3-08-1562 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 03. oktoober 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1562 Haldusasi D.L-i

§ 4lg 2 sätestatud tähtaega.

Kaebaja hinnangul tuleb 01.01.1998. a jõustunud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (edaspidi –

) § 2 lg-t 1 tõlgendada koostoimes teiste hiljem jõustunud asjakohaste sätetega. HMS, mis jõustus 01.01.

1. a,
2. jagu reguleerib kättetoimetamist. Käesoleval ajal on üldtunnustatud põhimõte, et isik peab oma õigustest ja kohustustest õigeaegselt teada saama, et nende alusel oma kaebeõigust (käesoleval juhul hüvitise taotlemise õigust) realiseerida. Nimetatud määrust menetleja poolt D.L-ile saadetud ei ole. Ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada
3. a mais ning koheselt esitas kohtueelsele menetlejale taotluse vastavasisulise määruse saamiseks. Määruse sai ta kätte juunis. Ida PP oma 27.06.
4. a kirjas möönab, et neil puuduvad andmed, kas kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on D.L-ile kätte toimetatud. Samas KrMS § 206 lg 2 p 2 sätestab üheselt, et kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia tuleb viivitamata saata ka kahtlustatavale. Kuivõrd kohtueelne menetleja ei täitnud nõuetekohaselt KrMS § 206 lg 2 p 2 sätestatud kohustust ei saa ka kaebajalt nõuda, et vastavasisulise taotluse esitamise tähtaeg oleks

§ 2lg 1 järgi hakanud kulgema menetluse lõpetamise määruse jõustumisest.

Ühtlasi sätestab ka

§ 2

lg 3, et kohtunik, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse, selgitab isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, käesolevas seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda. Vastavasisulisi õigusi kaebajale selgitatud ei ole. Kaebaja on seisukohal, et

§ 2

lg 1 mõttest ja eesmärgist tuleneb, et hüvitise taotlemise õigus hakkab kulgema ajast, mil isik sai vastavasisulisest jõustunud kohtulahendist teada.

§ 4

lõikes 6 nimetatud kaebuse läbivaatamisel on halduskohtul õigus Rahandusministeeriumi asemel otsustada hüvitise väljamõistmise üle. Tegemist on erisusega HKMS § 26 lõike 1 suhtes, mille kohaselt on halduskohus kaebuse või protesti läbivaatamisel 2 volitatud tühistama haldusorgani õigusvastase haldusakti ning vajaduse korral tegema ettekirjutuse haldusakti andmiseks (Riigikohtu 01.02.2008.a. otsus nr 3-3-1-15-07). Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et halduskohus ei ole kaebetähtaja ennistamisel seotud HMS § 34 lg 3 sätestatud tähtajaga, kuivõrd halduskohtul on õigus määrata ka hüvitis juhul, kui Rahandusministeerium on jätnud taotluse läbi vaatamata. Kaebaja leiab, et mõjuvaks põhjuseks tuleb käesoleval juhul lugeda asjaolu, et temale ei ole kohtueelse menetleja poolt 12.01.2006. a kriminaalmenetluse lõpetamise ja 25.04.2003. a kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määrusi saadetud, millest tulenevalt ei teadnud ta oma õigusest

sätestatud hüvitist taotleda. Vastustaja Rahandusministeerium palub jätta kaebus rahuldamata. Viitega

§ 2

lg-s 1 sätestatule märgib vastustaja, et hüvitise taotlemise õigus tekkis kaebuse esitajal 22.01.2006, kui jõustus Ida PP määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta. Sellest päevast alates oli kaebuse esitajal 6 kuu jooksul õigus pöörduda kahju hüvitamise taotlusega Rahandusministeeriumi poole. Kuuekuuline tähtaeg kahju hüvitamise taotluse esitamiseks möödus

