lõikes 2 toodud nõudeid kui ka § 13 lõikes 4 sätestatud erinormi kinnisasja jagamatuse kohta. Kaebuse esitaja ei ole Järveotsa kinnistu jagamise taotlemisel kordagi selgitanud ega põhjendanud, millisel eesmärgil ta taotleb kinnisasja jagamist ning kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju muutmist sihtotstarbelist kasutust silmas pidades, 4 st mille poolest muutub Järveotsa kinnistu sihtotstarbeline kasutamine sobivamaks peale kinnistu jagamist kaheks eraldiseisvaks kinnistuks. Vastustaja on HMS §-s 4 sätestatud delegatsiooninormist lähtuvalt rakendanud kaalutlusõigust ning
lõikes 2 toodud maakorralduse läbiviimise nõudeid arvestades leidnud, et antud juhul ei ole Järveotsa kinnistu jagamine kaheks eraldiseisvaks kinnistuks otstarbekas ega põhjendatud. Vastustaja on kaebuse esitajale korduvalt (nt oma 10.03.2008.a korralduses nr 38, 06.03.2008.a kirjas nr 2-2/113) selgitanud, et Järveotsa kinnistu jagamine ei vasta muuhulgas
lg 2 p-des 2 ja 5 loetletud nõuetele: terve elukeskkonna tagamine ja maastiku omapära hoidmine, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse, milles palub kohustada Mäksa Vallavalitsust viima läbi Järveotsa kinnistu jagamine vastavalt Anita Pallopi 22.novembri 2007.a avaldusele ja OÜ GEPA Maa- ja Ehituskorraldus koostatud katastriüksuse moodustamise toimikule. Mäksa Vallavalitsus on seisukohal, et vallavalitsusele ei ole A.Pallopi esindaja 22.11.2007 avaldust esitanud, vaid see esitati alles 03.04.2008 koos Järveotsa ja Vesilinnu katastriüksuste moodustamise toimikutega. Kohus on seisukohal, et asjaolu, kas 22.11.2007 tegelikult vallavalitsusse laekus paberkandjal A.Pallopi esindaja avaldus või mitte, ei oma tähtsust. Mäksa Vallavalitsus ei ole kinnistu jagamisest keeldunud seetõttu, et kaebuse esitaja ei ole vastavat avaldust esitanud või et see ei ole tähtaegselt esitatud. Tulenevalt Mäksa Vallavalitsuse 04.02.2008 korraldusest nr 22 (tlk.40), samuti vallavalitsuse 06.03.2008 ja 21.04.2008 vastustest kaebuse esitajale (tlk.7-9), on vallavalitsus olnud teadlik, et kaebuse esitaja soovib Järveotsa kinnistut jagada kaheks ning et kaebaja teostab vastavaid katastrimõõdistustöid. Ei nähtu, et vallavalitsus oleks kaebajalt eelnevalt avalduse esitamist vajalikuks pidanud ja selle esitamist nõudnud. Kohus osundab seejuures, et
ei näe ette, et maakorralduse osaline ehk kinnisasja omanik peaks eelnevalt küsima kohalikult omavalitsuselt luba kinnistu jagamiseks.
