist. Narva Linnavolikogu ning Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti ühises kirjalikus vastuses (t.l. 45-49) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et kaebaja poolt üüritav eluruum pole erastamise objektiks ja tegemist on linnale kuuluva varaga, millega omanik toimib oma suva järgi. Seejuures leiti, et kaebaja subjektiivseid õigusi pole rikutud, kuna tema poolt viidatud ega muud õigusnormid ei näe ette õigust nõuda üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võõrandamist, samuti ei tulene neist õigusaktidest Narva linnale võõrandamise kohustust. Veel viidati kohtuliku kontrolli piiratud ulatusele ning märgiti, et väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest ei tekita kaebajale õiguspärast ootust ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kohtuistungil täpsustas kaebaja esindaja Aleksandr Gamazin kaebuse nõuet paludes kohustada Narva Linnavolikogu panema istungile kaebaja poolt hõivatud munitsipaaleluruumi otsustuskorras võõrandamise küsimus, jäi muus kaebuse juurde ja esitas kokku 1580 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude. Ta rõhutas, et kaebaja soovib oma küsimuse arutamist volikogul, sest kuni käesoleva ajani pole ta saanud äraütlemist ega rahuldavat otsust. Seejuures ta leidis, et volikogu on iseseisev organ, ta ei sõltu täitevorganist ja saab korraldada otsuse vastuvõtmist otsustuskorras. Täiendavalt viitas ta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 1, § 3 p. 7 ja haldusmenetluse seaduse § 3 lg. 2, § 107 ja §
5. Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti esindajad jäid samuti kirjalikult esitatu juurde ja väitsid, et linn on vastava taotluse korral nõus võõrandamise küsimust iga inimese suhtes individuaalselt läbi vaatama ja kehtiva korra kohaselt lahendama.. KOHTU PÕHJENDUSED Narva linnale kuuluvate eluruumide võõrandamist reguleerib Narva Linnavolikogu 23.12.2004 määrusega nr. 61/47 kehtestatud ning 06.10.2005 ja 20.10.2006 määrustega nr. 34 ja 61/47 muudetud „Narva Linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise kord“. Selle punktide 112 ja 112’ sätestatu kohaselt on eluruumide otsustuskorras võõrandamise korraldajaks linnavara- ja majandusamet, kes on kooskõlastatult linnavalitsuse eluasemekomisjoniga kohustatud kehtestama ka võõrandatavate eluruumide järjekorra ja tähtajad. Selle organi vastustajana kaasamisega andis kohus kaebajale võimaluse kaebuse nõude laiendamiseks. Kuigi kaebaja täpsustas oma esindaja vahendusel mitmel korral kaebuse taotlust (t.l. 63-64, 78 ja 85), on ta olnud linnavalitsuse kaasamise vastu (t.l. 30) ega ole vaidlustanud Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti tegevust. Seetõttu ei ole halduskohtul õigust arutleda selle üle, kas kaebaja poolt 24.11.2005 esitatud teadaanne (t.l. 56) üldse on piisav eluruumi otsustuskorras võõrandamise menetluse algatamiseks, kas sellele 06.12.2005 ja 27.11.2006 antud vastused (t.l. 55 ja 79) on õiguspärased ja millisel põhjusel on küsimus praeguseni lahendamata. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg. 1 p. 6 kohaselt on valla- või linnavara valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamine volikogu ainupädevuses. Seega on tegemist kohaliku elu küsimusega, mille osas ei saa keegi teine peale Narva Linnavolikogu otsustada, missugustel tingimustel võib Narva linnale kuuluvaid eluruume võõrandada. Seni, kuni Narva Linnavolikogu pole kehtestatud korda vastava õigusaktiga muutnud, kehtib see täies ulatuses ka tema suhtes ja tal ei ole vähimatki õiguslikku alust menetleda munitsipaaleluruumide 2 võõrandamise küsimusi teisiti, kui läbi enda poolt määratud võõrandamise korraldaja. Just nii on linnavolikogu esimees 04.01.2008 koostatud kirjas kaebaja esindajale ka selgitanud (t.l. 19). Kohtule on esitatud ainult üks Narva Linnavolikogule