KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2008, Tallinn Haldusasja nu

§ 7.1 tekst Riigikohtule (PSJKS § 9 lg 1 ja lg 2).

Mõista Lennuametilt AS Enimex kasuks välja 155 764,55 kr alusetu rikastumise teel saadu hüvitamiseks ning 9 345,90 kr tasutud riigilõivu katteks. EDASIKAEBAMISE KORD 3-06-2026 Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 11.04.2008. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 12.10.2006 esitas AS Enimex halduskohtule kaebuse taotlustega kohustada Lennuametit väljastama AS-le Enimex õhusõiduki BAe ATP registritunnusega ES-NBA kohta lennukõlblikkussertifikaat, lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat ja AS Enimex kohta jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifikaat, samuti hüvitada sertifikaatide väljaandmisega viivitamisega tekitatud varaline kahju 810 901 kr. 16.10.2006 väljastas Lennuamet kaebajale taotletud sertifikaadid. Muudetud kaebuses taotles kaebaja sertifikaatide väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist ning viivitusega tekitatud varalise kahju 810 901 kr (lennuki rendimaksed) + 5 653 179,17 kr (saamata jäänud tulu) hüvitamist. Samuti leidis kaebaja, et Lennuamet nõudis põhjendamatult ja ebaseaduslikult lennukõlblikkuse kontrolli kulude 155 764,55 kr tasumist ning on sellega alusetult rikastunud. Kaebuse põhjendused. 16.06.2006 esitas kaebaja Lennuametile taotluse Suurbritannia Ühendatud Kuningriikides registreeritud õhusõiduki BAe ATP registreerimiseks Eesti tsiviilõhusõidukite riiklikus registris (edaspidi ka riiklik register) ja sai selleks nõusoleku; 18.07.2006 saabus lennuk Eestisse ning 03.08.2006 registreeris Lennuamet lennuki riiklikus registris registreerimistunnusega ES-NBA ja väljastas selle kohta registreerimissertifikaadi. 22.06.2006 esitas kaebaja Lennuametile taotluse kooskõlastada kaebaja lennutegevuskäsiraamatu ENIMEX FOM-2001 muudatuse nr 17, mis puudutab õhusõiduki AN-72-100 pardainseneride ümbernimetamist süsteemi paneelioperaatoriteks ja ettevõtte ettevalmistust õhusõiduki BAe ATP käitamiseks, samuti taotluse nimetatud õhusõiduki kandmiseks kaebaja lennuettevõtja sertifikaadile. 28.06.2006 esitas kaebaja Lennuametile Osa M alaosa G jätkuvat lennukõlblikust tagava organisatsiooni sertifikaadi taotluse, jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni käsiraamatu (CAME) heakskiitmise taotluse ja BAe ATP hooldusprogrammi ref. ENI/ATP/001 heakskiitmise taotluse. 24.07.2006 esitas kaebaja Lennuametile õhusõiduki BAe ATP aastaülevaatuse taotluse ja taotlused lennukõlblikkuse tuvastamiseks ja lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmiseks. Vabariigi Valitsuse 03.06.2003 määrusega (määrus nr 163) kehtestatud „Õhusõiduki lennukõlblikkusnõuded ja lennukõlblikkuse tuvastamise kord“ (edaspidi Kord) § 3 lõiked 4 ja 6 näevad ette, et Lennuamet peab lennuki üle vaatama 15 päeva jooksul vastava taotluse saamisest arvates (lg 4) ja tegema sama Korra §-des 1 ja 3 sätestatud nõuete täitmise korral 15 päeva jooksul otsuse lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise või sellest keeldumise kohta (lg 6). Kuigi õigusaktid ei sätesta tähtaegu lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadi ja jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifikaadi väljastamiseks, tuleb analoogiat aluseks võttes väljastada ka need 15 päeva jooksul vastava taotluse Lennuametile saabumisest. Kaebaja poolt olid täidetud kõik tingimused ja taotletud sertifikaadid oleks tulnud väljastada 15 päeva jooksul arvates vastavate taotluste esitamisest. Lennuamet viivitas ebaseaduslikult sertifikaatide väljaandmisega ning väljastas need alles 16.10.2006, nõudes seejuures põhjendamatult ja ebaõigesti lennukõlblikkuse kontrolli kulude kandmist summas 155 764,55 kr lisaks kaebaja poolt sertifikaatide väljastamise toimingute eest tasutud riigilõivule. Sertifikaatide väljaandmisega viivitamine on põhjendamatu ka seetõttu, et Lennuamet registreeris 03.08.2006 Bae ATP Eesti tsiviilõhusõidukite riiklikus registris, tuvastades sellega sisuliselt õhusõiduki lennukõlblikkuse. 2