lg 3 p 1 kohaselt on maakorralduse läbiviija kohustatud teatama kirjalikult lihtsate maakorraldustoimingute läbiviimisest kahe nädala jooksul enne toimingu algatamist kohalikule omavalitsusele. Seega näeb Maakorraldusseadus ette, et maakorralduse läbiviija, kelleks on
lg 1 järgi maamõõtja või vastavat litsentsi omav isik, teavitab vallavalitsust kirjalikult kaks nädalat enne maakorraldustoimingu läbiviimist. Maamõõtja poolt vallavalitsusele 22.11.2007 esitatud katastriüksuse jagamise plaanist nähtub, et kinnistu jagamisest on vallavalitsust teavitatud, kuna sellele on Mäksa Vallavalitsuse ehitus- ja keskkonnanõunik teinud kande, et kinnisasja jagamine tuleb kooskõlastada Maaparandusbürooga. Maakorraldusseadus ei ole kinnistu omanikule pannud kohustust eelnevalt küsida luba lihtsate maakorraldustoimingute tegemiseks. Antud asjas on vaidlus selles, kas on võimalik jagada kinnistut olukorras, kus sama kinnistu osas on algatatud detailplaneeringu menetlus. Kuna vallavalitsuse 04.02.2008 korraldus nr 22, milles vallavalitsus esmakordselt keeldus kinnistu jagamisest, on vallavalitsuse enda poolt tunnistatud kehtetuks, siis selles toodud põhjendusi kohus ei analüüsi. Vallavalitsus 5 oma 06.03.2008 kirjas kaebuse esitajale on andnud seisukoha, et kinnistu jagamine eesmärgiga jagada põllumajandusmaa kõlvik kaheks ei muuda maakasutustingimusi paremaks ja ei ole täidetud maakorraldusseaduse § 5 loetletud maakorraldusnõuded. Samuti on oluliseks peetud Järveotsa kinnistul 15.01.2007 algatatud detailplaneeringut. 21.04.2008 vastuses on vallavalitsus nõustunud oma 06.03.2008 kirjas toodud põhjendustega, lisaks on märgitud, et tekkinud õiguslikult segane olukord vajab maakasutustingimuste täpsustamist ning et katastriüksuste piiride muutmine tuleb lahendada detailplaneerimise teel, mille käigus on tagatud koostöö ametkondade, naabrite ja avalikkuse vahel. Samuti on vastuses välja toodud, et kinnistu jagamise taotlusele ei olnud lisatud selgitust ega ühtegi põhjendust, mis eesmärgil taotletakse kinnisasja jagamist ja kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju muutmist sihtotstarbelist kasutust silmas pidades. Kohtule saadetud vastuses, samuti kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei ole kaebajale kuuluvat kinnistut võimalik ja otstarbekas jagada põhjusel, et kaebaja taotlusel on algatatud Järveotsa kinnistu detailplaneering ning et detailplaneeringu kehtestamise eskiislahenduses kavandatud kruntide ja juurdepääsuteede paiknemine ei oleks võimalik, kui kinnistu jagada kaheks eraldiseisvaks kinnistuks. Seega on vaidlus põhimõtteliselt selles, kas kinnistu jagamine on võimalik teostada ka olukorras, kus sama kinnistu osas on algatatud detailplaneering. Maakorralduse läbiviimise korra ja põhimõtted sätestab Maakorraldusseadus. Selle seaduse § 2 lg 2 kohaselt on maakorraldustoiminguteks kinnisasja ümberkruntimine, vahetamine, jagamine, kinnisasja kitsenduste selgitamine ja kinnisasja piiri kindlaksmääramine.
