KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht
- september 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2362 Haldusasi Aivo Õuna kaebus Tallinna Vangla direktori 12.11.2007 käskkirja nr 1212-d tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Aivo Õun Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Eda Oisalu Aivo Õuna apellatsioonkaebus Menetluse alus ringkonnakohtus Vaidlustatud kohtulahend Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohtu 15.02.2008 otsus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Aivo Õuna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.02.2008 otsus haldusasjas nr 3-07-2362 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Vangla direktori 12.11.2007 käskkirjaga nr 1212-d tuvastati, et kinnipeetav Aivo Õun pani toime distsiplinaarrikkumise, mis seisnes mobiiltelefoni kasutamises, sellelt sõnumi saatmises ning vangla direktori teavitamata jätmises asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda. Mobiiltelefon Nokia 6100 leiti 27.10.2007 toimunud kambri 232 läbiotsimise käigus voodi alt. Kambri 232 kinnipeetavatest ei tunnistanud keegi telefoni enda omaks. Telefoni väljasaadetud sõnumite kaustas oli sõnum „tere vanamees! Mosa tuli minu juurde karantiini, ootame ka sind siia, kamber
- Oun“. A. Õun keeldus seletuskirja kirjutamast. Käskkirjaga karistati A. Õuna kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks ning piirati karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist. Karistus määrati VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel ning raskendava asjaoluna võeti arvesse, et kinnipeetav seadis mobiiltelefonist teatamata jättes ja seda kasutades teadlikult ohtu vangla julgeoleku. 3-07-2362
- A. Õun esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 12.11.2007 käskkirja nr 1212-d tühistamiseks. Distsiplinaarmenetluses tehti mitmeid vigu ega lähtutud uurimisprintsiibist. Erinevalt käskkirjas toodust toimus kambri 232 läbiotsimine tegelikult 26.10.
- Kinnipeetavaid läbiotsimise juures ei viibinud. Distsiplinaarmenetluse käigus ei uuritud, kellele leitud mobiiltelefon võis kuuluda või mis asjaoludel see sinna sattus. Teiste kinnipeetavate käest peale kaebaja seletusi ei küsitud. Kuigi sõnumisaatjaks märgitud OUN sarnaneb kaebaja nimekujule, ei ole see piisavaks aluseks kaebaja süüdimõistmisel. Telefonilt ei võetud sõrmejälgi ja seda ei leitud kaebaja isiklike asjade hulgast. Kaebaja ei tea telefonist ega sellelt saadetud sõnumist midagi. Tegemist võib olla mõne teise isiku pahatahtlikkusega. Läbiotsimise ajal elas kambris kokku kuus isikut, kellest kaks lahkusid kambrist mõne aja pärast omal soovil, seega võib telefoni ka nendega seostada. A. Õun saatis kohtule koos kaebuse täiendusega Martin Gontšarenko ülestunnistuse, milles viimane tunnistas, et mobiiltelefon kuulus talle, ta soetas selle kellegi teadmata ning saatis sellelt A. Õuna nimel sõnumi. A. Õuna kaebuse täienduse kohaselt karistati M. Gontšarenkot pärast ülestunnistuse vanglale edastamist kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. A. Õuna distsiplinaarkaristuse osas vangla midagi ette ei võtnud.
- Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Karistus määrati VangS § 28 lg 1 alusel, kuna kaebaja kasutas vanglas mobiiltelefoni ega teatanud telefoni olemasolust. VangS § 67 p 3 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud viivitamatult teatama vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10 kohaselt on kinnipeetaval keelatud omada vanglas mobiiltelefoni ja muid elektroonilisi või tehnilisi sidepidamisvahendeid. Mobiiltelefon on esemeks, mis seab ohtu vangla julgeoleku ja sisekorra, kuna selle abil on kinnipeetavatel võimalus organiseerida grupiviisilist kuritegevust vanglast väljapool, korraldada narkootikumide ja muude vanglas keelatud ainete ja esemete vanglasse sissetoomist, ning vahistatute puhul nurjata eeluurimise tulemused. Vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu, seega on vaidlusalune käskkiri õiguspärane.