) § 7.1 lg 1 näeb ette, et tsiviilõhusõidukite lennukõlblikkuse tuvastamiseks, samuti lennuettevõtjate ja hooldusorganisatsioonide siseriiklikele ja rahvusvahelistele nõuetele vastavuse kontrollimiseks sõlmib Lennuameti peadirektor kokkuleppe vastavat pädevust omava organisatsiooniga või Euroopa Ühinenud Lennuametite liikmesriigi lennundusadministratsiooniga. Sama paragrahvi lg 2 teine lause sätestab, et kontrolli teostamise kulud tasub ettevõtja. Viidatud kontrolli teostamine on avalik-õigusliku ülesande täitmine. Kulude hüvitamise kohustuse panemine ettevõtjale on ülemäära koormav. Tegemist on ka ettevõtjale kahekordse tasu maksmise kohustusega, sest riigilõivuseadusega (RLS) on ettevõtjale juba riigilõivu tasumise kohustus pandud. Kaebaja tasus riigilõivu õhusõiduki BAe ATP lennukõlblikkuse tuvastamise eest 11 763 kr, uue õhusõiduki sisseviimise eest lennuettevõtja sertifikaadi käitamistingimustesse 1 000 kr, jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni sertifikaadi väljaandmise eest 2 000 kr ja lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise eest 2 945 kr. Sertifikaatide väljastamisest keelduti enne kui kaebaja 16.10.2006 kontrolli teostamise kulud 155 764,55 kr ära maksis. Põhiseaduse § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid nimetatakse. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine eraõiguslikule isikule ilma, et seaduses oleks kindlaks määratud kontrolli teostamise kulude arvestamise alused ja piirmäärad, on ebapiisav vastamaks PS §-le 113.

§ 7

.1 lg 2 teine lause on põhiseadusevastane ning tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata. Põhiseadusevastase sätte alusel tasutud kulud tuleb kaebajale hüvitada alusetut rikastumist käsitlevate sätete alusel. Kaebaja taotles TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse tegemist varalise kahju nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ning osaotsuse tegemist kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise nõudes. Lennuamet kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväited. Lennuamet pole menetlustähtaegu rikkunud ega viivitanud taotluste lahendamisega põhjendamatult. Lennukõlblikkuse tuvastamise ja lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise taotluse esitamisel 24.07.2006 ei olnud kaebaja poolt täidetud kõik Korra §-des 1 ja 3 sätestatud nõuded. Pealegi ei saa Korda ega selles sätestatud tähtaegu käesoleval juhtumil kohaldada, sest kaebaja renditud õhusõiduk BAe ATP kuulub EASA (Euroopa Lennundusohutusamet) süsteemi ning selle lennukõlblikkuse tuvastamine on teostatud Euroopa Komisjoni määruste 2042/2003 ja 1702/2003 alusel. Määrused ei kehtesta tähtaegu kaebaja taotletud sertifikaatide väljaandmise menetlusele. Määruse nr 2042/2003 lisa I osa M punkt M.A.710 järgi võib lennukõlbulikkuse kontroll kesta kuni 90 päeva. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Kord reguleerib EASA süsteemi mittekuuluvate õhusõidukite lennukõlblikkuse tuvastamist. Õhusõidukile lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise aluseks ei ole õhusõiduki tsiviilõhusõidukite registris registreerimine, vaid Lennuameti poolt või Lennuameti poolt sõlmitud kokkuleppe alusel

§-s 7.1 nimetatud pädeva organisatsiooni poolt teostatud lennukõlblikkuse kontroll. Kuna vastustaja ei viivitanud kaebaja taotluste lahendamisega, siis ei esine ka alust kaebaja väidetud kahju hüvitamiseks. Kaebaja oleks saanud ka väidetud kahju ära hoida/vähendada, 3

§ 7.1 lg 2 teine lause pole vastuolus põhiseadusega.

