Obsah (6)

§ 3§ 56§ 43§ 4§ 6§ 52

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 4. jaanuar 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-703 Haldusasi T.A ja P.S-i kaebus Tallin

§ 3

lg 1 sätestab, et haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Seega tuleneb eeltoodust, et kohalik omavalitsus saab keelduda detailplaneeringu koostamise algatamisest üksnes siis, kui selleks on olemas seaduslik alus. Linnavalitsus ei ole arvestanud sellega, et juhindudes

§ 3lg 1 saab haldusakti andmisest keelduda, kui selleks tuleneb selgesõnaline alus seadusest. Plan

S § 10 lg 5 reguleerib üksnes pädevust ehk siis seda, millise haldusorgani pädevusse kuulub detailplaneeringu algatamise otsuse tegemine. Linnavalitsus ei ole suutnud osundada konkreetsele seadusesättele, mis võimaldaks teatud tingimustel üldse keelduda detailplaneeringu koostamise algatamisest. 2. Vastustaja poolt viidatud

§ 56

ja 43 lg 2 ei käsitle detailplaneeringu algatamisest keeldumise otsustamist.

§-le 56 viide jääb ebaselgeks, kuivõrd viidatud säte reguleerib haldusakti põhjendamist. Samuti jääb selgusetuks viide

§ 43

lg-le 2, kuna see säte reguleerib seda, millises vormis tuleb otsustada haldusakti andmata 2 3. 4. 5. 6. 7. jätmine. Kummaline on Linnavalitsuse väide, et

§ 56

ja 43 lg 2 annavad võimaluse soodustava haldusakti andmisest keeldumiseks, lisades kirjaliku põhjendamise ja haldusakti andmise nõude. Väide, et nendest sätetest, mis reguleerivad haldusakti põhjendamist, tuleneb ühtlasi õigus keelduda mistahes haldusaktide andmisest on ainetu. Viidatud sätted käsitlevad olukorda, kus juba seadusest tuleneb õigus keelduda mingi soodustava haldusakti andmisest. Need sätted räägivad sellest, kuidas selline haldusakt tuleks vormistada. Mingit alust detailplaneeringu koostamise algatamisest keeldumiseks ei anna ka KOKS § 30 lg 1 p 2, mis sätestab, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan lahendab ja korraldab kohaliku elu küsimusi, mis volikogu määruste või otsustega või valla või linna põhimäärusega on pandud täitmiseks valitsusele. Viidatud on ka Tallinna linna ehitusmääruse § 14 lg 2 ja lg 17. § 14 lg 2 sisaldab PlanS-s § 10 lg 5 identset pädevusnormi, mis lubab linnavalitsusel algatada planeeringu koostamise. § 14 lg 17 sätestab, et amet koostab nõuetele vastava ja nõutavate kooskõlastustega detailplaneeringu algatamise korralduse eelnõu ja esitab selle otsustamiseks linnavalitsuse istungile. Seega ei tulene ka nendest sätetest, et linnavalitsus võiks keelduda detailplaneeringu koostamise algatamisest. Vastupidi, nimetatud sätted annavad tunnistust hoopis sellest, et kohaliku omavalitsuse täitevorganil ei olegi õigust planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Kaebajad ei nõustu, et linnavalitsus saab otsustada detailplaneeringu koostamisest keeldumise diskretsiooniõiguse alusel, kuna linnavalitsus ei ole märkinud, kuidas ta on sellisele järeldusele jõudnud. Linnavalitsuse poolt viidatud

§ 4

lg 1, mida Linnavalitsus on haldusaktis tsiteerinud ebaõigesti, tuleneb hoopis olulisem põhimõte.

§ 4

lg 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsiooniõigus) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuste tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Linnavalitsus on jätnud tähelepanuta, et volitus kaalutlusõiguse teostamiseks peab haldusorganile olema antud seadusega. Seega peaks olema planeerimisseaduses sätestatud, et haldusorgan otsustab detailplaneeringu koostamise algatamise või mittealgatamise kaalutlusõiguse kohaselt. Sellist volitust aga seadusest ei tulene. Ka ei ole Linnavalitsus osundanud, millest selline volitus diskretsiooniks tuleneb. Kaebajad on seisukohal, et detailplaneeringu koostamise algatamisest ei olegi võimalik keelduda. See tuleneb eelõige sellest, et planeering lõpptulemusena on oma olemuselt diskretsiooniotsus, mis sünnib läbi menetluse, kuhu on kaasatud ka avalikkus, st igaüks peab saama öelda oma nägemuse asjast. Näiteks küsimus sellest, kas kuhugi tuleb elamurajoon või hoopis park, peab saama vastuse alles läbi planeerimismenetluse. Kui haldusorgan püüab sama küsimust lahendada juba detailplaneeringu koostamise algatamisel, siis loobub ta planeerimisdiskretsiooni teostamisest. Haldusorganile antud diskretsiooni teostamisest loobumine on ebaseaduslik. Kui haldusorganile on kaalutlusõigus antud, siis tuleb seda ka teostada. Kaebajad leiavad, et käesoleva asja lahendamisel ei ole asjakohane Riigikohtu Halduskolleegiumi otsuses nr. 3-3-1-41-06 punktides 19 väljendatud seisukohad, et kohalikul omavalitsusel on õigus keelduda detailplaneeringu algatamisest ja et seda tuleb teha hea halduse tava järgides. Kaebajad leiavad, et need Riigikohtu seisukohad ei ole kohtule siduvad ja neil puudub seaduslik alus (t.l. 211). Kaebajad leiavad, et detailplaneeringu taotlus vastab üldplaneeringu nõuetele. Detailplaneeringuga säilitatakse haljaskoridor koos liikumisrajaga, rannapromenaad haljasribaga (soovitatavalt 50m laiune) ning see säilitatakse hoonestusvabana (va sotsiaalfunktsiooni täitev sadamahoone). Tulenevalt kaldakindlustuse rajamisest nihkub see vaid mere suunas. Xxxxxx tee ja mere vaheline ala asub osaliselt ka väikeelamute juhtfunktsiooniga ala piiril ja Tallinna üldplaneeringus on nimetatud juhtfunktsioon defineeritud kui põhiliselt ühepere- ja ridaelamutele mõeldud ala, kus võib paikneda elamupiirkonda teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandus3 teenindusettevõtteid, samuti peavad vastavalt üldplaneeringule olema elamurajoonis olema lahendatud puhke- ja virgestusalad, spordi- ning mänguväljakud jms. Pargilaadsel haljasalal või rohealal ei ole keelatud rajada ehitisi. Seega vastab esitatud detailplaneeringu ettepanek täielikult üldplaneeringuga kehtestatud nõuetele. Linnavalitsuse väide, et üldplaneeringu nõuded ei ole ka siis täidetud, kui detailplaneeringu kehtestamisega nihutatakse haljaskoridori taotlejate soovi järgi, on vale, sest üldplaneeringu eesmärk on olnud üksnes see, et haljasriba oleks mere ääres. Kui kaldakindlustuse rajamisega saavutatakse olukord, kus tagatakse võimalus haljasriba eksisteerimiseks ning ühtlasi kaebajate võimalus kinnistutele ehitusõiguse teostamiseks, siis on see parim lahendus. Üldplaneeringu eesmärk ei ole see, et välistada täielikult kaebajate ehitusõigus. Kui kaldakindlustuse rajamisega õnnestub kinnistutele maad mere arvelt juurde võita, siis on paralleelselt võimalik nii haljasriba säilitamine kui ka kaebajate ehitusõiguse teostamine.

