KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2547 Haldusasi R.V Kodakondsus- ja Migr

§ 28; § 31 lg 4).

KAEBUS JA SELLE PÕHJENDUSED

2. detsembril 2007 saabus Tallinna Halduskohtule R.V kaebus, mida kaebuse esitaja täpsustas
3. jaanuaril 2008 kohtule saadetud avalduses ning millega taotletakse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (edaspidi: KMA)
4. septembri 2007 otsuse nr 20071398 õigusvastasuse 1 tuvastamist ning KMA-le ettekirjutuse tegemist kaebuse esitaja elamis- ja tööloa uueks läbivaatamiseks.
5. Kaebuse kohaselt tehti kaebuse esitajale
6. aprillil 2003 ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning sel ajal olid võimalikeks vastuvõtvateks riikideks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 17 mõttes Vene Föderatsioon (riik, kust isik Eestisse saabus) ning Aserbaidžaani Vabariik (kolmanda riigi nõusolekul kolmas riik).
7. veebruaril 2007 esitas kaebuse esitaja KMA-le tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluse. KMA asus seisukohale, et taotlus ei ole põhjendatud ning elamisloa andmisest tuleb keelduda ning tegi kaebuse esitajale ettepanku esitada oma arvamus ja vastuväited hiljemalt
8. septembriks
9. Kaebuse esitaja esitaski
10. septembril 2007 täiendavad selgitused, asudes seisukohale, et tema väljasaatmine Eestist on muutunud võimatuks seoses vastuvõtva riigi puudumisega.
11. septembri 2007 otsusega nr 20071398 keeldus KMA kaebuse esitajale tähtajalise elamis- ja tööloa andmisest, asudes seisukohale, et kuna kaebuse esitaja on sündinud Aserbaidžaanis ja on rahvuselt aserbaidžaanlane, võib ta taotleda viisat sissesõiduks Aserbaidžaani või Aserbaidžaani kodakondsust, siis tuleb lugeda tema väljasaatmine Aserbaidžaani Vabariiki perspektiivikaks. 14.11.2007 vaideotsusega nr 30-07 jättis KMA rahuldamata kaebuse esitaja vaide.
12. Kaebuse esitaja selgitab, et ta on kodakondsuseta isik ning kuna vaidlust ei ole selles, et riik, kust kaebuse esitaja Eestisse saabus, see tähendab Vene Föderatsioon, ei saa olla vastuvõtvaks riigiks VSS mõttes, siis taandub vaidlus küsimusele, kas vastuvõtvaks riigiks saab olla Aserbaidžaani Vabariik ning kas kaebuse esitaja väljasaatmine Eestist Aserbaidžaani on perspektiivikas või mitte. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema väljasaatmine Aserbaidžaani Vabariiki on võimatu, kuna Aserbaidžaani Vabariik on keeldunud R.V vastuvõtmisest ja seega ei ole käsitletav vastuvõtva riigina VSS § 17 mõttes. Kaebuse esitaja leiab, et VSS §-s 17 on sätestatud ammendav loetelu võimalikest vastuvõtvatest riikidest ning nimetatud sätte kohaselt ei ole võimalikuks vastuvõtvaks riigiks riik, kes võib tulevikus anda isikule kas sissesõiduviisa või kodakondsuse. Seetõttu on kaebuse esitaja seisukohal, et Aserbaidžaani Vabariik oleks käsitletav vastuvõtva riigina juhul, kui see riik oleks nõus R.V vastu võtma. Selles osas märgib kaebuse esitaja aga, et vastuseks kaebuse esitaja
13. märtsi 2007 aasta avaldusele, teatas Aserbaidžaani Vabariigi Saatkonna Läti Konsulaarosakond
14. märtsi 2007 aasta kirjaga, et kaebuse esitaja vastuvõtmisest keeldutakse, kuna vastuvõtmiseks puuduvad seaduslikud alused.
