Obsah (5)

§ 52§ 40§ 37§ 58§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 9.oktoober 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2453 Haldusasi AS Esmar kaebus Viimsi Val

§ 52lg 2 tulenevalt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid.

13. Kaebajale ei ole piiride kulgemise ettepaneku tegemisel tagatud

§-s 40 sätestatud ärakuulamisõigust. Kaebaja väitel on ta vastustajaga küll arutanud erinevaid maa erastamisega seonduvaid probleeme, kuid vastustaja ei ole küsinud kaebaja seisukohta maa ostueesõigusega erastamise kohta 25.10.2006 kirjas nr 11-10/3249 toodud piirides. Pakutavast lahendusest sai kaebaja teada alles piiriettepanekuga tutvumisel. Kaebajale on selgusetu, miks peab vastustaja põhjendatuks teenindusmaa määramist ja maa erastamist just sellistes piirides. Vastustaja viited maa ostueesõigusega erastamist reguleerivatele õigusaktidele ei ole käsitletavad lahendust põhjendava motivatsioonina.

1. Viimsi Vallavalitsuse 30.06.2003 korralduse nr 514 tühistamise tõttu on lahendamata küsimus maa ostueesõigusega erastamise võimalikkusest korralduse objektiks olnud aiandikompleksi juurde ning nimetatud korraldus ei takista kaebuse esitaja poolt 23.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamist kaebaja poolt soovitaval viisil.
2. Kaebaja palub tühistada Viimsi Vallavalitsuse poolt 25.10.2006 kirjaga nr 11-10/3249 tehtud piiride kulgemise ettepanekud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramiseks Pringi külas asuvate ja AS-le Esmar kuuluvate ehitiste (aiandi olmehoone ja söökla) juurde vastavalt kahele lisatud asendiplaanile ning mõista Viimsi Vallavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja tema poolt kantud kohtukulud. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et vaidlustatud piiride kulgemise ettepanek teenindusmaa määramiseks ehitistele eraldi on seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ehitiste teenindamiseks vajalik maa tuleb määrata mitme ehitise jaoks ühiselt, kui nende omanik on sellekohase taotluse esitanud. Kui ehitiste kasutamine on võimalik üksteisest sõltumatult, siis on võimalik ka määrata iga ehitise jaoks eraldi selle teenindamiseks vajalik maa, sõltumata erastamise taotleja avalduses väljendatud tahtest.
4. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 alusel tuleb ehitise teenindamiseks vajalik maa määrata kooskõlas maakorralduse nõuetega, kusjuures ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ei määrata tootmiseks vajalikku maad. Pringi külas asuv aiandikompleksi, mille hoonete juurde kaebaja maad ostueesõigusega erastada soovib, kasutamine lõppes 1992-1993.a. pärast S.M.Kirovi nim. Näidiskalurikolhoosi reorganiseerimist osaühinguks Esmar. Aiandi kasvuhooned on lagunenud, aiandi olmehooneks ja sööklaks nimetatud ehitised ei oma käesoleval ajal enam mingit seost aiandikompleksiga ega oma endise funktsiooniga. Seega on igati põhjendatud määrata endise aiandi olmehoone ja söökla juurde teenindusmaa eraldi.
5. Kaebuses viidatud Viimsi Vallavalitsuse 30.06.2003 korraldusega nr 514 määrati lagunenud ja kasutusest väljalangenud aiandikompleksi (kasvuhoonete) kordategemiseks tähtaeg. Vastavalt MRS § 6 lg 31 võib kohalik omavalitsus tähtpäevaks korrastamata ehitised kinnisasja sundvõõrandamise seaduse § 3 lg 1 p-s 8 sätestatu alusel sundvõõrandada. Sellisel juhul pole võimalik nimetatud maad ostueesõiguse korras üldse erastada. Kordategemisel erastatakse teenindamiseks vajalik maa selle kompleksi juurde eraldi. Nimetatud asjaolusid ei ole korraldust nr 514 puudutavas Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2007 otsuses haldusasjas nr 3-03-54 vaidlustatud.
6. Kaebaja poolt taotletavat maad läbib munitsipaalomandis olev tee. 10.03.1995 andis AS Esmar aktiga nr 13-5 Viimsi valla munitsipaalomandisse neli teed, sealhulgas ka Vanapere tee, mis osaliselt läbib kaebaja poolt 23.12.1997 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduses taotletavat maad ja osaliselt piirneb sellega. MRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandis olevate rajatiste alune ning neid teenindav maa munitsipaalomandisse. Seetõttu on Viimsi vald 23.11.2006 oma kirjaga nr 11-10/3638 teinud Harju maavanemale ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepanekud.
7. Osa kaebaja poolt taotletavast maast on juba kantud kinnistusraamatusse. Tootmismaa Pringi külas aadressil Vanapere tee 2, millel asuvad tootmishooned, on 27.02.2001 kantud kinnistusraamatusse AS Printtare kinnistamisavalduse alusel ja alates 25.06.2001 on uue omanikuna kinnistusraamatusse kantud AS Esmar. Vastustajale teadaolevalt võõrandas kaebaja veel vallasasjaks olevad tootmishooned 2000.a. AS-le Printtare, kes erastas maa ja lasi sellel moodustada kinnistu, mille hiljem omandas kaebaja.
8. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väited, et talle ei ole tagatud

§ 40kohane ärakuulamisõigus.