1. aasta juulis. Kaebaja esitas alles 11.06.2008 Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium pöördus 20.06.2008 kirjaga nr 4-4/10614 Ida PP poole palvega teatada millal esmakordselt teatati kaebajale tema suhtes kriminaalasja lõpetamisest ja kas tal on õigus hüvitisele ning kui mitme päeva eest. Ida PP komissar Kalmer Pere 27.06.2008 vastuse kohaselt võeti kaebajalt vabadus 25 päevaks. Samuti teatati, et kriminaalasja materjalides ei ole andmeid selle kohta, kas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia kaebajale saadeti. Rahandusministeerium teatas oma 10.07.2008 kirjaga kaebajale, et tema avaldus hüvitise saamiseks jäetakse läbi vaatamata, kuna see on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. AVVHKS § 4 lg 1¹ järgi kohaldatakse hüvitise taotlemisele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. HMS § 14 lg 6 p 1 kohaselt tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Viitega HMS § 34 lg-tes 1 ja 3 sätestatule leiab vastustaja, et kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta, puudus Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Vastavalt AVVHKS-le on Rahandusministeeriumi ülesandeks taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). Rahandusministeeriumil puudub tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud Rahandusministeeriumi pädevusest õigus teostada kontrolli taotluse esitamisele eelnenud kriminaalmenetluse üle. 04.04.2003 tühistas Lääne-Viru prokurör kaebaja suhtes tõkendi – vahi all pidamine põhjendusega, et kriminaalasjas läbi viidud menetlustoimingutega ei ole kogutud küllaldaselt tõendeid D.L-ile süüdistuse esitamiseks. 25.04.2003 Lääne-Viru PP kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise ja menetluse peatamise määrusega keelduti D.L-i kriminaalvastutusele võtmisest ja peatati kriminaalasja menetlus. 12.01.2006 Ida PP määrusega lõpetati kriminaalasjas menetlus. KrMS § 206 lg 2 p 2 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise koopia tuleb viivitamata saata ka kahtlustatavale. Seda kajastab ka Ida PP 12.01.
2. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse p
3. Ida PP komissari 27.06.2008 vastuse kohaselt puuduvad kriminaalasja materjalides andmed selle kohta, kas kriminaalmenetluse lõpetamise 3 määruse koopia kaebajale saadeti. Kuna KrMS kohustas saatma niisuguse määruse kahtlustatavale viivitamatult, siis pole vastustaja arvates alust arvata, et määrust ei saadetud. Välja kujunenud praktika kohaselt edastatakse määrused tavapostina ja neid ei registreerita ja kuna ka tagasi tulnud posti tavaliselt üle aasta ei hoita, siis ei ole ka täpselt teada, millal kaebajat kriminaalasja menetluse lõpetamisest teavitati. Kuna kaebajal oli kindel elukoht, siis pidi ta määruse koopia kätte saama. Küllaltki tõenäoline on aga, et kaebaja ei saanud eelpool nimetatud määrust kätte sellepärast, et ta ei elanud enam politseiprefektuurile teada oleval aadressil. Seda on kaebaja ise kinnitanud oma 11.06.2008 Rahandusministeeriumile esitatud taotluses – „…peale
4. a.
5. septembril vanglast vabanemist oli minu elukoht Tallinnas ja seega polnud ma teadlik selle krim asja lõpetamisest ja õigsusest taotleda hüvitist, kuna ma ei elanud vanal aadressil. Selle krim asja lõpetamisest sain mina teada 02.juunil, kui esitasin Ida Politseiprefektuurile kirjaliku päringu…” Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-37-03 märkinud: „Kaebuse esitaja pidi teadma, kas tema registrijärgsel aadressil on piisaval määral korraldatud posti kättesaamine. Seega pidi kaebuse esitaja andma endale aru riskist, et registrijärgsele asukohale võivad olla saadetud haldusaktid, mille vaidlustamise tähtaeg võib olla hakanud kulgema. Taolise riski võtmine välistab kaebuse esitaja käitumise heas usus”. Kuigi Riigikohtu lahend on tehtud juriidilisest isikust kaebaja suhtes, on vastustaja arvates sama põhimõte kohaldatav ka füüsilisele isikule. Kaebaja suhtes oli tõkend - vahi all pidamine - tühistatud põhjendusega, et puuduvad küllaldased tõendid süüdistuse esitamiseks, järelikult oli tal põhjust arvata, et tema suhtes ka kriminaalmenetlus lõpetatakse. Asjaolu, et Ida PP saatis vastuseks kaebaja 28.05.2008 avaldusele kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koopia eeldatavasti korduvalt, ei anna alust lugeda taotlust hüvitise saamiseks tähtaegselt esitatuks. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-37-03 märkinud veel järgmist: „haldusorgani poolt haldusakti täiendavat toimetamist kaebuse esitaja tegevuskohta ei saa käsitleda tahteavaldusena selle kohta, et haldusakti ei ole varem teatavaks tehtud. Ühegi tahteavaldusega ei saa kättetoimetamist lugeda tagantjärele mittetoimunuks. Seadus ei anna haldusorganile õigust pikendada haldusorgani poolt antud haldusaktide kohtuliku vaidlustamise tähtaega”. Veel on Riigikohus oma lahendis 3-3-1-10-04 leidnud, et: „kui mingil põhjusel on sama haldusakt tehtud isikule teatavaks korduvalt, siis tuleb kaebetähtaega hakata arvestama esimesest, mitte hilisemast teatavakstegemisest. Teatavakstegemisega kulgema hakanud kaebetähtaeg ei peatu ega katke uue teatavakstegemisega”. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ise ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja kas kriminaalasja menetlus on lõpetatud ja kas tal on hüvitise saamise võimalus. Olukorras, kus kaebaja oli 04.04.2003 vahi alt vabastatud, tema suhtes ei olnud mingeid uusi menetlustoiminguid tehtud, pidanuks kaebaja mõistliku aja jooksul pöörduma järelepärimisega politseiprefektuuri poole. Kaebaja pöördus politseiprefektuuri poole alles 5 aastat hiljem. Kaebaja avaldusest selgub, et ta sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada 02.06.2008, st peale seda kui ta oli 28.05.2008 asjade seisu vastu ise esimest korda huvi tundnud. Tegelikult pöördus kaebaja 13.05.2008 avaldusega politseiprefektuuri poole soovides teavet kriminaalmenetluse käigu kohta. Ida PP 19.05.2008 vastuse kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus 12.01.
6. 28.05.2008 palus kaebuse esitaja väljastada talle kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, mille Ida Politseiprefektuur talle ka 02.06.2008 väljastas. Millised olid mõjuvad põhjused, et kaebaja ei saanud politseiprefektuurile järelepärimist teha ja esitada avaldust hüvitise taotlemiseks enne
7. a, kaebusest ei selgu. Samuti ei selgu kaebusest, miks kaebaja ei ole Ida PP-le teatanud ka oma uut aadressi. Vastustaja leiab, et kaebaja sai või oleks pidanud saama kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kätte hiljemalt
8. a, seega oli taotlus kahju hüvitamiseks esitatud Rahandusministeeriumile seaduses ettenähtud tähtaja olulise rikkumisega. Kaebaja viibis vahi all 10.03.2003 kuni 04.04.2003, seega kokku 25 päeva. Kui kohus leiab, et kaebajale tuleb hüvitist maksta, siis tuleks hüvitise suurus sellisel juhul arvestada 4 alljärgnevalt:

