KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-2500

) ettenähtud hüvesid. Ta esitas 23.10.2006 teabepäringu arestimaja ülem Helmer Hallikule. a) Kaebajale laienes

§ 93

lg 3, mille kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Arestimajas viibimise jooksul kaebaja ajalehti ja raamatuid lugeda ei saanud, kuigi ta avaldas korduvalt suuliselt soovi ajalehtede ja raamatute lugemiseks. b)

55 lg 2 alusel võimaldatakse kinnipeetavale päevas vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

§ 93

lg 5 järgi võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Kaebaja ei saanud talle teadmata põhjusel arestimajas viibimise vältel jalutada ega viibida värskes õhus. c) Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 7 lg 1 pde 2 ja 6 kohaselt kuulub kambri või toa sisustusse öökapp ja riidenagi. Kinnipeetava kamber peab vastama eluruumile kehtestatud ehitistehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele (

§ 45

).

§ 90

lg 3 kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Kambris nr 208, kus kaebaja viibis, puudusid öökapp ja riidenagi. See oli kaebajale väärikust alandav kohtlemine, kuna ta pidi hoidma oma hügieenitarbeid põrandal ega saanud riputada nagisse oma ülikonda. Lahtine WC ei taganud kaebajale privaatsust. d)

§ 55lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Kaebajale sellist võimalust ei tagatud. e) Kaebajale laienes

§ 96

lg 3, mille kohaselt on keelatud vahistatu telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjatega. Kaebaja ei tea, mis põhjusel talle kohaliku omavalitsuse ja riigiasutustega suhtlemist keelati ega saa seetõttu hinnata otsuse põhjendatust.

1. Vastustaja leidis, et kaebuse nõuded on põhjendamatud ja palus jätta kaebuse rahuldamata
2. Tallinna Halduskohtu 04.05.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: kaebaja viibis 10.10.-01.11.2006 vahistatuna Tartu arestimajas; arestimajas puudub raamatukogu; tellitud on üks päevaleht „Postimees“; puudub spetsiaalne värskes õhus jalutamise võimalus, 4x10 meetrit terassõrestikuga katusega ruum ei olnud kasutamiskõlblik; kaebaja kambris puudusid nagi ja öökapp, kambrites asuvad WC-d on eraldamata, kaebaja oli üksinda kahele mõeldud kambris; arestimajas ei ole kehakultuuriga tegelemiseks mõeldud ruumi ega taksofoni, millelt saaks telefonikaardiga helistada. 2) Võrreldes kinnipeetavatega on vahistatu õigused oluliselt piiratumad. Eelvangistuse eesmärk on tõkestada, et vahistatu segaks oma tegevusega eeluurimist. Seetõttu on oluliselt piiratud vahistatu kontaktid välismaailmaga. Eelvangistus on eelduslikult lühiajaline, mistõttu ei pane eelvangistust reguleerivad normid vangistust reguleerivate normidega võrreldes oluliselt vähem rõhku isiku olmele ja kultuuriliste vajaduste rahuldamisele. Siiski on ka eelvangistuses nõutav see, et vahistatu peab tundma end turvaliselt, tema olmetingimused peavad vastama hügieeni nõuetele ja ta peab saama piisavalt toitu. 3)

§ 4

järgi on vahistatuks isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Arestimaja on kinnipidamiskoht politseiprefektuuri koosseisus, mis korraldab eelvangistuse ja aresti täideviimist (

§ 156

lg 1).