1. Kaebajad ei nõustu väitega, et kuni tänaseni kehtivas Aiandusühistu Rand detailplaneeringus on määratud Xxxxxx tee xxx ja xx kinnistute kasutamisotstarbeks haljasala (pargiala) ja et nimetatud detailplaneeringuga on määratud selle ala maakasutuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa ning seega on kehtestatud detailplaneering terviklik ja optimaalne lahendus, mille muutmine ei ole üldjuhul põhjendatud. Üldkasutatav haljasala ehk sotsiaalmaa oli planeeringuga määratud tulenevalt aastaid tagasi likvideeritud Aiandusühistu Rand maakasutuse vajadustest ning Aiandusühistu Rand sisepiiri sisse jäävate alade ja kruntide funktsionaalsusest. Sotsiaalmaa oli üldkasutatava maana määratud teenima Aiandusühistu Rand huve selle sisepiiris. Pärast maade tagastamist õigusjärgsetele omanikele, ei ole võimalik käsitleda tagastatud maid likvideeritud Aiandusühistu Rand osana, seega tuleb maade sihtotstarvet muuta nende õigusjärgsete omanike nägemust arvestades, samuti lähtuvalt maa sihtotstarbest enne Nõukogude Liidu aegseid ümberkorraldusi. Linnavalitsus on viidanud PlanS § 1 lg 2 ja 3, mis sätestab, et planeerimise sisuks on luua võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ja ehitamiseks. Selgusetuks jääb, kuidas on nimetatud põhimõttega kooskõlas see, kui eesmärgiks seatakse aastaid tagasi ja aiandusühistu ühe osa kohta kehtestatud detailplaneering, millel ei ole tänapäevaste oludega enam mingit pistmist.
2. Kaebajad ei pea veenvaks Linnavalitsuse poolset tuginemist motiveerimata Keskkonnaministeeriumi 30.05.2006 kantsleri arvamusele, et suuremahulise kaldakindlustuse rajamine sel eesmärgil, et praegu sotsiaalmaa sihtotstarbega kinnisasjale algatada detailplaneering selle muutmiseks elamumaaks, ei ole põhjendatud ning et Keskkonnaministeerium seab esikohale looduslikud protsessid ning ei pea eesmärgiks nendesse sekkumist avalikes huvides oleva maa erahuvides kasutamise eesmärgil. Vastavalt kaebuse esitajate ettepanekule on kaldakindlustuse rajamise eesmärgiks kaldaastangu taastamine ning kaldakindlustuse rajamine edasise erosiooni vältimiseks. Vähemalt 50 m ulatuses avalikult kasutatav sotsiaalmaa säilib nihutatuna mere suunas ning seda ei muudeta elamumaaks. Nende asjaoludega ei ole Linnavalitsus ega ka mitte Keskkonnaministeerium arvestanud. Ilmselt ei ole ministeeriumile tutvustatud kõiki planeeringu eesmärke ning aspekte ja tegemist on ministeeriumi suvalise arvamusega, mida näitab ilmekalt see, et ministeerium ei ole kursis olnud isegi sellega, et kinnistu on eraomandis. Keskkonnaministeeriumi suvalise arvamuse aluseks võtmine on ebaõige ka seetõttu, et Keskkonnaministeeriumil ei ole pädevust detailplaneeringu algatamise küsimustes.
3. Detailplaneeringu ettepaneku üks eesmärke oli kaldakindlustuse rajamine. Kaldakindlustuse rajamise eesmärgiks oli edasise erosiooni vältimine. Mereäärsete maatükkide omanike igati põhjendatud huvi on see, et takistada merel nende 4 maatükkide pindala pidevat vähendamist erosiooni tulemusena. Seda, miks see detailplaneeringu eesmärk ei ole kaitsmist vääriv ning miks selle peab juba detailplaneeringu algatamise etapis kõrvale heitma, ei ole Linnavalitsus selgitanud. Linnavalitsus ei ole osundanud mitte ühelegi õigusakti sättele, mis selle välistaks, samuti ei ole osundatud mitte ühelegi faktilisele põhjusele, mis seda takistaks.
4. Linnavalitsus ei ole pööranud tähelepanu neile asjaoludele ja tõenditele, mis toetavad detailplaneeringu algatamist. See on vastuolus haldusmenetluses kehtiva uurimispõhimõttega (

§ 6

). Riigi Maa-amet on oma 19.12.2005 kirjaga nr 6.23/737 sisuliselt toetanud kaebuse esitajate detailplaneeringu taotlust, kaasamaks planeeringusse ka piirnevad riigimaad, et tagada asjakohase kaldakindlustuse rajamisega rannajoone efektiivne stabiliseerimine planeeritavas piirkonnas. Samuti ei ole põhjendatud, miks ei saa tugineda Tallinna Linnavolikogu Keskkonnakomisjoni seisukohale

