← Eesti

3-06-2432/13

3-06-2432 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2007, Tallinn Haldusasja number

) § 22 lg 1 mõttes. Tähtsust ei oma, et võistkonna liikmetest mitteolenevalt jäi vormistamata riigisisene lähetus võistlustel osalemiseks. 3. Tallinna Halduskohtu 19.03.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Kuna Kaitsejõudude Peastaap annulleeris 31.08.2006 oma 26.07.2006 teatise tööõnnetuse kohta, maksis Haigekassa kaebuse esitajale vastavalt RKS § 54 lg 1 p-dele 1 ja 2 ajutise töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 80%. Et sama lõike p 6 võimaldab kindlustatud isikule 100 % hüvitist juhul, kui ajutine töövõimetus on tekkinud tööõnnetuse tagajärjel, ning KVTS § 164 lg 4 kohaselt on kaadrikaitseväelasel õigus ühekordsele toetusele, kui ta sai teenistusülesannete täitmisel kehavigastuse, millega kaasnes ajutine töövõime kaotus üle 30 päeva, siis võivad kaevatud toimingud ja haldusakt rikkuda kaebaja õigusi eelmärgitud suuremale hüvitisele ja ühekordsele toetusele. Seega on kaebajal põhjendatud huvi ka tuvastamisnõude esitamiseks; 2) Vaidlust pole selles, et Elva Rattamaratonil osalemisega ei täitnud kaebaja Kaitsejõudude Peastaabi antud tööülesannet, st kaebaja ei täitnud teenistuskohustusi. Kaebaja on ka ise möönnud, et üritus ei olnud otseselt seotud tema igapäevaste teenistusülesannetega. Samas väidab kaebaja, et tema osalemine leidis aset tööandja loal ja tervisekahjustus saadi tööandja huvides tegutsemise ajal.

§ 22lg-st 1 tulenevalt ei oleks aga isegi loa olemasolu ja 2

(13)3-06-2432 Kaitsejõudude Peastaabi huvides tegutsemine piisav juhtunu tööõnnetusena kvalifitseerimiseks, kui see ei oleks põhjuslikus seoses töö või töökeskkonnaga; 3) Kaebaja väitel tuli initsiatiiv Elva Rattamaratonil osalemiseks kaadrikaitseväelastelt, kui nad, sh kaebaja, pöördusid
  1. a kevadel Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna spordi- ja kehakultuurigrupi ülema kapten H. Märksi poole suulise taotlusega saada sarnaselt eelmise aastaga toetust EEC
  2. a võistlussarjas osalemise kulude katmiseks. Spordi- ja kehakultuurigrupi ülema ülesannetes kapten R. Eensalu 03.05.2005 ettekandest personaliosakonna ülemale kolonel A. Kiviselgile nähtuvalt on taotletud võistkonna registreerimistasu 4000 krooni ja transpordiga kindlustamist etappidele minekul, et esindada Kaitsejõudude Peastaapi. Taotlust põhjendati nii, et osalemine aitaks positiivselt reklaamida kaitseväge ja stimuleeriks teisi kaitseväelasi aktiivsemalt sportima. Kolonel A. Kiviselg toetas 03.05.2005 kirjalikus resolutsioonis osalemist Kaitsejõudude Peastaabi võistkonnana, registreerimistasu ja transpordi tagamist toetas ta tingimusel, et osaletakse peastaabi nimel ja vastava sümboolikaga. Õige on kaebaja väide, et sellega oli sisuliselt antud spordi- ja kehakultuurigrupile nii luba kui ka käsk tagada võistkonna registreerimistasu tasumine ning transport võistlustele, kui on täidetud seatud eeltingimused. Kapten H. Märksi 11.08.2006 (st pärast õnnetusjuhtumit koostatud) ettekandest personaliosakonna kol-ltn V. Väljamäele ilmneb, et
  3. a EEC-l osalemiseks koostati Kaitsejõudude Peastaabi võistkond, peastaap maksis võistkonna registreerimistasu, ostis võistkonnale ühtse võistlusriietuse, millele trükiti „Kaitsejõudude Peastaap”, ning taotles Tagalapataljonist võistlussarja etappidel osalemiseks võistkonnale transpordi. Nimetatud võistkond võistles 09.07.2006 Elva Rattamaratonil, võistkonda kuulus ka T. Kirsipuu. Kui ülalmärgitud kapten R. Eensalu ettekanne ja kolonel A. Kiviselgi resolutsioon oleks käinud
  4. a Elva Rattamaratonil osalemise kohta, siis võiks asuda seisukohale, et kaebajaga juhtunud õnnetus võis olla tööõnnetus. Osalemist võiks käsitada kaitseväelase vabatahtliku osalemisena väljaspool kaitseväge läbiviidaval spordiüritusel Kaitsejõudude Peastaabi ülema 30.05.2000 käskkirjaga nr 182 kinnitatud „Kaitseväe kehalise kasvatuse eeskirja“ (edaspidi - Eeskiri) p 4.3.3 mõttes Kaitsejõudude Peastaabi loal ja huvides. Kui arvestada, et Vabariigi Valitsuse 14.12.1998 määrusega nr 273 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustiku“ (edaspidi – Sisemäärustik) p 6 kohaselt on kaitseväelane kohustatud hoolitsema oma tervise eest ning Eeskirja p-st 5.
  5. tulenevalt on ohvitseride ja allohvitseride kehaline seisund oluline nende teenistuslikus iseloomustuses, kõrgemale ametikohale ülendamisel jne, võiks tõdeda, et selline võistlustel osalemine oleks ühtlasi põhjuslikus seoses kaebaja teenistusega.
  6. a samasugusel võistlusel kaebaja osalemiseks vastavad eelnevad ettekanded ning järgnevad käsud ja juhised aga puudusid. 4) Ainuüksi asjaolu, et peastaap tasus selgi aastal registreerimistasu, ei tõenda, et võistkond, mis moodustati liikmete initsiatiivil, sai ülema käsu esineda
  7. a Elva Rattamaratonil peastaabi nimel ja huvides. Sellest, kas sellise soodustuse pealt on tasutud erisoodustusmaksu või mitte, ei sõltu kaebajaga juhtunud õnnetuse kvalifitseerimine. Kaitsejõudude nime all sportimine iseenesest ei tee juhtunust tööõnnetust. Tööülesande täitmise faktile õnnetuse toimumise hetkel viitavad eelkõige konkreetse tööülesande saamine, vastav tööaja arvestus, lähetus, palga ja lisatasude maksmine, aruandlus jms. Toimikumaterjalidest nähtuvad täiendavalt järgmised asjaolud, mis kogumis ülema käsu puudumisega kinnitavad, et õnnetusel puudus seos kaebaja teenistusülesannetega: Elva Rattamaraton ei olnud lülitatud kaitseväe
  8. a. spordiürituste kalenderplaani, pühapäev 09.07.2006 oli kaebuse esitajal tööajatabeli järgi vaba päev, Elva Rattamaratonil osalemiseks 3
(13)3-06-2432 ei olnud talle vormistatud lähetust ega makstud päevaraha ega täiendavat lisatasu puhkepäeval töötamise eest, tagalapataljon ei toetanud transpordiga kaebaja osalemist nimetatud võistlusel, samuti ei olnud Eeskirja p 4.3.3. nõuete kohaselt määratud peastaabi ülema käskkirjaga nn vabatahtlike seast vanemat. Kaebaja enda seletusest nähtuvalt ei esitanud ta Kaitsejõudude Peastaabi sisekorraeeskirja p-s 37 ettenähtud korras ja lisa 2 kohast lähetuse avaldust personaliosakonna ülemale ning ei vormistatud KVTS § 174 lg 2 järgi lähetust. 5) Neil asjaoludel ei oma tähtsust kaebaja väited sellest, kes ja millise dokumendiga on õigustatud lähetust vormistama. Et tegemist oli kaitseväelaste enda initsiatiiviga võistlustele minekuks, ei pidanud keegi teine peale võistlejate endi lähetuse vormistamise pärast muretsema. Samas võiks just lähetuse (lähetustunnistuse) olemasolu kinnitada, et Kaitsejõudude Peastaap saatis võistkonna oma nimel ja huvides võistlema, st et võistlustel osalemine oli seotud teenistusülesannetega. Kaebaja jt võistkonnaliikmed said sõiduks võistlustele kasutada väidetavalt kooskõlastatult ülematega Kaitsejõudude Peastaabi politseiosakonna väikebussi, kuid vastutulek transpordi kasutamise osas ei muuda kaebajaga võistlustel juhtunut tööõnnetuseks. Kaebaja sõnul otsisid nad seekord transpordi ise. Kaitsejõudude Peastaap on enda kinnitusel vastavalt võimalustele toetanud kaadrikaitseväelaste sportimise võimalusi ning nii osalemistasu maksmine kui ka transpordi võimaldamine on selle toetuse väljenduseks. Ekslik on kaebaja väide, et osalustasu maksmisega võttis Kaitsejõudude Peastaap endale mingeid kohustusi. Samuti on väär kaebaja seisukoht, et midagi ei tähenda töötasu ja lisatasu mittemaksmine puhkepäeval võistlemise eest. Ka tõik, et Mustamäe Haigla väljastatud ajutise töövõimetuse lehele oli trauma põhjuseks märgitud „tööõnnetus", ei tõenda, et tegemist oli tööõnnetusega, kuna haigla ei ole pädev ega kohustatud välja selgitama tööõnnetuse toimumist, vaid märgib niisugused andmed isiku enda ütluste järgi.