§ 156

lg 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas

sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta (

1. ja
2. peatükk). Kuna kaebaja oli suunatud Tartu arestimajja vahistatu mitte kinnipeetavana, kehtivad tema suhtes

5. peatüki ja arestimaja sisekorraeeskirja sätted. Lisaks kohalduvad kaebajale arestimaja sisekorraeeskirjast tulenevad normid, mis täpsustavad

norme. 2

ja Vangla sisekorraeeskirja sätteid. Kaebaja ei märkinud, et ta oleks vaidlusaluseid hüvesid arestimajas taotlenud ja talle oleks nendest keeldutud. 6) Tartu Politseiprefektuuri kriminaalosakonna politseidirektor Arved Anti 22.11.2006 vastuskirja nr WA4.3-1.11.1/34451 (tlk 40) kohaselt on arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 9 kohaselt tagatud ka vahistatule päevalehtede ja ajakirjade lugemine, kuid kaebaja ei ole sellekohast taotlust esitanud. Vastuskirjas ei mainita, et kaebaja oleks varem taotlenud ühtegi teist käesoleva vaidluse esemeks olevat hüve. Seega kinnitab vastuskiri, et kaebaja tõstatas nimetatud hüvede saamise soovi esmakordselt oma 23.10.2006 teabepäringus. 7) Tunnistaja H. N.e (arestimaja spetsialisti) ja tunnistaja A. L. (arestimajade talituse vanemkonstaabli) ütlustega ning 27.02.2007 politseiprefektile esitatud ettekannetega on tõendatud, et kaebaja ei ole neile esitanud pretensioone vaidluse esemeks olevate hüvede arestimaja poolt mittevõimaldamise kohta. Tunnistaja H. N.e ütluste kohaselt soovis kaebaja 16.10.2006 avalduses arestimaja ülemalt selgitust, miks ta arestimajas viibib. H. N.e ettekande kohaselt esitas kaebaja arestimajas viibides hulga küsimusi olmeprobleemide osas ja pisemaid pretensioone, kuid kordagi ei soovinud jalutada värskes õhus, tegeleda kehakultuuriga, lugeda ajalehte, helistada, ei ole kaevanud kambri sisustuse üle. 8) Kohtuistungil uuritud arestimaja töö arvestuse raamatutest perioodil 01.09- 22.10.2006 (kd 20) ja 22.10-12.12.2006 (kd 21) nähtuvalt on Tartu arestimajas tehtud kaebaja kohta järgmised märkused: teda on viidud duši alla, talle on ühel korral antud lugemiseks KrMS, 13.10.2006 on ta kohtunud arestimaja ruumides kaitsjaga ja 16.10.2006 esitanud kirjaliku avalduse sooviga kohtuda arestimaja ülemaga. Ka arestimaja töö arvestuse raamatud kinnitavad, et kaebaja ei esitanud pretensioone vaidluse esemeks olevate hüvede mittevõimaldamise kohta. Kaebaja kohtus antud selgitused vastavate suuliste taotluste esitamise kohta on paljasõnalised. 9) Kaebajale laienes

§ 93

lg 3, mille kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Ka arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 9 kohaselt on arestialusel õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju.

§ 30

lg 1 kohaselt tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju.

§ 30

lg 1 mõte on tagada vangla arvel kinnipeetavatele üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade kättesaadavus, samas kui

§ 93

lg 3 tähendab arestialuse õigust ajalehti lugeda, võimalust seaduses ettenähtud vahendite arvel ajalehti kätte saada: kui need on arestialuse poolt ostetud, talle saadetud või kui arestimajja tellitud leht ei ole teiste isikute poolt lugemisel ja ajaleht on pärast teiste isikute poolt lugemist füüsiliselt ka säilinud. Kuna arestimajas on korraga kuni 30 arestialust, ei jätku ühest tellitud päevalehest „Postimees“ üheaegselt lugemiseks kõigile ja arvestatakse nende soovidega, kes esitasid selle varem. Ajalehte pole võimalik lugeda, kui mõni arestialune muudab selle lugemiskõlbmatuks, lisades oma märkusi ja kasutades keelatud sidepidamise vahendina. Lehti antakse H. N.e kinnitusel vahistatutele lugeda kirjaliku taotluse alusel, mida kaebaja ei ole teinud. Arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 9 kohaselt on arestialusel õigus lugeda raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust. Tartu arestimajas ei ole aga raamatukogu. 3

§ 93

lg 5 alusel võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 4 järgi on arestialusel õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Kohaldamisele ei kuulu

