KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 10. oktoober 2008.a Pärnu Maakohtu Pärnu Rüütli tn kohtumaja

) § 2 lg 1 punktile 18, mille järgi saab täitemenetlust algatada notariaalse kokkuleppe alusel, kus võlgnik on andnud nõusoleku peale nõude sissenõutavaks muutumist alluda kohesele sundtäitmisele. Kostja nõue tuleneb aga viivistest, mis muutusid sissenõutavaks alles peale põhivõlgnevuse tasumist. Seega ei saa hageja arvates lugeda lepingu punkti 6.2.

1. võlgniku nõusolekuks täitemenetluseks 10.01.2008.a tekkinud nõude osas. E. P. palub kohtul tunnistada ülalnimetatud täitemenetlus lubamatuks. Lisaks ülalmärgitule on hageja tõenditena esitanud kohtutäituri 28.01.2008.a tasu väljamõistmise otsuse (tl 21) ning 28.02.2008.a keelumärke seadmise avalduse hageja kinnistule (tl 24). Kostja vastuväited, hageja seisukohad vastuväidete osas Kostja OÜ K2U KV oma kohtule esitatud kirjalikus vastuses ja seisukohtades (tl 37-39 ja tl 51-52) hageja nõuet ei tunnista ja leiab, et hagil puudub õiguslik alus ning see tuleb jätta rahuldamata. Kostja väitel asus hageja kinnistul olevat elamut faktiliselt valdama ja kasutama juba 2005.a septembris, mil alustas iseseisvalt maja siseviimistluse lõpetamise töödega, kuigi hoone lõplik valmimine pidi aset leidma 30.09.2005.a. Kinnistu müügihind oli 1 077 850 krooni, millise summa pidi hageja kostjale tasuma osamaksetena vastavalt lepingu punktis 6.
2. sätestatule. Viimane ehk lõplik maksetähtaeg saabus 22.07.2005.a. Kuna hageja rikkus korduvalt lepingulist ostuhinna tasumise kohustust, pöördus kostja kohtutäitur Rannar Liitmaa poole, tänu kelle otsustavale sekkumisele tasuti hageja poolt kogu lepingust tulenev võlg 08.01.2008.a (tõend tl 42). Juba varem, 25.09.2007.a (tl 40), pöördus kostja hageja poole avaldusega põhivõlgnevuse puuduoleva osa (30 211 EEK) hüvitamiseks ning lepingu punkti 6.
3. alusel viivise nõudes 200 EEK päevas alates 02.10.2007.a. Sellele avaldusele hageja adekvaatselt ei reageerinud ning kostja pöördus kohtutäituri poole. Lepingu p 6.2.
4. lõpus on säte, mille kohaselt „…tasumisega viivitamisel kohustub ostja tasuma müüjale viivist 200.(kakssada) krooni päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest“. Pärast nimetatud teksti järgneb p 6.2.
5. kohese sundtäitmise põhimõtete rakendamise kohta. Erinevalt hagejast leiab kostja ülalmärgitud faktiliste asjaolude ja lepingu sätete alusel, et viivised muutusid sissenõutavaks alates 02.10.2007.a. Tasaarvestusliku ettepaneku argumendiks toomine ei välista nõudmise õiguslikku alust ega oma kostja arvates tähtsust. Pealegi laekus tasaarvestusettepanek kostjale alles 17.01.2008.a., kus põhivõlg oli seisuga 08.01.2008.a juba tasutud, kuid oktoobrist 2007.a alates arvestatavaid ja avalduses nõutud viiviseid mitte. Kostja on seisukohal, et lepingu p 6.2.
6. on võlgniku nõusolek, mis võimaldab toodud asjaoludel täitemenetlust algatada ning menetlusnorme selle algatamisel rikutud ei ole. Nimetatud punktis on viidatud sel ajal kehtinud

§ 1lg 1 p 13 sätetele, millises üldse 2

§ 221

lõikele 1 tuginedes leiab kostja, et hageja tasaarvestusliku leppetrahvi nõue on sisult tagasiulatuva iseloomuga ja seega vastuolus VÕS § 159 mõttega. Ka VÕS § 197 lg 2 ei saa eeltoodu põhjal kohaldamisele kuuluda. Hageja nõue ei saa 20. jaanuarist 2008.a arvestatuna (selline oli hageja ettepanek) olla suurem kostja nõudest viivise osas. Kohaldatavad õigusaktid, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused Täitemenetluse seadustiku (

) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Leping on sõlmitud enne 01.01.2006.a jõustunud uut

redaktsiooni ning lepingu punktis 6.2.2. on sundtäitmise alusena viidatud sel ajal kehtinud