Sellisele seisukohale on asunud ka õiguskantsler. Kaebaja poolt arve nr 27 alusel Lennuameti kontole makstud raha on sisuliselt ette nähtud tasumiseks

§ 7

.1 lg 1 nimetatud pädevale organisatsioonile Avia Q-le AS Enimex jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni auditeerimise eest (mitte õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamise eest, mis viidi läbi Lennuameti inspektorite poolt ja mille eest tasus kaebaja riigilõivu 11 736 kr), mille peab

§ 7.1 lg 2 kohaselt tasuma ettevõtja ja mis on käsitletav teenustasuna.

Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja 41 075,80 kr menetluskulude katteks. Kohus tegi TsMS § 449 lõigete 1 ja 2 alusel kahju hüvitamise nõude osas vaheotsuse ja leidis, et vastustaja pole kaebaja taotluste lahendamisega põhjendamatult viivitanud, millest tulenevalt on kahju hüvitamise nõue alusetu. Samuti on

§ 7

.1 lg 2 teises lauses sätestatud nõue põhiseadusega kooskõlas ning kaebajalt ei ole nõutud sertifikaatide väljastamise eest tasu maksmist õigusvastaselt. Kohtuotsuse põhjendused. Esitatud dokumentidest nähtub ja vaidlust ei ole selle üle, et 28.06.2006 esitas kaebaja Lennuametile Osa-M jagu A alaosa G nõuetele vastava jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifikaadi väljastamise taotluse ning 25.07.2006 sai Lennuamet kaebaja taotlused õhusõiduki BAe ATP lennukõlblikkuse tuvastamiseks ja lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmiseks. Kaebaja poolt 24.07.2006 esitatud vormikohase taotluse järgi palus ta teostada õhusõiduki aastaülevaatuse vastavalt määruse EÜ 2042/2003 punktile M.B.902 ja välja anda lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat EASA vormil 15 a. AS-le Enimex EASA vormil 25 väljastatud lennukõlblikkussertifikaadi kohaselt on see väljaantud kooskõlas 07.12.1944.a. rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooniga ja määruse EÜ 1592/2002 art 5 lõige 2 punktiga c. Viidatud säte näeb ette, et ..iga õhusõiduki kohta antakse välja eraldi lennukõlblikkussertifikaat, kui on tõendatud, et see vastab tüübisertifikaadiga kinnitatud tüübikonstruktsioonile ning asjakohased dokumendid, ülevaatused ja katsed näitavad, et õhusõiduk on kõlblik ohutuks kasutamiseks. Lennukõlblikkussertifikaat kehtib seni, kuni see peatatakse, kehtetuks tunnistatakse või lõpetatakse, tingimusel et õhusõidukit hooldatakse vastavalt I lisa punktis 1.d sätestatud olulistele lennukõlblikkuse säilitamise nõuetele ning lõikes 4 osutatud rakenduseeskirjadele. Seega on õhusõiduk lennukõlblik, kui selle hooldamisel ja käitamisel täidetakse eelnimetatud tingimusi ja kehtivaid käitamispiiranguid. Viidatud lennukõlblikkussertifikaadi kohaselt kuulub selle juurde kehtiv lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat. Seega lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise eelduseks on õhusõiduki aastaülevaatuse (määruse EÜ 2042/2003 lisa I, osa M mõistes Jätkuva lennukõlblikkuse kontroll) eelnev teostamine ja lennukõlblikkuse kontrolli (aastaülevaatuse) sertifikaadi eelnev väljastamine. Määruse EÜ 2042/2003 punkti M.A.901 kohaselt tuleb perioodiliselt kontrollida õhusõiduki lennukõlblikkust ning jätkuva lennukõlblikkuse dokumente, tagamaks lennukõlblikkussertifikaadi kehtivus. Sama määruse punkti M.A.901 lg a näeb ette, et lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat väljastatakse kooskõlas III liitega (EASA vorm 15 või 15 a) pärast lennukõlblikkuse kontrolli rahuldavat läbimist ning kehtib üks aasta. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhtumil lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadi (EASA vorm 15 a) väljaandmiseks aastaülevaatuse läbiviimine toimus kooskõlas määruse EÜ 2042/2003 punktiga M.B.902. Sellest sättest tuleneb muu hulgas, et lennukõlblikkuse kontrolli 4

