) § 28 lõiget 1 ja § 67 punkti 3. 2.Tallinna Vangla direktor määras ülalnimetatud käskkirjaga
lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel A.Õ-le distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 20 ööpäevaks. Karistuse määramisel arvestas direktor raskendava asjaoluna, et kinnipeetav seadis 1 mobiiltelefonist teatamata jättes ning seda kasutades teadlikult ohtu vangla julgeoleku. Samuti pidas direktor vajalikuks piirata kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (
) §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.
Sellega pani kaebuse esitaja
punkti 3 alusel toime distsipliinirikkumise, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud teatama vangla 2 direktorile asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist.
lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkorras kohaldada noomitust, ühe lühi – või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45-ks ööpäevaks.
reguleerib distsiplinaarmenetlust ning sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik ( lg 1 ); kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi ( lg 2) ; distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades ( lg 3); distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. 3 Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. ( lg 4). Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel järgitud selleks sätestatud korda ja vormistatud dokumendid viisil, mis ei tingi distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamist ja selle tühistamist, samuti on distsiplinaarmenetluses väljaselgitatud asjaolude ja tõendite kogumiga leidnud tõendamist kaebuse esitaja poolt rikkumise süüline toimepanemine. 18.
lg 1 kohaselt on vanglaametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Sättest ei nähtu nõue, et kinnipeetav peab viibima tema asjade või eluruumide läbiotsimise juures. Sellist nõuet ei ole kehtestatud ka vangla sisekorraeeskirjas ega justiitsministri 01.04.2003 määruses nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“. Samuti ei nõua rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted kinnipeetavate läbiotsimise juures viibimist. Seega kambris läbiotsimise teostamine ilma kinnipeetavate juuresolekuta oli kooskõlas seaduses ning selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktides sätestatuga ja ainuüksi põhjendusel, et kõnealune mobiiltelefon leiti läbiotsimise käigus, kus kaebuse esitaja või tema kambrikaaslased juures ei viibinud, ei anna alust väita telefoni leidmist õigusvastasel viisil. 19.Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud “Vangla sisekorraeeskirja”§-de 97 ja 98 kohaselt tuleb distsiplinaarmenetluse kohta koostada protokoll, millele lisatakse tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste ja kartserisse paigutamise kohta. Käesoleval juhul on protokoll koostatud ja nõutavad dokumendid sellele lisatud, sealjuures ei ole asjas tunnistajate seletusi ning kinnipeetava seletust. Kohtu hinnangul ei tähenda eeltoodu siiski, et distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamist toimunud ei ole või et see ei oleks olnud nõuetekohane või et kaebuse esitajale ei oleks antud reaalset võimalust distsiplinaarmenetluses oma õiguste kaitsmiseks. Põhjendamatud on kaebuse väited uurimisprintsiibi rikkumisest seetõttu, et olulistelt tunnistajatelt on jäänud seletused võtmata. Kõnealusesse kambrisse paigutatud kinnipeetavaid teavitati telefoni leidmisest , mis nähtub julgeolekuosakonna spetsialisti ettekandest 29.10.2007( tl 43) , mille kohaselt keegi kambri elanikest end telefoni kasutajaks või omanikuks ei tunnistanud . Distsiplinaarmenetluse läbiviijaks olnud inspektor- kontaktisik K.L on kohtuistungil seletanud, et menetluse käigus ta kaebuse esitaja kambrikaaslaste küsitlemist