Kaebuses kinnitab kaebaja ise, et ta on vastustajaga arutanud erinevaid maa erastamisega seonduvaid probleeme. Samuti on kaebaja loetlenud kõiki vastustaja poolt vastuvõetud haldusakte, mis käsitlevad erastamisavalduses taotletud maa erinevaid osasid. Vastustaja nõustub väitega, et maa piiride kulgemise ettepanekut tuleb lugeda eelhaldusaktiks, mille suhtes

§ 52

lg 2 järgi kohaldatakse haldusakti sätteid, kuid tegemist on ikkagi eelhaldusaktiga, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. Erastamise õigustatud 4 subjektil on õigus esitada sellele eelhaldusaktile oma vastuväiteid ja põhjendusi ning lõplik haldusakt võetakse vastu alles pärast kõigi küsimuste lahendamist. Kaebajal oli oma vastuväidete esitamiseks aega üks kuu. Kaebaja ei esitanud selle aja jooksul ühtki vastuväidet seoses piiride kulgemise ettepanekus sisalduva kahe konkreetse teenindusmaa suuruse ja piiridega, vaid avaldas oma soovi lahendada küsimus kogu kompleksi osas tervikuna. Kaebaja on aastaid olnud teadlik vastustaja seisukohast, et selline lahendus ei ole võimalik, kuna kaebaja ja vastustaja on neid probleeme arutanud, vahetanud sel teemal kirju ja pidanud kohtuvaidlusi. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebaja on maa erastamise küsimuses üksikute hoonete juurde korduvalt ära kuulatud ja ta on teadlik ka vastustaja põhjendustest. Kaebaja pole esitanud selle kohta uusi seisukohti ega märkinud, et tal oli ebapiisavalt andmeid oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, samuti pole kaebaja taotlenud vastustajalt selleks täiendavat informatsiooni.