§ 55

lg 2, mille alusel võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks tund päevas jalutuskäiguks värskes õhus, kuna see reguleerib olmetingimusi ja tervishoidu vanglas. Sisekorraeeskiri ja

§ 93

lg 5 ei sätesta sõnaselgelt jalutuskäigu võimaldamist ja värskes õhus viibimist arestialusele (vahistatule), see toimub vahistatu soovi korral. Seega ei tähenda üks tund vabas õhus viibimist jalutuskäiku, vaid vabas õhus viibimist. „Vabas õhus viibimine” võib tähendada ka mingis ruumis akna, ukse jms konstruktsiooni avamist ja vaba õhuvahetuse võimaldamist. Tartu arestimajal on selline vaba õhuga ruum olemas, kuid see ei olnud kõnealusel perioodil turvakaalutlusel kasutamiskõlblik (puudus õhkuläbilaskev terassõrestikuga katus). Kuna kaebaja ei ole avaldanud soovi viibida üks tund päevas vabas õhus, ei ole väide tema õiguste rikkumise kohta põhjendatud ning vastustaja ei ole toiminud õigusvastaselt. 11) Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-de 2 ja 6 kohaselt kuulub kambri või toa sisustusse öökapp ja riidenagi, mis kaebaja kambris Tartu arestimajas puudusid.

§ 90

lg 3 järgi peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 nägi ette, et kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Vangla sisekorraeeskirjas on reguleeritud vangistuse ja eelvangistuse kandmise tingimused ning täideviimise kord vanglas, mitte arestimajas. Kohus leidis, et kaebaja kambris olid täidetud kõik

§-st 45 tulenevad nõuded. Ainuüksi öökapi või riidenagi puudumine ei riku ehitustehnilisi, tervisekaitse- ja hügieeninõudeid. Pole õigusnormi, millest tuleneks, et arestimajas peab olema öökapp ja riidenagi igale kinnipeetavale. 12) Tunnistaja H. N.e ütluste kohaselt oli kaebajal palju isiklike asju, mida tal oli võimalik paigutada kambri vabale asemele. Kraanikausi kõrval oli koht hügieenitarvete paigutamiseks. Kambrisse midagi juurde paigutada pole võimalik. Kambris on esemed kinnitatud põranda külge. Arestimajas ei ole öökappi ega nagi üheski kambris. Kaebaja seletuste kohaselt asetas ta ühele lavatsile ülikonna, ühel toolil oli veekann ja teist kasutas ta söömiseks. Laual oli televiisor. Kraanikausi juures olevat kiviriba sai kasutada hügieenitarvete hoidmiseks, kuid osa pidi ikka maha paigutama. Kuna kaebaja kasutas kahest kambrit üksinda, oli kambri sisustust arvestades rohkem võimalusi oma asjade paigutamiseks. Kaebajal oli võimalik paigutada asju nii, et midagi ei oleks pidanud olema põrandal. Seega ei olnud kaebajale öökapi ja riidenagi võimaldamata jätmine õigusvastane. 13) Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p sätestab, et kambris peab sisalduma võimaluse korral WC, nõudeid WC-le seal ega teistes arestimaja puudutavates õigusaktides ei ole.

§ 90

lg 3 kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. Viidatud normi kohaselt on vahistatu privaatsus piiratud, sätestades, et vahistatu jälgimine peab olema pidev, st vahistatu isik peab olema kambris visuaalselt ja elektrooniliselt nähtav. Tunnistaja H. N.e ütluste kohaselt ei ole Tartu arestimaja kambrites eraldatud WC-nurka. Kuna kaebaja oli kambris üksinda, oli talle privaatsus tagatud. Seega ei olnud lahtise WC-nurga olemasolu kaebaja kambris õigusvastane. 14) Kaebajale ei tagatud Tartu arestimajas kehakultuuriga tegelemise võimalust, sest seal ei ole selleks kohandatud ruumi. Vahistatutele ei laiene

§ 55lg 1, kuna selles nimetatakse kinnipeetavaid.