§ 22

lg-s 4 tööandjale pandud raskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest Tööinspektsiooni kohalikule asutusele viivitamatu teatamise nõue eeldab, et õnnetuse konkreetsed asjaolud ei saa olla veel põhjalikult kindlaks tehtud. Arvestades ajutisel töövõimetuslehel märgitut ning kaebuse esitaja 24.07.2006 seletuskirja kolonel A. Kiviselgile õnnetuse asjaolude kohta, kus ta märkis, et esindas peastaabi võistkonda, on mõistetav, et personaliosakonna ülem esitas Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise; 6) Tööõnnetuse uurimise korra § 7 lg-le 8 sätestab, et kui uurimise käigus selgub, et tegemist ei ole tööõnnetusega, koostab tööandja töökeskkonnavoliniku või usaldusisiku osavõtul õnnetusjuhtumi kohta akti, milles näitab ära õnnetusjuhtumi asjaolud ja uurimise lõpetamise põhjuse. Antud juhul on kaebajaga toimunud õnnetuse asjaolude uurimise käigus jõutud järeldusele, et tegemist ei olnud tööõnnetusega, ning selle kohta ongi koostatud akt. Aktist ei nähtu selle koostamise aeg (koostamise tähtaeg oli 07.08.2006) ega töökeskkonnavoliniku või töötajate usaldusisiku osalemine uurimises. Hääleõigusega töökeskkonnavoliniku või töötajate usaldusisiku kaasamata jätmine ei saanud aga mõjutada otsuse tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 mõttes. Uurimise eesmärgiks oli eelkõige selgitada välja, kas juhtunut saab pidada tööõnnetuseks, mitte aga tööõnnetuse asjaolude ja soodustegurite väljaselgitamine. Isegi viidatud isikute osalemise korral poleks olnud võimalik kvalifitseerida juhtunut tööõnnetuseks. Eksperdi kaasamine on tööandja kaalutlusotsus ja vajalik vaid juhul, kui tööandjal puuduvad vajalikud teadmised, mille all mõeldakse spetsiifilisi eriteadmisi tööõnnetuse uurimise valdkonnas. Eriteadmisi ei vaja faktiliste asjaolude kogumine ja uurimine tuvastamaks, kas isik sai viga tööülesandeid täites. Nõustuda ei saa kaebaja väidetega, et talle ei tagatud õigust ärakuulamisele ja teda ei kaasatud menetlusse. Kaebuse esitaja on saanud 24.07.2006 esitada omapoolse seletuse, sh argumendid, miks õnnetust tuleks käsitada tööõnnetusena. Õigusaktidest ei tulene, et kaebajalt 4

