Obsah (4)
§ 93§ 30§ 45§ 31KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Kaire Pikamäe ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number Haldusas
§ 93
lg 5 rikkumine); ventilatsioon ei töötanud korralikult ning kambrites oli läppunud ja halb õhk; ei võimaldatud igapäevaselt lugeda üleriigilisi päevalehti (
§ 30
lg 1 rikkumine); kambrites polnud lauda/tooli/kappi kirjutamiseks/söömiseks/istumiseks/asjade hoidmiseks; kambris polnud piisavalt päevavalgust ning üks 40 W elektripirn ei taganud nõuetekohast valgustust (
§ 45
lg 1 rikkumine), kaebaja nägemine nõrgenes seetõttu ning ta oli sunnitud muretsema prillid, mis maksid 1 200 kr; WC paberit anti ainult arestimaja ülema F. Linnu loal; kambrites polnud kraanikaussi ega sooja vett; dušši sai kasutada ainult kord nädalas; WC asus samas kambris ning loomulikke vajadusi tuli rahuldada teiste kinnipeetavate silme all aasia tüüpi kükitamistualetti (mis oli ülejäänud kambrist ebapiisavalt eraldatud ainult eest barjääriga) kasutades, poti kohal tuli pesta ka ennast (sh hambaid) ja toidunõusid; toiduanumatena kasutati vanu alumiiniumnõusid; puudusid hädavajalikud vahendid kambri koristamiseks ja desinfitseerimiseks, põrandahari ja kühvel edastati kambrisse toiduluugi kaudu; kambrid olid remontimata, seinad ja laed värvimata; puudusid ruumid lähedastega lühiajalisteks kokkusaamisteks ning külastajatega sai vestelda ainult läbi trellide; 06.01.- 13.01.2006 anti koristaja poolt kambrisse nr 12 pesemata ja musta pesu, mille vahel olid kirbud. Väärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest nõuab kaebaja moraalse kahju hüvitust 700 kr iga arestimajas viibitud päeva eest. Varaline kahju seisneb prillide väärtuses 1 200 kr ja oktoobris 2004 Pärnu arestimajas kaebajalt ära võetud mobiiltelefoni Siemens C-65 koos laadijaga väärtuses 2 800 kr. Arestimaja sisekorraeeskirju kaebajale ei tutvustatud ning kaebaja ei teadnud, millised esemed on talle kambrisse lubatud ja millised mitte; telefoni pole talle tagastatud ning seda pole ka laos tema isiklike asjade hulgas. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja pole kaebajat ebainimlikult kohelnud, tema väärikust alandanud ega kaebajale mittevaralist ja varalist kahju tekitanud. Pärnu arestimajas pole küll jalutushoovi, kambrites pole sooja vett, lauda, tooli, kraanikaussi ega muud mööblit, kuid arestimaja nõuetele vastavusse viimine viibis mitte vastustaja süül, vaid temast sõltumatul põhjusel, so rahaliste vahendite puudumise tõttu. Arestikambrisse paigutatu ei pidanud pesema nägu/hambaid WC poti kohal. Kambritesse anti pesukauss ja küsimisel sai sanitarilt ka sooja vett. Külm vesi on kambrites olemas ning lubatud oli ka kiirkeedukannude/keedusspiraalide kasutamine. Kinnipeetavale antakse vajadusel WC paberit ja pesemisvahendeid. Duši kasutamise võimaldamine 1 kord nädalas on õigusaktidega kooskõlas. Vastavalt politseiprefekti kinnitatud päevakavale koristatakse kambreid iga päev kell 7.00-7.30 ning siis, või vajadusel ka päeva jooksul, antakse kambrisse koristusvahendid. Koristusvahendeid ei saa kambrites hoida, sest need lõhutakse ära. Igapäevast kambrite desinfitseerimist õigusaktid ette ei näe, seda tehakse vajaduse korral. Toiduga kokku puutuvaid pindasid (toiduluuk, mille kaudu antakse kambrisse ka nt koristamisvahendid) puhastatakse koheselt