§ 7

.1 lg 1 annab Lennuameti peadirektorile volituse tehnilist kontrolli puudutavate ülesannete delegeerimiseks kokkuleppe sõlmimise teel vastavat pädevust omavale organisatsioonile või Euroopa Ühinenud Lennuametite liikmesriigi lennundusadministratsioonile, kellel on tehnilise kontrolli teostamiseks vajalikud seadmed, varustus ja piisavate teadmiste, oskuste ja kogemustega personal. Tunnistaja M. K.i (Lennuameti lennundustehnika osakonna juhataja) ütluste kohaselt sõlmiti käesoleval juhul tehnilise kontrolli teostamiseks leping Rootsi firmaga AviaQ ning sellekohase vajaduse tingisid asjaolud, et Eesti tsiviilõhusõidukite registris polnud varasemalt sellist lennukit ning Lennuametil ei ole piisavalt tööjõudu ja vastava eriala spetsialiste, mida nõuetekohase auditeerimise teostamiseks vaja oleks olnud; Lennuamet vajas erialaste teadmiste ja kogemustega tuge ennekõike taotluse menetlemisel jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifitseerimisel; AviaQ esindaja ei osalenud aastaülevaatuse teostamisel, kuid osales sertifikaatide väljaandmise menetluses. Seega olukorras, kus sertifitseerimiste läbiviimine sai toimuda vaid koostöös sertifitseeritud ettevõttega AviaQ, kelle puhul ei ole ette teada temale auditi läbiviimiseks sobiv aeg ning millist asjaolu Lennuamet muuta ei saanud, puudub alus väita Lennuameti õigusvastast viivitust taotluste menetlemisel. Tunnistaja ütlusi arvestades ei saa Lennuameti tegevust AviaQ kaasamiseks hinnata mittevajalikuks või ebaproportsionaalseks. AS Enimex esitatud taotluste menetlemist kajastavatest dokumentidest ei nähtu samuti Lennuameti poolt õigusvastast viivitust: Lennuameti 08.08.2006 kirjas selgitati kaebajale, et aastaülevaatuse tegemine ja lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadi väljaandmine eeldab, et oleks täidetud Osa-M punkt M.A.201(f), et lennukõlblikkussertifikaat antakse välja koos lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadiga pärast aastaülevaatuse teostamist ja võimalike puuduste kõrvaldamist, et Osa-M alaosa G auditi ja õhusõiduki ES-NBA aastaülevaatuse teostab Lennuamet koos AviaQ-ga. 30.08.2006 teatas Lennuamet kaebajale auditeerimise aja (12.-14.09.2006) ja selgitas, et auditeerimise käigus teostatakse Osa-M alaosa G audit, õhusõiduki ES-NBA aastaülevaatus ja kontroll lennuettevõtja lennutegevuse vastavusest kehtivatele nõuetele. 21.09.2006 teavitas Lennuamet kaebajat läbiviidud auditeerimisest, saatis AS-le Enimex auditi (raporti) EX-120906-G ja aastaülevaatuse protokolli koopia, milles on märgitud avastatud puudused ja nende kõrvaldamise ajad; selgitas, et sertifikaat väljastatakse peale kõigi puuduste kõrvaldamist ning palus puuduste kõrvaldamise viisist ja ajast Lennuametit kirjalikult teavitada. AS Enimex on raportile vastanud kahel korral – 29.09. ja 05.10.2006 ja teavitanud Lennuametit auditi käigus ilmnenud puuduste kõrvaldamisest. 26.09.2006 saatis Lennuamet kaebajale arve nr 27 (tasumise tähtaeg 06.10.2006) ning 13.10.2006 meeldetuletuse arve nr 27 tasumiseks koos selgitusega, et sertifikaatide väljaandmine on võimalik arve tasumise järel. Kaebaja tasus arve 16.10.2006 ja samal päeval talle sertifikaadid ka väljastati. Kuna lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise eelduseks olevate sertifikaatide väljaandmisel Lennuameti õigusvastast viivitust ei tuvastatud, siis ei saa õigusvastast viivitust esineda ka lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmisel. 6

§ 7.1 lg 2 sätestab kontrolli teostamise kulude kandmise lennuettevõtja poolt.