1. maist 2006, et Xxxxxx tee poolsel alal on näha tugevad astangu purustusjäljed, kus rannajoone taandumine toimub kiirusega kuni 1 meeter aastas; 2005 aasta jaanuaritormi purustused astangus tuleks täita arvestades seal paikneva elamis- ja puhkealaga; inimtegevust ja intensiivistuvat tsüklonaalset ilmastikku arvestades tuleb rakendada abinõusid rannaastangu kaitseks. Selleks tuleks leida rahalisi vahendeid Tallinna linnalt, Eesti riigilt, erakapitalilt ja Euroopa Liidult. Kaitse alla võtmist väärib komisjoni seisukohast lähtudes vaid astangu poolsaare tipu ida suunas olev osa, st Mustakivist põhjasuunal ning poolsaare kirderannik. Lisaks tuleks komisjoni arvates tellida uuring astangu piirkonnas aktiivse erosiooni põhjuste selgitamiseks ning koostada projekt astangu kaitseks. Kaebajad on teinudki detailplaneeringu algatamisega samalaadsed ja kattuvad ettepanekud. Vastavalt algatamise taotlusele finantseeritakse kõik sellega seotud kulutused, seega ka kaldakaitse rajamine, erakapitalist.
2. Küsitluse kaudu on püütud välja selgitada ka ümberkaudsete elanike arvamust. MTÜ Mengel ja OÜ 4Dimensiooni viisid käesoleva aasta juuni-juulikuus läbi avaliku küsitluse saamaks teada, kas avalikkuse huvi kattub detailplaneeringu algatamise taotlejate omadega. Küsitlusleht (allkirjade kogumise leht) kirjeldas taotlusi, millele ca 2000 küsitletust vastas poolthäälega 1600 inimest, kinnitades seda oma nime, elukoha andmete ja allkirjaga. Nende seas oli ca 700 allkirja lähipiirkonna elanikelt, sh Kakumäelt. Taotlused küsitluslehel olid järgmised: 1) ranniku planeeritud heakorra tagamine, haljastuse korrastamine ja kalda kaitsmine, 2) mere poolt mõjutatult järjest süveneva kaldaerosiooni peatamine, 3) väikepaatide hoidmis- ja randumisvõimaluste võimaldamine, 4) mereäärse valgustatud promenaadi rajamine, 5) mereäärse piirkonna avamine sportimiseks, vaba aja veetmiseks ja mereturismiks, 6) mere poolt aastatega kahjustatud kalda taastamine, täitmine ja kaldakaitse rajamine, 7) lääneranniku hoonestuspildi korrastamine, uute elamisvõimaluste loomine, 8) rannale juurdepääsu võimaldavate jalgteede võrgustiku ja autoparkla rajamine puhkajatele ning paadisadama kasutajatele. Tegemist on avaliku arvamisega, mis 80 %-se üldsuse poolehoiuga toetab esitatud detailplaneeringu eesmärke, seega huvitatud inimeste arvamustega ning linnavalitsus on arvestanud vaid korralduse eelnõus mainitud Seltsingusse kuuluvate inimeste arvamusega. Haldusaktis on küll viidatud sellele küsitlusele, kuid ei ole seda arvestatud, sest väidetavalt on küsitlus läbi viidud sotsioloogilisi algtõdesid eirates. Kaebajad on seisukohal. et avaliku arvamuse ära kuulamiseks olekski vajalik olnud planeerimismenetluse läbi viimine, milles oleks saanud osaleda avalikkus. Antud juhul on Linnavalitsus planeerimismenetluse algatamisest keeldunud, millega on teinud võimatuks avalikkuse poolt oma seisukoha väljaütlemise ning samas on kaebajate poolt esitatud küsitluse tulemuste kohta väitnud, et neid ei saa arvestada, sest need ei ole saadud asjakohases vormis. See kõik viitab sellele, et Linnavalitsust tegelikkuses ei huvitagi inimeste arvamus ja et planeerimismenetlust just sellepärast ei algatatudki, sest vastasel juhul oleks 5 linnavalitsusel olnud tunduvalt raskem linnavalitsuse poolt kaitstava "huvi" läbisurumine.
3. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
4. Vastustaja on seisukohal, et detailplaneeringu algatamine on kaalutlusotsus, millest tulenevalt võib kohalik omavalitsus planeeringu ka algatamata jätta. Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-41-06 punktis 19 leidnud, et „Kohtuasjas on tõstatatud küsimus sellest, millistel asjaoludel võib kohalik omavalitsus keelduda planeeringu algatamisest. Kehtiv õigus annab planeerimismenetluses haldusorganile ulatusliku kaalutlusruumi ning ei sätesta detailselt valiku kriteeriume. Sama kehtib ka haldusorgani tegevuse kohta planeeringu koostamise algatamisel". Sama otsuse punktis 20 on märgitud, et „detailplaneeringu koostamise algatamine, kui selle aluseks on isiku poolt esitatud vastav avaldus, on haldusmenetlus, mille tulemusena haldusorgan otsustab planeeringu algatamise või algatamisest keeldumise". Seega linnavalitsusel oli õigus vaidlustatud korraldus anda. Kui kohalikul omavalitsusel puudub õigus jätta detailplaneeringu koostamine algatamata, kaotab detailplaneeringu koostamise algatamise etapp planeerimismenetluses oma tähenduse ja vajalikkuse.
5. Läbiviidud menetluse käigus on kaebajatele olnud tagatud õigus informatsioonile, samuti on kaebajad enne korralduse koostamist ära kuulatud (antud võimalus esitada vastuväiteid). Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-41-06 punktis 20 asunud seiskohale, et „ka sellele menetlusele [detailplaneeringu algatamine või algatamata jätmine] laienevad hea halduse põhimõtted, sealhulgas haldusorgani kohustus tagada avaldaja menetlusõigused ning järgida haldusaktile esitatavaid sisu ja vorminõudeid. Detailplaneeringu algatamata jätmise otsuse andmisel tuleb juhinduda muuhulgas

§-des 56 ja 40 sätestatud nõuetest, s.t tagada isiku õigus informatsioonile, tema ärakuulamisõigus ning antava haldusakti põhistatus".

1. Vastustaja arvates on vaidlustatud korraldus nõuetekohaselt põhistatud (motiveeritud). PlanS § 10 lg 5 ei pane kohalikule omavalitsusele kohustust algatada igal juhul detailplaneeringu koostamist ega välista kohaliku omavalitsuse õigust jätta detailplaneeringu koostamine algatamata. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 30 lg 1 p 2 ja Tallinna Linnavolikogu
2. mai 2003 määrusega nr 35 kinnitatud Tallinna linna ehitusmääruse § 14 lg 2 reguleerivad detailplaneeringu algatamise küsimust, ehk määravad õigusliku pädevuse, kuidas detailplaneeringut menetletakse. 4.

§ 56

ja 43 lg 2 määratlevad, kellel on õigus detailplaneeringut menetleda, välistamata seejuures selle algatamata jätmise ning vormistuslikud ja sisulised nõuded. Detailplaneeringu algatamist tuleb lugeda eelhaldusaktiks. Eelhaldusaktile kohaldatakse

§ 52lg 2 kohaselt haldusaktile kohaldatavaid sätteid.

Seega

§ 56

ja 43 lg 2 annavad võimaluse soodustava haldusakti andmisest keeldumiseks, lisades kirjaliku põhjendamise ning haldusakti andmise nõude, mis tähendab, et kohalik omavalitsus võib detailplaneeringu koostamise algatamise ettepaneku mitte rahuldada seda kirjalikult põhjendades ning andes sellekohase haldusakti. Eeltoodust tulenevalt ei ole

§ 56

ja § 43 lg 2 detailplaneeringu algatamata jätmise otsuse alused, vaid nimetatud sätted reguleerivad haldusorgani õigusi ja kohustust läbiviidavas haldusmenetluses. 5. Ebaõige on kaebajate väide, mille kohaselt on haldusorganil õigus ja kohustus teostada diskretsiooniõigust üksnes juhul, kui see on selgesõnaliselt seaduses sätestatud.