§ 1

lg 1 punktile 13, mille kohaselt olid täitedokumendiks muuhulgas notariaalselt tõestatud kokkulepe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise ja mille kohaselt võlgnik on nõustunud kohese sundtäitmisega. Sundtäitmise algatamisel 2008.a jaanuaris kehtis hageja viidatud

§ 2

lg 1 p 18, mille järgi on täitedokumendiks rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Kohus märgib, et vaatamata nimetatud sätete erinevale sõnastusele on nende sisu sarnane. Mingil juhul ei saa nõustuda hageja käsitlusega kehtiva

§ 2

lg 1 p 18 sõnastuse kohta, millise kohaselt peaks võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andma eraldi nõusoleku enda vara allutamiseks sundtäitmisele. Kui võlgnik oma kohustust nõuetekohaselt ei täida, ei ole võlausaldajal üldjuhul ka mingit alust eeldada, et võlgnik vabatahtlikult sundtäitmiseks nõusoleku hiljem annaks. Kohus selgitab, et vastava sundtäitmiseks nõusoleku andmise mõte on etteulatuvaks nõusolekuks ning seega üheks võimalikuks tagatiseks võlausaldajale puhuks, mil võlgnik kohustust rikub. Antud juhul puudub vaidlus selles, et võlgnik ehk hageja ei täitnud oma lepingu punktist 6.2.

1. tulenevat maksekohustust korrektselt, mistõttu oli võlausaldajal ehk kostjal õigus nõuda nii põhikohustuse täitmist kui viivist (viimast vastavalt lepingu p 6.2.
2. viimasele lõigule). Täiesti arusaamatuks jääb hageja väide, nagu tekkinuks kostjal viivise nõudmise õigus alles pärast põhikohustuse täitmist – selline arusaam on otseses vastuolus viivise kui õiguskaitsevahendi mõttega ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 ning lg 2 sätetega, mille kohaselt saab viivist ja põhikohustuse täitmist rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõuda samaaegselt. Lisaks on kostja vastavuses VÕS § 114 lg 1 sätetega andnud hagejale 25.09.2007.a kirjaga tähtaja võla tasumiseks ega ole arvestanud viivist enne nimetatud tasumise tähtaega (02.10.2007.a). Eelnev käsitlus väärab ka hageja väidetest tuleneva võimaliku järelduse, nagu puudunuks kostjal üldse täitedokument viiviste 3

§ 1

lg 1 kehtestab täitedokumentide loetelu, mida võib esitada kohtutäiturile täitmiseks. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Nimetatud põhimõttest tulenevalt ei saa kohtutäitur otsustada ka selle üle, kas võlgniku ja sissenõudja vastastikused nõuded on VÕS §-de 197 ja 198 kohaselt tasaarvestatud või mitte. Nendest seisukohtadest tulenevalt (

§ 1

lg 1 on samane kehtiva

§ 2

lõikega 1) ei nõustu kohus hagejaga selles, et täitemenetlus on algatatud alusetult ja viivise nõue ei ole selge. Kostja sai lepingu punktide 6.2.

1. ja 6.2.
2. alusel oma nõuet viiviste osas sundtäitmisele pöörata, seda toetab ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 11 lg
3. Viimase kohaselt sai alates 01.01.2006.a täitmisele pöörata ka kuni
4. aasta
5. detsembrini tõestatud notariaalse kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise, ja seda juhul, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega. Hageja materiaalõiguslike vastuväidete osas nõudele ehk tasaarvestuse küsimuses nõustub kohus kostjaga. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Seda sätet on lepingupooltele selgitatud juba notari poolt tema selgituste osas (vt lepingu p 9.1.). Asjas puudub vaidlus, et kostja täitis oma lepingu punktist 6.3.
6. tulenevad kohustused ligemale kaks aastat hiljem (andis lepingu objekti otsese valduse ja lepinguobjektiga seonduvad ja selle päraldiseks olevad dokumendid üle 15.06.2007.a, kuigi pidi seda tegema 30.09.2005.a – faktid on võetud hageja enda tasaarvestusettepanekust), kuid kogu selle aja jooksul ei ole hageja esitanud nõuet leppetrahvi osas. Veelgi enam, ka pärast kostja poolt 25.09.2007.a esitatud nõuet rahalise kohustuse täitmiseks ei esitanud hageja leppetrahvi nõuet ega sellega seonduvalt tasaarvestusavaldust ligemale nelja kuu jooksul (tasaarvestusettepanek tehti 17.01.2008.a). Nendest asjaoludest tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvi nõudmise ja sellega seoses ka tasaarvestamise õiguse on hageja kaotanud. Tulenevalt ülaltoodust jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna kohus hagi rahuldamata jätab, siis tuleb menetluskulud vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 jätta hageja kanda. Toomas Talviste Kohtunik 4