- Tallinna Halduskohtu 15.02.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on järgitud selleks sätestatud korda ja vormistatud dokumendid viisil, mis ei tingi distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamist ja selle tühistamist, samuti on distsiplinaarmenetluses väljaselgitatud asjaolude ja tõendite kogumiga leidnud tõendamist kaebaja poolt rikkumise süüline toimepanemine. 2) VangS § 68 lg-st 1, justiitsministri 30.11.2000 määrusest nr 72 Vangla sisekorraeeskiri, justiitsministri 01.04.2003 määrusest nr 23 Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine ega rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtetest ei nähtu nõuet, et kinnipeetav peab viibima tema asjade või eluruumide läbiotsimise juures. Seega oli kambris läbiotsimine ilma kinnipeetavate juuresolekuta kooskõlas seaduses ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktides sätestatuga. 3) Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetluse käigus vastavalt Vangla sisekorraeeskirja §-dele 97 ja 98 koostatud protokoll ja lisatud sellele nõutavad dokumendid, puuduvad aga tunnistajate ja kinnipeetava seletused. See ei tähenda, et distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamist poleks toimunud või et see poleks olnud nõuetekohane või et kaebajale poleks antud võimalust distsiplinaarmenetluses oma õiguste kaitsmiseks. Põhjendamatud on kaebuse väited uurimisprintsiibi 2
(5)3-07-2362 rikkumisest seetõttu, et olulistelt tunnistajatelt on jäänud seletused võtmata. Julgeolekuosakonna spetsialisti 29.10.2007 ettekandest (tl 43) nähtub, et kõnealusesse kambrisse paigutatud kinnipeetavatest keegi end telefoni kasutajaks ega omanikuks ei tunnistanud. Kaebajaga ühes kambris viibinud kolme kinnipeetava kirjalikest seletustest (tl 8-10) nähtub, et nad ei olnud telefonist teadlikud, seega ei saanud nad anda asjaolude kohta mingeid muid olulisi ütlusi, mis aitaksid selgitada asjaolusid või mis distsiplinaarmenetluse käigus tehtud järeldusi mõjutanuks. 4) Kaebajalt telefoni kohta selgituste küsimise osas vaidlust ei ole. Kaebaja on 02.11.2007 ettekande (tl 45) kohaselt keeldunud seletuskirjast. Kaebaja kohtuistungil esitatud väited, mille kohaselt soovis ta enne seletuse kirjutamist konsulteerida oma advokaadiga ja vajas seetõttu seletuse kirjutamiseks aega, ei kinnita, nagu oleks rikutud kaebaja õigust esitada vastuväiteid ja anda seletusi. Kaebaja ei ole hiljem esitanud kordagi soovi oma seisukohtade kirjalikuks esitamiseks. Seega on kaebaja ise loobunud selgituste ja vastuväidete esitamisest, mis ei tähenda distsiplinaarmenetluse läbiviimist kaebaja õigusi rikkudes. Kaebaja on väitnud kohtuistungil, et vangla oli teadlik tema seisukohast, et ta ei tea telefonist midagi. See ei tähenda siiski, et sellisel juhul oleks distsipliinirikkumises süüditunnistamine igal juhul välistatud. 5) Vaidlust ei ole selles, et kambrist 232 leitud mobiiltelefoni sõnumite kaustas oli sõnum, mille saatjaks oli märgitud Oun. Erinevus sõnumi saatja ja kaebaja nimede vahel ei anna alust väiteks, et sõnumi saatjaks oli keegi teine isik. Kambris 232 elanud kinnipeetavatest ei olnud ühelgi teisel peale kaebaja sõnumi saatjana märgitud nimega sarnast nime. Kaebuse väited, mille kohaselt võis tegemist olla mõne kinnipeetava pahatahtlikkusega ja et kambris viibis telefoni leidmise eelselt mõnda aega kaks kinnipeetavat, kes lahkusid seejärel omal soovil, on üldsõnaline oletus ega pole toimunu kohta mõistlikuks seletuseks. Kaebaja ei ole väitnud, et varem kambris olnud kinnipeetavatega oleks tal olnud lahkhelisid või vastuolusid, mis sellisteks järeldusteks alust annaksid. Ka ei ole ta nimetanud ühtegi nime. Mobiiltelefoni kui vanglas keelatud eseme hankimine on keerukas, mistõttu on väheusutav, et ilma põhjuseta sellest niisama loobutaks. Lisaks on kaebuse eeltoodud väited vastuolus kaebaja enda poolt kohtuistungil antud seletusega, mille kohaselt telefon leiti voodist, kus ta magas. See ei saanud olla sinna peidetud. See oli hetkel sinna ära pandud. Koristamine käis iga päev (tl 82). Seega