§ 5

lg 1 kohaselt makstakse isikule hüvitist 7 päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud.

§ 5

lg 2 kohaselt määratakse päevapalga suurus kindlaks kuupalga alammäära jagamisel 30-ga ilma murdosa arvestamata. Miinimumpalk

1. aastal oli 2160 krooni, seega päevapalga suurus on 2160:30=72 krooni. Hüvitise suuruseks oleks 7 x 25 x 72 = 12 600 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesoleval juhul ei ole vaieldavad asjas tähtsust omavad asjaolud: et D.L-i suhtes menetleti kriminaalasja nr 03259000256, et 10.03.
3. a peeti ta kahtlustatavana kinni, et ajavahemikul 11.03.
4. a kuni 04.04.
5. a kohaldati tema suhtes tõkendina vahi all pidamist ning et 12.01.
6. a Ida PP kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega lõpetati kriminaalasja nr 03259000256 menetlus. Ka ei ole vaieldav, et D.L esitas Rahandusministeeriumile taotluse temale alusetult vabaduse võtmisega seotud kahju hüvitamiseks alles 13.06.
7. a ning et Rahandusministeerium jättis taotluse läbi vaatamata taotluse esitamiseks ettenähtud tähtaja rikkumise tõttu. Tuginevalt HMS § 34 lg-le 3 leidis vastustaja, et kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta, puudub Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks. Vaidlus on poolte vahel seega selles, kas Rahandusministeerium toimis D.L-ile hüvitist maksmata jättes seaduslikult. Neil asjaoludel halduskohus kontrollib antud juhul kõigepealt Rahandusministeeriumi toimingu õiguspärasust. Kui kohus leiab, et nimetatud toiming on õigusvastane, st kaebaja avaldus hüvitise saamiseks on jäetud põhjendamatult läbi vaatamata ning asjaoludest nähtuvalt on tal õigus hüvitist saada, mõistab kohus hüvitise ise välja.
8. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemise ajal (12.01.2006) kehtinud

(01.07.2004 jõustunud ja käesoleva ajani kehtiv redaktsioon) § 1 lg 1 p 1 järgi selles seaduses sätestatud korras hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. Vastavalt

§ 2

lg-le 1 hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohus, samuti prokurör, uurija, juurdleja või muu ametiisik, kes teeb käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui käesoleva seaduse paragrahv 1 lõike 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör, uurija või juurdleja selle otsuses või määruses.

