lg-s 1 sätestatud kohustust, sest õige tehasetähis on kirjas juba hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingus, mistõttu sai hageja valest tehasetähisest teada juba lepingu sõlmimise ajal, kuid ei esitanud sellega seoses kostjale ühtegi nõuet. Kostja leiab, et hagi tuleks jätta rahuldamata ka seetõttu, et hagejat esindas vaidlusaluse müügilepingu sõlmimisel liisinguvõtja ja kostja andis liisinguvõtjale teada kõikidest probleemidest, mis auto vale või muudetud tehasetähise tõttu olid tekkinud (auto oli politseis hoiul ning politsei tegeles auto omaniku tuvastamisega ning uuris ega auto ei ole varastatud). Ka auto esmasel Eestis müümisel hagejale kui ka esmasel Eestis registreerimisel märgiti auto registreerimistunnistusele, et kereraami number VIN kood on mittestandartne. Kostja leiab, et hageja on asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise õiguse
Kostja leiab, et see asjaolu, et autol oli vale VIN kood oli üheks müügilepingu eritingimuseks, millest tulenevalt võttis hageja enda kanda riski, et kolmas isik võib auto suhtes esitada valest VIN koodist tuleneva nõude. Kostja leiab seda seetõttu, et vale VIN koodi kohta oli tehtud märge algsele mootorsõiduki registreerimistunnistusele ja samasisuline märge tehti ka viimasele mootorsõiduki registreerimistunnistusele. Kostja väidab, et vale VIN koodi tõttu oli auto hind ka ca 1/3 võrra kohalikust keskmisest turuhinnast odavam. Kostja leiab veel, et
lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest teadis või teadma pidi, sh ka
lg 2 p 4 sätestatud puuduse eest, et kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. Kostja leiab, et isegi siis, kui kostja peaks hageja ees vastutama, tuleks kahjusummast
lg 5 alusel maha arvata 43 406 krooni, so summa, mida liisinguvõtja on hagejale järelmaksuga müügilepingu alusel tasunud. Kostja leiab veel, et isegi siis, kui ta peaks hageja ees vastutama, tuleb
lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat kahju vähendama ning antud juhul tuleks kahju vähendada 0-ni, sest kahju tekkis kostja hinnangul hagejast tulenevalt. Kostja hinnangul ei ole hageja vaidlustanud auto kuulumist WS´ele auto heauskse omandamise tõttu hageja poolt. Kostja hinnangul ei oleks selline tegevus perspektiivitu. Kohtu põhjendused 3. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et käesolev hagi võiks kuuluda rahuldamisele
lg 1 koosmõjus
Selleks tuleb kontrollida, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust, kas hagejale tekkis selle lepingurikkumise tagajärjel kahju, kas kahju on selline nagu hageja seda väidab olevat, ega ei esine kostja vastutust välistavaid või kahju hüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kõigepealt kontrollib kohus hageja müügilepingu rikkumisest tulenevat nõuet kostja vastu, seejärel hindab kohus kostja vastuväiteid hagile. Lõpuks käsitleb kohus menetluslikke küsimusi.