vastavate vahenditega. Arestimaja ehitustehnilised nõuded ei näe ette, et WC ja pesemisruum peaksid olema muust kambri osast (magamis- ja elamise) eraldatud. WC poti ees on betoonist sein kõrgusega 113 cm, mis vastab kehtestatud nõuetele ja tagab privaatsuse. Ventilatsioonisüsteemi rikkeid on põhjustanud kinnipeetavad ise, ummistades seadme filtreid ventilatsiooniavadesse kirjade edasisaatmiseks mõeldud kilekottide laskmisega. Välistatud on parasiitidega saastatud pesu väljastamine kinnipeetavatele ning kaebaja sellekohane väide on tõendamata ja alusetu. 2
(7)3-06-294 Kambris on aken, mille kaudu paistab ruumi loomulik päevavalgus. Kunstlik valgustus tagatakse ühe 60W võimsuse pirniga, soovi korral on paigaldatud ka 100W pirn. Üleriigilised päevalehed olid prefektuuril tellitud ning soovi korral said arestimajas viibijad, sealhulgas ka kaebaja, neid lugeda. Nõuetele vastav ruum kokkusaamisteks arestimajas küll puudus ja arestikambrisse paigutatute vestlused külastajatega toimusid järelevalve all koridorides läbi trellide, kuid selline korraldus iseenesest ei ole õigusaktidega vastuolus ega saanud ka kaebajat alandada. Tõendanud pole põhjuslikku seost kaebaja nägemise väidetava halvenemise ja arestimaja kinnipidamistingimuste vahel; ka ei mäleta kaebaja prillide soetamise üksikasju ning esitamata on tõendid prillide väidetava maksumuse 1 200 kr kohta. 20.10.2004 kambrist kaebaja asjade hulgast leitud halvaapaberisse peidetud mobiiltelefon on keelatud asi, millega toimitakse vastavalt arestimaja sisekorraeeskirjade § 16 lg 1 ja vangla sisekorraeeskirjade 13. peatükis kehtestatud korrale, so hävitatakse, mitte ei kanta isiklike asjade hulka. Seetõttu pole kaebajal õigust nõuda mobiiltelefoni ja selle tarviku väärtuse 2 800 kr (väärtus on ka tõendamata) hüvitamist. Kuigi Pärnu arestimaja ei vasta kõikidele seadusega kehtestatud nõuetele, ei ole see kaebajale kaasa toonud selliseid kannatusi ja alandusi, mis ületaksid vältimatu kannatuse ja alanduse elemente, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt, mõistis Lääne Politseiprefektuurilt kaebaja kasuks välja 7 500 kr mittevaralise kahju hüvitamiseks ning jättis muus osas kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused. Vastavalt HKMS § 26 lg 1 punktile 4 on halduskohtul õigus mõista välja hüvitus õigusvastase toiminguga tekitatud kahju eest. Seega on kaebuse lahendamiseks oluline tuvastada, kas kaebaja loetletud Lääne Politseiprefektuuri toimingud on õigusvastased ning kas need toimingud põhjustasid kaebajale kahju. RVS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vastupidiselt kaebaja väidetule saab kohtumenetluses tuvastatu põhjal asuda seisukohale, et koristus- ja desinfitseerimisvahendeid üldiselt anti. Alumiiniumist toidunõud ei ole Tervisekaitsetalituse õiendi põhjal tervisele ohtlikuks tunnistatud. Tõendatud ei ole kaebaja väide määrdunud ja parasiitidega saastatud voodipesu väljastamise kohta kinnipeetavatele. Seadusega kooskõlas on duši võimaldamine üks kord nädalas. Vastustaja on nõustunud kaebajaga selles, et kinnipeetavatele polnud tagatud võimalust igapäevaseks värskes õhus viibimiseks ning arestikambrites puudusid laud söömiseks ja kirjutamiseks ning toolid istumiseks, mis on vastuolus
§ 93lõikega 5 ja arestmaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 punktiga 4.