Lennuameti poolt teostatavat sertifitseerimismenetlust on olemuslikult võimalik jagada eraõigusliku teenuse osutamiseks, mille käigus tehakse kindlaks nii tsiviilõhusõidukitele kehtestatud parameetritele vastavus kui ka lennuettevõtjate ja hooldusorganisatsioonide vastavus kehtestatud nõuetele ning avalik-õiguslikuks tegevuseks, mille käigus Lennuamet, tuginedes muu hulgas eelnevalt teostatud kontrolli tulemustele, väljastab, pikendab või tunnistab kehtetuks vastavad sertifikaadid. Kontrollimine on küll ühest küljest osaks sertifitseerimismenetluses, ent tehnilise kontrolli teostamise käigus ei täideta avalikõiguslikke ülesandeid. AviaQ ei täitnud avalik-õiguslikku ülesannet, vaid teostas avaliku võimu volituste puudumisega tehnilist kontrolli. Lennuameti peadirektoril on

§ 7

.1 loetletud juhtudel antud volitus tehnilist kontrolli puudutavate ülesannete delegeerimiseks kokkuleppe sõlmimise teel vastavat pädevust omavale organisatsioonile või Euroopa Ühinenud Lennuametite liikmesriigi lennundusadministratsioonile. Viidatud sätte alusel Lennuameti volitatud vastavat pädevust omava organisatsiooni poolt kontrolli teostamine ei ole avalik-õigusliku ülesande täitmine ning seadusega ettevõtjale pandud kontrolli teostamise kulude tasumise kohustus ei ole tasu maksmise kohustus avalik-õiguslike ülesannete täitmise eest, so tegemist ei ole avalik-õigusliku rahalise kohustusega. AviaQ-le tasutud summa on makstud jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni kontrolli teostamise eest, mis on käsitletav eraõigusliku teenustasuga. Riigilõivuseadusega on ettevõtjale pandud avalik-õigusliku lõivu maksmise kohustus ning riigilõiv on tasu riigi poolt avalik-õigusliku toimingu tegemise või dokumendi väljaandmise eest. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et 155 764,55 kr on AviaQ-le makstud jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni kontrolli teostamise eest. Kui on õige kaebaja väide, et talle ei väljastatud

§ 7.1 lõikes 2 märgitud kontrolli lõppakti, siis on tegemist seaduses sätestatu mittejärgimisega, mitte sätte väidetud põhiseadusevastasusega. 7

§ 7.1 lg 2 teine lause on põhiseadusega vastuolus.

Kaebaja poolt põhiseadusevastase sätte alusel kulude hüvitamine on tühine. Lennuamet on alusetult rikastunud 155 764,55 kr ulatuses ning apellant nõuab selle summa tagastamist. Kohtuotsuses toodud avalikõiguslikke ülesandeid ja eraõiguslikku teenustasu maksmist puudutav käsitlus ekslik. Kontrollitavale ettevõtjale ette nähtud tasu maksmise kohustuse puhul on tegemist avalikõigusliku rahalise kohustusega PS § 113 mõttes.

§ 7.1 lõikes 2 on sätestatud vaid, et kontrolli teostamise kulud tasub ettevõtja.

Sisuliselt on selle sättega delegeeritud avalikõigusliku rahalise kohustuse kehtestamine eraõiguslikele isikutele ilma, et seaduses oleks kuidagi kindlaks määratud kontrolli teostamise kulude arvestamise alused ja piirmäärad. Kohus leidis ebaõigesti, et

§ 7.1 sätestatud kontroll teostati Lennuameti ja eraõigusliku juriidilise isiku Avia

Q sõlmitud lepingu alusel ja et AviaQ-le tasutud summa on makstud jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni kontrolli teostamise eest, mis on käsitletav eraõigusliku teenustasuna. Tegelikult viis kontrolli läbi Lennuamet, AviaQ oli üksnes kaasatud komisjoni hulka, osales komisjoni töös osaliselt ega allkirjastanud auditi. Isegi juhul, kui lugeda AviaQ klassifikatsiooniühinguks