vajalikuks ei pidanud, kuna ettekandes oli julgeolekutöötaja kirjutanud, et telefoni keegi enda omaks ei tunnistanud ( tl 83). Ka kohtule esitatud, kaebuse esitajaga ühes kambris viibinud kolme kinnipeetava kirjalikest seletustest ( tl 8-10) ei järeldu vastupidist. Nii A.A ( 03.11.2007), H.M ( 05.11.2007)kui ka M.T( 03.11.2007) kirjalikest seletustest nähtuvalt ei ole nad näinud kambris ühtegi mobiiltelefoni. M.T on lisaks kinnitanud, et teda administratsioon küsitlenud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna kirjalikest seletustest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja kambrikaaslased telefonist teadlikud, siis langeb see kokku julgeolekutöötaja ettekandes tooduga ning seega ei saanud nad ka anda asjaolude kohta mingeid muid olulisi ütlusi, mis aitaks selgitada asjaolusid või mis distsiplinaarmenetluse käigus tehtud järeldusi mõjutanuks. Samas on M.G oma kirjalikus seletuses kinnitanud, et temalt küsiti menetluse käigus seletust. Kohus peab kinnipeetavate kirjalike seletuste hindamisel oluliseks arvestamist asjaoluga, et
-st tulenevalt on kinnipeetav kohustatud teatama vangla direktorile asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ehk teisisõnu tunnistades 4 mobiiltelefoni olemasolust teadlikuks olemist tähendanuks kinnipeetavate jaoks distsipliinirikkumise toimepanemise tunnistamist, mistõttu on põhjendatud alus eeldada, et sellist asjaolu vabatahtlikult omaks ei võeta. 20.Kaebuse esitajalt telefoni kohta selgituste küsimise osas vaidlust ei ole- seda on kaebuse esitaja kinnitanud nii kaebuses kui ka kohtuistungil antud seletustes. Samuti ei ole iseenesest vaidlust selles, et kaebuse esitaja oli teadlik, et küsimuste esitamine toimus seoses kambri 232 läbiotsimise käigus sellest leitud telefoniga, mis on fikseeritud ka distsiplinaarmenetluse käigus koostatud dokumentides, sealhulgas distsiplinaarmenetluse protokollis. Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et tal ei olnud end võimalik kaitsta põhjusel, et teda ei olnud tutvustatud distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud asjaoludega ja kogutud tõenditega, sellist järeldust ei saa teha ka asjas esitatud dokumentidest. Kaebuse esitaja on 02.11.2007 ettekande ( tl 45)kohaselt keeldunud seletuskirjast. Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest on kaebuse esitaja teadlik temale süüks pandava rikkumise asjaoludest, mistõttu ei saa ka väita, et kaebajal ei olnud reaalselt võimalik esitada asjakohaseid vastuväiteid. A.Õ kohtuistungil esitatud väited , mille kohaselt soovis ta enne seletuse kirjutamist konsulteerida oma advokaadiga, seega vajas ta seletuse kirjutamiseks aega, ei kinnita, nagu oleks rikutud kaebuse esitaja õigust esitada vastuväiteid ja anda seletusi. Kaebuse esitaja ei ole hiljem esitanud kordagi soovi oma seisukohtade kirjalikuks esitamiseks, kohtuistungil on ta ise selgitanud:Hiljem seletust ei esitanud ( tl 81). Seega on kaebuse esitaja ise loobunud selgituste ja vastuväidete esitamisest, mis ei tähenda distsiplinaarmenetluse läbiviimist kaebuse esitaja õigusi rikkudes või kõigi tähendust omavate asjaolude välja selgitama jätmist. A.Õ on väitnud kohtuistungil, et vangla oli tema seisukohast, s.o. sellest, et tema telefonist midagi ei tea, teadlik. Nimetatu ei tähenda siiski, et sellisel juhul oleks distsipliinirikkumises süüdi tunnistamine igal juhul välistatud. 