Kohustuse rikkumise mõiste avab
, mille kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine. Eelmises lõigus tuvastas kohus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud müügileping, millest tulenes kostja kohustus teha hageja suhtes võimalikuks ülalviidatud mootorsõiduki omandiõiguse üleminek. Hageja väidab, et kostja ei ole seda kohustust täitnud, kostja vaidleb sellele väitele vastu ja leiab, et see on tõendamata. Seetõttu tuleb kohtul vastavat asjaolu kontrollida. Vastavalt asjaõigusseaduse § 68 lg-le 3 saab omandiõigus ühelt isikult teisele üle minna üksnes õiguslikul alusel. Seega tuleb kontrollida, kas ülalviidatud mootorsõiduki omandiõigus läks mingil konkreetsel õiguslikul alusel kostjalt hagejale või hageja poolt näidatud isikule üle. Käesoleva vaidluse raames esitatud asjaolud viitavad sellele, et hageja ja kostja tahe oli suunatud mootorsõiduki tehingulisele omandiõiguse ülekandmisele. Vallasasja tehingulise omandamise eelduseks, lisaks valduse üleandmisele (mille ülamineku osas vaidlus puudub), on võõrandaja ja omandaja vahelise käsutustehingu sõlmimine (AÕS § 92 lg 1). Hageja ja kostja sõlmisid omavahel käsutustehingu, mille raames leppisid kokku, et auto omandiõigus läheb kostjalt hagejale üle. Kuid sellele lisaks peab, selleks, et vallasasja omandiõigus tehingulise omandamise sätete alusel võõrandajalt omandajale üle läheks, olema täidetud veel üks eeldus – võõrandajal peab olema eseme suhtes käsutusõigus. Kuigi see otsesõnu AÕS § 92 lg 1 sõnastusest ei tulene, sätestab AÕS § 68 lg 3, et asja käsutusõigus on omanikul. See, et tehingulise omandamise eelduseks on käsutamiseks õigustatud isiku ja omandaja vahelise käsutustehingu sõlmimine, on otsesõnu sätestatud kinnisasja 1 tehingulise omandamise eeldusi reguleerivas sättes (AÕS § 64 ), mistõttu kohus leiab, et puudub mõistlik põhjendus, et vallasasjade puhul peaks õiguslik olukord olema teisiti. Seega tuleb kontrollida, kas kostjal oli ülalviidatud mootorsõiduki suhtes käsutusõigus. Kostja leiab, et tal oli omanikuks olemisest tulenevalt käsutusõigus, hageja väidab vastupidist. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb lugeda tuvastatuks, et vaidlusalune mootorsõiduk oli Hispaaniast varastatud. Sellisele seisukohale asub kohus 09.05.2007.a Põhja Politseiprefektuuri teatise alusel (vt t lk 17), milles politsei vastavat asjaolu kinnitab. Kuivõrd mootorsõiduk oli varastatud, ei saanud mootorsõiduki varastanud isik mootorsõiduki omanikuks ning talle ei läinud üle ka mootorsõiduki käsutusõigus, millest tulenevalt ei saanud ei varas ega ka see isik, kellele varas mootorsõiduki üle andis, teostada kehtivat käsutust, sest tal puudus mootorsõiduki käsutusõigus. Seega ei saanud auto omandiõigus üle minna tehingulise omandamise sätete alusel. Kuivõrd isikul, kes kostjaga mootorsõiduki osas käsutustehingu tegi, ei olnud käsutusõigust, ei saanud kostja mootorsõiduki omanikuks tehingulise omandamise sätete alusel saada. Järgnevalt kontrollib kohus, kas kostja võis mootorsõiduki omanikuks saada mõnel muul õiguslikul alusel. Käesolevas asjas on kostja viidanud sellele, et ta võis omandada mootorsõiduki vallasasja heauskse omandamise sätete alusel. AÕS § 95 lg 3 välistab aga vallasasja heauskse omandamise, kui vallasasi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil omaniku valdusest omaniku tahte vastaselt välja läinud. Käesoleva asja raames luges kohus tuvastatuks, et vaidlusalune mootorsõiduk oli varastatud. Seetõttu on välistatud vastava mootorsõiduki heauskne