1. Seoses kaebuse väitega, et Viimsi Vallavalitsuse 25.10.2006 kirjas nr 11-10/3249 pole motiveeritud, miks on põhjendatud teenindamiseks vajaliku maa määramine just piiride kulgemise ettepanekus toodud ulatuses, leiab vastustaja, et on nii piiride kulgemise ettepanekus kui ka 07.11.2006 vastuses kaebaja vastuväidetele viidanud õigusaktidele, millele ta ettepanekut tehes tugines. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord ja maareformi seadus annavad kohalikule omavalitsusele teenindusmaa määramisel ulatusliku hindamisruumi ja kaalutlusõiguse. Vastustaja lähtus piiriettepaneku tegemisel põhimõttest, et ehitiste teenindamiseks jääks optimaalne, piisav kogus maad. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT
2. Kolmandad isikud leiavad, et AS-i Esmar kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Tehes AS-le Esmar piiride kulgemise ettepaneku teenindusmaa määramiseks aiandi olmehoone ja söökla juurde, on Viimsi Vallavalitsus järginud kehtivaid õigusakte. Kolmandad isikud ei pea põhjendatuks kaebuses toodud viidet maakorraldusseaduse § 5 lg-le 2, mille alusel kaebaja leiab, et tema poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise taotlust tuleb käsitleda omaniku taotlusena kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks. Pringi aiandikompleksi ei ole AS Esmar kasutanud otstarbekohaselt juba üle 10 aasta, millest järeldub, et kaebajal puudub huvi ja tahe aianduskompleksi kui sellise toimimiseks. Viimsi Vallavalitsuse 30.06.2003 korraldusega nr 514 anti kaebajale võimalus lagunenud ja kasutusest väljalangenud aiandikompleks korrastada ning näidata selle kaudu oma soovi ja tahet kinnisasja otstarbekalt kasutada ning hiljem selle juurde maad erastada. Kaebaja korraldust täitma ei asunud, vaid vaidlustas selle kohtus. Enne seda oli vald juba 13.03.2001 kirjas teinud kaebajale korralduse hoonetekompleksi kordategemiseks 1.01.
3. Ka nimetatud kirjas sätestatud kohustust kaebaja ei täitnud, samuti ei ole ta seda vaidlustanud. Kolmandad isikud on seisukohal, et kaebaja põhitegevus ei ole juba aastaid olnud tootmine, vaid kinnisvaraga seonduv. Seega ei ole tõenäoline, et kaebaja hakkab üles ehitama kasvuhooneid, mida praktiliselt enam ei olegi. Kaebaja ainsaks huviks on maa, mille piiridesse jääks osaliselt ka endistelt omanikelt õigusvastaselt võõrandatud maad, enda omandisse saamine. Kui kaebajale võimaldataks ostueesõigusega erastada maad avalduses märgitud 9,7 ha ulatuses, siis ei ole seda õigusvastaselt võõrandatud maad võimalik õigustatud subjektidele tagastada ja see tuleb kompenseerida. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et AS Esmar kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel: 5
4. MRS § 221 lg 6 kohaselt erastatava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr
5. Nimetatud kord reguleerib ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramist ka maa ostueesõigusega erastamisel. Korra punkti 1 kohaselt kehtib korras ehitise kohta sätestatu ka ehitiste kompleksi osas.
6. Kaebaja on vaidlustanud Viimsi Vallavalitsuse 25.10.2006 kirjas nr 11-10/3249 tehtud piiriettepanekud põhjusel, et ta on 23.12.1997 esitanud taotluse maa ostueesõigusega erastamiseks kogu Pringi aiandi kompleksi kuuluvate ehitiste juurde 9,7 ha ulatuses ning kaebaja arvates tuleb maa ostueesõigusega erastamise küsimus lahendada kogu kompleksi osas tervikuna. Vastustaja on teinud kompleksi kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise ettepanekud erinevatel aegadel vastuvõetud haldusaktidega iga ehitise juurde eraldi. Kaebaja väidetel teenindamiseks vajaliku maa määramine erinevate haldusaktidega eraldi ehitistele vähendab põhjendamatult erastatava maa suurust ning rikub kaebaja õigust erastada temale kuuluvate ehitiste juurde maad soovitud ulatuses.
7. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ehitise teenindamiseks vajalik maa tuleb määrata mitme ehitise jaoks ühiselt, kui nende omanik on sellekohase taotluse esitanud. Ehitiste kompleksi juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine ei sõltu üksnes taotluse esitaja soovist, vaid ka ehitiste kasutamise eesmärgist. Kaebaja ei ole esitanud ühtki põhjendust, miks tuleb endise Pringi aiandikompleksi ehitisi – Vanapere tee 1 paiknevat aiandi olmehoonet ja Vanapere tee 5 paiknevat sööklat, mis on säilinud ja käesoleval ajal kasutuses olevad hooned, teenindusmaa määramisel lugeda ühte kompleksi kuuluvaks lagunenud ja kasutusest väljalangenud endiste aiandi kasvuhoonetega, mida praktiliselt ei ole enam olemas. Asjaolu, et tegemist on lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitistega MRS § 6 lg 31 tähenduses, on tõendatud kogumis nii käesolevas haldusasjas kogutud tõenditega kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2007 otsuse (haldusasi nr 3-03-54) motiivides tuvastatuga. Kogutud tõenditest nähtub üheselt, et olmehoone ja söökla ei ole olemuslikult ega funktsionaalselt kuidagi seotud endise Pringi aiandikompleksi muude ehitistega ning neid on võimalik kasutada ja kasutatakse iseseisvatel eesmärkidel. Kui ehitiste kasutamine on võimalik üksteisest sõltumatult, siis on võimalik ka nende teenindamiseks vajalik maa määrata iga ehitise jaoks eraldi, sõltumata kaebaja taotluses väljendatud tahtest. Sellisele seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 08.02.2007 otsuse p-s
9. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p 4 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama teenindamiseks vajaliku maa, arvestades maakorralduse nõuetega, suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Tootmiseks vajalikku maad ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka ei määrata. Kaebaja on leidnud, et teenindusmaa määramine igale ehitisele eraldi ei ole kooskõlas maakorraldusseaduse paragrahv 5 lõikes 2 sätestatuga, mille kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel muuhulgas omaniku taotlusest kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja väidet, et tema poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise taotlust tuleb käsitleda omaniku taotlusena kinnisasja 6 otstarbekaks kasutamiseks. Kaebaja on maa ostueesõigusega erastamise avalduses märkinud soovitava maa suuruseks 9,7 ha, kuid sellest ei saa teha järeldust maa kasutamise otstarbekuse ega selle kohta, kas maa erastamise korral avalduses märgitud suuruses oleks tagatud selle otstarbekas kasutamine. Teenindusmaa määramine ja erastamine kogu endise aiandikompleksi juurde tervikuna oleks otstarbekas juhul, kui tegemist oleks ühtselt toimivate ehitistega, millele ei oleks funktsionaalselt ega maakorralduslikult võimalik määrata eraldi teenindusmaad. Kaebajale kuuluvad ehitised, mille juurde teenindusmaa määramiseks tehtud piiriettepanekuid kaebaja vaidlustab, ei oma käesoleval ajal enam mingit seost aiandiga. Seda on Viimsi Vallavalitsus ka selgitanud oma 16.11.2006 vastuses kaebaja vastuväidetele teenindamiseks vajaliku maa määramise piiride ettepanekule. Vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Muudele Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p-s 4 sätestatud tingimustele mittevastavuse tõttu ei ole kaebaja Viimsi Vallavalitsuse 25.10.2006 kirjas nr 11-10/3249 tehtud piiriettepanekuid vaidlustanud.
10. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja väidet

