Tsiviilasi nr 2-06-25481 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-25481 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Iko Nõmm, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 8.

§ 218lg 3).

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Nikolai Vedešin esitas 20.09.2006 Harju Maakohtule hagi Svetlana Dikuni ja Sergei Dikuni vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõla 112 500 krooni ja viivise 10 644,27 krooni ning jätta kõik kohtukulud kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja abikaasadele Svetlana Dikunile ja Sergei Dikunile

1. aastal 12 500 krooni. 22.01.2003 laenas hageja kostjatele täiendavalt 100 000 krooni korteri soetamiseks. Raha kanti Sergei Dikuni arvele. Kostjad lubasid laenu tagastada
2. aasta jooksul, kuid ei teinud seda. 18.04.2004 Svetlana Dikun kirjutas hagejale võlakirja, millega kinnitas, et kostjatel on hageja ees võlg 112 500 krooni, ning kohustus tagastama laenu osade kaupa, igakuiselt 500 krooni ulatuses. Svetlana Dikun on tagastanud laenu ajavahemikul 31.10.2005 kuni 31.08.2006 kokku 14 000 krooni, mille hageja arvestas viivise katteks. Seoses kostjate poolt rahalise kohustuse tähtaegse mittetäitmisega leidis hageja, et tal on õigus nõuda viivist ajavahemiku 18.04.2004 kuni 15.09.2006 eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 sätestatud määras. Viivise suuruseks arvestas hageja 15.09.2006 seisuga 10 644,27 krooni. Kostjate vastuväited hagile Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Sergei Dikunil ei ole puutumust hageja ja Svetlana Dikuni vahelise võlasuhtega. Laenu andmise ajaks olid Svetlana ja Sergei Dikuni abielulised suhted lõppenud. Kostjatel ei ole hageja ees solidaarset vastutust, kuna Sergei Dikun ei ole hagejalt raha laenanud ega endale selle tagastamise kohustust võtnud. Svetlana Dikun võttis omaks laenu saamise ja laenulepingust tuleneva võlatunnistuse sõlmimise, kuid väitis, et ta ei ole laenu tagastamise kohustust rikkunud, kuna laenu tagasimaksmise tähtpäevas pooled kokku ei leppinud. Laenuleping sõlmiti lahtise tingimusega. Kuna hageja laenu tagastamise tähtpäeva ei määranud, läks lahtise tingimuse määramise õigus üle kostja Svetlana Dikunile, kes hakkas laenu tagastama vabatahtlikult alates 31.10.
3. Enne 31.10.2005 hageja ei nõudnud laenumaksete tasumist. Võlakirjast tulenevat igakuiselt 500 krooni tasumise kohustust on Svetlana Dikun nõuetekohaselt täitnud ning viivise nõue on seetõttu alusetu. Võla tagastamise tähtaeg möödub
4. aastal. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja jätta kõik hagimenetluse kulud

§ 162

lg-te 1 ja 2 alusel hageja kanda ning ühtlasi kohustada hagejat hüvitama kostjatele kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, sealhulgas kulutused õigusabile. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 06.12.2007 otsusega hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja ei ole teinud kostja Svetlana Dikunile tahteavaldust lepinguliste kohustuste rikkumise kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 tähenduses. Kohus leidis, et hageja ei ole nõudnud kostjalt laenu tagastamist ajavahemikul 18.04.2004 kuni 31.10.2005 ega nõudnud maksete alustamist kindlal kuupäeval. Hageja võttis vastu Svetlana Dikuni poolt alates 31.10.2005 teostatud maksed ega teavitanud kostjat, et need on arvestatud viivise katteks. Vatsavalt TsÜS § 138 lg-le 1 õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Svetlana Dikun tagastab laenu korrapäraste maksetena alates 31.10.2005 ning hagejal ei saa olla õigustatud lootust, et laen tagastatakse 500-krooniste maksetena enne laenukohustuse täitmist aastal 2023. Hageja nõue kogu põhivõla 112 500 krooni tagastamiseks ei tulene seadusest, laenusuhte olemusest, võlatunnistusest ega poolte kokkulepetest. 2