15. Samuti leiab kaebuse esitaja, et tema väljasaatmise perspektiivitust kinnitab ka ajaline faktor, sest nelja ja poole aasta jooksul, mil lahkumisettekirjutus on olnud sundtäidetav, ei ole väljasaatmine võimalikuks osutunud. Kaebuse esitaja rõhutab, et väljasaatmise sundtäitmine on viibinud kaebuse esitajast olenemata põhjustel, kusjuures kaebuse esitaja ei ole väljasaatmisest kõrvale hoidunud. Kaebuse esitaja juhib veel tähelepanu asjaolule, et sundtäitmine on viibinud pikema ajajooksul, kui karistusseadustiku (KarS) § 82 sätestatud väärteo ja teise astme kuriteo kohta tehtud otsuste täitmise tähtajad ning leiab, et selliste otsuste täitmise tähtaegade võrdlus kaebuse esitaja sundväljasaatmise viibimise ajaga omab tähtsust väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel. Veel viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahendis 3-3-1-53-06 võetud seisukohale, et tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive ning kui kaalumise tulemusel selgub, et välja saatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras. Samuti viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahendis 3-3-1-45-06 väljendatud seisukohale, et kui isiku väljasaatmine on osutunud võimatuks, on selle loogiliseks tagajärjeks VSS §-s 9 nimetatud seadustamisettekirjutuse tegemine või tähtajalise elamisloa taotluse lahendamine isiku kasuks. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
16. Kodakondsus- ja migratsiooniamet leiab, et R.V kaebus ei ole põhjendatud ning palub see rahuldamata jätta, olles seisukohal, et kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa ja tööloa andmine ei ole põhjendatud ning välismaalasel puudub absoluutne õigus asuda elama teise riigi territooriumile. KMA rõhutab, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine ning riigil ei ole kohustust respekteerida välismaalase elukohariigi valikut. Seoses kaebuse esitaja perekonnaelu puutumatusega märgib vastustaja, et R.V elukaaslane S.B koos tütre R.V-ga saadeti 11.02.2007 Eestist välja Aserbaidžaani ning seega ei saa vaidlustatud KMA otsus R.V õigust perekonnaelule rikkuda, kuna kaebaja perekonnaelu elamise võimatus on tingitud asjaolust, et isiku elukaaslane ei viibi Eesti Vabariigis. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja saab pöörduda perekonnaelu elamiseks Aserbaidžaani. Seejuures toob vastustaja välja, et Tallinna Halduskohus on 30.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-06-1342 leidnud, et kaebaja ei ole ümber lükanud KMA väiteid Aserbaidžaanis viibimisest
17. ja
18. aastal, samuti ei vaidle kaebaja vastu KMA otsuses tuvastatud asjaolule, et tema ema elab seniajani Aserbaidžaanis. Eeltoodust lähtuvalt leiab KMA, et isikul on säilinud sidemed päritoluriigiga ning tal on võimalik Aserbaidžaani tagasi pöörduda.
19. Samuti peab KMA oluliseks märkida, et R.V näol ei ole tegemist isikuga, kes on Eestis kaua aega elanud, kuna ta on Eestisse saabunud
20. aastal viisa alusel, mis tähendab, et enne seda on ta elanud varem väljaspool Eesti Vabariiki. Seejuures märgib vastustaja, et kaebuse esitaja sai
21. märtsil 2001 elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde ning seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppes 29.03.2003, seega on R.V seaduslikult Eestis elanud kaks aastat, mida ei saa käsitleda pikaajalise elaniku staatusena. Vastustaja leiab ka, et R.V oli teadlik, et peale elamisloa kehtivusaja lõppu tuleb tal riigist lahkuda ning praeguses olukorras on kaebaja üksnes enda käitumise tõttu.
22. KMA leiab, et tal ei ole kohustust anda kaebuse esitajale elamisluba ainuüksi seetõttu, et R.V on määratlemata kodakondsusega isik, kellel puudub reisidokument; samuti ei ole elamisloa andmise aluseks elamispinna olemasolu Eestis ega asjaolu, et kaebuse esitajat ei ole kriminaalkorras karistatud ning isik ei ole vajanud riigipoolset sotsiaalabi.