(13)3-06-2432 tulnuks võtta veel teinegi seletus; sellise vajaduse üle saab otsustada uurimist läbiviiv isik, kes nähtavasti pidas juba antud seletust piisavaks. Isegi väidetud menetluslike õiguste rikkumised ei saanud mõjutada asja otsustamist. Seega puudub alus kaebuse rahuldamiseks osas, mis puudutab toiminguid õnnetusjuhtumi kohta 31.08.2006 akti koostamisel ja Tööinspektsioonile 31.08.2006 taotluse esitamisel. 7) Kaebuse esitaja väitel on 13.11.2006 vaideotsus koostatud puudulikult (ei nähtu, kas peastaap võttis KVTS § 213 lg 4 kohaselt seletused isikutelt, kelle tegevuse peale vaie oli esitatud) ning rikutud on KVTS § 213 lg-s 1 ettenähtud korda, kuna vastuse kaebaja vaidele koostas pr U. Tropp ning kinnitas Kaitsejõudude Peastaabi ülem A. Laneman. KVTS § 213 lg 1 kohaselt ei lahenda vaiet ega võta selle lahendamisest osa ülem, ametnik või valitsusasutuse juht, kelle tegevuse peale vaie on esitatud. Antud juhtumil oli akti õnnetusjuhtumi kohta faktiliselt koostanud (uurimist läbi viinud) peastaabi üldosakonna juriidilise teenistuse nõuniku kt U. Tropp ja aktile oli alla kirjutanud osakonna ülem kol-ltn V. Väljamäe, kes esitas 31.08.2006 Tööinspektsioonile ka taotluse 26.07.2006 teatise annulleerimiseks. 13.11.2006 vaideotsuse on allkirjastanud A. Laneman, kuid otsuse faktilise koostajana on näidatud U. Tropp. Seega on õige kaebaja väide, et rikutud on KVTS § 213 lg-s 1 ettenähtud korda. Samuti on põhjendatud väide, et vaideotsusest ei nähtu, kas vaide lahendamisel võeti seletused isikutelt, kelle tegevuse peale vaie oli esitatud. Seega võib järeldada, et eiratud on ka KVTS § 213 lg-t 4, mille kohaselt vaiet lahendav ülem on kohustatud kontrollima vaides esitatud väiteid ja võtma isikult, kelle peale kaevatakse, seletuse. Ehkki antud juhul rikuti vaideotsuse tegemisel kaebaja õigusi sõltumatult vaide esemest, ei viinud menetlusnormide rikkumised sisult väära otsuse tegemiseni. Vaideotsuse tühistamisega ei saavutaks kaebaja eesmärki saada RKS § 54 lg 6 ja KVTS § 164 lg 4 järgi tööõnnetuse korral makstavat hüvitist ja toetust. Kaitsejõudude Peastaap peaks vaide uuesti läbi vaatama ja langetaks seejärel ikkagi samasisulise otsuse. Seetõttu jääb ka tühistamisnõue rahuldamata. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Tiit Kirsipuu apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Põhjendused: 1) Kohus on vääralt järeldanud, et kuna kaebuse esitaja ei täitnud Elva Rattamaratonil tööandja antud tööülesannet, ei täitnud ta teenistuskohustusi. Igapäevaselt täidavad kaitseväelased ka teenistusülesandeid, mis ei tulene otseselt nende ametijuhenditest (näiteks teenistuskohtade vahel liiklemine teenistussõidukiga, mida peale autojuhi ametijuhendi muudes ametijuhendites kirjas pole); 2) Apellant ei ole üles näidanud initsiatiivi pöörduda kapten H. Märksi poole taotlusega saada tööandjalt sarnaselt 2005. a-ga toetust EEC võistlussarjas osalemiseks. See väide pärineb vastustaja seletusest. Apellant pöördus 2006. a. kevadel H. Märksi poole suulise küsimusega, kas Kaitsejõudude Peastaap on huvitatud sarnaselt 2005. a-ga ka 2006. a-l rattavõistkonna väljapanemisest, mitte taotlusega toetuse saamiseks. Apellant ega ükski teine võistkonna liige pole kunagi taotlenud toetust EEC-l osalemiseks, samuti pole sellist toetust ka kunagi makstud. Seda kinnitab ka R. Eensalu 03.05.2005 ettekanne, milles teatatakse, et võistkonna moodustanud kaitseväelased olid pöördunud personaliosakonda sooviga osaleda sarjas Kaitsejõudude Peastaabi võistkonnana ja esindada peastaapi. Apellant ei ole kunagi taotlenud 5
(13)3-06-2432 peastaabilt võistkonna osavõtumaksu tasumist, võistlusriietuse ostmist, transpordi võimaldamist vms. Võistkonna liikmete tahe piirdus sooviga esindada võistlustel peastaapi. Kõik muu võistkonnaga seonduv oli Kaitsejõudude Peastaabi poolne algatus, millest võistkond lähtus
  1. ja
  2. a-l; 3) Kohus on leidnud, et kui R. Eensalu ettekanne ja A. Kiviselgi resolutsioon oleks käinud
  3. a Elva Rattamaratonil osalemise kohta, võiks tegemist olla tööõnnetusega. Apellandi hinnangul kinnitab H. Märksi 11.08.2006 ettekanne, et
  4. a moodustati peastaabi maastikurattavõistkond ning sama võistkond jätkas uuendatud koosseisus võistlemist ka
  5. a. Järelikult reguleerisid võistkonna tegevust ka
  6. a
  7. a vormistatud alusdokumendid; 4) Kapten H. Märks andis
  8. a kevadel leitnant R. Leisile, kes kuulus võistkonna koosseisu
  9. a, suulise korralduse tagastada
  10. a peastaabi poolt sihtotstarbeliselt soetatud ja R. Leisi kasutusse antud võistlusriided, et 4-liikmeline võistkond saaks sarnaselt
  11. a-ga ka
  12. a hooajal võistelda ühtse võistlusriietusega. Samuti kinnitab Kaitsejõudude Peastaabi poolt Tagalapataljonile 03.05.2006 esitatud transporditaotlus, et peastaap lähtus ka ise kolonel A. Kiviselgi
  13. a juhistest võistkonnale transpordi taotlemisel. Eelpool kirjeldatu tõendab üheselt, et
  14. a toetas peastaap võistkonda võistlussarjas osalemisel samadel tingimustel, järgides ise