lg 1 loeb kinnisasja jagamise lihtsate maakorraldustoimingute hulka, mis viiakse läbi kinnisasja omaniku taotlusel ehk kinnisasja omaniku soovil. Maakorralduse läbiviija on
Vastavalt
lg 1 jagatakse kinnisasi kinnisasja omaniku soovil selle olemust rikkumata kaheks või enamaks reaalosaks, kusjuures pärast jagamist on iga osa iseseisev kinnisasi. Kinnisasja jagamisplaan kooskõlastatakse osalistega ehk kinnisasja omanikuga, kelle õigusi maakorraldus puudutab (
Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et kinnisasja jagamine on kinnisasja omaniku seadusest tulenev õigus. Kinnisasja ei saa
järgi jagada ainult siis, kui jagamise tulemusena muutub võimatuks kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele või kui ei ole võimalik katastriüksust moodustada ehk kui kinnisasi on jagamatu (
Kinnisasja jagamatusega ei ole vastustaja ei oma esmases eitavas korralduses ega ka hilisemates kirjalikes vastustes keeldumist põhjendanud. Vastustaja viited tekkivate kinnistute kiildumisele, looduslike piiride mittearvestamisele, maatükkide mittesobimine põllumajanduslikuks tootmiseks on liialt üldsõnalised. Kuna kinnisasja omanik ei ole kohustatud kohalikult omavalitsuselt küsima luba oma kinnisasja jagamiseks, siis on põhjendamatu ka vallavalitsuse vastuses märgitud seisukoht, et kinnistu jagamise taotlusele ei olnud lisatud selgitust ega ühtegi põhjendust, mis eesmärgil taotletakse kinnisasja jagamist ja kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju muutmist. Sellist kohustust ei ole
kinnisasja omanikule ette näinud. Nagu märgitud, ei ole kinnistu jagamise põhjusena toodud välja asjaolu, et kinnisasi oleks olnud jagamatu – et jagamise tulemusena muutub kinnisasja kasutamine vastavalt sihtotstarbele võimatuks või et ei ole võimalik moodustada katastriüksust. Vallavalitsus on seisukohal, et kuni algatatud detailplaneeringu menetluse lõppemiseni ei ole võimalik kavandatava detailplaneeringuga hõlmatud kinnistut detailplaneeringu eskiislahendusega vastuolus olevalt jagada. 6 Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et ükski seadus ei näe ette, et kinnistu jagamine kui lihtne maakorraldustoiming tuleb läbi viia detailplaneeringu kaudu. Seda ei näe ette ei Planeerimisseaduse § 3 lg 2 ega ka Mäksa Vallavolikogu 15.12.2003 määrusega nr 11 kinnitatud „Mäksa valla ehitusmäärus“. PlanS § 9 lg 11 annab kohaliku omavalitsuse volikogule õiguse algatada detailplaneeringu koostamise aladel ja juhtudel, millele ei ole PlanS § 3 lg 2 osutatud, kuid see saab toimuda ainult põhjendatud vajaduse korral. Antud juhul ei ole detailplaneeringut algatanud mitte vallavolikogu vaid kaebuse esitaja. Kohus nõustub vastustajaga selles, et detailplaneeringu menetlus võib olla takistuseks samaaegselt detailplaneeringuga hõlmatud kinnistu osas teiste maakorraldustoimingute läbiviimiseks, kuid mitte alati. Tuleb arvestada, et planeerimismenetlus koosneb teatud kindlas järjekorras teostatavatest toimingutest. Kaebajale kuuluva Järveotsa kinnistu puhul ei ole sisuliselt detailplaneeringu koostamise menetlust toimunud, kuna vallavalitsus on 15.01.2007 algatatud detailplaneeringu menetluse juba kahe kuu pärast ehk 12.03.2007 peatanud ja seda kuni valla üldplaneeringu kehtestamiseni. Valla üldplaneeringut antud kohtumenetluse ajal kehtestatud veel ei ole. 2007 a. novembris, kui maamõõtja käis vallavalitsuses kinnistu jagamise plaaniga, oli detailplaneeringu menetlus vallavalitsuse korraldusega peatatud, seega sisuliselt planeeringu koostamist ei olnud toimunud ja ei saanudki toimuda. Detailplaneeringu menetluse peatamise korraldus on vallavalitsuse enda initsiatiivil tunnistatud kehtetuks 03.03.2008, ilma, et oleks ära langenud peatamise alus, ehk ootamata ära valla üldplaneeringu kehtestamist. Nähtuvalt vallavalitsuse 03.03.2008 korraldusest, on detailplaneeringu peatamise korralduse kehtetuks tunnistamise aluseks olnud just kaebuse esitaja soov kinnistut jagada, mitte see, et peatamise alus oleks ära langenud. Olukorras, kus vallavalitsus oli detailplaneeringu menetluse peatanud, esitas kaebuse esitaja soovi kinnistu jagada kaheks kinnistuks. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et just kinnistu jagamise takistamiseks on vallavalitsus pidanud vajalikuks jätkata detailplaneeringu menetlust. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et vastustaja keeldumine kinnistu jagamisest on õigusvastane. Vastustaja poolt esitatud argumendid, et kinnistut ei saa jagada ilma detailplaneeringuta ei ole veenvad. Algatatud detailplaneering oli kaebaja poolt taotluse esitamise ajal staadiumis, kus oli olemas ainult esialgne eskiis. Põhjendatud on kaebuse esitaja seisukoht, et detailplaneeringu koostamist saab jätkata vastavalt kujunenud olukorrale ehk arvestades kahe kinnistuga. Millistes piirides saab kinnistut jagada, lahendatakse maa jagamise ehk maakorraldustoimingu läbiviimise menetluses, mille läbiviimine saab toimuda järgides
§-s 5 sätestatud nõudeid. Kohus nõustub siin kaebuse esitajaga, et vastustaja poolt on rikutud antud juhul hea halduse põhimõtet. Vallavalitsus ei ole pidanud vajalikuks kaebuse esitajat eelnevalt informeerida detailplaneeringu menetluse jätkamise vajadusest ja võimalusest ega tema seisukohtade ärakuulamist. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vallavalitsus ei ole kaebaja arvamust ja seisukohta küsinud ei detailplaneeringu menetluse peatamise ega jätkamise korral, ega ka kinnistu jagamise mittelubamise korral. Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus kohustaks vallavalitsust viima läbi Järveotsa kinnistu jagamine vastavalt kaebuse esitaja 22.11.2007 avaldusele ja OÜ GEPA Maa- ja Ehituskorralduse koostatud katastriüksuse moodustamise toimikutele. Kohus on seisukohal, et kohtul puudub õigus teha vallavalitsusele ettekirjutust, kuidas ja millistest piirides tuleb 7 maa jagada. Kohus ei ole maakorraldustoimingu läbiviija ega oma pädevust haldusorgani asemel otsustada, kas maamõõtja poolt esitatud maa jagamise plaan vastab
§-s 5 esitatud nõuetele. Kinnistu jagamise konkreetsed piirid ja moodustuvate kinnistute suurused pannakse paika maakorraldustoimingu tegemise käigus, mitte kohtumenetluses. Antud asjas ei ole maa jagamist toimunud, ega piire määratud. Kohus saab tunnistada vallavalitsuse keeldumise kinnisasja jagamisest õigusvastaseks ning kohustada vallavalitsust menetlema kaebuse esitaja soovi (taotlust) kinnistu jagamiseks. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt õigusabikulud summas 10325 krooni ja riigilõiv 80 krooni. Vastustaja taotleb kaebuse esitajalt välja mõista õigusabi kulud summas 27 346,50 krooni. HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kohus antud asjas rahuldab kaebuse osaliselt, jätab kohus poolte kantud kohtukulud poolte endi kanda. Esitatud materjalide kohaselt on kaebuse esitaja Anita Pallopi õigusabikulud tasunud VäikeAgali KVA ehk mitte kaebuse esitaja ise. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-31-28-03 märkinud: „ Halduskohtumenetluse seadustik ei näe otsesõnu ette kantud õigusabikulu väljamõistmise võimalust olukorras, kus õigusabi eest ei ole tasunud mitte pooleks olev protsessiosaline ise, vaid muu isik tema asemel. Õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellel ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud“. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja esindaja poolt esitatud dokumentidest nähtub, et õigusabikulud antud haldusasjas on OÜ Advokaadibüroole Lillo & Lõhmus tasunud VäikeAgali KVA OÜ 16.07.2008.a. Kohus arvestab siin ka kaebuse esitaja poolt peale kohtuistungit esitatud advokaadibüroo väljavõtet, mis kinnitab kohtuistungil Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus teatise ja aruande õigsust (tlk. 62, 64, 70). Eda Muts kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.