§ 2

lg 3 kohaselt kohtunik, prokurör, uurija, juurdleja või muu ametiisik, kes on teinud käesoleva paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse, selgitab isikule, kellelt vabadus oli alusetult võetud, käesolevas seaduses sätestatud hüvitise taotlemise korda. Hüvitise taotlemise kord on sätestatud sama seaduse §-s 4. Tulenevalt AVVHKS § 4 lg-st 2 hüvitise saamiseks tuleb Rahandusministeeriumile esitada kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (paragrahv 2 lõige 1). Avaldusele lisatakse hüvitise taotlemise õiguse tekkimise aluseks oleva otsuse või määruse ärakiri. AVVHKS § 4 lg l1 kohaselt hüvitise taotlemisele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. AVVHKS § 4 lg 3 järgi Rahandusministeerium kontrollib hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Kui avaldusele lisatud otsuses või 5 määruses ei ole näidatud päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, taotleb Rahandusministeerium vastavalt kohtult või ametiisikult nende päevade arvu kindlaksmääramist. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 Rahandusministeerium maksab taotlejale hüvitise välja või toimetab talle taotluse rahuldamata jätmise otsuse ühe kuu jooksul avalduse esitamisest posti teel või elektrooniliselt kätte. HMS § 14 lg 6 p 1 kohaselt haldusorgan tagastab taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Tulenevalt HMS § 34 lg-st 1 haldusorgan võib omal algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta.

§ 4

lõike 6 järgi võib isik, kelle taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata või läbivaatamata, esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel. Kaebuse esitaja taotlebki temalt ajavahemikus 10.03.2003 kuni 04.04.2003 vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist kohtu kaudu, kuna tema vastav taotlus jäeti kohtuvälises menetluses sisuliselt läbi vaatamata.

1. 12.01.
2. a Ida PP koostatud kriminaalasjas nr 03259000256 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ei nähtu ei nähtu kahtlustatava nimi, p
3. „Vahistuse kestus“ on märgitud kriipsuga. Samas on see ka mõneti mõistetav, kuna menetlus lõpetati põhjusel, et mobiiltelefoni varguse toime pannud isikut ei ole kindlaks tehtud ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid. Kaebaja kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti D.L kinni aga just kahtlustatavana kõnealuse mobiiltelefoni Nokia 5210 varguses /tl 8/. Kriminaalasjas nr 03259000256 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ärakirja kaebajale tõenäoliselt ei saadetud, kuna lisaks kaebaja sellekohasele väitele nähtub ka määrusest, et otsusest tuli teavitada üksnes kannatanut ja ärakiri tuli saata Lääne-Viru Prokuratuurile, ning ka Ida PP asjaajamises ega kriminaalasja nr 03259000256 materjalides ei ole määruse saatmise kohta andmeid /tl 7/. Samas tulnuks kaebajal esitada taotlus Rahandusministeeriumile hiljemalt 6 kuu jooksul selle määruse jõustumisest. Sõltumata sellest, millal kaebaja tegelikult nimetatud määruse kätte sai, on taotlus igal juhul esitatud Rahandusministeeriumile tähtaja olulise rikkumisega. Kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta, siis ei olnud Rahandusministeeriumil enam seaduslikku alust ise möödalastud tähtaega ennistada. Tulenevalt HMS § 14 lg 6 p-st 1 pidigi haldusorgan jätma taotluse sisuliselt läbi vaatamata.
4. Kohus leiab, et Rahandusministeerium ei ole suhtunud kaebaja avalduse lahendamisse formaalselt, vaid ta on täitnud eelviidatud

§ 4lg-s 3 ettenähtud ülesannet ja HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet.

Ministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes hüvitise saamiseks esitatud dokumentide õigsust. Asja materjalidest nähtuvalt tegi Rahandusministeerium Ida PP-le 20.06.2008 järelepärimise, selgitamaks välja, kas tegelikult ja millal saadeti kaebajale 12.01.2006 tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja kas kaebajal võiks üldse olla õigust hüvituse saamisele, kuna nimetatud määruses sellekohased märkused (isegi kahtlustatava nimi) puudusid /tl 31/. Et Rahandusministeeriumi üleandeks on vaid taotluse vormiline kontrolli ning kriminaalasja menetleja ei ole ei 25.04.2003 ega 12.01.2006 määruses näidanud ära kaebaja õigust saada hüvitist alusetult vahi all oldud päevade eest, siis tegi Rahandusministeerium põhjendatult vastava järelepärimise ja sai vastuseks, et D.L-ilt võeti vabadus 25 päevaks /tl 7/. Samas on kohus seisukohal, et D.L-i avalduse läbi vaatamata jätmine oli antud juhul õigustatud, kuna avaldus oli esitatud enam kui aasta pärast menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud 6 tähtpäeva möödumist, mistõttu Rahandusministeerium ise ei oleks saanud tähtaega ennistada ega asja sisuliselt lahendada. Järelikult on Rahandusministeeriumi 10.07.2008. a toiming igati õiguspärane. 5. Seega tuleb kohtul hinnata, kas antud juhul on kohtul seaduslik alus kaebajale hüvitise väljamõistmiseks. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju nõudes esitatud kaebuse läbivaatamisel peab halduskohus selgitama, kas kaebaja suhtes on tehtud

§ 2

lg-s 1 nimetatud otsustus, kas see on jõustunud ja kas isik on kriminaalmenetluse ajal olnud kohtu loal vahistatud. Halduskohtul tuleb kontrollida, kas on täidetud

-st tulenev nõue, mille kohaselt peab vastavas otsuses või määruses olema ära näidatud isikule alusetult vahi all viibitud päevade arv või asjaolu, et kahju ei tule hüvitada. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et D.L võeti vahi alla kohtu loal, ta oli vahistatud 25 päeva ning et sisuliselt ka tema suhtes tehti 12.01.2006 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Samuti ei saa olla vaieldav, kas D.L-ile tekitati vabaduse võtmisega kahju või mitte. Vabaduse võtmise puhul eeldatakse, et sellega kaasnevad kannatused ja ebamugavused, samuti võimatus endale elatist teenida. Riigikohus on asunud seisukohale, et vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist. Kriminaalasja menetleja ei ole näidanud ära ei 12.01.2006 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ega 25.04.2003 kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määruses D.L-i õigust saada hüvitist aja eest, mil temalt oli vabadus võetud. Samas puudub ka märge viitega seaduslikule alusele, et tal puuduks selleks õigus. Riigikohtu halduskolleegium on oma 11. juuli 2007 määruses kohtuasjas nr 3-3-1-15-07 märkinud: „Õigeksmõistva kohtuotsuse korral tuleb isik asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane situatsioonile, milles isik oleks juhul, kui tema suhtes kriminaalmenetlust ei oleks alustatud ning selle käigus sunnivahendeid ei oleks kohaldatud. Eelnev on saavutatav eelkõige läbi kahju hüvitamise. Kahju hüvitamisest keeldumiseks peavad esinema kaalukad põhiseaduslikud õigustused.“ Samas määruses on kõrgeim kohus sedastanud, et juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on jäetud täitmata, on halduskohus menetlusökonoomika kaalutlusel pädev erandkorras ise sisuliselt lahendama ka selliseid kõnealuse kahju hüvitamise või hüvitamata jätmisega seonduvaid küsimusi, mis muidu on üldkohtu pädevuses. Halduskohus leiab, et kuigi osundatud lahend käsitleb konkreetselt õigeksmõistvat kohtuotsust, on eelöeldu analoogia järgi põhimõtteliselt kohaldatav ka teise samaväärse aluse - kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohta. Sama kaasuse kohtuasjas, Riigikogu üldkogu 01.02.2008 otsuses on kõrgeim kohus asunud seisukohale, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine on