  15. a kehtestatud nõudeid (nõudis uue liikme jaoks välja võistlusriietuse, taotles võistkonnale transpordi ning tasus võistkonna kogu hooaja osavõtumaksu, millega ühtlasi registreeris võistkonna). Tähelepanu tuleb pöörata sellele, et Kaitsejõudude Peastaap tegi oma võistkonnale ettekirjutusi, kuidas tuleb võistlustel osaleda, muuhulgas kohustas kasutama enda nime ning andis korralduse võistkond tähistada selliselt, et see teistest eralduks; 5) Kui peastaap oleks lihtsalt toetanud oma teenistujate osalemist EEC võistlussarjas, oleks ta vastavalt EEC võistlusjuhendi p-le 8.2.1 registreerinud võistkonna liikmed üksikvõistlejatena, mitte võistkonnana juhendi p 8.6 kohaselt. Seega polnud tema tahe suunatud üksikute kaitseväelaste sportimise ühekordsele toetamisele, vaid võistkonna väljapanemisele; 4) Kohus on viidanud võistluse mittesisaldumisele spordiürituste kalenderplaanis, lähetuse mittevormistamisele ning Tagalapataljoni poolt apellandi transpordiga mittetoetamisele vaidlusalusel võistlusel. Õigusaktidest ei tulene, et kõik spordivõistlused, millest kaitseväelased osa võtavad, peavad olema kajastatud spordiürituste kalenderplaanis. Apellant esitas kehakultuuri- ja spordigrupile peastaabi võistkonna liikmete nimed ning talle ei ole teada, miks ei vormistatud Eeskirja p 4.3 nõuete kohaselt võistkonda ega täidetud muid sellest sättest tulenevaid kohustusi, kaasa arvatud lähetuse vormistamine. Apellant ei saa jääda sotsiaalsest kaitsest ilma seetõttu, et tööandja on jätnud oma kohustused täitmata. Kui Tagalapataljon ei saanud ressursi nappuse tõttu võistkonnale transporti tagada, küsiti transporti teistest Kaitsejõudude Peastaabi osakondadest, mille käigus alati viidati Tagalapataljonile esitatud taotlusele. Transporditaotlus Tagalapataljonile tõendab, et transporti taotleti peastaabi võistkonnale, mitte lihtsalt spordihuvilistele. Eeskirja p-s 4.3.3 sätestatud nõuetekohasel vastutava vanema määramata jätmine ei tõenda veel, et tegemist ei olnud teenistusülesandega, ning selle nõude täitmata jätmist ei saa ette heita apellandile. Apellandile võib küll ette heita seda, et ta oleks „pidanud kindlustama end topelt“ ja esitama ise lähetuse esildise, kuid see eksimus ei vabasta tööandjat vastutusest ega kohustusest lähetuse tagantjärgi vormistamiseks. Apellant ei võinud ette näha, et võistlustel osalemisel saab ta trauma ja peastaap ei soovi tunnistada oma võistkonna olemasolu. Kuigi peastaap omas teavet võistkonnast, ei juhtinud ta kordagi võistkonna liikmete tähelepanu lähetuse vajalikkusele. Kaitseväelaste initsiatiiv oli ettepanek peastaabi esindamiseks võistkonnaga, mitte lihtsalt võistlustele minek; 6
(13)3-06-2432 5) Kohus on jätnud tähelepanuta, et registreerimistasu tasumisega vastustaja ühtlasi registreeris võistkonna võistlustele; 6) Vaidluse asjaolud on sarnased Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-30-06 käsitletud asjaoludega, kus Kaitseliidu õppusel hukkus kaitseväelane, kes osales õppusel puhkepäeval ning kelle osavõtt õppustest jäi nõuetekohaselt vormistamata; 7) Peale tööõnnetuse teatise 27.07.2006 esitamist Tööinspektsioonile alustatud juhtumi menetlemisest ei teavitatud apellanti, mistõttu tal ei olnud võimalik anda oma seletusi. Seetõttu ei saa ka menetluse tulemusel koostatud akt olla vääramatult õige. Aktis puudub igasugune juriidiline põhjendus, seal puuduvad viited õigusnormidele. Apellant rõhutab kohtu poolt tuvastatud menetlusnormide rikkumisi ning ei nõustu sellega, et need ei võinud mõjutada asja otsustamist.
  1. Kaitsejõudude Peastaabi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata: 1) Kuna kaadrikaitseväelastelt nõutakse head füüsilist vormi, on Kaitsejõudude Peastaap vastavalt võimalustele toetanud nende sportimisvõimalusi ning sellest põhimõttest lähtuvalt tasus ka teenistujate võistkonna osalustasu EEC rattamaratonide sarjas nii
  2. kui
  3. a. Personaliosakonna poole pöördus
  4. a grupp spordihuvilisi kaadrikaitseväelasi, kes olid moodustanud võistkonna osalemiseks EEC sarjas ja taotlesid osalemise toetamist,
  5. a olid nad võistlusel osalenud individuaalselt. Tegemist ei olnud teenistuskohustusega, osalemine toimus kaitseväelaste omal vastutusel ja nende vabast ajast. Personaliosakond on võistlustel osalemise toetamiseks nõusoleku andmisel toetanud teenistujate initsiatiivi ja sportimist, mitte korraldanud teenistust või andnud käsku ülesande täitmiseks; 2) Tõepoolest on pigem erandlikke olukordi, kus kaitseväelased täidavad ametijuhendist otsesõnu mittetulenevaid teenistusülesandeid. Kui teenistuja on täitnud enda teenistuskohustusi, on vastustaja seda alati vastavalt tasustanud või hinnanud. Õige pole apellandi väide, et üksnes autojuhi ametijuhendisse on märgitud kohustus/õigus kasutada teenistussõidukit, see on ette nähtud kõikidel ametikohtadel, kus on peetud vajalikuks auto kasutamist võimaldada;
  6. a. kalenderplaanis EEC ei kajastu. Kuna EEC kohta ei vormistatud dokumente, mis tõestavad osalemist EEC-l tööajana (ületunnid, lähetus), mistõttu saab seda käsitleda vaid vabatahtliku osavõtuna, mille eesmärgiks oli kuuluvuse näitamine. Peastaap, kattes osaliselt EEC-s osalemise kulud ning organiseerides transpordi, lõi kaadrikaitseväelastele soodsamad tingimused kehalise ettevalmistuse tõhustamiseks ning vaba aja mitmekesistamiseks. Et tegemist ei olnud teenistusega, ei arvatud rattamaratonidel osalemise aega ei kaebaja ega teiste võistkonna liikmete tööaja hulka, ei makstud üritusel osalemise eest töötasu ega lisatasu töötamise eest puhkepäevadel ning ei vormistatud lähetust. Samuti ei võetud üritusel mitteosalemise korral kasutusele distsiplinaarmeetmeid. Sisekorraeeskirja p 37 kohaselt peab teenistuja riigisisesesse lähetusse mineku korral esitama personaliosakonna ülemale oma osakonna ülemaga koostatud vormikohase avalduse. Apellant vastavasisulist avaldust ei esitanud, mis näitab, et ta ei pidanud ise võistlustel osalemist oma teenistuskohustuseks. Seega võttis apellant võistlustest osa omal soovil vabal tahtel vabast ajast, vastustaja tegevus on käsitatav ürituse toetamisena. Vastustaja on tasunud teenistujate eest, kes püüavad end hoida kehaliselt aktiivsetena, ka nt SK Haanja Rattamaratonid MTÜ 13.04.2006 arve nr 12/2006 summas 4700 krooni, millel on H. Märksi ja üldosakonna juhataja kinnitus. 7
(13)3-06-2432 Vastustaja on teenistujaid toetanud veel Tartu Maratonil, Tartu Rattarallil, Tartu Jooksumaratonil jpt üritustel ning tegu on hea tavaga, mis ei sea täiendavaid teenistuskohustusi. Vastustaja ei nõustu kohtuga, et kui R. Eensalu ettekanne ja A. Kiviselgi resolutsioon oleks käinud