Arestimaja sisekorraeeskiri (§ 15) ei näe sellist õigust ette arestialusele. Sellise õiguse kasutamine ei nähtu ka

5. peatükist. Vahistatute päevarežiim tähendab teistest eraldatust, mis ei oleks spordisaali kasutamise korral tagatud. Kaebaja ei ole ka esitanud 4

§ 96

lg 3, mille kohaselt oli keelatud vahistatu telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigi ja kohaliku omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjatega, on alates 01.02.2007 kehtetu.

§ 96

lg 1 kohaselt oli vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimus vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Lõike 2 kohaselt toimub kirjavahetus ja telefoni kasutamine vahistatu kulul. Lõike 3 kohaselt võis vangla direktor piirata vahistatu paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust üksnes uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks. Kuna kaebaja kandis arestimajas eelvangistust, tuleb kohaldada arestimaja sisekorraeeskirja, mille § 15 lg 1 p 8 kohaselt on arestialusel õigus omal kulul kirjavahetust pidada, samuti telefoni kasutada, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused (sama

§ 96lg 1).

Tartu arestimajas puudus (puudub) taksofon, millelt helistades oleks arestialusel võimalus oma õigusi realiseerida. Tehniliste tingimuste olemasolu korral ostavad kinnipeetavad telefonikaardi ja kasutavad seda vajalike kõnede tegemiseks. Tartu arestimajas puudub tehniline võimalus arestialuste telefonikõnede kestvuse ja maksumuse fikseerimiseks, milline vajadus tuleneb arestimaja sisekorraeeskirja § 35 lg-st 1 (arestialune kasutab sidekanaleid omal kulul). Kui telefonikõnesid ei ole võimalik tehniliselt pidada, ei ole seda võimalik teha ka riigi-, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kaebaja kasutas oma õigust kirjavahetuse pidamiseks, saates 20.10.2006 kirja Riigiprokuratuuri. Kohtule ei esitatud tõendit, millest oleks nähtunud kaebaja soov telefoni kasutamiseks. Seega ei saa pidada õigusvastaseks kaebajale riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele või kaitsjale helistamise võimaldamata jätmist olukorras, kus kaebaja ei ole selleks soovi avaldanud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

1. R. Vainiku apellatsioonkaebuses palutakse tühistada kohtuotsus ja rahuldada kaebus. 1) Kohus leidis põhjendamatult, et kaebaja ei esitanud soovi kasutada vaidlusaluseid õigusi, kuigi 23.10.2006 teabepäring kinnitab vastupidist. 2) Arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 9 sätestab õiguse lugeda päevalehti ja ajakirju ning raamatuid. Sellest sättest ei tulene kohustust esitada taotlus, nagu märkis kohus. Teabepäring tõendab hüvede kasutamiseks soovi avaldamist ja kohtuotsus on meelevaldne. 3) Kaebaja vaidlusaluste hüvede kasutamise soovi kinnitab ka 16.10.2006 esitatud avaldus H. Hallikule, kus vestluse käigus keelduti võimaldamast vaidlusaluseid õigusi ja seejärel esitas kaebaja 23.10.2006 teabepäringu, saamaks kirjalikku vastust. 4) Telefoni kasutamise soovi tõendab asjaolu, et 13.10.2006 kohtus kaebaja kaitsjaga, kellele helistas H. Hallik. See tõendab, et kaebajal oli helistamissoov. Kaebajal oli ka kaasas Turbo laetav kõnekaart ja seda oleks saanud kasutada arestimaja töötaja juuresolekul või vahendusel. 5) Öökapi ja nagi vajadust kinnitab H. N.e tunnistus, et arestimajas viibides esitas kaebaja küsimusi ja pretensioone olmeprobleemide osas. 6) Meelvaldne on kohtu seisukoht, et värskes õhus jalutamiseks tuleb tingimata esitada kirjalik avaldus. Sellist nõuet ei tulene ühestki seadusest. Kaebaja arvates on suuline soov piisav. 7) Kohus alandas kaebajat, viidates, et WC kasutamine ukse silma all on normaalne ja privaatne, ehkki siis, kui uksesilmast sisse vaadatakse, kaebaja toimetab enda ihuvajadusi arestimaja töötajate silme all. Tähelepanuta jäeti, et arestimajas töötavad ka naised. 8) Telefoni kasutamise mittelubamine takistas suhelda kaitsjaga ja riigiasutustega. Õiguste kasutamise keelamine polnud põhjendatud ja toimingud on õigusvastased.
2. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 5

55 lg 2 ja

§ 93

lg 5 alusel.