§ 631

lg-te 1 ja 2 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (käesoleva seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Õigusnormi on rikutud, kui materiaalõiguse või menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui õigusnorm on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Kostjate arvates Harju Maakohus jättis menetlusõiguse normi kohaldamata, seoses millega pooltevaheline vaidlus jäi lõplikult lahendamata. Kostjad vastuses hagiavaldusele taotlesid menetluskulude jätmist hageja kanda. Maakohus jättis kostjate taotluse lahendamata, mis oluliselt rikub nende seaduslikke õigusi. Samuti oli kohtul võimalik teha täiendav otsus menetluskulude jaotamise kohta, mille kohus jättis tegemata. Vastavalt

§ 162lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Harju Maakohtu 06.12.2007 otsusega jäeti kõik hageja nõuded kostjate vastu rahuldamata, seega kaevatav kohtuotsus oli tehtud hageja kahjuks.

§ 173

kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna Harju Maakohus jättis menetluskulude jaotamise küsimuse 06.12.2007 kohtuotsuses lahendamata, esitasid kostjad 10.12.2007

§ 448

lg 1 p 3 alusel täiendava kohtuotsuse tegemise taotluse menetluskulude jaotamiseks. Harju Maakohus jättis 11.03.2008 määrusega kostjate taotluse rahuldamata, kuna alates 01.01.2008 oli vahetunud kohtukoosseis. Uus kohtukoosseis ei pidanud seadusega kooskõlas olevaks lahendada menetluskulude jaotamise küsimust, vältimaks olukorda, kus tsiviilasja on lahendanud samas kohtuastmes kaks erinevat kohtukoosseisu. Selline olukord kujutaks endast

§ 16lg 1 ja § 20 lg 1 rikkumist.

Vastavalt

§ 20lg-le 1 tuleb kohtukoosseisu vahetumisel asja arutada algusest peale.

Tulenevalt eeltoodust palusid apellandid jaotada käesoleva tsiviilasja menetluskulud ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse taotluse kohaselt. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu järgmistel põhjendustel. Kui ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldab ja jätab kõik menetluskulud hageja kanda, siis see paneb hageja raskesse majanduslikku olukorda. Hageja sissetulek kuus moodustab 12 000 krooni ja tema abikaasa sissetulek 2 700 krooni. Hageja igakuisteks kulutusteks on korteri hooldus- ja remonditasude ning kommunaalteenuste eest maksed keskmiselt 2 700 krooni kuus, sõiduki liisingumakse 3 000 krooni kuus, toitlustus ja muud vajadused, lisaks abistab hageja pensionäridest vanemaid ligikaudu 8 000 krooni eest kuus. Eeltoodust tulenevalt palub hageja jätta kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata, kui aga kohus otsustab apellatsioonkaebuse rahuldada, siis palub hageja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused

§ 651

lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Harju Maakohtu 6. detsembri 2008 otsus on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotamise osas. 3

§ 173

lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Seega tuleb tsiviilasjas kohtulahendi tegemisel otsustada ka menetluskulude jaotus. Toimiku materjalidest ilmneb, et kostjad esitasid taotluse menetluskulude jaotamiseks selliselt, et menetluskulud jääksid hageja kanda. Harju Maakohtu 6. detsembri 2007 otsusega jäeti hagi rahuldamata, kuid menetluskulude jaotus jäi kohtu poolt otsustamata. Sellega on rikutud oluliselt menetlusõiguse normi

§ 173lg 1 ja 3 osas.

Maakohus asus seisukohale, et seoses kohtukoosseisu vahetusega ei ole võimalik teha täiendavat otsust. Seega on kostjate taotlus menetluskulu jaotamise osas jäänud lahendamata. Kolleegium leiab, et apellandi taotlus menetluskulude jaotamiseks on igati põhjendatud.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Vastustaja vastuväide selles, et menetluskulude kandmine võib teda asetada raskesse majanduslikku olukorda, ei saa olla aluseks apellantide taotluse rahuldamata jätmiseks. Kuivõrd kostjate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, siis tuleb ka apellatsioonimenetluses olevad kulud jätta hageja kanda. Iko Nõmm Mare Merimaa Malle Seppik 4