  1. a Elva Rattamaratonil osalemise kohta, võiks kaebajaga juhtunud õnnetus olla tööõnnetus. Ka
  2. a maratonist osavõtjad tegid seda oma vabast ajast ning lausa puhkuse ajal (n-ltn R. Leisi ja apellant). Vastustaja on apellandiga nõus selles, et võistkondadele kehtisid
  3. ja
  4. a samad tingimused – vastustaja maksis osavõtutasu, võimaldas ühesugused võistlusriided ja transpordi; 3) Vastustaja nõustub kohtuga selles, et menetlusnormide rikkumine õnnetusjuhtumi uurimisel ei saanud mõjutada asjas langetatud otsust; 4) Apellandi teenistusülesannete hulka ei kuulu osalemine spordiüritustel. Temale kui staabiohvitserile esitatavad nõuded füüsilise võimekuse osas ei eelda osalemist tavapärasest suuremat vigastuste ohtu kätkevas EEC võistlussarjas, mille liidrigrupi moodustavad professionaalsed sportlased ja kus võistlejate traumad on sagedased. Vastustajal puudub vajadus selleks, et kaitseväelased oma füüsilise vormi edendamise sildi all võtaksid võrdseid riske professionaalsete tippsportlastega ja tingiksid tööandjale sellega täiendavaid kulutusi. Trauma toimumise ajal viibis apellant puhkusel mis, katkestati seoses järgnenud töövõimetusega. Apellant ei olnud võistlustel osalemise ajal kellegi käsuõiguses ning tema mitteosalemine ei oleks kaasa toonud mingeid õiguslikke tagajärgi.
  5. Tiit Kirsipuu seisukohas Kaitsejõudude Peastaabi vastusele apellatsioonkaebusele taotletakse vastusele juurde lisatud täiendavate tõendite, mis käsitlevad apellandi puhkuste ajakava
  6. ja
  7. a. tähelepanuta jätmist. T. Kirsipuu leiab, et nimetatud tõendid oleks tulnud esitada esimese astme kohtumenetluses, samuti ei nähtu tõenditelt täpselt, milliste dokumentidega on tegemist. Apellandi puhkuste ajakavast nähtub, et
  8. a põhipuhkuse perioodidel EEC osavõistlusi ei toimunud.
  9. a puhkuse ajakava on asjakohatu. Samas lisab apellant uued tõendid, millega tõenda järgmisi väiteid. 05.09.1999 toimunud
  10. Tartu Sügisjooksul langes Kaitseväe Lahingukooli kaadrikaitseväelane koomasse ning suri 13.09.
  11. Õnnetusjuhtumi uurimiseks moodustati uurimiskomisjon, mis tegi ettepaneku, et kaitseväelaste osavõtt spordiüritustest väljaspool kaitseväe kalenderplaani tuleb reguleerida samadel alustel nagu kaitseväesiseste ürituste puhul, selgelt peab olema fikseeritud üritusest osavõtva kaitseväelase suhe teenistuskohustustesse ja omavastutuse määr. Samuti leiti, et kaitseväes tuleb vabatahtlikkus vormistada käsuna. Selle õnnetuse järgselt kinnitatigi kaitseväe kehalise kasvatuse eeskiri, mille p 4.3.3 (kaitseväelaste osalemisel vabatahtlikena väljaspool kaitseväge läbiviidavatel väljaõppe- ja spordiüritustel peab väeosa/asutuse ülem määrama vabatahtlike seast vanema, kes on kohustatud välja töötama konkreetse ürituse eripära arvestavad ohutusnõuded; osalemise vabatahtlikkust ja ohutusnõuete teatavakstegemist kinnitab üritusest osavõttev kaitseväelane allkirjaga) on kehtestatud eesmärgiga määratleda kaitseväelaste ja väeosa/asutuse vahelised teenistuslikud suhted väljaspool kaitseväge läbiviidavatel kehalise kasvatuse valdkonna üritustel. Käesoleval juhul ei ole selle sätte nõudeid täidetud, mida ei saa süüks panna apellandile.
  12. a õnnetusjuhtumiga seoses koostatud teenistusliku juurdluse kokkuvõttes on toodud välja, et kaitseväelane esindas väeosa võistkonna liikmena oma väeosa, väeosa tasus võistkonna osalustasu, võistlustele mindi väeosa transpordiga ning kaitseväelane läbis võistlusdistantsi väeosa poolt tagatud kaitseväe vormiriietuses. Neil 8
(13)3-06-2432 asjaoludel jõuti kokkuvõttes järeldusele, et väljaspool kaitseväge toimunud spordivõistlustel tuleb väeosa esindamine lugeda teenistuskohustuste täitmiseks. Sarnastel asjaoludel esindas oma väeosa (Kaitsejõudude Peastaapi) ka apellant. Apellant rõhutab, et
  1. a pöördus R. Leisi H. Märksi poole ettepanekuga komplekteerida Kaitsejõudude Peastaabi mägiratastevõistkond osalemiseks EEC rattamaratonide sarjas ning esindada seal peastaapi. Personaliosakonna kehakultuuri- ja spordigrupp aitas kaasa võistkonna komplekteerimisele, aidates leida EEC juhendi kohaselt vajalikku naisliiget. Et kaitseväelased ei osalenud võistlustel vabast ajast, nähtub R. Eensalu 03.05.2005 ettekandest, milles on pandud võistkonnale teenistusülesanneteks esindada Kaitsejõudude Peastaapi, positiivselt reklaamida kaitseväge ning stimuleerida teisi kaitseväelasi aktiivsemalt sportima. Apellant on korduvalt teinud vastustajale ettepaneku tagantjärgi vormistada lähetus ning teha parandus tööaja arvestamise tabelis, kuid ettepanek on jäänud tähelepanuta. Kaitsejõudude Peastaabis kehtib põhimõte, et puhkepäevadel töötamise eest ei maksta töötasu ega lisatasusid, mida kinnitab ka apellandi ületunnitöö tegemise 22.10.2007 taotlus ja selle rahuldamata jätmine.
  2. Kaitsejõudude Peastaap märgib täiendavalt järgmist. Apellandi viidatud
  3. a juhtumit lõppkokkuvõttes tööõnnetusena ei registreeritud. Ka tööinspektor on 31.10.2006 arvamuses jõudnud seisukohale, et apellandiga juhtunut ei ole alust lugeda tööõnnetuseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  4. Käesolev kaebus tulnuks rahuldamata jätta seetõttu, et kaebuse esitajal puudub HKMS § 7 lg 1 kohaselt nõutav põhjendatud huvi kaebuses vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ning tal puudub õigus nõuda vaideotsuse tühistamist.
  5. Teenistusandja poolt Tööinspektsioonile esitatav taotlus tööõnnetuse teatise annulleerimiseks ei ole haldusakt, nagu pole seda ka tööõnnetuse teatis. Samuti ei kõrvalda tööõnnetuse teatise annulleerimine tagantjärele Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise esinemises seisnevat toimingut. Kuna tegemist ei ole haldusaktidega, ei oma need dokumendid ühegi isiku või haldusorgani, sealhulgas teenistusandja või haigekassa, jaoks siduvust küsimuses, kas teenistujaga toimunud õnnetus on kvalifitseeritav tööõnnetusena