Jalutushoovi puudumisest tingitud värske õhu vaegust süvendasid mittelahtikäivad aknad ja puudulikult töötav ventilatsioon. Halva tuulutusega kambrite õhuniiskust suurendasid kinnipeetavate poolt pestud riided, mis mitu päeva kambris kuivasid. Põhjendatud on kaebaja väide, et viidatud asjaolud koostoimes alandasid märgatavalt kambrielanike elukvaliteeti. Võimaldada kinnipeetavatel värskes õhus jalutamist ja tagada kinnipidamiskambrites puhas õhk oli üks peamisi Euroopa Nõukogu Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) nõudmisi. Et kambrite ventilatsioonisüsteem ka pärast CPT delegatsiooni tähelepanekuid funktsioneeris jätkuvalt puudulikult, tõendavad kohtus tunnistajatena üle kuulatud A. S., A. K., P. L. ja A. K.. 3
(7)3-06-294 Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt, mis kehtivad ka kinnipeetavate kambritele, peavad aknad andma võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagama neis piisava loomuliku valguse. CPT põhistandardite kohaselt politsei pädevusalas olevatele kinnipidamistingimustele tuleb politsei arestikambrites tagada normikohane valgustus ning eelistada tuleb loomulikku valgust. Euroopa Vanglareeglistiku p 16 järgi peab kunstlik valgus vastama nüüdisnõuetele. Pärnu arestimaja kambrites teostatud mõõtmised näitasid, et loomuliku valguse hulk klaasplokkakendega ruumides on üldjuhul keskmisena alla 10 luksi, 150W võimsusega elektripirni kasutamisel jäi keskmine valgustatus kambrites oluliselt alla 100 luksi. Arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites ka lugema, kirjutama, tegelema rõivaste hooldamisega, siis on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustatus vähemalt 400 luksi. Kuivõrd kambrites mõõdetud näitajad ei küündinud vajalikele ligilähedalegi, siis on usaldusväärsed kaebaja ja tunnistaja P. L.i ütlused neil silmade valutama hakkamisest seonduvalt ebapiisavates valgustingimustega ning tõenäoline on, et ebapiisav valgustus soodustas kaebaja silmanägemise halvenemist. Et vastustaja rikkus ka
§ 31
lg 1 ja § 93 lg 3 ning arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 9, on tuvastatud tunnistajate A. S.u, A. K.i, P. L.i ja A. K.e ütlustega, kes kinnitasid et lugemiseks anti sageli vanu ajalehti ja sedagi ebaregulaarselt. Vaidlust pole selle üle, et arestimajas puudub kokkusaamiste ruum. Tunnistajate A. S.u ja P. L.i ütlustega on tõendatud, et vähemalt osades kambrites polnud kausse enda ja pesu pesemiseks. Vaidlust pole selles, et Pärnu arestimaja kambrites polnud WC istepotti, millist asjaolu konstateeriti ka Politseiameti järelauditi ülevaates. Eeltoodu põhjal tuleb nõustuda kaebajaga, et viidatud asjaolud, sealhulgas ka arestimaja kambrite pooleldi avatud ja haisu levitava aasia tüüpi kloseti kasutamine alandab kinnipeetava inimväärikust. Õigus mitte olla inimväärikust alandavalt koheldud on põhilisemaid vabadusõigusi, mis toob kaasa kohustuse avalikule võimule hoiduda igasugustest sammudest, mis võiksid olla sellena tõlgendatavad. Teoorias ega praktikas pole leidnud tunnustust viidatud põhiõiguse riive õigustused viidetega mingitele erandlikele asjaoludele ning alandav kohtlemine on keelatud sõltumata asjaoludest ja halduse tahtluse puudumisest isiku inimväärikust alandada (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid Alver vs Eesti ja Novoselov vs Russia). Käesolevas asjas on tuvastatud olulised puudused Pärnu arestimaja kinnipeetavate kambritele (kus kaebaja viibis 63 päeva) kehtestatud nõuete täitmisel, mis annavad aluse hinnata nendes viibimist inimväärikust alandavaks. Väidetavalt eelarveliste vahendite vähesus Lääne Politseiprefektuuri süüd ei välista. Pealegi ei ole vastustaja väited, et ta on kasutanud kõiki võimalusi kaebaja arestikambris kinnipidamistingimuste nõuetele vastavusse viimiseks, kooskõlas asjas tuvastatud asjaoludega. Nii ei ole prefektuur suutnud tagada kambrielanike häireteta varustamist värskete ajalehtede ja tualettpaberiga, mis ometi ei ole eriti kulukad artiklid. Tuvastanud R. Koppe inimväärikust alandava kohtlemise tuleb pidada võimalikuks ka temale mittevaralise kahju tekitamist ja selle kompenseerimist. Tallinna Ringkonnakohus on 25.01.2007 otsusega asjas 3-04-240 mõistnud Lääne Politseiprefektuurilt Kuressaare arestimaja kambris üle 100 päeva kestnud kinnipidamise eest kaebaja kasuks välja 15 000 kr. Arvestades, et tingimused Pärnu arestimajas olid paremad kui Kuressaare arestimajas ja seda kinnitab ka tunnistaja A. K. ning kaebaja Pärnu arestimajas viibimise aeg oli lühem, peab kohus kohaseks hüvitise summaks 7 500 kr. Kuivõrd hüvitise väljamõistmisega on tuvastatud ka kinnipidamistingimuste õigusvastasus, puudub vajadus korrata seda veel eraldi resolutsiooniga. 4