omandamine, sõltumata sellest, kui palju seda vahepeal käsutati. Kohus märgib, et käesoleva asja raames ei ole menetlusosalised esitanud asjaolusid, mis võiksid viidata sellele, et esinevad heauskset omandamist välistavaid asjaolusid välistavad asjaolud (vastavalt AÕS § 95 lg-le 3 ei kohaldata varguse korral rakenduvat heauskse omandamise välistust avalikul enampakkumisel võõrandatud asja suhtes). Kohus asub seisukohale, et käesoleva asja raames ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et hageja võinuks vaidlusaluse mootorsõiduki suhtes omandiõiguse saada mingil muul õiguslikul alusel. Seetõttu leiab kohus, et kostja ei ole täitnud hageja suhtes mootorsõiduki omandiõiguse ülekandmise kohustust, mis kostjal hageja suhtes müügilepingust tulenevalt lasub. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja pani hageja suhtes toime müügilepingu rikkumise
koosmõjus (
6. Alljärgnevalt kontrollib kohus, kas hagejale tekkis kostja poolse lepingu rikkumise tagajärjel kahju. Hageja väidab, et tema kahju seisneb selles, et kui kostja oleks täitnud hageja suhtes mootorsõiduki omandiõiguse ülekandmise kohustust, oleks hageja eseme võrra rikkam, mille turuväärtus on vähemalt 275 000 krooni. Kostja ei vaielnud vastu sellele, et auto turuväärus on vähemalt 275 000 krooni, veelgi enam, kostja teatas kohtule, et mootorsõiduk müüdi ca 1/3 võrra turuhinnast odavama hinnaga. Praegusel hetkel on hageja varaline seis vähemalt 275 000 krooni maksva eseme võrra väiksem. Kohus nõustub sellise hageja väitega. Praegusel juhul peaks võlausaldaja saama esmajoones raha maksmise läbi asetatud täitmisega võrreldavasse positsiooni. Kuivõrd hageja oleks olnud kostja poolse omandiõiguse ülekandmise kohustuse täitmise korral vähemalt 275 000 krooni väärt oleva mootorsõiduki võrra rikkam, kuid vastav kohustus jäi kostjal täitmata, siis on hageja suhtes hüvitamisele kuuluvaks kahjuks see varaline diferents, mis esineb selle 3
§-dest 219 ja 220 lg-st 3 tulenevalt on seetõttu minetanud puudustele tuginemise õiguse. Kohus leiab, et see vastuväide tuleb jätta tähelepanuta seetõttu, et
§-d 219 ja 220 kohalduvad üksnes asja (kehalise eseme) puuduste, kui selliste osas ja mitte omandiõiguse ülekandmise kohustuse rikkumise korral. Müügileping näeb ette müüja suhtes kaks põhikohustust – asja omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustuse ja asja valduse üleandmise kohustuse.
§-d 219 ja 220 kehtivad üksnes viimase kohustuse rikkumise korral, st siis, kui asjal on mingi puudus, mitte siis, kui kostja ei ole täitnud asjaomandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustust. Isegi siis, kui asuda teistsugusele seisukohale, ja juhul, kui lugeda tuvastatuks, et hageja pidi mingil hetkel mittestandartse VIN koodi asjaolust teada saama, siis see ei tähenda, et hageja oleks ostjana pidanud järeldama, et asjal on nüüd selline puudus, et võib- olla ei olegi hageja asja omanikuks saanud. Mõistlik isik saab sellest asjaolust, et mootorsõidukil on vale VIN kood järeldada seda, et võib- olla on sellise mootorsõiduki (ümber)registreerimise protseduur tavapärasest veidi pikem ja vaevalisem. See on kõige rohkem see, millega hageja mittestandartsest VIN koodist teades arvestama pidi. 4
lg-st 4 tulenevalt, sest hageja lepingu sõlmimisel teadis mittestandartsest VIN koodist ning pidi seetõttu teadma, et asjal on puudus