oleks kaebaja pidanud märkama varem kambris lühiajaliselt olnud kinnipeetavate poolt väidetavalt pahatahtlikult tema voodisse pandud mobiiltelefoni. Veendumust süü puudumise väidete põhjendamatuse kohta suurendab kaebaja seletus, et tal ei ole M. Gontšarenkoga juttu olnud, miks ta sõnumit oma nimega ei saatnud (tl 81). On väheusutav, et kui väidetavalt teise kinnipeetava rikkumise tõttu toimus distsiplinaarmenetlus ja määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, mille vaidlustamiseks pöördus ta kohtusse, jättis ta samal ajal väidetavalt konkreetse teo toimepanijalt tema teo kohta selgitused küsimata. 6) M. Gontšarenko poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi (tl 84) ja tema poolt kirjutatud seletust ei saa pidada usaldusväärseks. Kuna M. Gontšarenko vabanes vanglast 11.12.2007, võib suure tõenäosusega eeldada, et telefoni enda omaks tunnistamine käesoleval ajal on kantud teistest eesmärkidest kui süü- ja õiglustunne. Samuti on näha, et M. Gontšarenko on kohtule esitatud kirjaliku seletuse allkirjastanud 26.11.2007 (tl 22-23), so pärast seda, kui temale oli 16.11.2007 käskkirjaga (tl 24) määratud distsiplinaarkaristus kartserisse paigutamise kohta 10 ööpäevaks selle eest, et ta rikkus VangS § 67 p 3 tulenevat kohustust teavitada vangla direktorit vangla julgeolekut ja sisekorda ohustavatest asjaoludest. M. Gontšarenko ei ole tema distsiplinaarasja menetluses vangla administratsiooni teavitanud telefoni temale kuulumisest ega andnud sellekohaseid selgitusi. Kirjaliku seletuse väited nagu oleks tema kohene kirjalik seletus administratsioonile läinud kaduma, on paljasõnaline. Kohtuistungil antud ütlused põhjuste kohta, miks tunnistaja M. Gontšarenko väidetavalt saatis kaebaja nimel sõnumi, ei veena ütluste tegelikkusele vastavuses. On äärmiselt ebausutav, et vanglas sellise keelatud eseme nagu telefoni omami3
(5)3-07-2362 sel hakkaks üks kinnipeetav teise kinnipeetava nimel, kellega tal ei olnud pikaajalist tutvust või sõprust ja omavaheline kontakt oli olnud pinnapealne ja juhuslik (tl 84), saatma omal initsiatiivil sõnumit kinnipeetavale, kellega sõnumi väidetaval saatjal sisuliselt varasemalt kontakte pole olnud (tl 84). M. Gontšarenko väide, et ta soovis kaebajat aidata (tl 22), on väheusutav. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud telefoni värvi. Tunnistajal võib küll olla olnud palju telefone, kuid on siiski põhjendatud alus eeldada, et vanglas ei ole kinnipeetavatel mobiiltelefone niivõrd vabalt võimalik soetada, et sellisele esemele kui tähtsusetule pisiasjale mingit tähelepanu ei pöörata. 7) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Isegi kui erinevalt distsiplinaarmenetluse dokumentides sätestatust toimus läbiotsimine tegelikult 26.10.2007, ei muuda see distsipliinirikkumist tõendamatuks ega distsiplinaarkaristuse määramist õigusvastaseks. Käesoleval juhul ei tõusetu küsimust VangS § 64 lg 41 rikkumisest. Hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses järeldub, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja poolt on tõendatud ning kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine sel põhjusel õiguspärane. 8) Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsus, mille käigus tuleb arvestada distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Karistuse määrajal on kohustus seaduses sätestatud võimalike karistuste hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse raskust eeltoodud asjaolusid arvestades. Määratud distsiplinaarkaristus ei ole ebaproportsionaalne ega mittevastav vabadusekaotuse täideviimise eesmärgile, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Mobiiltelefoni olemasolu kinnipeetaval kujutab ohtu vangla julgeolekule, mistõttu rikkumise raskust arvestades on põhjendatud karistusliigi valik. Karistuse määramisel on arvestatud kaebaja varasema käitumisega, mis vastupidiselt kaebuse väitele ei ole olnud laitmatu. Kaebajat ei ole karistatud samasuguse rikkumise eest nagu M. Gontšarenkot, seega on põhjendamatud kaebaja väited võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. A. Õuna apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada, kaebus rahuldada ja tühistada Tallinna Vangla direktori 12.11.2007 käskkiri nr 1212-d. Põhjendused: 1) 26.10.2007 viibis kambris nr 232 kuus kinnipeetavat, ent kambrist leitud telefoni osas küsitleti vaid kaebajat ja hiljem ka M. Gontšarenkot. Teistelt kinnipeetavatelt midagi, ei suuliselt ega kirjalikult, ei küsitud. Seda asjaolu saab kontrollida teisi kinnipeetavaid küsitledes. Uurimisprintsiipi eirates keskenduti vaid kaebaja süüdistamisele ja süüdimõistmisele, teisi olulisi tunnistajaid ülekuulamata. 