KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-22616 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. oktoober 2008, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar

) § 14 lg 1 p 6 nõuet, mille kohaselt töötaja on kohustatud kohe teatama tööandjale või tema esindajale tööõnnetusest. Kuna hageja jättis tööõnnetusest teatamata, ei olnud tööandjal õigeaegselt võimalik läbi viia väidetava tööõnnetuse uurimist ja selgitada tööõnnetuse asjaolusid ja põhjusi. Hageja teavitas toimunud juhtumist suusõnaliselt alles 23.01.2005, s. o pühapäeva keskpäeval. Seletuskirja toimunu kohta esitas hageja 24.01.2005, mille kohaselt vigastas vasakut kätt laupäeval, 22.01.2005 töö ajal ehitusprahti labidaga konteinerisse visates. 22.01.2005 oli laupäevane päev, mil juhatuse liikmed olid tavatööst vabad ja kodus. Seega ei olnud takistust kostja juhatuse liikmete teavitamiseks. Hageja ei teavitanud juhtunust tööandjat koheselt, vaid alles järgmisel päeval, sündmusel puudusid pealtnägijad, ei olnud arsti teatist vigastuse või selle raskusastme kohta. Pärast kostja korduvat nõudmist tõi hageja ortopeedi poolt koostatud patsiendikaardi, mille kohaselt vigastus on tekkinud 21.01.2005. Juhtunu toimumise kuupäev patsiendikaardil ja G. Sokolova avaldusel on erinev. 24.02.2005 esitas hageja anestesioloog Rein Paberit’i poolt 04.02.2005 koostatud teatise koopia. Sellel dokumendil on fikseeritud tööõnnetuse põhjused töötaja sõnade järgi 2 alljärgnevad: „21.01.2005 koristustööde käigus (viskas labidaga lund) vigastas vasaku käe pöialt, ei saa valu tõttu pöialt tõsta. Õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastuse raskusaste – kerge.“ Juhtunu toimumise kuupäev ja tehtava töö kirjeldus olid teatises ja G. Sokolova avaldusel erinevad. Kuivõrd väidetavad õnnetuse toimumise kuupäevad G. Sokolova avaldusel, patsiendikaardil ja teatisel olid vastuolulised, siis kostja ei kvalifitseerinud hageja terviseriket tööõnnetusena. Kostja koostas tööõnnetuse raporti Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni inspektori nõudmisel, kuid jäi hagimenetluses seisukoha juurde, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost töövigastuse ja püsiva töövõimetuse tekkimise vahel. Hageja oli küll haiguslehel 22.01.2005-20.05.2005, kuid asus 21.05.2005 tervenenuna tööle. Hageja tunnistati terveks ja töövõimeliseks OÜ Merelahe Perearstikeskuse perearsti Mare Johansoni poolt. Kohtutoimikus olevatest raviarstide poolt koostatud materjalidest tegi kostja järelduse, et hageja on varjanud oma üldhaigust ja soovis seda näidata tööõnnetusena materiaalse kasu saamise eesmärgil. Hageja esitatud kahju hüvitise arvestus on ebaõige ning ei põhine kehtival seadusandlusel. Kahju hüvitamine seisneb kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile või töövõimetuse astmele vastav pension. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning kostja menetluskulud summas 1 905 krooni kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 46 p 1 ja § 60 lg 1 alusel hageja kanda. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja töötas kostja juures majahoidja-koristajana 01.08.2002 sõlmitud töölepingu nr 5 alusel. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et hagejaga juhtunud trauma ajal oli hageja kostjaga töösuhetes. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju.

§ 22

lg 1 järgi tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Hageja väidab, et temaga 21.01.2005 (22.01.2005) toimunud õnnetuse näol on tegemist tööõnnetusega. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja seletused ja kogutud tõendid vastuolulised. Nii on 19.12.2005 hagiavalduses kui ka 23.04.2007 hagiavalduse täpsustuses hageja väitnud, et 21.01.2005 toimus töökohustuste täitmise käigus tööõnnetus, mille käigus tekkis temale tervisekahjustus; 24.01.2005 avalduse (tl 23) kohaselt hageja vigastas vasakut kätt 22.02.2005; 04.02.2005 teatisest nähtuvalt hageja vigastas kätt, visates 21.01.2005 labidaga lund (tl 26); 30.04.2007 korraldaval kohtuistungil hageja väitis, et tööõnnetus juhtus 22.02.2005 ajal, mil ta tõstis ehitusprahti labidaga konteinerisse. Terviseseisundi kirjeldusest (tl 100) nähtuvalt tõstis hageja ehitusprahti. Samas ei ole tõendatud, et korteriühistu territooriumil toimus ehitustegevus, mille tulemusena oleks tekkinud ehituspraht, mida hageja pidanuks 21.01.2005 või 22.01.2005 koristama. Hageja väitis 30.04.2007 toimunud kohtuistungil, et 21.01.2005 töötas ta hommikust õhtuni ja 22.