23. Vastustaja leiab, et R.V väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks ning see ei ole viibinud haldusorgani tegevusetuse tõttu. Vastustaja märgib küll, et Aserbaidžaani Saatkonna
24. juuni 2006 vastuses nr S/055/AK märgitakse, et Aserbaidžaani Siseministeeriumi passi registreerimise osakonna süsteemis puudub R.V kohta informatsioon, ent see ei kinnita, et puudub võimalus kaebaja väljasaatmiseks Aserbaidžaani või isikul puudub võimalus reisidokumendi saamiseks. Samuti leiab vastustaja, et ka Venemaa Föderatsioon võiks olla R.V vastuvõtvaks riigiks VSS § 17 lg 1 tähenduses, ning sellega seoses edastas KMA edastas Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale 30.06.2006 kirjaga nr 15.7-08/29284 palve osutada abi R.V-le tagasipöördumist võimaldava dokumendi väljastamiseks. 01.08.2006 vastuses paluti Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnale edastada R.V poolt täidetud ankeet-avaldus nimetatud vastusele juurdelisatud vormi kohaselt. R.V keeldus nõutavat ankeeti täitmast. Samuti selgitab vastustaja, et KMA vormistas R.V-le ajutise reisidokumendi nr R147474 kehtivusajaga 26.02.2007 kuni 26.02.2009 ning see edastati Välisministeeriumi kaudu Riias asuvasse Aserbaidžaani saatkonda kaebajale Aserbaidžaani viisa taotlemiseks, ent R.V ajutisse reisidokumenti ei vormistatud sissesõiduviisat Aserbaidžaani sõitmiseks, kuna R.V ei olnud nõus täitma selleks vastavat viisataotlust.
25. KMA leiab, et kuna R.V on Aserbaidžaanis sündinud ning on rahvuselt aserbaidžaanlane, on KMA seisukohal, et oma elukaaslase ja lapse juurde elama asumiseks peaks kaebaja taotlema Aserbaidžaani sissesõiduviisat, mis lisatakse R.V ajutisse reisidokumenti. Samuti on R.V-l võimalik taotleda Aserbaidžaani kodakondsust. KMA hinnangul ei saa senikaua, kuni R.V ei ole 3 nimetatud toiminguid teinud ja nende taotluste rahuldamisest ei ole Aserbaidžaan keeldunud, isiku väljasaatmist perspektiivituks lugeda. KOHTU PÕHJENDUSED
26. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et R.V kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et tema väljasaatmine on vastuvõtva riigi puudumise tõttu muutunud perspektiivituks ning samuti ei ole muid kaalukaid asjaolusid, millega KMA elamis- ja tööloa taotluse läbivaatamisel arvestanud ei oleks.
27. Käesolevas haldusasjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebuse esitajal ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning talle on
28. aprillil 2003 tehtud lahkumisettekirjutus, ent senini ei ole olnud võimalik kaebuse esitajat Eestist välja saata. Vaidlust ei ole ka selles, et R.V on kodakondsuseta isik. Pooltevaheline vaidlus taandub aga küsimusele, kas R.V väljasaatmine on endiselt võimalik või on see muutunud perspektiivituks ning juhul kui asuda seisukohale, et see on perspektiivituks muutunud, siis kas see tingiks talle elamisloa andmise.
29. VSS § 17 lg 1 kohaselt saadetakse väljasaadetav riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole teadaolevalt ühegi riigi kodanik, siis ei tule kõne alla tema välja saatmine kodakondsusriiki. Vastustaja seletusest nähtuvalt ei saa aga perspektiivituks pidada võimalust saata kaebuse esitaja välja Vene Föderatsiooni, kust ta Eestisse saabus ega ka Aserbaidžaani Vabariiki, kus kaebuse esitaja on väidetavalt sündinud, elanud ning kus elavad praegu tema laps ja elukaaslane.