§ 22lg 1 mõttes.

Vabariigi Valitsuse 13.05.2003 määruse nr 146 § 4 lg 1 alusel edastatud teade tööõnnetuse kohta on üheks tõendiks juhtumi asjaolude uurimisel. Laiemat õiguslikku tähendust ei oma ka vaidlusalune Kaitsejõudude Peastaabi 31.08.2006 kiri nr MED-11.1-5.1/10356 ja selles väljendatud seisukohad. Käesoleval juhul ei vaidlusta kaebaja Eesti Haigekassa tegevust temale ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel. Samuti ei ole tegemist kaebusega kaebuse esitajale KVTS § 164 lg 4 sätestatud hüvitise maksmiseks kohustamiseks või avalik-õigusliku suhte tuvastamiseks, mille sisuks on kaebuse esitaja õigus viidatud sättes nimetatud hüvitisele. Kohtuotsus, milles kohus tuvastaks, et Kaitsejõudude Peastaabi poolt Tööinspektsioonile tööõnnetuse teatise annulleerimise teatise saatmine on õigusvastane põhjusel, et kaebuse esitajaga toimunud õnnetuse näol oli tegemist tööõnnetusega, ei oleks eelviidatud vaidluste lahendamisel 9

(13)3-06-2432 tööõnnetuse tegeliku asetleidmise küsimuses siduv. TsMS § 457 kohaselt ei ole kohtuotsus isegi menetlusosalistele kohustuslik otsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolude suhtes.
  1. HMS § 87 lg 2 p 3 kohaselt võib halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale juhul, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seega ei anna seadus isikule kaebeõigust vaideotsuse vaidlustamiseks üksnes põhjusel, et selle otsusega on tema vaie õigusvastaselt rahuldamata jäetud. Vaidemenetluse normide rikkumine, isegi juhul, kui see oli sedavõrd tõsine, et võis mõjutada vaide lahendamise tulemust, ei näita iseenesest, et tegemist oleks vaidemenetluse esemest sõltumatu rikkumisega, kui vaideotsus ei too kaasa isiku õiguste täiendavat riivet võrreldes vaidemenetluse esemeks oleva akti või toiminguga. II
  2. Ringkonnakohus hindab menetlusosaliste väiteid ka selles, kas kaebuse esitajaga toimunud õnnetusjuhtum on kvalifitseeritav tööõnnetusena. 12.