§ 4

sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Haldusorganil on õigus ja kohustus teostada diskretsioonõigust ka juhul, kui see tuleneb 6 normi või seaduse olemusest ja mõttest. Samuti on siinkohal vajalik rõhutada asjaolu, et vaatamata seaduses konkreetse sätte puudumisele, mis otsesõnu viitaks detailplaneeringu algatamata jätmise võimalusele, on tulenevalt kaalutlusõigusest siiski võimalik detailplaneeringu algatamisest keelduda. Nt on Riigikohtu Halduskolleegium otsuses nr 33-1-23-06 punktis 13 leidnud, et „Riigikohtu halduskolleegium rõhutab, et vaatamata näiliselt imperatiivsele normi sõnastusele ei ole haldusorgan Ehitusseaduse § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 esinevatel alustel kohustatud ehitusluba alati kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus". Sama põhimõte on kohaldatav ka praegu. Riigikohtu Halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-54-03 punktis 38 märkinud "Halduse kaalutlus-ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga". Seega, kuivõrd menetlus- ja vormivigu (neid ei ole kaebaja kaebuses välja toonud), mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist, ei esine, tuleb halduspraktikast ja Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt asuda seisukohale, et detailplaneeringu algatamisest on võimalik keelduda ning kuivõrd viidatud on haldusakti koostamise õiguslikule alusele, saab tõdeda, et kaalutlusõigust on teostatud õiguspäraselt.