Kohus asub seisukohale, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks müügilepingu sõlmimisel teadnud, et vastava mootorsõiduki puhul on kostja poolt omandiõiguse ülekandmine selle suhtes välistatud. Samuti ei pidanud hageja seda asjaolu teadma. Kohus asus eespool seisukohale, et hageja ja kostja sõlmisid müügilepingu, millest tulenevalt lasus kostjal kohustus teha mootorsõiduki omandiõiguse hagejale üleminek võimalikuks. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks müügilepingu sõlmimise ajal teadnud, et mootorsõiduki omandiõiguse ülemineku võimalikuks tegemise kohustuse täitmine on kostja poolt välistatud. Kostja leiab, et vastav asjaolu on tõendatud sellega, et hagejale esitati müügilepingu ettevalmistamiseks mootorsõiduki registreerimistunnistus, millel oli märgitud, et VIN kood on mittestandartne. Kohtu hinnangul mõistlik isik ei saa sellise märkusega registreerimistunnistuse esitamisest järeldada, et auto omandiõigus ei kuulu müüjale. Vastav märkus oli riigi poolt väljastatud registreerimistunnistusel ning vastav asjaolu ei olnud riigi jaoks küllaldane selleks, et asuda seisukohale, et mootorsõiduk kostjale ei kuulu. Seetõttu ei saa väita, et hageja oleks sellisest asjaolust teadlik olnud, mistõttu ei ole täidetud
Kohus peab vajalikuks märkida ka, et isegi, kui hageja vastav teadmine tõendamist leiaks, ei kohaldu
§-d 217 lg 2 p 4 ja
Viidatud sätted reguleerivad olukorda, kus mingi konkreetne puudus asjal kui kehalisel esemel, st olukorda, kus hageja on täitnud asjaüleandmise kohustuse puudulikult, st andnud üle puudustega asja. Käesoleval juhul tugineb hageja aga sellele, et kostja ei ole täitnud hageja suhtes teist müügilepingu põhikohustust, st sellele, et mootorsõiduki omandiõiguse üleandmise kohustus on üleüldse täitmata. Hageja ei tugine hagi raames sellele, et kostja andis mootorsõiduki üle ja et üle antud mootorsõidukil esineb mingi konkreetne puudus. Juhul, kui hageja sellisele asjaolule tugineks, siis oleks kostjal kohane viidata võimalikule hageja teadmisele puudusest lepingu sõlmimisel. Eespool toodud põhjustel tuleb käesolevas lõigus käsitletud kostja vastuväide jätta arvestamata.
lg 5 alusel maha arvata 43 406 krooni, so summa, mida liisinguvõtja on hagejale järelmaksuga müügilepingu alusel tasunud. Kohus sellise kostja vastuväitega nõustuda ei saa. Kohtu hinnangul ei saa summat 43 406 käsitleda summana, mida hageja kostja poolse kohustuse rikkumise tagajärjel kokku hoidis. Hageja võis saada EH(liisinguvõtja) järelmaksuga müügilepingu alusel makseid seetõttu, et hageja ja EH sõlmisid järelmaksuga müügilepingu. Kohus tuvastas eespool selle, et hagejale tekkis kahju seetõttu, et hageja jäi seetõttu, et kostja talle vähemalt 275 000 krooni väärtuse sõiduki omandiõigust üle ei kandnud, sellise summa ulatuses vaesemaks. Kohus ei tuvasta seost selle vahel, et hageja võis saada sama auto suhtes kolmandast isikust liisinguvõtjaga sõlmitud järelmaksuga müügilepingu alusel makseid ja selle vahel, et hageja auto omanikuks mittesaamise tõttu 275 000 krooni võrra vaesemaks jäi, seost.
lg 5 alusel tuleb maha arvata üksnes kasu, mida kahju kannatanud isik sai kahju tekkimise tagajärjel. Kahju tekkimise tagajärjel hagejale kasu (sh ka mitte kulude kokkuhoidu) ei tekkinud, mistõttu tuleb käesolev vastuväide jätta arvestamata. 12. Kostja leiab veel, et isegi siis, kui ta peaks hageja ees vastutama, tuleb
lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat kahju vähendama ning antud juhul tuleks kahju vähendada 0-ni, sest kahju tekkis kostja hinnangul hagejast tulenevalt. Kohus sellise kostja seisukohaga ei nõustu. Käesoleval 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.