(7)3-06-294 Varalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldama. Tõendamata on prillide väärtus, ning kuivõrd kaebaja väitel tekkis tal vajadus prillide järele kohe vahetult pärast Pärnu arestimajja paigutamist, siis pole tõendatud ka vastustaja süü. Kambrist kaebaja asjade hulgast leitud ja konfiskeeritud telefon koos laadijaga ei kuulu hüvitamisele, sest tegemist oli keelatud esemetega. Sisekorraeeskirjade nõuetest oli kaebaja teadlik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses palub R. Koppe tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus terves ulatuses, so välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks 44 100 kr mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 1 200 + 2 800 kr tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohus oluliselt kohtumenetluse norme. Kohtuotsuses puudub resolutsioon ning seega ei vasta otsus HKMS § 25 p 5 nõuetele. Mittevaralise kahju hüvitamiseks kaebaja taotletud summa vähendamist pole põhistatud. Põhjenduseks ei saa lugeda viidet teisele kohtuotsusele. Mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtus kaebaja kohtuniku enda 13.02.2006 määruses märgitust, et vastavalt kahju hüvitamise seadusele on õigus nõuda kuupalga alammäära seitsme päevamäära suurust summat iga ööpäeva eest. Tuvastades arestimaja kambrite mittenõuetekohast valgustatust ja selle negatiivset mõju silmanägemisele, jättis kohus põhjendamatult rahuldamata kaebaja nõude hüvitada talle prillide maksumus 1 200 kr. Prillid tõi kaebajale tema elukaaslane K. Leibur, keda kaebaja palus tunnistajana üle kuulata ja keda kohus oleks pidanud kohtusse kutsuma. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt vastab kohtuotsus HKMS § 25 lg 5 nõuetele ning apellandi väide, et otsuses pole resolutsiooni, on arusaamatu. Arvestatav pole apellandi etteheide kohtule varasemale kohtupraktikale tuginemises. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilimiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Vastustaja ei eita kohtu tuvastatud asjaolusid, et kinnipidamistingimused arestimajas ei vastanud kõiges kehtestatud nõuetele. Arvestades tõendamist leidnud fakte ja kohtupraktikat sarnastes asjades, on kohus teinud tehioludele vastava ja menetlusnormidega kooskõlas oleva otsuse. Kaebaja pole tõendanud prillide väärtust ega põhjuslikku seost prillide ostmise vajaduse ja minetustes Pärnu arestimajas kinnipidamistingimuste vahel. Kui prillid ostis K. Leibur, nagu kaebaja väidab, siis pole kaebajale prillide ostmisega kahju tekitatud. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule ei avaldanud kaebaja K. Leiburi tunnistajana üle kuulamise soovi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks alust. Apellandi väide, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel HKMS § 25 lg 5 nõudeid, pole põhjendatud. Viidatud sätte järgi koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, resolutsioonist, kirjeldavast ja põhjendavast osast, mille sisule, samuti kohtuotsuse vormistamisele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid. Apelleeritud kohtuotsus vastab neile tingimustele ning olemas on ka resolutsioon, mille puudumist apellant esimese astme kohtule põhjendamatult ette heidab. Kui apellant peab resolutsiooni puudumise all silmas eraldi seisukoha võtmata jätmist tuvastamisnõude osas, siis kuivõrd kaebaja pole näidatud muud tuvastamishuvi kui kahju hüvitamine, on tuvastamisnõue kahju 5