1. Kaebajate poolt taotletava detailplaneeringu eskiisile lisatud seletuskirjast nähtub, et Tallinna kehtiva üldplaneeringu kohaselt on Xxxxxx teest merepoolsele alale lubatud väikeelamute ala, kus võivad paikneda ka elamupiirkonda teenindavad asutused ja väiksemad kaubandus-teenindusettevõtted. Samuti kulgeb paralleelselt rannajoonega 50 laiune haljaskoridor. Lähtuvalt sellest on kavandatav tegevus kooskõlas kehtiva detailplaneeringuga. Tõepoolest ilmneb Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaanilt, et planeeringuala (Xxxxxx tee ja mere vaheline ala) juhtfunktsiooniks on määratud mets, park või looduslik haljasala. See tähendab, et tegemist on puhkeotstarbelise alaga, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks, alale võib ehitada üksikuid väiksemaid spordi- või puhkeehitisi. Samuti läbib planeeritavat maa-ala Tallinna üldplaneeringu kohaselt liikumisrada, mis on soovitavalt 50 meetri laiune haljasriba ning mis tuleb säilitada hoonestusvabana. Vaatamata korralduse seletuskirja konstateeringule, et Tallinna üldplaneeringu eesmärgiks ning ülesandeks ei ole määrata alade piire täpsusastmega, mis võimaldaks konstateerida Xxxxxx tee xxz ja xx kruntide kui konkreetsete kinnistute üldplaneeringu järgseid juhtfunktsioone, saab kaebajate poolt detailplaneeringu eskiisile lisatud lahendusskeemist järeldada, et vähemalt kogu kavandatav hoonestus jääb liikumisradade (50 meetrit) alale, mis tuleb säilitada hoonetevabana. Tallinna üldplaneeringuga on tähistatud konkreetse juhtfunktsiooni (üldkasutatav haljasala) tuumalad, mis võimaldab lahendada kogu linna ühendava haljaskoridori loomise küsimuse. Sama eesmärk on Tallinna üldplaneeringus tähistatud liikumisradadel - et moodustuks tervet Tallinna linna ühendav liikumisradade võrgustik. Kuivõrd eskiisis on kavandatav hoonestus kaldale ligemal kui 50 meetrit, siis on tegemist Tallinna üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Tallinna ehitusmääruse § 13 lg 4 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Käesoleval juhul detailplaneeringu eskiisi seletuskirjas vastavad põhjendused puuduvad. Detailplaneeringu algatamise vajadust põhjendavad kaebuse esitajad järgnevaga: MTÜ Mengel ning OÜ 4Dimensiooni poolt läbiviidud küsitlustest selgub, et ümberkaudsed elanikud (80% poolehoiuga) toetavad detailplaneeringu eesmärke; detailplaneeringu eesmärgiks on kaldakindluse rajamine selleks, et takistada merel maatükkide pindala vähenemist (erosioon); riigi Maa-ameti
2. detsembri 2005 kirjaga nr 6.2-3/737 toetatakse kaebuse esitaja detailplaneeringu taotlust, kaasamaks planeeringusse ka piirnevad riigimaad. 7
3. Vastustaja leiab, et MTÜ Mengel ja OÜ 4Dimensiooni poolt kohalike elanike küsitlus on läbi viidud sotsioloogilisi algtõdesid eirates. Materjalidest ei selgu, kes nimetatud küsitluse tellis ja läbi viis, samuti ei ole esitatud analüüsi, järeldusi jne. Küsitlus viidi läbi juuli alguses Rocca al Mare kaubanduskeskuse juures, esitades ostjatele suunavaid küsimusi. Respondentide valim ei ole seotud Kakumäe piirkonnas elavate ega selle piirkonnaga seotud inimestega. Seega ei saa pidada esitatud rahvaküsitlust avaliku arvamuse küsitluseks, millele tuginedes saab teha järeldusi kohalike elanike tegeliku arvamuse kohta antud piirkonna arendamisel. Samas on seltsing „Kakumäe pankranniku kaitse eest" edastanud vastustajale mitmeid kirju, milles väljendatakse vastasseisu vaidlusalusele detailplaneeringule. Muuhulgas on
4. märtsi 2006 pöördumises leitud, et Kakumäe poolsaare põhjatipu metsaala peaks katma ka läänepoolse rannikuosa. Kõik kohalike oludega kursisolevad elanikud teavad, et eelkõige käiakse jalutamas ja seni veel õnneks loodulikus ilus säilinud rannikut nautimas just lääne-loodepoolsel küljel Kakumäe supelranna ja põhjatipu vahelisel alal.
5. Vaidlustatud korralduse seletuskirjas on viide Haabersti Linnaosa Halduskogu
6. veebruari 2006 otsuse nr 15 lisaks olevale Kakumäe poolsaare rohealade arengukavale, mille kohaselt on Kakumäe tee äärsed alad, eriti just Xxxxxx teest mere poole jääv kitsas maariba, muutunud pärast Nõukogude piirivalvevägede lahkumist 1990-ndate aastate alguses nii tallinlaste, Tallinna külaliste kui ka kohalike elanike meelispuhkepaigaks. Seni inimestele rangelt suletud ala saavutas lühikese ajaga suure populaarsuse. Seetõttu on viimastel aastatel järsult suurenenud rekreatiivne koormus vaadeldavale alale. Pidevalt tugevnev inimtegevuse surve, mis väljendub kõige teravamalt elavnenud ehituslikes huvides, on tõstnud päevakorda vajaduse kaitsta piirkonna loodus- ja ajaloomälestisi (Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei) ja võtta kogu Kakumäe poolsaare rannikuala looduskaitse alla. Need meetmed aitaks säilitada loodusliku tasakaalu kitsendamata inimeste võimalusi olla looduslikult kaunis kohas pärast 50 aastat kehtinuid piiranguid. Uuselamute rajamine ja võimalik kruntide tarastamine tekitavad uuesti juurdepääsupiirangud rannikualale tervikuna ning piiravad inimeste vaba liikumist rannaribal, mis on muutunud populaarseks aktiivse puhkuse- ja rekreatsioonialaks. Kavandatavad ja kaitstavad rohealad säästaks ka haruldast rannikut, pakuks matka- ja puhkevõimalusi linlastele. Seega on eskiisi menetluses laekunud erinevaid vastakaid arvamusi võimaliku detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise kohta, mida on otsustamisel kaalutud ning oleks ebaõige tugineda üksnes MTÜ Mengel ning OÜ 4Dimensiooni poolt läbiviidud küsitlustele ja võtta vastu otsus detailplaneeringu algatamiseks.
7. Ebaõige on kaebaja järeldus, et Maa-ameti
8. detsembri 2005 kirjaga nr 6.2-3/737 toetatakse kaebuse esitaja detailplaneeringu taotlust. Kirja sisuks ja mõtteks on asjaolu, et juhul kui detailplaneering algatatakse, siis tuleks detailplaneeringusse kaasata ka piirnevad riigimaad, et tagada kaldakindlustuse rajamisega rannajoone efektiivne stabiliseerimine kogu Kakumäe poolsaare ranniku osas ühiselt. Seega tuleb nimetatud kirja käsitleda vastupidiselt, et detailplaneeringu algatamise taotlust hõlmatud maa-ala osas ei aktsepteerita. Samuti on Tallinna Linnaplaneerimise Amet
9. oktoobri 2005 kirjaga nr 21/05/3335 teinud järelepärimise Keskkonnaministeeriumile, milles paluti Keskkonnaministeeriumil selgitada, milline on optimaalne mere aktiivse mõju all olev piirkond, et määrata terviklikku käsitlust võimaldava detailplaneeringu ala suurus ja piir.
10. Kaebajad on ühe detailplaneeringu algatamise eesmärgina välja toonud, et detailplaneeringuga soovitakse rajada kaldakindlus erosiooni jätkumise takistamiseks, kuid samas jätnud tähelepanuta, kas kaldakindlust soovitud kujul rajada saab. Kaldakindlustus soovitakse praegusest kaldast rajada kohati ca 30 meetri kaugusele merre. Ehk teisisõnu, praegust rannajoont muuta. Tallinna Linnavolikogu keskkonnakomisjon eesotsas esimehe Rein Ratasega on käinud koos keskkonnaspetsialistidega
11. mail 2006 Kakumäe poolsaare kogu ranniku olukorraga tutvumas. Keskkonnakomisjoni istungi 8 protokolli kohaselt on Merirahu rannaastangu kindlustus tehtud kohtkindlustusena, mis on küll pidurdanud mere purustavat toimet, samas aga täielikult kaotanud astangu looduslikkuse Komisjoni arvates toimub intensiivne astanguabrasioon Merirahu arendusala ja Kakumäe sadama vahel; Kakumäe poolsaare tipus ja selle lähedastel rannajoone lõikudel; tugevad astangu purustusjäljed on näha Xxxxxx tänava poolsel alal; rannajoone taandumine toimub kiirusega kuni 1 meeter aastas. 2005 aasta jaanuaritormi purustused astangus tuleks täita Xxxxxx tänava piirkonnas arvestades seal paikneva elamis- ja puhkealaga. Inimtegevust ja intensiivistuvat tsükloniaalset ilmastikku arvestades tuleb rakendada abinõusid rannaastangu kaitseks. Tellida tuleb uuring astangu piirkonnas aktiivse erosiooni olemuse ja põhjuste selgitamiseks ning koostada projekt astangu kaitseks. Järelikult Tallinna Linnavolikogu keskkonnakomisjon pooldab küll kaldakindluse rajamise vajadust, kuid seda mitte soovitud kujul, vaid arvestades seal paikneva elamis- ja puhkealaga, kusjuures rõhutatud on vajadust viia läbi vastavad uuringud. Seega eelistab Tallinna Linnavolikogu keskkonnakomisjon kaldakindluse rajamisel astangu looduslikku säilitamist, mis ei ole aga tagatud esitatud eskiisiga (mere täitmine).
12. Tallinna Keskkonnaameti