21.Vaidlust ei ole selles, et kambrist 232 leitud mobiiltelefoni sõnumite kaustas oli sõnum tekstiga — tere vanamees! Mosa tuli minu juurde karantiini, ootame ka sind siia, kamber 232. Oun. Ainuüksi erinevus sõnumi saatjana märgitud nime ”OUN” ja kaebuse esitaja nime”xxx” vahel alust väiteks, et sõnumi saatjaks oli nimekuju erinevusest tingituna keegi teine isik, kohtu hinnangul käesoleval juhul alust ei anna. Kambris 232 elanud kinnipeetavatest ei olnud ühelgi teisel peale kaebuse esitaja sõnumi saatjana märgitud nimega sarnast nime. Kaebuse väited , mille kohaselt võis tegemist olla mõne kinnipeetava pahatahtlikkusega ja mille puhul on kaebuse esitaja viidanud sellele, et kambris viibis telefoni leidmise eelselt mõnda aega kaks kinnipeetavat , kes lahkusid seejärel omal soovil on üldsõnaline oletus ning vastupidiselt kaebuse esitajale kohus seda toimunu kohta mõistlikuks seletuseks ei pea.Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et varem kambris olnud kinnipeetavatega oleks tal olnud lahkhelisid või vastuolusid, mis sellisteks järeldusteks alust annaksid. Ka ei ole ta nimetanud ühtegi nime. Kohus arvestab ka mobiiltelefoni kui vanglas keelatud eseme hankimise keerukusega, mistõttu on väheusutav, et ilma põhjuseta sellest niisama loobutaks. Lisaks on kaebuse eeltoodud väited vastuolus kaebuse esitaja enda poolt kohtuistungil antud seletusega, mille kohaselt Telefon leiti voodist, kus magasin mina. See ei saanud olla peidetud sinna.See oli hetkel sinna ära pandud. Koristamine käib iga päev . ( tl 82). Seega oleks kaebuse esitaja pidanud ka märkama varem kambris lühiajaliselt olnud kinnipeetavate poolt väidetavalt pahatahtlikult tema voodisse pandud mobiiltelefoni. 5 Kohtu veendumust süü puudumise väidete põhjendamatuse kohta suurendab kaebuse esitaja poolt antud seletus kohtuistungil, mille kohaselt G-ga ei ole juttu olnud, miks ta sõnumit oma nimega ei saatnud ( tl 81).On väheusutav, et kui väidetavalt teise kinnipeetava rikkumise tõttu toimus distsiplinaarmenetlus ja määrati kaebuse esitajale distsiplinaarkaristus, mille vaidlustamiseks pöördus ta kohtusse, jättis ta samal ajal väidetavalt konkreetse teo toimepanijalt tema teo kohta selgitused küsimata . 22.Kohus ei pea M.G poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi ( tl 84) ja tema poolt kirjutatud seletust usaldusväärseks järgmistel põhjendustel. Esmalt nõustub kohus vastustaja selles, et kuna M.G vabanes vanglast 11.12.2007.a. , võib suure tõenäosusega eeldada, et telefoni omamise käesoleval ajal tunnistamine on kantud teistest eesmärkidest kui süü- ja õiglustunne, samuti on asjas esitatud dokumentidest näha, et M.G on kohtule esitatud kirjaliku seletuse allkirjastanud 26.11.2007.a. ( tl 2223), s.o. pärast seda, kui temale oli 16.11.2007 käskkirjaga nr 1244-d ( tl 24) määratud distsiplinaarkaristus kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks selle eest,et ta rikkus
p 3 tulenevat kohustust teavitada vangla direktorit vangla julgeolekut ja sisekorda ohustavatest asjaoludest . M.G ei ole selles (s.o.tema distsiplinaarasja) menetluses vangla administratsiooni teavitanud telefoni temale kuulumisest ega andnud sellekohaseid selgitusi, milleks tal takistused puudusid. Kirjaliku seletuse väited nagu oleks tema kohene kirjalik seletus administratsioonile läinud kaduma, on paljasõnaline. Ka ei tulene K.L-i ega M.G poolt kohtuistungil antud ütlustest, et viimatinimetatu oleks nende omavahelises vestluses 01.11.2007 viidanud kellelegi, kellele telefon kuulus, ammugi ennnast süüdi tunnistanud. Ka kohtuistungil ei kinnitanud M.G, et viidatud vestluse käigus K.L-iga oleks ta tunnistanud, et telefon kuulus temale või et tema saaatis sõnumi. Kohtuistungil antud ütlused põhjuste kohta, miks tunnistaja M.G väidetavalt saatis A.Õ nimel sõnumi, ei veena kohut ütluste tegelikkusele vastavuses. On äärmiselt ebausutav, et vanglas sellise keelatud eseme nagu telefon omamisel hakkaks üks kinnipeetav teise kinnipeetava nimel, kellel omavahel ei olnud pikaajalist tutvust või sõprust, vaid kelle omavaheline kontakt oli olnud pinnapealne ja juhuslik Olen A.