§ 7

.1 tähenduses, on tehniline kontroll sertifitseerimismenetluse osa (mida tunnistab ka kohus) ning sellega täidetakse avalik-õiguslikke ülesandeid. Volitatud klassifikatsiooniühingu ja lennuettevõtja vahel ei teki mingeid tsiviilõiguslikke suhteid. Kontrolli teostamise eest arve esitab Lennuamet ning arve tasutakse Rahandusministeeriumi arvelduskontole Lennuameti viiteumbrile. Tähendust ei oma, et arve alusel makstud summad on sisuliselt ette nähtud tasumiseks AviaQ-le jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni auditeerimise eest. Kontrolli kulude hüvitamise kohustuse panemine kontrollitavale ettevõtjale on ettevõtjat ebamõistlikult koormav, sest talle on juba pandud riigilõivu tasumise kohustus. Lõivu eesmärk on riigi poolt tehtava konkreetse toimingu kulutuse, sealhulgas tehnilise kontrolli kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt. Seega kehtestab

ettevõtjale kahekordse tasu maksmise kohustuse. Lennuamet leidis esimese astme kohtu otsuse selles esitatud põhjendustel seadusliku ja põhjendatud olevat ning palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidetes jäi vastustaja esimese astme kohtule esitatu juurde ning on jätkuvalt seisukohal, et pole kaebaja taotletud sertifikaatide menetlemisega/väljastamisega õigusvastaselt viivitanud ega kaebaja väidetud kahju tekitanud, samuti on vastustaja jätkuval seisukohal, et

§ 7

.1 lg 2 teine lause ei ole põhiseadusega vastuolus ning Lennuamet pole kaebaja arvel alusetult rikastunud ega pea kaebajale midagi tagastama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja väitel tekitati talle kahju Lennuameti poolt kaebaja taotletud sertifikaatide (lennukõlblikkuse, lennukõlblikkuse kontrolli ja jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni) väljastamisega õigusvastaselt viivitamisega ning tugines nõude esitamisel Vabariigi Valitsuse 03.06.2003 määrusega nr 163 kehtestatud Korra § 3 lõikele 6, mis 9

§ 8

lg-ga 1, § 9 lg-ga 2 ning õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamist ja jätkuva lennukõlblikkuse küsimusi reguleeriva EÜ Komisjoni määrusega 2042/2003 on kooskõlas vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et lennukõlblikkussertifikaadi väljastamise eelduseks on lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadi ja jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifikaadi väljastamine. Kaebaja vastupidist väites, pole seda õiguslikult põhistanud. Märge selle kohta, et lennukõlblikkussertifikaadi juurde kuulub kehtiv lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat, on tehtud ka kaebajale õhusõiduki BAe ATP kohta 16.10.2006 väljastatud lennukõlblikkussertifikaadile. Õige on vastustaja seisukoht, et kuivõrd õhusõiduk peab igal ajahetkel olema nn kontrollitud keskkonnas, siis enne lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmist peab olema kontrollitud, et õhusõiduk on tehniliselt hooldatud sertifitseeritud hooldusettevõtja poolt. Kaebaja soovis ise saada jätkuvat lennukõlblikkust tagavaks sertifitseeritud organisatsiooniks ning asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks sõlminud lepingut vastava sertifitseeritud hooldusorganisatsiooniga. Seetõttu on õige, kuid asjasse puutumatu apellandi väide, et õhusõiduki käitaja ei pea ise olema jätkuvat lennukõlblikkust tagav organisatsioon. 10

§ 16

lg 1 kohaselt tsiviilõhusõidukite riiklik register on Vabariigi Valitsuse poolt andmekogude seaduse alusel asutatud andmekogu tsiviilõhusõidukitele riikkondsuse andmiseks. Ekslik on apellandi seisukoht, et kõnealuse õhusõiduki 03.08.2006 registreerimisega riiklikus registris on sisuliselt tuvastatud õhusõiduk lennukõlblikuks. Õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamise aluseks on lennukõlblikkuse kontroll (

§ 10), mitte riiklikus registris registreerimise toiming.

Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et kaebaja poolt sai lugeda kõik nõuded sertifikaatide väljaandmiseks kohaselt täidetuks 05.10.