§ 55

lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas; § 93 lg 5 järgi võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Kohus märkis, et Tartu arestimajas olev katusega ruum värske õhu saamiseks ei olnud kõnealusel perioodil kasutuskõlblik, ja leidis, et kaebaja oleks tulnud esitada värskes õhus viibimiseks kirjalik avaldus, kuid ta ei teinud seda. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga ja leiab, et kaebajale ei tagatud arestimajas üks tund päevas värskes õhus viibimise võimalust eelkõige põhjusel, et selleks ettenähtud ruum ei vastanud kõnealusel perioodil ehitustehnilistele nõuetele ehk teisisõnu vajas remonti. Seda tõdeti ka vastuses kaebaja teabenõudele. Asjaolu, et Tartu arestimaja ei vastanud kaebaja seal viibimise ajal ehitustehnilistele nõuete, ei mõjuta toimingu õigusvastaseks tunnistamist, kuid sellega võidakse arvestada kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Värskes õhus viibimiseks kirjaliku avalduse esitamise nõuet seadusest ei tulene ja see ei oleks ringkonnakohtu hinnangul ka proportsionaalne. 9. Vangla sisekorraeeskirja § 7 sätestab nõuded vangla toa või kambri sisustuse kohta ja need ei laiene arestimaja kambritele. Siseministri 01.12.2000 määrusega nr 71 kehtestatud Arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette nõuded arestimaja kambrite sisustuse kohta. 6

§-st 45 tulenevad nõuded. 10. Halduskohtu osundamist

§ 90

lg-le 3, mille kohaselt peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise, ei saa pidada kaebajat alandavaks, sest see säte piirab kaebaja privaatsust WC kasutamisel. Nõue tagada vahistatu pidev visuaalne ja elektrooniline jälgimine on sätestatud eelkõige vahistatute endi julgeoleku tagamiseks ning see on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne. 11. Nii

§ 28

lg 1 (sätestab kinnipeetava õiguse telefoni kasutamisele) kui

§ 96

lg 1 (sätestab vahistatu õiguse telefoni kasutamisele), samuti vaidlusalusel perioodil kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p 8 (sätestas arestialuse õigused) sidusid õiguse telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutada esmalt selleks tehniliste tingimuse olemasoluga ja teiseks pidi see toimuma kinnipeetava, vahistatu või arestialuse kulul. Kuna Tartu arestimajas puudusid kõnealusel perioodil tehnilised tingimused kaebaja kulul telefoni kasutamiseks, ei ole alust rääkida kaebaja õiguse rikkumisest kasutada omal kulul telefoni suhtlemiseks kaitsja ja riigiasutustega.

1. Neil põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab osaliselt halduskohtu otsuse ning teeb tühistatud osas uue otsuse kaebuse osalise rahuldamise kohta. Viive Ligi Ivo Pilving Lilianne Aasma Otsus on osaliselt tühistatud Riigikohtu 17.11.2008 otsusega nr. 3-3-1-54-08 Riigikohtu 17.11.2008 otsus RESOLUTSIOON
2. Rahuldada Rene Vainiku kassatsioonkaebus osaliselt.
3. Tühistada Tallinna Halduskohtu
4. mai
5. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a otsus haldusasjas nr 3-06-2500 Tartu arestimaja toimingute (telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamine) õigusvastasuse tuvastamist puudutavas osas. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
8. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Tartu arestimaja toimingud, mis seisnesid telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamises. 7