30. Kohtu hinnangul tuleb isiku väljasaatmist pidada perspektiivituks juhul kui riigid, kuhu VSS §-st 17 tulenevalt oleks isik teoreetiliselt võimalik välja saata, on ametlikke kanaleid pidi sõnaselgelt keeldunud isiku vastu võtmisest või isikule viibimisaluse andmisest või kui võimaliku vastuvõtva riigi vastus on viibinud sedavõrd kaua, et vastamist ei saa enam pidada tõenäoliseks. Käesoleval juhul on KMA asunud põhjendatult seisukohale, et eelkõige on kaebuse esitaja võimalik välja saata Aserbaidžaani Vabariiki. Seejuures tuleb tähele panna, et VSS §-s 17 ei sätestata, mida tähendab kolmanda riigi nõusolek või millises vormis see nõusolek või selle andmisest keeldumine vormistatud peaks olema. Kohus leiab, et kolmanda nõusolekuna tuleb käsitleda ükskõik millist kolmanda riigi poolt isikule antavat viibimisalust, mis annab isikule õiguse kolmandas riigis viibida.
31. Selleks, et kaebuse esitaja väljasaatmine saaks võimalikuks, peaks kaebuse esitaja esitama Aserbaidžaani Vabariigi ametivõimudele taotluse viisa, elamisloa või kodakondsuse saamiseks, ent vastustaja väitel on kaebuse esitaja sellest keeldunud. Nii nähtub vastustaja seletusest, et KMA on
32. märtsil 2007 edastanud R.V-le välja antud ajutise reisidokumendi Riias asuvasse Aserbaidžaani Vabariigi saatkonda kaebuse esitajale viisa taotlemiseks, ent saatkond ei ole viisat vormistanud, kuna R.V ei ole olnud nõus esitama vastavat taotlust. Kaebuse esitaja ei ole seda vastustaja väidet vaidlustanud. Vastustaja viitab õigesti VSS §-e 264, millest tulenevalt peab väljasaadetav aitama kaasa väljasaatmise korraldamisele, pidades seejuures aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. Kohus leiab, et VSS § 264 lg 1 punktis 3 sätestatud kohustus hõlmab igal juhul väljasaadetava kohustust taotleda viibimisalust kolmandas riigis, kus tal oleks eeldusi sellise viibimisaluse saamiseks. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebuse esitajal oleks eeldusi saada viibimisalus (viisa, elamisluba, kodakondsus) viibimiseks Aserbaidžaani Vabariigis, kuivõrd ta on seal sündinud, koolis käinud ning kuni
33. aastani elanud, samuti elab seal väidetavalt tema ema ning kaebuse esitaja laps koos oma ema S.B-ga. Kohus ei asu siinkohal analüüsima Aserbaidžaani 4 Vabariigi viisade, elamislubade ja kodakondsuse andmise regulatsiooni, ent leiab, et eelnimetatud asjaoludel saaks R.V väljasaatmist perspektiivituks pidada juhul kui Aserbaidžaani ametivõimud oleksid taotletava viibimisaluse andmisest keeldunud. Käesoleval juhul ei ole neil aga olnudki võimalik seda teha, sest R.V ei ole välisesindusele vastavat taotlust esitanudki. Kohus leiab, et kirjavahetus R.V või tema huvides tegutsenud Inimõiguste Teabekeskuse ning Riias asuva saatkonna vahel ei kinnita, et kaebuse esitaja väljasaatmine Aserbaidžaani Vabariiki on võimatu. Siinkohal on tähtis asjaolu, et kõnealustes vastustes ei ole saatkond võtnud mingisugust seisukohta viisa või elamisloa või muu sarnase viibimisaluse saamise võimalikkuse kohta. Kaebuse esitaja leiab ekslikult, et kolmanda riigi nõusolek isiku vastuvõtmiseks VSS § 17 mõistes tähendab kolmanda riigi tingimusteta nõusolekut võtta isik vastu ilma mingisugusid formaalsusi täitmata. Kolmanda riigi nõusolek saabki väljenduda viibimisaluse andmisest, mis aga üldteadaolevalt eeldab isiku enda initsiatiivi.