1. hommikul kella 10 ajal, kui tõstis labidaga prahti konteinerisse, lõi kätte valu, mida nägi pealt tunnistaja G. S.. Samal ajal tunnistaja G. S.i ütluste kohaselt (tl 122) hageja oli kella 10.00 töö lõpetanud ja viis ära töövahendeid konteineriruumi. Seega on tunnistaja ütlustega ümber lükatud hageja väide, et kella 10 ajal hageja veel töötas. Tunnistaja ütluste kohaselt käevigastus juhtus laupäevasel päeval, s.o 22.01.
2. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et momendil, mil hageja viibis konteineriruumis, väidetav trauma aset leidis. Asja kohtuliku arutamise käigus ei ole tõendamist leidnud, et väidetava tööõnnetuse toimumise päeval tuli hagejal tõsta raskeid asju vms. Samuti ei järeldu millestki, et hageja oleks tõstnud midagi rasket konteinerisse. Raskete asjade tõstmise välistab hageja tööjuhend. Õnnetusjuhtumil puuduvad vahetud pealtnägijad. 3 Eelneva alusel asus kohus seisukohale, et asjas esitatud tõenditega ei ole piisava usaldusväärsusega tõendamist leidnud asjaolu, millal ja millise tegevuse tulemusena hagejal väidetav õnnetus juhtus, samuti see, kas õnnetus juhtus reedel, 21.01.2005 või laupäeval, 22.01.
3. Asjaolu, et hageja pöördus meditsiiniasutusse alles laupäeva, s. o 22.01.2005 hilisõhtul, on tõendatud erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardiga (tl 25). See asjaolu aga annab alust arvata, et hageja tervisekahjustus ei pruugi olla seotud töötaja tööülesannete täitmisega.

§ 14

lg 1 p 6 kohaselt on töötaja kohustatud koheselt teavitama tööandjat tööõnnetuse toimumisest. Vaidlust ei ole selles, et töötaja teavitas tööandjat juhtunust 23.01.2005, s.o pühapäeval ja 24.01.2005, s. o esmaspäeval esitas kirjaliku avalduse väidetava tööõnnetuse asjaolude kohta (tl 23). Eelnevast järeldub üheselt, et töötaja ei teavitanud koheselt tööandjat väidetavast tööõnnetusest. Seega on hageja oluliselt rikkunud

§ 14

lg 1 p-st 6 tulenevat kohustust, mis on omakorda tekitanud ebaselguse õnnetuse asjaolude ja toimumise aja osas. Asjaolu, et hageja pöördus erakorralise meditsiinilise abi järele alles laupäeva hilisõhtul, ei kinnita veenvalt hageja väidet, et temaga juhtunud õnnetus toimus nimelt seoses tööülesannete täitmisega eelmisel päeval, liiati, kui sellest ei teavitatud koheselt tööandjat. Hageja väidete usaldusväärsust ei toeta ka tunnistaja ütlused, et vaidlusalune õnnetusjuhtum toimus hoopiski laupäeval, mitte reedel. Kui oletada, et õnnetusjuhtum leidis aset siiski reedel, pidanuks hageja laupäeval töötama vigastatud käega, see asjaolu aga tunnistaja ütlustest ei ilmne. Kui oletada, et õnnetusjuhtum leidis aset laupäeval, töö ajal, on see väide vastuolus jällegi eelkäsitletud meditsiiniasutuste poolt väljastatud dokumentidega, kust nähtub, et õnnetusjuhtum toimus 21.01.