13. veebruari 2006 kirjast nr 6.1-5.1/62 selgus, et 2005 on tellitud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudilt ülevaade Kakumäe poolsaare ranniku seisundist, protsessidest ja andmete kaasajastamiseks vajalikest uuringutest ning Aktsiaseltsilt Merin esialgne hinnang Kakumäe poolsaare ranniku kindlustamise vajaduse ja reaalsete võimaluste ning kindlustustöödeks vajalike uuringute läbiviimise kohta. Instituudi poolt koostatud uuringus "Kakumäe poolsaare ranniku seisundist ja protsessidest. Andmete kaasajastamiseks vajalikud uuringud. Jaanuar 2006." on välja toodud, et ilma täiendavate pikaajaliste uuringuteta ei ole võimalik otsustada, kuidas ja mismoodi kindlustada astangut, et see kokkuvõttes ei mõjustaks loodust. Uuringus leitakse, et selles piirkonnas toimuvate protsesside komplekse iseloomu tõttu on majanduslikult ja looduskaitseliselt optimaalse rannakaitse rajatise tüübi (rajatiste süsteemi) määratlemiseks vajalik kombineerida uuringute tulemusena saadavad vaatlusandmed ja mudelarvutused. Lisaks on uuritava ala näol tegemist Tallinna piiresse jäävad geoloogilise vaatamisväärsusega, kus saab tutvuda Eesti alale jääva vanima settekivimite kompleksiga. Detailne analüüs veetaseme trendide, ekstreemsete väärtuste esinemise tõenäosuse ja lühiajaliste muutlikkuse amplituudide kohta Soome lahes seni puudub. Uuringu kohaselt tuleb Kakumäe poolsaare rannakaitse rajatiste vajadusteks kindlasti läbi viia võimalikult pikk lainetuse mõõtmise tsükkel ning põhjalik lainetuse tingimuste numbriline analüüs poolsaare erinevates piirkondades. Põhjendatud prognoose võimalike muutuste ning ehitustegevuse perspektiivide ja riskide kohta Kakumäe poolsaare rannavööndis saab anda kas pikaajaliste vaatlusandmete alusel või usaldusväärsete andmete lühemate aegjadade kombineerimisel vastavate mudelarvutustega. Prognoosi põhiraskus on selles piirkonnas vaatlusandmetel. Mida pikaajalisemad on vaatlused, seda tõenäolisem on ka prognooside paikapidavus. Uuringust selgub, et olemasolevad vaatlusandmed on hajutatud ning ei moodusta ühtset süsteemi ning ei võimalda rahuldava täpsusega prognoosida ei üksikute tormide mõju ega pikemaajalisi muutusi Kakumäe poolsaare rannikul ja rannavööndis rannakaitse ja/või ehitustegevuse vajadusteks. Seetõttu moodustab uuringu kohaselt täiendavate andmete kogumine ja analüüs olulise osa rannakaitserajatiste planeerimise protsessist. Esmatähtis on alustada rannaprotsesside analüüsi- ja seirega, mille käigus on võimalik lokaliseerida nii kulutus-, kuhje- kui ka looduslikult kaitstud piirkonnad rannikul ning määratleda rannavööndi põhjasetete omadused. Uuringu koostajad on pidanud mõistlikuks, et välitööde periood hõlmaks vähemalt kaht suhteliselt tormist perioodi. Sellisel juhul kujuneks tööde minimaalseks kestvuseks ligikaudu kaks aastat. Vähemalt kahe aasta pikkune seire programm võimaldaks lisaks rannikul ja rannavööndis toimuvate litohüdrodünaamiliste 9 protsesside iseloomu ja intensiivsuse määramisele tõenäoliselt identifitseerida ka jääpurustustele tundlikud piirkonnad. Uuringu kohaselt seisneb täiendavate vaatlusandmete lisaväärtus eelkõige võimaluses anda praktilisi soovitusi loodusväärtuste (pankrannik) kaitse tagamiseks, olemaolevate ehitiste säilitamiseks ning edasiseks planeerimis- ja projekteerimistegevuseks Kakumäe poolsaarel. Samuti on Keskkonnaministeerium
14. mai 2005 kirjas nr 16-6/4062-2 asunud seisukohale, et tutvudes AS Merini ja TTÜ Küberneetika Instituudi poolt koostatud uuringutega, seab Keskkonnaministeerium esikohale looduslikud protsessid ning ei pea õigeks nendesse sekkumist avalikes huvides oleva maa erahuvides kasutamise eesmärgil. Kakumäe panga kaitse alla võtmise ettepanek on hetkel kaalumisel, selleks on vajalik täiendavalt konsulteerida ekspertidega. Järelikult ei ole Keskkonnaministeerium kui keskkonnaküsimusi kureeriv ametiasutus nõustunud detailplaneeringu eskiisis pakutud lahendusega ning kaalub Kakumäe panga kaitse alla võtmist. Enne kui pole otsustatud Kakumäe panga kaitse alla võtmise küsimust ei saa ka detailplaneeringut algatada, sest kaitse alla võtmine välistab kavandatava ehitustegevuse.
15. Samuti on käesoleva asjaga seotud Tallinna Linnavolikogu
16. juuni 1997 otsusega nr 96 kehtestatud Aiandusühistu Rand detailplaneering, millega on Xxxxxx tee xxx ja xx kinnistute kasutusotstarbeks määratud haljasala (pargiala). Samasisulise maakasutuse sihtotstarbega (ehk sotsiaalmaa - üldmaa) on nii Xxxxxx tee xxx kui ka xx tagastatud õigusjärgsetele omanikele. Aiandusühistu Rand detailplaneeringuga on lahendatud Xxxxxx tee xxx ja xx kruntide territooriumid, määrates nimetatud ala maakasutuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa. Antud detailplaneeringu seletuskirjas on öeldud, et planeerimislahenduse koostamisel on koos keskkonnaspetsialist Veljo Rannikuga üle vaadatud olemasolevad metsa-alad ning valitud välja säilitamisele kuuluvad parkmetsalaadsed metsaosad, mis sobivad kasutada puhkemetsana, vähemväärtuslikumad metsad on arvatud kruntide koosseisu. Detailplaneeringuga on kaalutud ja analüüsitud planeeringulahenduse mõju võimalikult paljudest aspektidest ja arvestades kõiki valdkondi (sh majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist, keskkonnaalast jt) ning seega on kehtestatud detailplaneering terviklik ja optimaalne lahendus, mille muutmine ei ole üldjuhul põhjendatud. Detailplaneeringu alal kinnistu omandiõiguse üleminek või endise aiandusühistu likvideerimine ei tähenda, et tuleks muuta kinnistu sihtotstarvet. Xxxxxx tee xxx ja xx kinnistud asuvad juba linnaruumiliselt hästitoimivas ja väljakujunenud piirkonnas. Kaebajad ei ole esitanud mõjuvaid põhjuseid, miks tuleks nimetatud ala kavandatud ruumilist arengut muuta.
17. Lisaks Korralduse tühistamise nõudele on kaebaja kohtult taotlenud Tallinna Linnavalitsuse kohustamist detailplaneeringu algatamiseks esitatud taotluste uuesti läbivaatamiseks. Riigikohtu Halduskolleegium on otsuse 3-3-1-64-02 punktis 12 märkinud „Kui vallavalitsus on üldse jätnud kaalutlusotsuse tegemata (s.t kassatori taotluse läbi vaatamata) või kui see otsus ei ole puuduliku motivatsiooni tõttu kontrollitav, tuleb kohustamiskaebus üldjuhul rahuldada ja vallavalitsusele teha ettekirjutus vaadata kassaatori avaldus (uuesti) läbi. Kohustamiskaebuse võib jätta rahuldamata vaid juhul, kui kohus veendub, et isiku taotluse rahuldamine asutuse poolt [...], on igal juhul välistatud." Kuna planeeringu koostamise algatamata jätmine ei tähenda planeerimisdiskretsiooni teostamisest loobumist, vaid kaalutlusõiguse alusel tehtud otsust ja see on otsus on motiveeritud ning motiivid igaühe poolt kontrollitavad, puudub vajadus kohustada vastustajat tehtud otsust uuesti läbi vaatama. 10 KOHTU PÕHJENDUSED Kohus võtab kõigepealt seisukoha küsimuses, kas vastustajal on õigus jätta planeering algatamata (I) ja seejärel lahendab küsimuse algatamisest keeldumise õiguspärasuse kohta ning kaebajate taotluste kohta. I
18. Kohus leiab, et kaebaja seisukoht, nagu puuduks vastustajal õigus jätta planeering algatamata, on põhjendamatu. Kohus on seisukohal, et põhjendatud ja sisuliselt õiged on vastustaja vastuväited sellele kaebaja seisukohale. Planeerimisseaduse § 10 lg 1, 5 ja 7 koosmõjust tuleneb selgesti, et planeeringutaotluse esitamine ei ole planeeringu algatamise automaatne alus, vaid vastava otsuse langetab selleks volitatud organ – antud juhul Tallinna Linnavalitsus. Seaduse eelpoolnimetatud sätete süstemaatilise ja eesmärgipärase tõlgendamise alusel saab kindlalt väita, et detailplaneeringu algatamise taotluse suhtes otsuse langetamine kodaniku avalduse põhjal tähendab, et kohalik omavalitsus peab asjaolusid kaaludes otsustama, kas planeering algatada või mitte. See tähendab, et tegemist on kaalutlusotsusega. Kui seadusandja oleks soovinud välistada detailplaneeringu algatamisest keeldumise võimaluse juhul, kui kodanik on selleks avalduse esitanud, oleks ta sõnastanud vastavalt ka nimetatud sätted. Kuigi kohus nõustub HKMS § 74 toodut arvestades osaliselt kaebaja väitega, et Riigikohtu otsustes antud seaduse tõlgendused on ranges mõttes siduvad ainult konkreetse asja edasisel lahendamisel, ei ole kohus nõus, et need üldised seisukohad seaduse tõlgendamise küsimustes tuleks jätta tähelepanuta muude kohtuasjade lahendamisel. Kohus on seisukohal, et nende üldiste tõlgenduste eiramiseks peaks eksisteerima mingid erilised uue arutatava kohtuasjaga seotud asjaolud, sest vastasel juhul saaks oluliselt kahjustatud õiguskindluse põhimõte. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad asjaolud, mis looks aluse Riigikohtu poolt 07.05.2003 kohtuasjas nr. 3-3-1-41-06 tehtud määruse punktis 20 antud tõlgenduse muutmiseks. Nimetatud punktis on Riigikohus selgelt väljendanud, et „Detailplaneeringu koostamise algatamine, kui selle aluseks on isiku poolt esitatud vastav avaldus, on haldusmenetlus, mille tulemusena haldusorgan otsustab planeeringu algatamise või algatamisest keeldumise. Ka sellele menetlusele laienevad hea halduse põhimõtted, sealhulgas haldusorgani kohustus tagada avaldaja menetlusõigused ning järgida haldusaktile esitatavaid sisu ja vorminõudeid. Detailplaneeringu algatamata jätmise otsuse andmisel tuleb juhinduda muuhulgas