§-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse rikkumise kohta piiride kulgemise ettepaneku tegemisel. Kaebusest nähtuvalt oli kaebaja vallavalitsusega eelnevalt arutanud erinevaid maa erastamisega seonduvaid probleeme, mida kinnitab ka vastustaja. Arvestades kaebaja ja Viimsi Vallavalitsuse varasemat suhtlemist maa erastamisega seotud küsimustes (sh kirjavahetust ja toimunud kohtuvaidlusi) ja kaebaja teadlikkust aiandikompleksi olukorrast ning vallavalitsuse seisukohast, et teenindusmaad ei määrata kogu aiandikompleksi juurde tervikuna, vaid eraldi igale ehitisele, ei saa kaebaja ärakuulamise nõuet pidada rikutuks. Haldusorgan ei pea ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule eelnevalt haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on

§ 37

alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebajale oli vastavalt Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra p-le 9 tagatud võimalus ühe kuu jooksul ettepaneku saamise päevale järgnevast päevast arvates esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited teenindusmaa määramise ettepanekule (vastav viide sisaldus Viimsi Vallavalitsuse 25.10.2006 kirjas nr 1110/3249, millega piiriettepanekud tehti). Kaebaja kasutas võimalust omapoolsete vastuväidete esitamiseks vallavalitsusele, millele viimane ka vastas. Vastuväidete esitamise võimalus piiride kulgemise ettepanekule ei tähenda, et haldusorgan on kohustatud nendega arvestama, kui ta ei pea vastuväiteid piisavalt põhjendatuks. Isegi juhul, kui kohus tuvastaks, et ärakuulamise õigus ei olnud kaebajale tagatud piisavas ulatuses, ei oleks konkreetsel juhul tegemist niisuguse menetlusnormi rikkumisega, mis oleks mõjutanud haldusaktis sisalduvate otsustuste (piiriettepanekute) tegemist ja tooks endaga kaasa nende tühistamise.

§ 58

kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid. 29. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt tehtud piiride kulgemise ettepanekus kui eelhaldusaktis puuduvad põhjendused, miks soovib vastustaja määrata teenindusmaad just niisuguses suuruses ja piirides, ehk eelhaldusakt on motiveerimata.

§ 56

lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema põhjendatud. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et haldusakti motiveerimine on vajalik selleks, et isik, 7 kellele on haldusakt adresseeritud, saaks aru, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult ja et ta saaks vajadusel oma õigusi kaitsta. Käesoleval juhul on vastustaja oma 25.10.2006 kirjas nr 11-10/3249, millega vaidlustatud piiriettepanekud tehti, viidanud piiriettepanekute tegemise õiguslikele alustele. Kaebaja vastuväidetest ja kohtule esitatud kaebusest saab järeldada, et piiriettepanekute sisu on kaebajale olnud arusaadav ja ta on saanud piiriettepanekuid vaidlustades oma õigusi kaitsta. Oma vastuväidetes piiriettepanekule ja kaebuses kohtule vaidlustab kaebaja sisuliselt vaid teenindusmaa määramist hoonete juurde eraldi, mitte aga konkreetselt olmehoone ja söökla juurde määratava teenindusmaa suurust ja piire. Seega ei ole asjakohased ka kaebaja väited vastavate põhjenduste puudumise kohta piiride kulgemise ettepanekus. 30. Käesolevas kohtuvaidluses ei saa kohus võtta seisukohta küsimuses, millises suuruses kuulub AS-le Esmar maa ostueesõigusega erastamisele, kuna kohalik omavalitsus ei ole maa ostueesõigusega erastamise avaldust kuni käesoleva ajani lõpuni lahendanud. 31. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus AS Esmar kaebuse rahuldamata ja kohtukulud summas 17 780 krooni, HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja enese kanda. Marion Vakker kohtunik 8