1. Elamu sise- ja väliskoristustööde teostamise juhendi (tl 119) kohaselt on hageja kinnitanud, et tema tervislik olukord võimaldab nimetatud töökohal töötada. Kohtule esitatud töövõimetuslehtedest ja arstliku ekspertiisi otsustest nr 210143 (tl 8 ja 70), nr 246521 (tl 71), nr 245015 (tl 81), nr 282001 (tl 72) ei nähtu, kui suur oli hageja töövõime kaotuse protsent ajavahemikul 30.01.2006 kuni 01.04.2006, kas 10 % või 40 %. Arstliku ekspertiisi otsuse nr 246521 (tl 71) kohaselt oli hageja ajavahemikul 30.01.2006 kuni 01.04.2006 kaotanud 40 % töövõimest. Arstliku ekspertiisi otsuse nr 245015 (tl 81) kohaselt oli hageja ajavahemikul 30.01.2006 kuni 31.07.2006 kaotanud 10 % töövõimest. Kohus pidas tuvastatuks, et hagejaga on 21.01.2005 või 22.01.2005 juhtunud õnnetus, kuid ei ole piisava usaldusväärsusega tõendatud, et õnnetus oleks aset leidnud seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Seega ei ole hageja tervisekahjustus põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga ja puudub alus hageja kahju hüvitamiseks, sest VÕS § 127 lg 4 järgi isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kuivõrd hagi ei kuulu rahuldamisele, puudub vajadus hinnata hageja väiteid ja kostja vastuväiteid osas, millised puudutavad kahju suuruse määramist ja arvutamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista hageja kasuks välja hüvitis tervisekahjustuse eest hagiavalduses märgitud ulatuses või kohtu poolt täpsustatud ulatuses. Menetluskulud palub apellant jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on esimese astme kohus olnud tõendite hindamisel erapoolik ning on kohtulikul uurimisel kogutud tõenditest teinud ebaõiged järeldused. Hagejal tervisekahjustuse olemasolu ja sellest tingitud püsiv töövõime kaotus on tõendatud kirjalike dokumentidega. Kohus nõudis Sotsiaalkindlustusametist välja Tallinna Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsused, milles puuduvad vastuolud nii kuupäevades kui töövõime kaotuse ulatuse määramises. Nende 4 dokumentide alusel on hagejale arvutatud töövõimetuspensioni ning kuulub väljamõistmisele ka hüvitis tervisekahjustuse põhjustamise eest. Kohtul oli võimalus ilmselt ebaõige Arstliku Ekspertiisi Komisjoni otsus nr 245015 (tl 81) tõendite hulgast välja jätta, kuna Sotsiaalkindlustusametist väljanõutud dokumentide hulgas sellist otsust ei ole. Tööõnnetuse toimumine on tõendatud tunnistaja G. S.i ütlustega, kes viibis vahetult tööõnnetuse toimumise juure. Tunnistaja seisis ruumi lahtise ukse juures, kus õnnetus toimus, ja kuulis töövahendite kukkumist pealt ning kuulis, kuidas hageja kurtis tugevat valu käes. Tunnistaja kinnitas, et õnnetus toimus 22.01.
2. Laupäev oli vastavalt töölepingule hagejal tööpäevaks. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et tervisekahjustuse tekkimine on igal juhul seotud tööülesannete täitmisega. Antud asjaoludel ei oma tähendust, et hageja ei ole ise arsti poole pöördumisel täpset ajavahemikku määratlenud. Patsiendikaardi kohaselt pöördus hageja arsti poole 22.01.2005 kell 18.32 ning kirjeldas tööõnnetuse asjaolusid kuupäeva nimetamata. Seletuskirjas tööandjale 24.01.2005 on hageja kinnitanud, et tööõnnetus toimus laupäeval, 22.01.
3. Väljavõttega haigusloost (tl 94) on tõendatud, et vigastus kujutas endast vasema käe pöidlaliigese kõhrede venitust ja vigastuse välispõhjuseks on ülepingutus ja pingelised või korduvad liigutused. Majahoidja-koristaja tööülesanneteks on pidev korduvate liigutuste teostamine, mis on seotud raskuste tõstmise ja pingutusega. Hageja jääb esimese astme kohtus esitatud seisukoha juurde, et tööõnnetuse registreerimisest Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsioonis tuleneb tööandja kohustus hüvitada hagejale tööülesannete täitmisel saadud kahju. Kostja ei vaidlustanud tööõnnetuse raportit haldusmenetluse korras ning tööõnnetuse põhjuste mittetunnistamine ja märkimata jätmine raportis ei anna kostjale alust vastutusest vabaneda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Hageja leiab, et ta ei rikkunud

§ 14

lg 1 p 6 ning teatas tööõnnetusest tööandjale järgmisel päeval pärast õnnetust, kui oli selgunud, et ta tööd teha enam ei saa. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ei näe ette kindlat ajavahemikku, mille jooksul töötaja peab tööõnnetusest teatama. Hageja teatas tööõnnetusest esimesel võimalusel.