kohaselt välistatud üksnes juhul, kui õigeksmõistvas otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui kahju hüvitamist välistavat asjaolu õigeksmõistvas otsuses märgitud ei ole, puudub alus kahju hüvitamisest keeldumiseks ning kahju tuleb hüvitada. Järelikult, kuna D.L-i puhul on kahju hüvitamist välistav asjaolu tuvastamata, siis kui kohus ennistab hüvitise taotlemise tähtaja, puudub kohtul alus talle kahju hüvitamisest keeldumiseks. 6. Seega peab kohus kontrollima, kas D.L-il olid Rahandusministeeriumisse kahju hüvitamise taotlusega hilinenult pöördumiseks mõjuvad põhjused. Kaebaja leiab, et mõjuvaks põhjuseks, miks ta ei saanud tähtaegselt taotlust Rahandusministeeriumile esitada, tuleb lugeda asjaolu, et temale ei ole kohtueelse menetleja poolt 12.01.2006 kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ega 25.04.2003 kriminaalvastutusele võtmisest keeldumise määrust saadetud. Õige ja kooskõlas nii kohtupraktika kui ka õigusaktidega on kaebaja seisukoht, et isik peab oma õigustest ja kohustustest õigeaegselt teada saama, et neid realiseerida. Seega on isikut puudutava haldusakti kättetoimetamine/teatavaks tegemine nimetatud isiku õiguste ja kohustuste 7 realiseerimisel väga oluline ja seetõttu hakkavad reeglina ka menetlustähtajad kulgema just isikule akti teatavakstegemisest. Kohus on seisukohal, et

-s sätestatud 6kuuline taotluse esitamise tähtaeg on järgitav vaid juhul, kui haldusorgan täidab omapoolset haldusakti selle adressaadile teatavakstegemise kohustust. Kaebaja kuulus tegelikult 12.01.2006 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses viidatud KrMS § 206 lg-s 2 nimetatud isikute ringi, kellele tulnuks määruse koopia saata. Nagu juba eelnevalt märgitud, puuduvad igasugused tõendid, et määrus oleks D.L-ile saadetud. Kuivõrd Lääne–Viru PP 25.04.2003 määrusega keelduti D.L-i kriminaalvastutusele võtmisest hoopis KarS § 263 p 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu tema käitumises ja kriminaalasja nr 03259000256 menetlus peatati mobiiltelefoni Nokia 5210 varastanud isiku väljaselgitamiseks, siis kohtu arvates ei pidanud D.L teadma mobiiltelefoni varguse osas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemisest või selle jõustumisest. Seda enam, et ei ole tõendatud, et isegi Lääne–Viru PP 25.04.2003 määrus oleks talle teatavaks tehtud. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kaebajale oleks mitu aastat varem, 2003. a tema vahi alt vabastamisel, kui kriminaalmenetlus veel kestis, vastavaid õigusi selgitatud (

§ 2lg 3).

Neil asjaoludel kohus leiab, et kahju hüvitamise taotluse tähtaeg tuleb lugeda möödalastuks mõjuval põhjusel ja see ennistada. 7. Lõpuks peatub kohus hüvitise suurusel. Poolte vahel puudub vaidlus, et kaebaja viibis vahi all 10.03.2003 kuni 04.04.2003, kokku seega 25 päeva.

§ 5

lg 1 kohaselt makstakse isikule hüvitist 7 päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Vastavalt

§ 5

lg-le 2 päevapalga suurus määratakse kindlaks kuupalga alammäära jagamisel 30-ga ilma murdosa arvestamata. Kohtu arvates on õige vastustaja arvutuskäik, millele kaebaja ei ole omapoolseid vastuväiteid esitanud: et miinimumpalk

1. aastal oli 2160 krooni, siis päevapalga suurus oli 2160 : 30 = 72 krooni. Sellest tulenevalt on D.L-i hüvitise suuruseks 12 600 krooni (7 x 25 x 72), mis tuleb Rahandusministeeriumil riigieelarve vahenditest kaebajale seaduses ettenähtud korras välja maksta.
2. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kirjalikus menetluses tähendab see, et nimetatud dokumendid tuleb esitada hiljemalt täiendavate selgituste, taotluste ja dokumentide esitamiseks kohtu antud tähtajal (antud juhul hiljemalt 18.09.2008). Kaebaja on kaebuses palunud Rahandusministeeriumilt välja mõista kõik D.L-i poolt kantud kohtukulud. Et kaebus oli riigilõivuvaba, siis käesolevas asjas riigilõivu tasutud ei ole. Ka kohtukulude nimekirja ega muid kuludokumente ei ole kaebaja kohtule esitanud. Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 8