(7)3-06-294 hüvitamise nõudega kaetud. Kohus selgitas otsuses õigesti, et kuna mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisega on tuvastatud ka kinnipidamistingimuste õigusvastasus, siis puudub vajadus korrata seda veel eraldi resolutsioonis. Kohus on otsuse resolutsioonis märkinud, et rahuldab mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt, so 7 500 kr ulatuses ning jätab muus osas kaebuse rahuldamata. Seega on kohus otsuse resolutsioonis võtnud seisukoha kaebaja kõigi nõuete osas. Esimese astme kohus jättis õigesti rahuldamata varalise kahju hüvitamise nõuded. Kaebaja väitel seisneb tema kahju prillidele tehtud kulutuses summas 1 200 kr ja arestimajas ära võetud mobiiltelefoni koos laadijaga väärtuses summas 2 800 kr. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 7 lõikele 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Seega lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleb tuvastada mitte üksnes haldusorgani tegevuse õigusvastasus, vaid teha kindlaks ka see, kas kaebajal on kahju tekkinud ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Kaebaja seletuse kohaselt tõi talle prillid Rapla arestimajja oktoobris 2004 endine elukaaslane K. Leibur. Pärnu arestimajas viibis kaebaja sama aasta septembris 10 päeva ja oktoobris 14 päeva. Kohtumenetluses pole leidnud tuvastamist kaebajal kahju tekkimine väidetavalt prillide soetamisele tehtud kulutuse näol. Samuti väidab vastustaja põhjendatult, et arvestades kaebaja väidetud prillide soetamist vahetult pärast Pärnu arestimajja paigutamist, pole tuvastatud ka põhjuslikku seost kaebajal väidetavalt oktoobris 2004 tekkinud prillide vajaduse ja arestimaja mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste vahel. Kuigi apellant taotleb mobiiltelefoni ja laadija hüvitamist summas 2 800 kr, pole ta esitanud apellatsioonkaebuses ühtegi vastuväidet kohtu tuvastatud asjaolule, et kaebaja oli teadlik arestimaja sisekorraeeskirja nõuetest ning et viidatud esemete näol oli tegemist kaebaja poolt ebaseaduslikult kambrisse viidud keelatud asjadega, mis kuulusid konfiskeerimisele. Kaebaja viibis Pärnu arestimajas kolme aasta jooksul kokku 63 päeva. Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et kaebaja inimväärikust alandati arestimajas valitsenud tingimustega, vaidlus käib halduskohtu poolt määratud hüvitise suuruse üle. Apellandi väitel on tema taotletud kahjuhüvitise 44 100 kr rahuldamine ca 15 % ulatuses põhistamata ja motiveerimata, vastuolus kohtu enda poolt pakutud hüvitise suuruse arvutamise alustega ning tuginemine teises kohtuasjas tehtud lahendile on asjakohatu. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Kaebuses halduskohtule taotles kaebaja esialgu mittevaralise kahju hüvitamist 3 600 kr iga arestimajas viibitud päeva eest. Apellandi viidatud 13.02.2006 kaebuse käiguta jätmise määruses selgitas halduskohus, et kaebaja taotletud hüvitise summa võib olla liiga suur, sest isegi riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt on selleks seitsme päevamäära (päevapalga) suurune summa iga ööpäeva eest ning et päevamäära (päevapalga) suurus määratakse kindlaks kuupalga alampalga jagamisel 30ga, seega 700 kr ööpäeva eest. Seega ei ole kohus kaebajat eksitanud ning ekslik on kaebaja seisukoht, et taotletava hüvitise suuruse määramisel saab ja tuleb lähtuda viidatud õigusaktist. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mitterahalise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Halduskohus on põhjendatult mittevaralise kahju suuruse määramisel lähtunud varasemast kohtupraktikast. Kuna mittevaralise kahju suuruse määramine ei toimu objektiivselt hinnatavate tõendite alusel ning kahjuhüvitise suurus on hinnanguline, siis varasemad kohtulahendid on abinõuks õiglase hüvitise leidmisel. Halduskohus on viidanud Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-04-240. Riigikohus on 6
(7)3-06-294 haldusasjas nr 3-3-1-2-06 pidanud proportsionaalseks hüvitust summas 10 000 kr. Kuigi nimetatud asjas viibis isik kartseris lühemat aega (20 päeva), hõlmas mittevaralise kahju hüvitus lisaks kartseri olmetingimustele ka isiku õigusvastast kartserisse paigutamist. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-06-651 pidanud 7 päeva halbades olmetingimustes (magama pidi põrandal, WC ees ei olnud varjusirmi, valgus ja ventilatsioon olid ebapiisavad) arestimajas viibimise eest õiglaseks hüvitiseks 1000 kr. Arvestades käesolevas asjas tõendamist leidnud fakte ja senist kohtupraktikat sarnastas asjades, on ringkonnakohtu hinnangul esimese astme kohtu poolt välja mõistetud hüvitise summa -7 500 kr - kohane ja proportsionaalne ning vastab RVS § 9 lg 2 tingimustele. Kaire Pikamäe Viive Ligi Silvia Truman 7
(7)