eluruumide võõrandamise küsimuses esitatud pöördumine, millel on teiste isikute hulgas andnud allkirja ka kaebaja (t.l. 11). Kuna sellele pöördumisele on eelnimetatud kirjaga arusaadavalt vastatud, ei ole M. O võimalik väita, et Narva Linnavolikogu toimib tema poolt üüritava eluruumi võõrandamise küsimuse lahendamisel õigusvastaselt või on tegevusetu. Kirjalikus kaebuses pole M. O viidanud ühelegi õigusaktile, milles sätestatu annaks õiguse nõuda tema poolt üüritava eluruumi võõrandamist. Kaebuse väidete kinnituseks esitatud õiguskantsleri seisukohas (t.l. 7-10) kindlaks tehtu järgi pole enam tegemist eluruumide erastamise seaduses märgitud erastamise objektiga ja kohtuistungil viitas kaebaja esindaja üksnes asjaolule, et volikogu on neljale isikule eluruume võõrandanud (t.l. 87). Kuna eluruumi võõrandamisele kohustav õigusakt puudub, ei saa asjakohased alused tuleneda kaebuses viidatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 3 p. 2 ja 3, millised sätestavad üldise kohustuse tagada igaühe seaduslikud õigused ja vabadused ning järgida oma kohustuste täitmisel seadusi ega kehtesta ühtegi konkreetset subjektiivset õigust. Käesoleval juhul ei ole küsimus selles, et kaebajale üldse keeldutakse eluruumi võõrandamast ja tegelik vaidlus käib ainult hinna üle (t.l. 88). Otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramist reguleerib „Narva linna omandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra“ lisas 1 kehtestatud „Võõrandatava eluruumi hinna määramise kord“. Kaebaja esialgses nõudes märgitud koefitsient 3 tulenes selle varem kehtinud redaktsiooni punktist 2.1, millises oli kehtestatud avalikul enampakkumisel võõrandatava eluruumi alghinna määramise kord. Kuni 26.10.2006 kehtis ka punkt 4, mis lubas otsustuskorras võõrandatava eluruumi alghinna samuti määrata Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määrusega nr. 198 kehtestatud korra ja selle alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse õigusaktide järgi. Praegu on otsustuskorras võõrandatava eluruumi müügihinna määramine reguleeritud „Võõrandatava eluruumi hinna määramise korra“ punktis 3 kolmel erineval viisil. Kuna kohtuvaidluse põhjuseks olev eluruum pole eluruumide erastamise seaduse kohaseks erastamise objektiks ning kaebaja ei ole enne 08.07.2004 esitanud avaldust selle määramiseks avalikule enampakkumisele (t.l. 7-10), saab arvesse tulla vaid punktis 3.2 kehtestatud võimalus, mille kohaselt määratakse müügihind eksperthinnangu alusel või muul viisil. Millisel täpselt ja kuna ühte või teist varianti kasutada, pole täpsustatud ja seega on volikogul võimalik igal konkreetsel juhul kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas võtta aluseks eksperthinnang või midagi muud. M. O on oma kaebuse rajanud väitele, et Narva Linnavolikogu rikub tema põhiseaduse § 12 tulenevat õigust võrdsusele ja on seisukohal, et tema poolt üüritud eluruumi võõrandamisel tuleb lähtuda samasugusest hinnast nagu teistegi isikute puhul. Seejuures tugineb ta neljale Narva Linnavolikogu otsusele (t.l. 14-18 ja 31-33), milledes kõigis määrati müügihind Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määruse nr. 198 ning Narva Linnavolikogu 09.03.1994 määruse nr. 6/9 alusel. Põhiseaduse nimetatud paragrahv kehtestab esimeses lõikes, et kõik on seaduse ees võrdsed ja mistahes asjaoludest tulenev diskrimineerimine on keelatud. Oma sisult tähendab see põhiõigus, et võrdseid kaitstakse ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Sellisest põhimõttest kõrvale kaldumine on küll võimalik, kuid see ei saa olla meelevaldne, vaid peab rajanema mõistlikul põhjendusel. „Narva linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra“ punktis 111 kehtestatu järgi on eluruumi otsustuskorras võõrandamine võimalik kahel teineteisest erineval alusel. Nende kohaselt võib