Õga paar korda juttu ajanud( tl 84)saatma omal initsiatiivil selle teise kinnipeetava nimel sõnumit kinnipeetavale, kellega sõnumi väidetaval saatjal sisuliselt varasemalt kontakte olnud ei ole: mul ei ole temaga nii hea suhe, et temaga suhtlema hakkaksin ( tl 84) . M.G väide, et ta soovis A.Õ-d aidata ( tl 22), on eeltoodud asjaoludel väheusutav, arvestades samas, et tunnistaja ei mäletanud, et ta oleks ka teiste nimel saatnud sõnumeid . Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud telefoni värvi. Tunnistajal võib küll olla olnud palju telefone , nagu ta seletas kohtuistungil, et kohtul on siiski põhjendatud alus eeldada, et vanglas ei ole kinnipeetavatel mobiiltelefone niivõrd vabalt võimalik soetada, et sellisele esemele kui tähtsusetule pisiasjale mingit tähelepanu ei pöörata. Küsimuse all ei olnud mingi varasem, vaid viimane väidetavalt tunnistajale kuulunud ja vanglas keelatud esemena ilmselt eriti väärtuslikuks peetav ese- mobiiltelefon, mille puhul ta oskaks nimetada vaid üldsõnaliselt , et see oli NOKIA. 23. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuigi kõik distsiplinaarmenetluses koostatud dokumendid on fikseerinud rikkumise ajana 27.10.2007, millise asjaolu osas kaebuse esitaja samuti distsiplinaarmenetluses vastuväiteid ei esitanud ning mistõttu väidet läbiotsimise tegelikust teostamisest 26.10.2007 peab kohus paljasõnaliseks, siis isegi kui asuda seisukohale selle väite põhjendatusest, ei muuda nimetatu distsipliinirikkumist tõendamatuks ega 6 distsiplinaarkaristuse määramist õigusvastaseks. Käesoleval juhul ei tõusetu küsimust
Kohus , hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab eeltoodust lähtuvalt, et distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebuse esitaja poolt on tõendatud ning kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramine sel põhjusel õiguspärane. 24. Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsus. Distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb arvestada distsipliinirikkumise raskust ja laadi, kinnipeetava varasemat distsiplinaarkorras karistatust, samuti isiku suhtumist rikkumisse, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Karistuse määrajal on kohustus seaduses sätestatud võimalike karistuse hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse raskust eeltoodud asjaolusid arvestades. Kaebuse väide, mille kohaselt määratud karistus on ebaproportsionaalne, on ekslik. Kinnipeetavale lubatud asjade loetelust tulenevalt on mobiiltelefoni puhul keelatud esemega. Määratud distsiplinaarkaristus ei ole ebaproportsionaalne ega mittevastav vabadusekaotuse täideviimise eesmärgile, milleks
lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Mobiiltelefoni olemasolu kinnipeetaval kujutab ohtu vangla julgeolekule, käesoleval juhul , arvestades rikkumise asjaoludega, on rikkumist põhjendatult hinnatud teadlikult vangla julgeoleku ohtu seadmisena, mistõttu rikkumise raskust arvestades on põhjendatud karistusliigi valik. Karistuse määramisel on arvestatud kaebaja varasema käitumisega , mis vastupidiselt kaebuse väitele ei ole olnud laitmatu, viimatinimetatuga on sisuliselt nõustunud ka kaebuse esitaja asja arutamisel. Käesoleva kaebuse esemeks ei ole M.G-le distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri. Mis puutub kaebuse väitesse kaebuse esitaja ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes M.Gle määratud karistusega, siis tuleb märkida nimetatud väite põhjendamatust. Kaebuse esitajat ei ole karistatud samasuguse rikkumise eest nagu M.G-d, juba ainuüksi seetõttu ei saa väita võrdse kohtlemise printsiibi rikkumist ja karistuse ebaproportsionaalsust. VI MENETLUSKULUD 25. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Kuna vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole, siis menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.