§-des 56 ja 40 sätestatud nõuetest, s.t tagada isiku õigus informatsioonile, tema ärakuulamisõigus ning antava haldusakti põhistatus.“.

1. Eelpooltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kõik kaebaja poolt toodud väited detailplaneeringu algatamisest keeldumise õiguse puudumise kohta on asjakohatud ja vastuolus kehtiva õigusega. Kohus jätab need käesoleva kaebuse lahendamisel arvestamata. II
2. Asunud seisukohale, et kohalikul omavalitsusel on õigus keelduda detailplaneeringu algatamisest, tuleb kohtul järgnevalt analüüsida küsimust, kas detailplaneeringu algatamisest keeldumine on käesoleval juhul õiguspärane. Vastavalt Riigikohtu eelpooltsiteeritud otsusele haldusasjas nr 3-3-1-41-06 on planeeringu algatamisest keeldumise otsuse puhul kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsusega, mil tegemisel tuleb muuhulgas juhinduda

§ 56ja 40 sätestatud nõuetest s.o.

tagada isiku õigus informatsioonile, tema ärakuulamine ning haldusakti põhistatus. 11

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et läbiviidud menetluses ei oleks kaebajale antud teavet või oleks olnud takistatud tema ärakuulamisõiguse teostamine. Vastavalt kaebaja poolt kohtule esitatud dokumendi „Vastuväited Xxxxxx tee xxx ja xxx detailplaneeringu koostamise algatamata jätmise eelnõu projekti kohta“ (t.l. 12-16) punktidele 2 ja 3 saadeti linnavalitsuse korraldus, millega soovitakse jätta detailplaneering algatamata, eelnõu kaebajatele ja anti neile võimalus esitada oma seisukoht eelnõu kohta, mida nad ka tegid. Samuti ei tõstatanud kaebajad kohtumenetluse käigus kordagi küsimust, et neile ei oleks antud teavet või takistatud nende ärakuulamisõiguse teostamist. Kohus loeb eelpooltoodust tulenevalt vastustaja poolt läbiviidud menetluse menetlusnormide järgimise seisukohast õiguspäraseks
2. Järgnevalt kontrollib kohus, kas haldusakt on kirjalikult põhjendatud. Vastavalt

§ 56lg 1 peab kirjalik haldusakt olema põhjendatud.

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis on viidatud. Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et haldusakt on kirjalikult põhjendatud ja põhjendus on olnud kättesaadav kaebajale. Haldusakti põhjendused sisalduvad nii haldusaktis eneses (t.l. 17-18), kui ka selle seletuskirjas (t.l. 19-26), millele on haldusaktis korrektselt viidatud. Need dokumendid on edastatud ka kaebajatele. 19. Vastavalt

§ 56

lg 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning vastavalt sama paragrahvi lg 3 tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-42-02 punktis 11 väljendanud seisukohta, et "haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt". Lisaks on Riigikohtu Halduskolleegium oma 19.