eluruumi otsustuskorras võõrandada selle üürnikule põhjusel, et see pole linnale oma kohustuste täitmiseks enam vajalik või siis mistahes isikule linna huvidest lähtuvalt. Kõigi kaebaja poolt nimetatud otsuste põhjendustest nähtub, et eluruumid 3 võõrandati linna huvides. V. B eluruumi võõrandamist põhjendati vajadusega tema kui linnale olulise spetsialisti järele, I. K puhul aga lähtuti soovist kindlustada eluruumiga edukas sportlane, kes hoiab ja kujundab oma sportlike saavutustega linna head mainet. Otsustest on võimalik aru saada, et just need asjaolud on kaasa toonud ka soodsa müügihinna kehtestamise. G. P ja J. J olid varem omandireformi õigustatud subjektile tagastatud hoones asuvate eluruumide üürnikud. Seetõttu oli ka neile soodsa müügihinna kohaldamiseks igati mõistlik põhjus, sest eluruumi ostueesõigusega erastamise õigusest jäid nad ilma endast mitteolenevatel asjaoludel. Kaebaja suhtes aga pole kohus tuvastanud midagi niisugust, milles võiks seisneda Narva linna huvi talle eluruumi soodsatel tingimustel võõrandamisel ja tema ainsaks põhjenduseks on eespool juba mainitud asjaolu, et teised isikud said eluruumi selliselt omandada. Lisaks on esimesena nimetatud otsus vastu võetud veel enne kui 26.10.2006 jõustus praegu kehtiv kord. Seega viitavad kõigi nende otsuste põhjendused üksteisest oluliselt erinevatele asjaoludele ja kinnitavad, et tegemist pole võrdväärsete isikute ja olukordadega, mis nõuavad võrdset kohtlemist. Isegi siis, kui lugeda kõik need võõrandamise juhud kaebaja olukorraga võrdseteks, olid volikogul arvestatavad põhjendused, miks teisi isikuid kaebajast erinevalt kohelda. Siinkohal on oluline ka see, et kaebaja väidetega nõustumine ei võimalda ikkagi kaebust rahuldada, sest sel juhul oleks tegu volikogu õigusvastase käitumisega, mis ei tekita kelleski õiguspärast ootust ega anna alust samasuguse käitumise nõudmiseks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 1, § 3 p. 1 kohaselt on kohalik omavalitsus õigustatud ja kohustatud kohaliku elu küsimusi iseseisvalt ja lõplikult korraldama ja otsustama. Seda, et kohalik omavalitsus tegutseb oma vara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ning muude kohaliku elu küsimiste otsustamisel ja korraldamisel iseseisvalt, sätestavad ka põhiseaduse § 32 ja §
6. Seega võib kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel ise otsustada, kas ta üldse soovib oma eluruume võõrandada ning halduskohus ei saa ette kirjutada kohustust seda teha ega määrata kellele ja millistel tingimustel tuleb eluruum võõrandada. Samuti ei ole seaduseandja andnud halduskohtule õigust korraldada kohaliku omavalitsuse volikogu tööd. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 44 lg. 1 kohaselt on selleks pädevad vaid volikogu esimees või tema asendaja ja volikogu töökorra kehtestab volikogu ise. Arusaamatuks jääb kirjaliku kaebuse väide selle kohta, et rikutakse kaebaja õigust omandada eluruum hinnaga, mis kehtis aasta jooksul pärast avalduse esitamist. Kohtuistungil ei osanud kaebaja esindaja väidet isegi meenutada (t.l.87) ja ükski asjakohane õigusakt sellist tingimust ei sisalda. Tema poolt täiendavalt esitatud viide kohaliku omavalitsuse seaduse § 3 p. 7 (t.l. 86) aga on asjakohatu, sest eluruumi võõrandamine pole käsitletav avaliku teenuse osutamisena. Kuna käesoleva kaebusega pole vaidlustatud G. P suhtes tehtud eluruumi võõrandamise otsust, pole tähendust ka sellel, mitu saadikut 14.12.2006 istungilt lahkus ja kuidas toimunut ajakirjanduses kajastati (t.l. 34-35). Eeltoodust tulenevalt jääb M. O kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kuivõrd Narva Linnavolikogu ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja majandusameti esindajad menetluskolude nõuet ei esitanud (t.l 88) jäävad poolte menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 4