§ 22

lg 1 sätestab, et tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Eeltoodust võib järeldada, et teenistujaga toimunud õnnetus on tööõnnetus juhul, kui see toimus teenistusülesannete täitmisel või muul tööandja huvides tegutsemisel. Sealjuures ei välista teenistusülesannete täitmist asjaolud, et täidetav ülesanne ei sisaldu teenistuja ametijuhendis ning ülesande täitmine toimub teenistuja initsiatiivil, mitte talle antud korralduse alusel. Et otsustada, kas teenistuja tegevus on käsitatav teenistusülesannete täitmisena, tuleb koosmõjus hinnata juhtumi õiguslikke ja faktilisi asjaolusid – tegevuse sisu, selle kuuluvus teenistuja ametijuhendis nimetatud teenistuskohustuste hulka, initsiatiiv tegevuse sooritamiseks, tegevuse toimumine tööajal või töövälisel ajal, tegevuse tasustamine (palga ja lisatasu maksmine), tegevuse vormistamine teenistuskohustuste täitmisena (teenistuslähetus) jms.

  1. Käesoleval juhul puudub vaidlus järgmistes asjaoludes. Osalemine EEC võistlussarja kuuluval rattamaratonil ei kuulunud kaebuse esitaja igapäevaste teenistusülesannete hulka ega põhinenud tema ametijuhendil. EEC võistlussari ei kuulunud kaitseväe juhataja 09.12.2005 käskkirjaga nr 259 kinnitatud „Kaitseväe
  2. a spordiürituste kalenderplaanis“. Võistlussarjas, sh 09.07.2006 osavõistlusel osalemiseks, ei ole kaebuse esitajale antud suulist ega kirjalikku korraldust. Osalemine EEC võistlussarja üritustel, samuti 09.07.2006 osavõistlusel, toimus töövälisel ajal (puhkepäeval) ning seda ei ole arvatud kaebuse esitaja tööaja hulka. Kaebuse esitajale pole osalemise eest EEC võistlussarja üritustel makstud töötasu ega lisatasu töötamise eest puhkepäevadel. Kaebaja osalemiseks EEC võistlussarja võistlusel ei ole vormistatud mingisugust korraldust või käskkirja ega makstud temale Vabariigi Valitsuse 28.03.2001 määruses nr 108 „Teenistuslähetuse kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord“ sätestatud kuluhüvitisi ja päevaraha. Samuti puudub vaidlus selles, et kõik eelnimetatud asjaolud iseloomustavad ka teiste Kaitsejõudude Peastaabi nimel esinenud võistkonda kuulunud kaadrikaitseväelaste osalemist 10