1. Seega kuni nimetatud päevani polnud Lennuamet kaebaja taotluste menetlemisega viivitanud. 05.10.2006 aga kaebajale sertifikaate välja ei antud, vaid väljastati need 16.10.
2. Vastustaja põhjendas viivitust kaebaja poolt kontrolli teostamise kulude eest esitatud arve mittetasumisega. Ühtegi õiguslikku alust, mis lubaks jätta sertifikaadid viidatud põhjusel väljaandmata, vastustaja näidanud pole. Kolleegiumi hinnangul on Lennuamet kõnealusel ajaperioodil olnud viivituses õigusvastaselt ning ajavahemikus 05.10.-16.10.2006 tekkinud kahju eest on kaebaja õigustatud varalist hüvitist nõudma. Lisaks kahju hüvitamisele esitas AS Enimex Lennuameti vastu ka nõude, milles palus vastustajalt välja mõista 155 764,55 kr alusetut rikastumist käsitlevate sätete alusel, väites, et

§ 7

.1 lg 2 teine lause, mille alusel Lennuamet nimetatud summa tasumist 26.09.2006 arvega nr 27 nõudis, on põhiseadusevastane ja tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata ning Lennuameti poolt alusetult saadu kaebajale tagastada riigivastutuse seaduse (RVS) § 22 lõigete 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) 1028 lg koosmõjus VÕS §1032 lg 1 alusel. Kõnealusel arvel nr 27 on selle esitamise aluseks märgitud – audit 12.-14.09.2006, summa 120 870 kr + käibemaks 21 756,60 kr (alus: AviaQ AB arve E20063); lennupiletid 9 993 kr (alus AS Estonian Air arve 21015388); majutus 3 144, 95 kr (alus OÜ Central Hotell arve 535261).

§ 7

.1 lg 1 kohaselt on Lennuametil õigus vastavate kontrollide läbiviimiseks sõlmida kokkulepe vastavat pädevust omava organisatsiooniga ning lg 2 teise lause kohaselt tasub kontrolli teostamise kulud ettevõtja, so käesoleval juhul AS Enimex. Riigivastutuse seaduse § 22 lg 1 järgi võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. VÕS § 1027 kohaselt tähendab alusetu rikastumine seda, et isik peab VÕS-s sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS §-de 1028 ja 1032 järgi juhul, kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Käesoleval juhul kaebaja väidabki, et asjassepuutuva sätte põhiseadusevastasuse tõttu on

§ 7

.1 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kokkuleppe alusel kontrolli teostamise kulude panemine ettevõtjale tühine, sest lennuettevõtjal kontrolli eest võetav tasu ei ole käsitletav eraõigusliku teenustasuna ning kuulub põhiseaduse § 113 kaitsealasse. 11

§ 7

.1 lg 1 sätestas: tsiviilõhusõidukite lennukõlblikkuse tuvastamiseks, samuti lennuettevõtjate ja hooldusorganisatsioonide siseriiklikele ja rahvusvahelistele nõuetele vastavuse kontrollimiseks sõlmib Lennuameti peadirektor kokkuleppe vastavat pädevust omava organisatsiooniga või Euroopa Ühinenud Lennuametite liikmesriigi lennundusadministratsiooniga. Samal ajaperioodil kehtinud

§ 7

.1 lg 2 nägi ette, et tsiviilõhusõidukite ja neid käitavate lennuettevõtjate üle, kellele on välja antud «Ühtsetele lennundusnõuetele» vastav lennuettevõtja või hooldusorganisatsiooni sertifikaat ja kelle lennukõlblikkuse tuvastamisele kuuluva õhusõiduki, lennuettevõtja käitatava õhusõiduki või hooldusorganisatsiooni hooldatava õhusõiduki maksimaalne lubatud stardimass (maximum certificated take-off mass – MTOW) ületab 15 000 kg, «Õhusõiduki käitamiskäsiraamatus» ettenähtud istekohtade arv ületab 30 või kasutamise eesmärgiks on rahvusvaheline regulaarne reisijatevedu, teostab kontrolli käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud juhtudel pädev organisatsioon või Euroopa Ühinenud Lennuametite liikmesriigi lennundusadministratsioon. Kontrolli teostamise kulud tasub ettevõtja. Pärast kontrolli teostamist väljastatakse ettevõtjale kontrolli lõppakt, mille ettevõtja esitab Lennuametile. Sama lg 4 näeb ette, et lõikes 1 nimetatud kokkuleppe lõpetamisel või juhul, kui organisatsioonil ei ole võimalik nimetatud kokkuleppega võetud kohustust täita või kui kokkulepet ei sõlmita, täidab ülesannet Lennuamet. Kaebaja taotles lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaadi, lennukõlblikkussertifikaadi ja jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni sertifikaadi väljastamist. Lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise menetlus on siseriiklikult reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 163, kahe teise kaebaja taotletud sertifikaadi (samuti ka lennukõlblikkussertifikaadi) menetlust reguleerivad rahvusvahelised õigusnormid. Vastustaja väitel teostati käesoleval juhul