§ 22

lg 1 järgi on välistatud sellise tervisekahjustuse käsitamine tööõnnetusena, mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. Antud juhul on tõendatud, et hagejal tekkis tervisekahjustus majahoidja töökohustuste täitmise käigus. Asjas ei oma tähtsust, kas tööõnnetus toimus reedel või laupäeval, kuna mõlemad päevad olid vastavalt töölepingule ja töösisekorraeeskirjadele majahoidja tööpäevad. Hageja pidi majahoidjana koristama ehitusprahti ning hoolimata tööandjale esitatud suulistest kaebustest töö raskuse üle teda sellest kohustusest ei vabastatud. Hageja arvates rikkus tööandja TLS § 48 p 2 ja 4,

§ 2

lg 1, § 9 lg 1 ja 3 ning § 13 lg 1 p 1, mille esimese astme kohus jättis ebaõigesti kohaldamata. Tööandja ei loonud hagejale ohutut töökeskkonda ja töötingimusi. Kostja selgitas, et hagejaga sõlmiti leping majahoidja töökohustuste täitmiseks, kuid hagejale ei korraldatud kunagi tervisekontrolli. Majahoidja töö on füüsiliselt raske töö, mis nõuab raskuste tõstmist ja ühetaoliste monotoonsete liigutuste korduvat sooritamist, mis võivad viia tervisekahjustuseni. Hagejal tekkiski töö tagajärjel tervisekahjustus ning ta kaotas püsivalt osa töövõimest. VÕS § 127 kohaselt oleks tulnud hagi rahuldada ja mõista hagejale välja hüvitis tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetuleku eest, kuna VÕS § 127 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta kohtukulud apellandi kanda. 5 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Hageja esitas kostja vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kostja vaidles nõudele vastu eelkõige seetõttu, et ei pidanud vigastuse tekkimist hageja väidetud viisil võimalikuks ning asus seisukohale, et hageja vigastus ei ole õnnetusjuhtumi tagajärg, vaid tingitud tema tervislikust seisundist ja varem põetud haigustest. Kuna tegemist ei olnud konkreetse õnnetusjuhtumiga, vaid igapäevase tavapärase töö käigus tekkinud tervisekahjustusega, siis oleks kohus pidanud asjas tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks määrama ekspertiisi. Vaidluse lahendamiseks tuli kohtul tuvastada tervisekahjustust põhjustanud asjaolud, mis aga eriteadmisi omamata oli ilmselt võimatu. TsMS § 293 lg-st 1 tulenevalt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt lasub kohtul kohustus selgitada eelmenetluses muuhulgas välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 2 teise lause kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Pealegi oli ka kostja ise esitanud 31.05.2007 kohtule taotluse ekspertiisi määramiseks („kostja taotlused ja seisukohad“ – tl 83-84). 10.09.2007 istungi protokollist nähtuvalt on kohus selgitanud kostjale ekspertiisi määramisega seotud asjaolusid (ära näidata ekspert, esitada küsimused, maksta ekspertiisitasu). Kohus määras ekspertiisi taotluse vormistamiseks tähtaja, mida hiljem kostja taotlusel pikendas kuni 25.10.2007 (taotluse kohaselt vajas kostja tasu maksmiseks üldkoosoleku otsust). Ekspertiisi määramise taotlust kohus rohkem ei käsitlenud. 08.01.2008 esitas kostja täiendavad seisukohad, mille kohaselt tunnistati KÜ Ehitajate 68 juhatuse 03.01.2008 koosolekul kehtetuks tööõnnetuse 04.03.2005 raport, ning loetleti selle otsustuse põhjendused. Muuhulgas viitas kostja kohtuliku arutamise käigus selgunud tõendite vastuolulisusele, mitmetele dokumentides esinevatele parandustele, samuti sellele, et hageja on rikkunud juhtunust teavitamisel seadust jms. Ka neist asjaoludest pidi kohus järeldama, et ilma eriteadmisi kasutamata ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid võimalik tuvastada. Teadaolevalt ei pruugi ülepingutus- ja väsimus-murrud ning -rebendid olla konkreetse trauma põhjustatud, vaid tingitud pikaajaliselt kahjulikult mõjunud tegurist. Need asjaolud vajasid vaidluse lahendamiseks tuvastamist. Seetõttu ei nõustu kolleegium kohtuotsuses sisalduva tõendite käsitlusega. Vastuolud tõendites ei kummutanud neid tõendeid, mis tõendasid hagejal esinenud terviseriket. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita eelmenetluse ülesandeid ning tõendite hindamise alusel tuvastada esmakordselt suures ulatuses faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks poolte kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, mistõttu kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 6