(13)3-06-2432 EEC võistlussarjas. Seega ei saa eelviidatud EEC võistlussarjas osalemise asjaolusid pidada üksnes kaebuse esitaja kohta käivateks erandjuhtumiteks, vaid need näitavad Kaitsejõudude Peastaabi selles võistlussarjas esindamise üldist korraldust. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja esines EEC võistlussarjas teenistusandja (Kaitsejõudude Peastaabi) nimelises võistkonnas, kelle osalemiseks tasus teenistusandja registreerimistasu, millega ühtlasi registreeriti võistkond EEC võistlussarja. Teenistusandja kulul muretseti teenistusandja nime kandev võistlusriietus ning tagati transport võistlussarja üritustele. Viimatinimetatud asjaoludele tuginedes väidab kaebuse esitaja, et tegemist oli teenistusülesannete täitmisega.
  1. Ringkonnakohus leiab, et spordivõistlustel osalemine tööandja nime kandvas võistkonnas ei näita iseenesest tööülesannete täitmist. On üldlevinud nähtus, et võistkondlikel rahvaspordiüritustel osalemiseks moodustatakse võistkondi töökaaslaste poolt, kes soovivad oma võistkonda identifitseerida ühise töö- või teenistusandja nime kasutamise kaudu. Samuti ei piisa teenistusandjale sellisest ürituses osavõtuga seonduva tööõigusliku vastutuse ja kohustuste omistamiseks asjaolust, et ta, eesmärgiga toetada teenistujate sporditegemist ning populariseerida end omanimelise esinduse kaudu, teenistujate osavõttu rahaliselt või muul viisil toetab. Seetõttu ei saa üle tähtsustada seda, et Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna ülema resolutsioonis (tl 20) toetati võistkonna eest registreerimistasu tasumist ja transpordi tagamist tingimusel, et esinetakse Kaitsejõudude Peastaabi nimel ja vastava sümboolikaga, ega pidada seetõttu võistlustel osalemist tegutsemiseks tööandja huvides. Mingil juhul ei saa seda vaadelda teenistusülesande andmisena võistlustel osalemiseks. Teenistusandja vähest huvi EEC võistlussarja suhtes näitab selle mittelülitamine kaitseväe spordiürituste kalenderplaani vaatamata sellele, et võistlustel osales teenistusandja nime kandev meeskond. Eeltoodud põhjal leiab ringkonnakohus, et kuigi kaebuse esitaja esiletoodud asjaolud on sellised, mis võivad viidata tema EEC võistlussarjas osalemisele teenistusülesannete täitmise vormis, ei ole need sellise järelduse tegemiseks piisavad.
  2. Et teenistussuhte pooled loevad teenistuja mingit teenistusandja huvidega sobituvat tegevust väljaspool alalist teenistuskohta teenistusülesannete täitmiseks, näitab see, et nimetatud tegevuse aeg arvatakse teenistuja tööaja hulka, talle makstakse sellise tegevuse eest ametipalka ja muid õigusaktidest tulenevaid lisatasusid, samuti makstakse teenistuslähetusega seonduvaid kuluhüvitisi ja päevarahasid. Selliste asjaolude puudumine viitab üldreeglina mitte teenistusandja poolsetele rikkumistele, vaid teenistuskohustuste mittetäitmisele teenistuja poolt. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita käesoleval juhul teenistussuhte poolte käitumine sellele, et kumbki neist oleks käsitlenud kaebuse esitaja osalemist EEC võistlussarjas kuni viidatud õnnetusjuhtumini kaebuse esitaja teenistuskohustustena. EEC võistlussarjas osalemine teenistusandja nime all kaebuse esitaja poolt toimus tema enda initsiatiivil. Apellatsioonkaebuses kinnitab ta, et initsiatiiv esindada nimetatud võistlustel Kaitsejõudude Peastaapi tulenes temalt ja teistelt võistlustel osalenud Peastaabi kaadrikaitseväelastelt, mida näitab ka R. Eensalu 03.05.2005 ettekanne (tl 20). Nimetatud ettekandest nähtub, et kaebuse esitaja oli võistlussarjas oma tahtel osalenud juba
  3. aastal. Puuduvad andmed selle kohta, et võistlustel esinemist oleks peetud kaebuse esitaja teenistuskohustuseks. Kaebuse esitaja osales Kaitsejõuidude Peastaabi võistkonnas EEC võistlussarjas alates
  4. a-st. Tallinna Ringkonnakohtule 08.11.2007 edastatud 08.11.2007 dateeritud kaebuse esitaja seisukohtadest nähtub, et vähemalt
  5. a jooksul toimusid kõik 11
(13)3-06-2432 EEC osavõistlused puhkepäevadel (07.05.2006, 04.06.2006, 17.06.2006 ja 09.07.2006), millest võib järeldada, et samal põhimõttel rajanes võistluste ajakava ka
  1. a. Puuduvad andmed, et nende kahe hooaja vältel oleks kaebuse esitaja või ükski teine võistkonna liige pöördunud Kaitsejõudude Peastaabi poole taotlusega võistluspäevade arvamiseks tema tööaja hulka, et saada täiendavat tasu. Kaebuse esitaja pidi teadlik olema sellest, et teenistuslähetuse korral on tal õigus sellega seonduvatele hüvitistele ja päevarahadele ning sellest, et Kaitsejõudude Peastaabi sisekorraeeskirjade (tl 54-72) p 37 kohaselt esitab teenistuja vähemalt 3 tööpäeva (avansi saamise soovi korral 6 tööpäeva) enne planeeritud lähetust personaliosakonna ülemale oma osakonna ülemaga kooskõlastatud vormikohase avalduse ning juhul, kui ühisel eesmärgil soovivad lähetamist mitu teenistujat, esitatakse ühine taotlus grupivanema või viimase puudumisel kokkuleppel ühe lähetatava poolt. Seega ei oma määravat tähtsust väide kehalise kasvatuse eeskirja p-s 4.3.3 kohaselt määratud vanema puudumisest; kaebuse esitaja pidi võistlussarja kahe hooaja vältel olema teadlik sellest, et viimatinimetatud taotlusi pole esitatud, lähetusega seonduvaid dokumente pole vormistatud ning võistkonnale lähetusega seonduvate maksete tegemist pole toimunud. Juhul, kui tema hinnangul oleks olnud tegemist võistkonna poolt teenistuskohustuste täitmisega, oleks ta seega ilmutanud initsiatiivi asja vastaval viisil vormistamiseks. Sellises olukorras tähendab vastavate dokumentide puudumine seda, et Kaitsejõudude Peastaap ei ole kaebuse esitajat saatnud EEC võistlustele teenistuskohustusi täitma.
  2. Kaebuse esitaja väide, et tema teenistuslähetuses viibimisel keelduti talle tasustamast ületunde, kuigi kaebuse esitaja väitel tegi ta neid lähetuse ajavahemiku sisse jäävatel puhkepäevadel, ei ole asjassepuutuv. Ka viidatud juhtumil on kaebuse esitajale makstud nii töötasu lähetuses viibitud tööpäevade eest kui ka lähetustasu kõikide päevade eest. Viidatud juhtumist ei saa kuidagi järeldada, et Kaitsejõudude Peastaabis valitseks põhimõte, mille kohaselt ei maksta isikutele, keda saadetakse väljaspool teenistuskohta puhkepäeval teenistuskohustusi täitma, õigusaktides ettenähtud hüvitisi ja tasusid (ametipalk, lisatasu puhkepäeval töötamise eest, päevarahad vms).
  3. Tähtsust ei oma see, et kaebuse esitaja väitel on sarnastel asjaoludel
  4. a kaadrikaitseväelasega toimunud õnnetusjuhtumit teenistusliku juurdluse kokkuvõttes peetud tööõnnetuseks. Samas ei kattu kaebuse esitaja viidatud spordivõistluse asjaolud vaidlusaluse juhtumiga. Apellatsiooniastmes esitatud uurimiskomisjoni 15.09.1999 aruandest nähtub, et selle võistluse puhul oli tegemist spetsiaalselt kaitseväelastele ettenähtud üritusega (Tartu Sügisjooksu raames toimunud „sõdurijooks“), millest osavõtt toimus kaitseväe asutuste ja väeosade initsiatiivil, kes komplekteerisid selleks võistkonnad. Aruandest (lk 3) nähtub, et Kaitseväe Lahingukooli võistkond, mille liikmeks hukkunud kaitseväelane oli, komplekteeriti väeosa poolt ning selleks viidi läbi ajateenijate kaitsevõistlused. Seega erineb nende võistluste puhul teenistusandja ülesnäidatud huvi ja initsiatiivi määr oluliselt. Samuti ei ole teenistusandja huvi määr EEC võistluste suhtes võrreldav sõjaliste õppustega, mille käigus juhtus kaitseväelasega õnnetus kaebuse esitaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-130-06 käsitletud juhul.
  5. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetlusosalised ei ole esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 12
(13)3-06-2432 Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 13.11.2008 otsusega nr. 3-3-1-26-08 Riigikohtu 13.11.2008 otsus RESOLUTSIOON
  1. Rahuldada Tiit Kirsipuu kassatsioonkaebus osaliselt.
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  3. märtsi
  4. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  5. novembri
  6. a otsus haldusasjas nr 3-06-2432 osas, millega jäeti rahuldamata Tiit Kirsipuu nõue tunnistada õigusvastaseks Kaitsejõudude Peastaabi
  7. augustil 2006 õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt ning tühistada Kaitsejõudude Peastaabi
  8. novembri
  9. a vaideotsus nr MED11.1-5.1/
  10. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.
  11. Tagastada kautsjon. 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.