34. Arusaadavalt eelistaks kaebuse esitaja jääda Eestisse, samas viitab vastustaja põhjendatult rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt otsustab iga riik iseseisvalt isikute riigis viibimise lubamise küsimuste üle ning üksnes isiku soov Eestis viibida ei ole selles osas määrav. Seetõttu ei saa isik põhjendada Eesti elamisloa taotlust sellega, et ta ei soovi minna Aserbaidžaani ning keeldub Aserbaidžaani viibimisaluse saamiseks vajaliku taotluse esitamisest. Oluline on, et R.V-l puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ja tema suhtes on tehtud kehtiv väljasaatmisettekirjutus, mille sundtäitmist on aga kaebuse esitaja oma tegevusetusega takistanud. Kaebuse esitaja saaks väljasaatmise perspektiivitusele tugineda juhul kui ta oleks teinud kõik temast oleneva selleks, et saada viibimisalus Aserbaidžaani Vabariigis, ent seda viibimisalust ei oleks talle antud. Seejuures on ilmne, et isikule ei saa panna ka VSS §-le 264 tuginedes põhjendamatut kohustust otsida võimalust enda välja saatmiseks suvalistesse kolmandatesse riikidesse ning nõuda näiteks seda, et isik taotleks viibimisaluse saamist mõnes sellises riigis, millega tal ei ole ega ole ka kunagi olnud mingisugust sidet ning mille puhul ei oleks mingit põhjust eeldada, et selline viibimisalus võidaks isikule anda. Käesoleval juhul see nõnda aga ei ole, sest arvestades kaebuse esitaja päritolu, rahvuslikku kuuluvust ja perekondlikke sidemeid, võib eeldada, et Aserbaidžaani Vabariik annab talle viibimisaluse ning sellise eelduse ümberlükkamiseks peab kaebuse esitaja kasutama kõiki mõistlikke võimalusi viibimisaluse saamiseks ning alles siis, kui kõik püüdlused viibimisaluse saamiseks on osutunud viljatuks, on kaebuse esitajal võimalik taotleda viibimisalust Eestis, põhjendades seda väljasaatmise perspektiivitusega.
35. Kuigi võimalus saata kaebuse esitaja välja Vene Föderatsiooni, näib kaebuse, vastustaja vastuse ja neile lisatud tõendite pinnalt väiksem, ei saa sedagi pidada perspektiivituks, pidades silmas, et Vene Föderatsiooni ametivõimud on vastuseks Eesti ametivõimude pöördumisele, nõudnud R.V poolt täidetud ankeet-avalduse esitamist, ent sedagi on R.V keeldunud täitmast. Seega on kaebuse esitaja takistanud enda väljasaatmist Vene Föderatsiooni.
36. Kuivõrd kaebuse esitaja on kaebuses tuginenud üksnes asjaolule, et KMA ei ole arvestanud väljasaatmise perspektiivitusega, ega ole halduskohtule esitatud kaebuses väitnud, et KMA oleks jätnud arvestamata mingisugused muud olulised asjaolud, siis puudub vajadus analüüsida vastustaja kirjalikus seletuses toodud seisukohti, mis puudutavad kaebuse esitaja perekonnaelu kaitset ning tema Eestis viibimise pikaajalisust.
37. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et R.V väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole muutunud perspektiivituks ning väljasaatmine ei ole senini võimalikuks saanud eelkõige kaebuse esitajast endast tingitud põhjustel ehk kaebuse esitaja tegevusetuse tõttu. Seega tuleb kaebuse esitajale elamisloa andmisest keeldumist pidada põhjendatuks. 5 19.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud, siis menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 6