1. 2002 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-13-02 punktis 14 leidnud, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks olevate õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsuse tegemise.
2. HKMS § 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuses haldusasja nr. 3-3-1-54-03 punktis 38 märkinud “Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga”. Sama otsuse punktis 40 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et „Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta”.
3. Järgnevalt analüüsib kohus neid konkreetseid faktilisi asjaolusid, millele tuginedes on vaidlusalune detailplaneering algatamata jäetud ja hindab neile faktilistele asjaoludele tuginedes, kas tegemist on ratsionaalse ja kaalutlusvigadeta otsusega. Kaebaja on kaebuses leidnud, et haldusaktis väljatoodud põhjused ei saa välistada soovitud kujul detailplaneeringu kehtestamist juhul, kui kohalikul omavalitsusel oleks õigus detailplaneeringu 12 koostamise algatamisel otsustada, kas algatada seda või mitte. Sisulised asjaolud, millele kaebaja tugineb sellise väite esitamisel ja millele saab kohus käesoleva lahendi tegemisel eelkõige tugineda tulenevalt kohustusest kontrollida diskretsiooni teostamist, on toodud põhiliselt kaebajate esitatud dokumendis „Vastuväited Xxxxxx tee xxx ja xx detailplaneeringu koostamise algatamata jätmise eelnõu projekti kohta“ (t.l. 12-16) ja kaebuses. Erilist tähelepanu tuleb kohtul siinjuures pöörata esimesena nimetatud dokumendile, sest vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.
4. 2007 haldusasjas nr 3-3-1-39-07 tehtud otsuse punktis 15 toodule eeldab diskretsiooniõiguse kasutamine seda, „et kaalumisele võetakse kõik menetluses esitatud asjassepuutuvad väited ja seisukohad. Kui menetlusosaliste poolt esitatud seisukohad jäetakse arvestamata, siis tuleb seda põhjendada.“.
5. Kaebaja on toonud nelja põhilise vastuväitena linnavalitsuse korraldusele välja järgmised asjaolud: 1) esitatud detailplaneeringu taotlus ei ole vastuolus Tallinna üldplaneeringuga, kuna selle realiseerimisel säilitatakse 50 m haljaskoridor koos liikumisrajaga vabana hoonestusest v.a. sotsiaalfunktsiooni täitev rannahoone; 2) kaebaja väidab, et vaidlusalase territooriumi sihtotstarve – sotsiaalmaa - on määratletud aastaid tagasi tulenevalt tolleaegse aiandusühistu Rand huvidest. Pärast maade tagastamist õigusjärgsetele omanikele tuleb maade sihtotstarvet muuta tulenevalt nende nägemusest; 3) kaldakindlustuste rajamise seisukohalt on vastustaja tuginenud Keskkonnaministeeriumi 30.05.2006 kirjale, mille argumentatsioon piirdub sisuliselt kahe resolutsioonilises vormis väljendatud lausega ja vastustaja on jätnud arvesse võtmata tõendid, mis toetavad kaldakindlustuste rajamist nagu Riigi maa-ameti kiri 19.12.2005 nr.6.2-3/737 ja Tallinna Linnavolikogu Keskkonnakomisjoni seisukoht 8.05.2006; 4) vastustaja ei ole arvesse võtnud MTÜ Mengel ja OÜ 4Dimensioon 2006 aasta juunis-juulis läbi viidud avaliku arvamuse küsitlust, mille puhul umbes 2000 vastajast, kellest 700 olid lähipiirkonna elanikud, umbes 80% toetasid esitatud detailplaneeringu eesmärke.
6. Kohus leiab, et vastustaja on kõiki kaebaja poolt tõstatud küsimusi oma 28.02.2007 korralduses nr 348-k ja selle seletuskirjas käsitlenud ja põhjendanud, miks ta neid vastuväiteid arvesse võtnud ei ole. Lisaks üldistele põhjendustele on vastustaja korralduse seletuskirjas eraldi vastanud kaebaja 01.09.2006 seisukohtadele ja vastuväidetele (t.l. 24-26) ning ära näidanud nende paljasõnalisuse. Vastustaja on korralduses ja selle seletuskirjas seletanud kohtu arvates piisava põhjalikkusega situatsiooni, mis on seotud kehtivate planeeringutega (t.l. 17-18 ja 19-20) ning näidanud ära oma seisukohad, mis puudutavad üldplaneeringu sisu ja kehtiva ning taotletava detailplaneeringu suhteid. Vastustaja on selgitanud, milles seisneb avalik huvi ja kuidas seda kehtivate planeeringutega kaitstakse. Samuti on ta selgitanud, et avalik huvi säilitada roheala ja olemasolev keskkond kaalub üles üksikisikute huvi muuta Xxxxxx tee xxx ja xx sihtotstarvet sotsiaalmaast elamumaaks ja uute elamute rajamiseks nimetatud ala ning et see avalik huvi ei ole ainult endise Aiandusühistu Rand huvi.
7. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, nagu oleks vastustaja kaldakindlustuste rajamise küsimuses seisukoha kujundamisel tuginenud ainult ühele keskkonnaministeeriumi kirjale. Nii korralduses kui ka selle seletuskirjas on nimetatud küsimust ulatuslikult käsitletud ja viidatud mitmetele asjakohastele seisukohtadele ja uuringutele. Kohus peab muuhulgas igati põhjendatuks vastustaja tuginemist Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi poolt koostatud uuringule “Kakumäe poolsaare ranniku seisundist ja protsessidest. Andmete kaasajastamiseks vajalikud uuringud. Jaanuar 2006.“ Vastustaja on välja toonud uuringu järeldused, et enne rannakaitse rajatiste määratlemist on vaja läbi viia pikemaajalisi kombineeritud uuringuid ja teha mudelarvutusi, ning alles nende tegemise järel on võimalik anda praktilisi soovitusi edasiseks planeerimis- ja ehitustegevuseks Kakumäe poolsaarel. Samuti nähtub nii viidatud uuringutest, kui ka kaebaja poolt viidatud Osaühing Corson (t.l. 125-126) koostatud ekspertarvamusest, et kaldakindlustuste rajamist tuleks käsitleda komplekselt hõlmates terve Kakumäe poolsaare, et vältida üksikute kaldakindlustuste püstitamisega seotud ohtu negatiivseteks tagajärgedeks väljaspool nende mõjuala. Nendest järeldustest nähtub asjaolu, et pärast vastavate uuringute 13 läbiviimist ei ole tulevikus välistatud kaebajatele kuuluvatel maa-aladel detailplaneeringu(te) algatamine ja kehtestamine. Kas ja millises ulatuses on sel juhul kaebajatel võimalik oma põhiseaduslikku omandiõigust realiseerida, selgub vastavate detailplaneeringute menetlemise käigus. Juhul, kui kaebajatel omandiõiguse realiseerimine osutub võimatuks või avalikes huvides oluliselt piiratuks, on neil võimalik ise algatada planeerimisseaduse § 30 ettenähtud kinnisasja kohaliku omavalitsuse poolt omaniku nõudel omandamise menetlus või kohalikul omavalitsusel algatada kinnisasja sundvõõrandamise menetlus sundvõõrandamise seaduses ettenähtud alustel ja korras.
8. Seoses kaebaja väidetega, et vastustaja on jätnud arvesse võtmata MTÜ Mengel ja OÜ 4Dimensioon 2006 aasta juunis-juulis läbi viidud avaliku arvamuse küsitluse tulemused, nõustub kohus korralduse seletuskirjas (t.l. 26) toodud seisukohtadega. Ka kohus leiab, et see on läbi viidud sotsioloogilisi algtõdesid eirates ja nähtuvalt kohtule esitatud detailplaneeringu materjalidest on esitatud küsimused suunavad ning need ei olnud vastajatele arusaadavalt tekstis seostatud vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise taotlusega (t.l. 131).
9. Eeltoodut kogumina hinnates leiab kohus, et vastustaja on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Vastustaja on kaalunud nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid ning näidanud, et need koostoimes viivad loogiliselt välja langetatud otsuseni keelduda detailplaneeringu algatamisest. Vastustaja ei ole väljunud diskretsiooni piirest ega teinud muud sisulist diskretsiooniviga. Planeeringu koostamise algatamata jätmine ei tähenda vaidlusaluse korralduse puhul planeerimisdiskretsiooni teostamisest loobumist, vaid kaalutlusõiguse alusel tehtud otsust. See on otsus on motiveeritud ning motiivid igaühe poolt kontrollitavad ning otsus ise õiguspärane. Seetõttu puudub vajadus ja alus kohustada vastustajat tehtud otsust uuesti läbi vaatama. Tuginedes nendele järeldustele ja eelpooltoodule täiendavalt HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
10. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust ja need jäävad vastavalt HKMS § 93 lg 1 poolte endi kanda. Kohtunik Daimar Liiv 14