2) M. Gontšarenko ülestunnistusega mittearvestamine oli põhjendamatu. M. Gontšarenko esitas kirjaliku seletuse 26.11.2007, seega ajal, mil ta polnud veel vanglast vabanenud ega osanud seda oodatagi. M. Gontšarenko tunnistuse kohaselt kuulus telefon talle ning tema saatis kaebaja nimel sõnumi. Kaebaja ei soovinud M. Gontšarenkolt tema teo kohta aru pärida, kuna oli tema peale pahane. 4
(5)3-07-2362 3) Distsiplinaarmenetluse dokumentide kohaselt leiti telefon kaebaja voodi alt. Kaebaja ei ole väitnud, et telefon leiti voodist. Telefoni ei olnud võimalik kambrisse peita, kuna kambrit koristati iga päev ja keegi oleks selle kindlasti leidnud. Järelikult oli see hetkeks sinna ära pandud. 4) Kaebaja ei kirjutanud kirjalikult seletust, kuid andis oma suulised seletused kontaktisik K. Luurile. Kaebaja advokaadi sõnul puudus kaebajal vajadus millegi selgitamiseks, kuna tõendamiskoormus lasus vanglal. Telefoni ei võetud ära kaebajalt ning sellest leitud sõnum oli ebamäärase sisuga, seega oli kaebaja süüdimõistmine advokaadi sõnul välistatud. Advokaati uskudes ei näinud kaebaja põhjust kirjaliku seletuse esitamiseks.
- Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud seisukohtadega.
- Halduskohus on õigesti leidnud, et käesolevas asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates on distsiplinaarrikkumise toimepanemine kaebaja poolt tõendatud. Sõnumi saatjaks oli märgitud kaebaja (ringkonnakohus ei pea „Õ“ asemel „O“ kasutamist siinjuures oluliseks, seda viga juhtub mobiiltelefoniga sõnumeid saates ka siis, kui õ-täht telefonis olemas on), telefon leiti tema voodi alt, keegi teine end telefoni omanikuks ei tunnistanud, isik, kellele sõnum saadeti, oli kaebaja tuttav. M. Gontšarenko ülestunnistust ei saa pidada usaldusväärseks tõendiks kaebaja süü ümberlükkamisel. Isegi kui ta ei saanud seletuse kirjutamise ajal arvestada vanglast vabanemisega, on arvestatav kohtuotsuse seisukoht, et
- novembriks 2007 oli M. Gontšarenko karistuse samast mobiiltelefonist teatamata jätmise eest ära kandnud ning oli teadmises, et negatiivseid tagajärgi ülestunnistusel ei ole. M. Gontšarenko ütlused ja motiivid rikkumise toimepanemise kohta ei ole usutavad, ta ei suhelnud ei kaebaja ega sõnumisaajaga, seega ei saanud ta teada ka sõnumisaaja telefoninumbrit. Seepärast nõustub ringkonnakohus M. Gontšarenko tunnistuse arvesse võtmata jätmisega.
- Mis puutub kaebaja etteheitesse, et distsiplinaarmenetluse käigus ei küsitletud teisi kambris viibinuid, siis ei ole ka kaebaja poolt läbi viidud küsitlemine andnud mingeid tulemusi – keegi kambris viibinuist pole telefoni näinud. Nagu kohus õigesti viitas, teatas ka M. Gontšarenko telefoni omamisest alles peale karistuse ärakandmist. Seega pole võimalike tunnistajate kohene küsitlemata jätmine distsiplinaarmenetluse lõpptulemust mõjutanud ega ole aluseks karistuse tühistamisele. Kuna telefonist leitud sõnum viitas selgelt kaebajale, oli menetluse temale keskendamine põhjendatud.
- Distsiplinaarmenetluses ei ole tehtud ei menetlus- ega vormivigu, mis annaksid aluse menetluse tulemusena vormistatud käskkirja tühistamiseks. Kaebaja ei ole oma väiteid läbiotsimise toimumise kohta 26.10.2007 ühegi tõendiga kinnitanud. Kuna tegemist pole mitte rikkumise toimepanemise vaid avastamise ajaga, ei omaks eksitus kuupäevas olulist tähendust süüteo kvalifitseerimisel ega mõjutaks käskkirja kehtima jäämist. Kohtunikud Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi 5
(5)