§ 7.1 kohaseks sertifitseerimiseks vajalik kontroll Lennuameti ja vastavat pädevust omava organisatsiooni Avia

Q vahel sõlmitud kokkuleppe alusel ning sertifitseerimisel osutas AviaQ esindaja oma teadmistega ja kogemustega tuge ennekõike taotluse menetlemisel jätkuvat lennukõlblikkust tagava organisatsiooni sertifitseerimisel ja osales ka sertifikaatide väljaandmisel. Lennuameti kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutseva asutuse poolt täidetavad avaliku halduse ülesanded seonduvad lennuohutuse tagamise ja sellega kaasneva järelevalve korraldamisega ning järelevalvet teostab Lennuamet ka läbi kõnealuste sertifitseerimismenetluste, mida ringkonnakohtu hinnangul tuleb käsitleda ühtse haldusmenetlusena, mitte aga jagatuna väidetavalt eraõiguslikuks tehniliseks kontrolliks ja avalik-õiguslikuks tegevuseks, milleks on sertifikaatide väljaandmine (mille eest tuleb tasuda riigilõivu - lennukõlblikkussertifikaadi väljaandmise eest 150 kr, õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamise eest vastavalt lennuki stardimassile, jätkuvat lennukõlblikkust korraldava organisatsiooni sertifikaadi väljaandmise või kehtivusaja pikendamise eest 2000 kr). Seega on õige halduskohtu seisukoht, et tehniline kontroll on sertifitseerimismenetluse osaks, kuid ekslik on järeldus, et kontrolli käigus ei täideta avalik-õiguslikke ülesandeid. Kontroll on avaliku halduse ülesande üks osa ning sertifitseerimismenetluses ei teki

§ 7

.1 märgitud volitatud klassifikatsiooniühingu ja lennuettevõtja vahel tsiviilõiguslikke suhteid. Eeltoodu alusel jagab ringkonnakohus apellandi seisukohta, et

§ 7

.1 alusel kontrolli teostamine on avalik-õigusliku ülesande täitmine (millele viitab ringkonnakohtu arvates ka

§ 10

lg 5, mille kohaselt Lennuameti poolt õhusõiduki lennukõlblikkuse tuvastamise eest tuleb tasuda riigilõivu) ning seetõttu kontrollitavale ettevõtjale ette nähtud tasu maksmise puhul on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega põhiseaduse § 113 mõttes.

§ 7

.1 lg lg 2 lause 2 ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 113, sest sisuliselt on sellega delegeeritud avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine eraõiguslikule isikule 12

§ 7

.1 lg 2 teise lause, tunnistab selle põhiseadusega vastuolus olevaks ning mõistab Lennuametilt AS Enimex kasuks välja õigusliku aluseta saadu, so 155 764,55 kr. Arvestades avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude rahuldamist, tuleb osaliselt rahuldada kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv ja esindaja tasu. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamisel on kaebaja tasunud riigilõivu kahe kohtuastme peale kokku 9 345,90 kr. Kuna selle nõude osas kaebus rahuldatakse, siis tuleb Lennuametilt nimetatud summa kaebaja kasuks välja mõista, esindaja kulu hüvitamise taotlus tuleb aga jätta rahuldamata, sest esitatud pole tasumist kinnitavaid dokumente. Riigikohus on 25.03.2008 lahendis nr 3-3-1-5-8 selgitanud, et ainuüksi menetluskulude nimekirjas sisalduv advokaadi kinnitus selle kohta, et arved on tasutud, ei ole piisav tõend, mis kinnitaks menetluskulude reaalset kantust. Oliver Kask Lilianne Aasma Silvia Truman Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 12.11.2008 otsusega nr. 3-3-1-48-08 Riigikohtu 12.11.2008 otsus RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Lennuameti kassatsioonkaebus osaliselt. 13